20 aastat hiljem: küünlad Kuperjanovi haual
Laupäev 21.12.2002
Jõululaupäeval kakskümmend aastat tagasi otsustas Nõukogude võim anda vastulöögi Tartu tudengitele, kes juba aastaid tavatsesid sel päeval viia küünlaid Raadi kalmistule Vabadussõja kangelase Julius Kuperjanovi hauale.
«Siin oleme meie, õitseng, sotsialism. Seal aga on nemad, r o i s k u m i n e, kapitalism!» pahandas Tartu Riikliku Ülikooli rektor, sõjaveteran ja sotsialistliku töö kangelane, Lenini ordeni laureaat Arnold Koop aastavahetusel 1982/1983 oma kabinetis. Tema ees seisis pikakasvuline nooruke tudeng. Mõlemad olid pühademeeleolust üpris kaugel.
Koop paukus edasi. «Seal haual käivad inimesed, kes tahaksid mind ja seltsimees Kirist seina äärde panna! Eks ole, seltsimees Kiris?»
Kolmas inimene kabinetis, ülikooli parteikomitee sekretär Advig Kiris, tegi nüüd esimest korda oma suu lahti. «Jah, seltsimees rektor. Tahaksid küll,» kinnitas ta.
Buss kalmistu servas
Samalaadne läbivõtmine ootas sel aastavahetusel ees veel mitmeid Tartu tudengeid. Mõnele lõppes see noomitusega. Mõnele, nagu pikakasvuline nooruke ajalootudeng Indrek Tarand, ülikoolist väljaheitmise ning kaheaastase sundteenistusega Nõukogude armees, kus iga hetk võis ähvardada Afganistani saatmine.
Ühele Tartu tudengile, Mart Sarapuule, tõid selle talve sündmused tervise halvenemise Nõukogude armees ja lõppesid hiljem surmaga.
Tartu tudengite jõululaupäevased käigud Raadi kalmistule Vabadussõjas langenud Julius Kuperjanovi hauale ulatusid tagasi vähemalt 1970. aastate algusse. Et sel päeval ning 24. veebruaril sinna küünlaid viiakse, teadsid kõik. Ning ehkki alati tundsid tudengid endal organite varjamatult valvast silma ning vahel mõni neist ka üle kuulati, polnud käigud seni toonud kaasa midagi tõsist.
1982. aasta detsembriks oli aga paljugi muutunud. Nõukogude blokki olid just vapustanud Poola sündmused. Seniilne diktaator Leonid Brežnev oli asendunud KGB-karastusega Juri Andropoviga. Ning Tartus olid seljataga ülikooli juubeli ärevad päevad.
Saatuslikul moel otsustasid ka üliõpilased seekord kombata okupatsioonirežiimi valuläve kõrgust. Ajalootudengid Indrek Tarand ja Aivar Reidla astusid KGB-fotograafide välklampidest hästi väljavalgustatud hauale koguni kaks korda, teklid peas, ning võtsid valveseisangu.
Mart Sarapuu oli see, kes asetas küünla. Hans H. Luik, Rein Sikk ja Priit Heinsalu tekitasid oma rahvarõivakübarate ja pikkade mantlitega furoori mitte ainult kalmistule kogunenud sadakonna üliõpilase, vaid ka peaaegu sama arvukate julgeolekutöötajate seas.
Isegi need, kes hauale ei astunud ega küünlaid ei pannud, pälvisid võimude teravdatud tähelepanu. Juuratudengid Veiko Tischler ning Vahur Krinal jälgisid sündmusi üpris aupaklikust kaugusest. Ometi kerkisid koduteel nendegi ette tumedad kujud, kes juhatasid tudengid surnuaia servas seisvasse bussi.
Pärast seletuskirja kirjutamist lasti tudengid küll lahti, ent kui nad paar päeva hiljem oma kursusel ainsatena kukkusid läbi perfektselt mahakirjutatud sõjalise eksamil, võis aimata halba.
Tischleri Haapsalus elav isa oli Ameerika Häälest kuulnud tudengite meeleavaldusest ning ehmatas surmani ära, kui sai teada, et poeg on sellega seotud. Kuid et viimane samm – samm hauale – oli jäänud astumata, pääsesid Tischler ja ta sõber eksmatist.
Erinevalt Heinsalust. Temale ütles Koop peapesu lõpetuseks: «Kohtume kahe aasta pärast!»
