KODUSES TALLINNAS: Heli Raud (vasakul) ostis endale pika maailmareisi tarbeks matkakuue, kuhu kogus igast peatuspaigast märke ja vappe. Noorema reisikaaslase meeneid uurib tartlanna Urve Martinson. Arno Saar
Kuu ajaga maailmale 50 000 kilomeetri pikkuse tiiru peale teinud 15 eestlast tundsid vaimustust Lihavõttesaare kujudest ja Cooki saarte paradiisist ning võlusid maailma kuivapoolusel Atacama kõrbes välja vihma.
100 000 krooni maksnud ümbermaailmareisi alustasid 15 huvilist jõulureedel ning koju tagasi jõuti eile.
Reis viis seltskonna näiteks Bangkoki, Singapuri, Uus-Meremaale, Cooki saartele, Tahitile, Bora Borale, Lihavõttesaarele, Tšiilisse Atacama kõrbe ja Brasiiliasse Rio de Janeirosse.
«Selle reisi kohta ei ole seda väga palju,» arvab eile Helsingi kaudu koju naasnud ilmarändur Heli Raud 29päevase maratoni eest küsitud summa kohta. «See-eest pakatame muljetest,» lisab ta lennujaamas koos Urve Martinsoniga reisi meenutades.
Vihmasest Tallinnast lennati 23. detsembril üle Aasia ja Uus-Meremaa Okeaaniasse. «Kaks päeva olime Lihavõttesaarel. Fantastiline! Sooja palju ja vaadata samuti!» kiidab Raud.
Martinson lisab, et saar on väga Muhumaa moodi. «Kiviaiad, hobused ja madalad majad. Rahvas tegeleb kalapüügi ja turismiga.»
Lihavõttesaare salapäraste kivipuuslike päritolu kohta käivaid fantaasiateooriaid ta aga ei usu: «Need kümned kujud on ikka inimese kätetöö.»
Kui Lihavõttesaarele satub eestlasi ikka aeg-ajalt, siis Tonga ja Prantsuse Polüneesia vahel asuvad Cooki saared on enamikule täiesti tundmatu paik.
«Tavaline arvamus on, et Vaikse ookeani paradiis on Tahiti. Aga tegelikult ei ole see mitte nii! Täielik maapealne ime on hoopis Cooki saared,» kirjeldavad Raud ja Martinson kolme päeva Aitutaki saarel. Seal pikutati sügavsinise ookeani kaldal palmi all kuldsel liival ning sõideti kajakiga inimtühjadele naabersaartele.
Kuigi igavese suvega paigas oleks võinud öö veeta samas palmi all, eelistasid rännulised suvemajakesi.
Päikesepruunid naised ütlevad, et peale pideva suvesoojuse nautimise said nad uut aastat vastu võtta koguni kolm korda. Kaks korda tehti seda tänu kuupäevajoone ületamisele, kolmas kord aga lennureisil Uus-Meremaalt Cooki saartele. «Nägin lõpuks ka Lõunaristi ning veendusin, et maakera kuklapoolel käibki päike teistpidi,» rõõmustab Martinson.
Reisi naljakam seik juhtus tema sõnul Tšiilis Atacama kõrbes. Maailma kuivapooluseks nimetatud paigas (aastas sajab seal vihma kõigest 3–4 mm) hakkas eestlaste saabudes kohe uduvihma tibutama.
Kuu ajaga maakerale tiir peale
Kuu ajaga maakerale tiir peale
Allar Viivik
KODUSES TALLINNAS: Heli Raud (vasakul) ostis endale pika maailmareisi tarbeks matkakuue, kuhu kogus igast peatuspaigast märke ja vappe. Noorema reisikaaslase meeneid uurib tartlanna Urve Martinson.
Arno Saar
Kuu ajaga maailmale 50 000 kilomeetri pikkuse tiiru peale teinud 15 eestlast tundsid vaimustust Lihavõttesaare kujudest ja Cooki saarte paradiisist ning võlusid maailma kuivapoolusel Atacama kõrbes välja vihma.
100 000 krooni maksnud ümbermaailmareisi alustasid 15 huvilist jõulureedel ning koju tagasi jõuti eile.
Reis viis seltskonna näiteks Bangkoki, Singapuri, Uus-Meremaale, Cooki saartele, Tahitile, Bora Borale, Lihavõttesaarele, Tšiilisse Atacama kõrbe ja Brasiiliasse Rio de Janeirosse.
«Selle reisi kohta ei ole seda väga palju,» arvab eile Helsingi kaudu koju naasnud ilmarändur Heli Raud 29päevase maratoni eest küsitud summa kohta. «See-eest pakatame muljetest,» lisab ta lennujaamas koos Urve Martinsoniga reisi meenutades.
Vihmasest Tallinnast lennati 23. detsembril üle Aasia ja Uus-Meremaa Okeaaniasse. «Kaks päeva olime Lihavõttesaarel. Fantastiline! Sooja palju ja vaadata samuti!» kiidab Raud.
Martinson lisab, et saar on väga Muhumaa moodi. «Kiviaiad, hobused ja madalad majad. Rahvas tegeleb kalapüügi ja turismiga.»
Lihavõttesaare salapäraste kivipuuslike päritolu kohta käivaid fantaasiateooriaid ta aga ei usu: «Need kümned kujud on ikka inimese kätetöö.»
Kui Lihavõttesaarele satub eestlasi ikka aeg-ajalt, siis Tonga ja Prantsuse Polüneesia vahel asuvad Cooki saared on enamikule täiesti tundmatu paik.
«Tavaline arvamus on, et Vaikse ookeani paradiis on Tahiti. Aga tegelikult ei ole see mitte nii! Täielik maapealne ime on hoopis Cooki saared,» kirjeldavad Raud ja Martinson kolme päeva Aitutaki saarel. Seal pikutati sügavsinise ookeani kaldal palmi all kuldsel liival ning sõideti kajakiga inimtühjadele naabersaartele.
Kuigi igavese suvega paigas oleks võinud öö veeta samas palmi all, eelistasid rännulised suvemajakesi.
Päikesepruunid naised ütlevad, et peale pideva suvesoojuse nautimise said nad uut aastat vastu võtta koguni kolm korda. Kaks korda tehti seda tänu kuupäevajoone ületamisele, kolmas kord aga lennureisil Uus-Meremaalt Cooki saartele. «Nägin lõpuks ka Lõunaristi ning veendusin, et maakera kuklapoolel käibki päike teistpidi,» rõõmustab Martinson.
Reisi naljakam seik juhtus tema sõnul Tšiilis Atacama kõrbes. Maailma kuivapooluseks nimetatud paigas (aastas sajab seal vihma kõigest 3–4 mm) hakkas eestlaste saabudes kohe uduvihma tibutama.