Mis tunne on olla 18-aastane, käes ülikoolist eksmatrikuleerimise otsus ning teadmine, et ees seisab valik sõjaväe või KGB-koostöö vahel? On ikka vilets tunne küll, tunnistas toonaste sündmuste üks peaosalisi Inderk Tarand eile EÜSi majas peetud mälestuskonverentsil.
Inimene või kagebiit?
«Kõik tulid Toomemäel vastu kaastundlike nägudega ning hakkasid rääkima, et miks ma ometi oma elu ära rikkusin,» meenutas Tarand. «Mõned tulid vastu ja pahandasid koguni, miks ma n e n d e positsiooni parteis, mis ometi oli juba nii ilus, löögi alla panin.»
Tarand tunnistab, et tudengid ei seadnud ennast kommunistide viha alla teadlikult. Hauale minnes lootsid nad sisimas, et nagu varasematel aastatel, ei juhtu ka nüüd midagi.
Kui ilmnes võimude kurjakuulutav reaktsioon, loodeti end välja vabandada hea õppeedukusega, Lenini teoste konspektide vorpimisega ning seletustega, et Kuperjanovi juurde satuti teel Miina Härma kalmule.
Need olid aastad, mis õpetasid inimloomusest nii mõndagi. Vaid pisut hiljem visati vastalisuse eest ülikoolist välja ajalootudeng Lauri Vahtre. Veel hiljem, juba perestroika kõrgajal, sattus väljaheitmise künnisele samuti ajaloolane Tõnis Lukas, kes üritas rockkontserdi käigus riputada Tartu raekojale protestiloosungit.
«Mind takistasid kolm tursket selli, kellest ükski ei esitlenud ennast miilitsa või KGB-lasena. Ometi nõudis mu eksmatrikuleerimist just KGB, tuginedes miilitsa ettekandele. See näitab, et ühekorraga võis inimese kesta sees elada nii miilits, kagebiit kui inimene ise,» resümeeris Lukas. «Kõik need kinnipidajad on nüüd tuntud inimesed, üks Riigikogu liige.»
1982/1983. aasta sündmuste kaasosalised tudengite vastaspoolelt, kes olid konverentsile kutsutud sine ira et studio (vihata ja eelistuseta – lad k) vaimus, kohale ei ilmunud.
Alo Lõhmus
alo.lohmus@postimees.ee
Uudised
Küünlad Kuperjanovi haual 20 aasta eest
20 aastat hiljem: küünlad Kuperjanovi haual
Laupäev 21.12.2002
Jõululaupäeval kakskümmend aastat tagasi otsustas Nõukogude võim anda vastulöögi Tartu tudengitele, kes juba aastaid tavatsesid sel päeval viia küünlaid Raadi kalmistule Vabadussõja kangelase Julius Kuperjanovi hauale.
«Siin oleme meie, õitseng, sotsialism. Seal aga on nemad, r o i s k u m i n e, kapitalism!» pahandas Tartu Riikliku Ülikooli rektor, sõjaveteran ja sotsialistliku töö kangelane, Lenini ordeni laureaat Arnold Koop aastavahetusel 1982/1983 oma kabinetis. Tema ees seisis pikakasvuline nooruke tudeng. Mõlemad olid pühademeeleolust üpris kaugel.
Koop paukus edasi. «Seal haual käivad inimesed, kes tahaksid mind ja seltsimees Kirist seina äärde panna! Eks ole, seltsimees Kiris?»
Kolmas inimene kabinetis, ülikooli parteikomitee sekretär Advig Kiris, tegi nüüd esimest korda oma suu lahti. «Jah, seltsimees rektor. Tahaksid küll,» kinnitas ta.
Buss kalmistu servas
Samalaadne läbivõtmine ootas sel aastavahetusel ees veel mitmeid Tartu tudengeid. Mõnele lõppes see noomitusega. Mõnele, nagu pikakasvuline nooruke ajalootudeng Indrek Tarand, ülikoolist väljaheitmise ning kaheaastase sundteenistusega Nõukogude armees, kus iga hetk võis ähvardada Afganistani saatmine.
Ühele Tartu tudengile, Mart Sarapuule, tõid selle talve sündmused tervise halvenemise Nõukogude armees ja lõppesid hiljem surmaga.
Tartu tudengite jõululaupäevased käigud Raadi kalmistule Vabadussõjas langenud Julius Kuperjanovi hauale ulatusid tagasi vähemalt 1970. aastate algusse. Et sel päeval ning 24. veebruaril sinna küünlaid viiakse, teadsid kõik. Ning ehkki alati tundsid tudengid endal organite varjamatult valvast silma ning vahel mõni neist ka üle kuulati, polnud käigud seni toonud kaasa midagi tõsist.
1982. aasta detsembriks oli aga paljugi muutunud. Nõukogude blokki olid just vapustanud Poola sündmused. Seniilne diktaator Leonid Brežnev oli asendunud KGB-karastusega Juri Andropoviga. Ning Tartus olid seljataga ülikooli juubeli ärevad päevad.
Saatuslikul moel otsustasid ka üliõpilased seekord kombata okupatsioonirežiimi valuläve kõrgust. Ajalootudengid Indrek Tarand ja Aivar Reidla astusid KGB-fotograafide välklampidest hästi väljavalgustatud hauale koguni kaks korda, teklid peas, ning võtsid valveseisangu.
Mart Sarapuu oli see, kes asetas küünla. Hans H. Luik, Rein Sikk ja Priit Heinsalu tekitasid oma rahvarõivakübarate ja pikkade mantlitega furoori mitte ainult kalmistule kogunenud sadakonna üliõpilase, vaid ka peaaegu sama arvukate julgeolekutöötajate seas.
Isegi need, kes hauale ei astunud ega küünlaid ei pannud, pälvisid võimude teravdatud tähelepanu. Juuratudengid Veiko Tischler ning Vahur Krinal jälgisid sündmusi üpris aupaklikust kaugusest. Ometi kerkisid koduteel nendegi ette tumedad kujud, kes juhatasid tudengid surnuaia servas seisvasse bussi.
Pärast seletuskirja kirjutamist lasti tudengid küll lahti, ent kui nad paar päeva hiljem oma kursusel ainsatena kukkusid läbi perfektselt mahakirjutatud sõjalise eksamil, võis aimata halba.
Tischleri Haapsalus elav isa oli Ameerika Häälest kuulnud tudengite meeleavaldusest ning ehmatas surmani ära, kui sai teada, et poeg on sellega seotud. Kuid et viimane samm – samm hauale – oli jäänud astumata, pääsesid Tischler ja ta sõber eksmatist.
Erinevalt Heinsalust. Temale ütles Koop peapesu lõpetuseks: «Kohtume kahe aasta pärast!»
Mis tunne on olla 18-aastane, käes ülikoolist eksmatrikuleerimise otsus ning teadmine, et ees seisab valik sõjaväe või KGB-koostöö vahel? On ikka vilets tunne küll, tunnistas toonaste sündmuste üks peaosalisi Inderk Tarand eile EÜSi majas peetud mälestuskonverentsil.
Inimene või kagebiit?
«Kõik tulid Toomemäel vastu kaastundlike nägudega ning hakkasid rääkima, et miks ma ometi oma elu ära rikkusin,» meenutas Tarand. «Mõned tulid vastu ja pahandasid koguni, miks ma n e n d e positsiooni parteis, mis ometi oli juba nii ilus, löögi alla panin.»
Tarand tunnistab, et tudengid ei seadnud ennast kommunistide viha alla teadlikult. Hauale minnes lootsid nad sisimas, et nagu varasematel aastatel, ei juhtu ka nüüd midagi.
Kui ilmnes võimude kurjakuulutav reaktsioon, loodeti end välja vabandada hea õppeedukusega, Lenini teoste konspektide vorpimisega ning seletustega, et Kuperjanovi juurde satuti teel Miina Härma kalmule.
Need olid aastad, mis õpetasid inimloomusest nii mõndagi. Vaid pisut hiljem visati vastalisuse eest ülikoolist välja ajalootudeng Lauri Vahtre. Veel hiljem, juba perestroika kõrgajal, sattus väljaheitmise künnisele samuti ajaloolane Tõnis Lukas, kes üritas rockkontserdi käigus riputada Tartu raekojale protestiloosungit.
«Mind takistasid kolm tursket selli, kellest ükski ei esitlenud ennast miilitsa või KGB-lasena. Ometi nõudis mu eksmatrikuleerimist just KGB, tuginedes miilitsa ettekandele. See näitab, et ühekorraga võis inimese kesta sees elada nii miilits, kagebiit kui inimene ise,» resümeeris Lukas. «Kõik need kinnipidajad on nüüd tuntud inimesed, üks Riigikogu liige.»
1982/1983. aasta sündmuste kaasosalised tudengite vastaspoolelt, kes olid konverentsile kutsutud sine ira et studio (vihata ja eelistuseta – lad k) vaimus, kohale ei ilmunud.
Alo Lõhmus
alo.lohmus@postimees.ee