Kuremäe motiivid.
Kuremäe klooster ja selle ümbrus ei ole jätnud külmaks ühtegi turisti, fotograafi ega ka loomeinimest. Täna tahaks pakkuda ühe nägemuse Kuremäest läbi Virumaa poeedi Virve OSILA sõnade luulekogust
“Südameaed” (Kohtla-Järve 1993), kus ongi luuletus pealkirjaga
Kuremäe motiivid.
I
Ma läksin korraks käima noorusmaale,
kus toona valges kitlis algasin;
kus meenutades kõik on imeilus
ning millest halva maha salgasin.
Teeviidal KUREMÄE. Postkontor. Apteek. Haigla.
Ja allikas.Mäenõlvad. Kloostrimüür.
Ma seisan keset teed.
Ja tunnen äkki –
ei ole oma see. Siin olen võõras nüüd.
Ma kuulatan.Vaid võõrad kõnelused.
Mu kauge naer ei jõua minuni.
Ning sõrmist läbi põrmuks pudenevad
hirmpikad aastad…. tunnid…. minutid….
II
Kalmistu. Kabel. Ja tamm.
Mustad tõsised varjud.
Tasane rutakas samm,
pilgudki püsivad varjus.
Ristid. Ja ristidel kiri,
mida lugeda on valus:
“Siin puhkab Jumala ori…”
Kibuvits kriimustab jalus.
Orjates kuluvad päevad…
Surmgi neid vabaks ei lase.
Valusat pitserit kannab
isegi viimane ase.
III
Kõrged kuplid. Kullaläikelised.
Sibulkõhte üles punnitavad.
Ajahamba rängad puremised
ümarusi vähe kummitavad.
Sees on kuld ja kard ja tulesära,
lõhnab viiruk uima-uinutavalt.
Hetkel tunnen-lähen endast ära.
Miski sunnib. Otse hullutavalt.
Süütan küünla. Ma ei teagi milleks.
Aga pikkamisi südames kaob äng.
Muutun mitmeks. Linnuks. Metsalilleks.
Kõrvus kajab kauge kellamäng.
Laulab koor. Kuis hääled helisevad!
Orjad küll ei suudaks laulda nii,
et neid kuuldes sügisest saab kevad,
hing on igast alatusest prii.
Palvus kestab…Mina lähen ära.
Pisut võõras on see õigeusk.
Tasa sulgub kloostriõuevärav,
hinges nimetuna tuksleb tusk.
IV
Millestki äkki on kahju.
Aeglaseks muutub samm.
Kabeli taga mind ootab
noor ja harilik tamm.
Temalt ei loodeta imet.
Keegi ei uuri ta koort.
Surun end tüve vastu –
näen ennast kõrvalt. Noort.
Pilv avab korraga süle –
märjaks saavad mu käed.
Tammepuu sahistab lehti –
hinges on pühapäev.
V
Mu noorusmaa ei avanenud mulle
nii nagu lootsin….
Kõik on hoopis teisem.
Kuid ma ei oleks jõudnud tänasesse,
kui poleks olnud seda kauget eilset.
On Jumal üks.
Ja usud erinevad…..
Ning ükski uskuja ei ole teisest halvem.
Hea Isa taevas võtab lahkelt kuulda
ükskõik mis keeles esitatud palved.
Ma mälestuste laeka peidan tasku….
Mäelt laskun alla. Nagu läbi AJA.
Mind saadavad
mu valge-kitli-päevad
ja kloostrikella kumehäälne kaja.
Virve OSILA.
1986.
Virve Osila pühendusega luulekogu sirvis Arthur Ruusmaa, püüdes manada enese ette sama tunnet. Aga päris nii ei saanud, midagi oli mul hoopis teistmoodi. Arvan, et ka lugejale on midagi sama, midagi erinevat… Või ei ole….
Postitatud rubriiki Määratlemata. Talleta
püsiviide. Kommenteerimine ja trackback-viidete lisamine ei ole lubatud.
Uudised
Kuremäe motiivid
Kuremäe motiivid.
Kuremäe klooster ja selle ümbrus ei ole jätnud külmaks ühtegi turisti, fotograafi ega ka loomeinimest. Täna tahaks pakkuda ühe nägemuse Kuremäest läbi Virumaa poeedi Virve OSILA sõnade luulekogust
“Südameaed” (Kohtla-Järve 1993), kus ongi luuletus pealkirjaga
Kuremäe motiivid.
I
Ma läksin korraks käima noorusmaale,
kus toona valges kitlis algasin;
kus meenutades kõik on imeilus
ning millest halva maha salgasin.
Teeviidal KUREMÄE. Postkontor. Apteek. Haigla.
Ja allikas.Mäenõlvad. Kloostrimüür.
Ma seisan keset teed.
Ja tunnen äkki –
ei ole oma see. Siin olen võõras nüüd.
Ma kuulatan.Vaid võõrad kõnelused.
Mu kauge naer ei jõua minuni.
Ning sõrmist läbi põrmuks pudenevad
hirmpikad aastad…. tunnid…. minutid….
II
Kalmistu. Kabel. Ja tamm.
Mustad tõsised varjud.
Tasane rutakas samm,
pilgudki püsivad varjus.
Ristid. Ja ristidel kiri,
mida lugeda on valus:
“Siin puhkab Jumala ori…”
Kibuvits kriimustab jalus.
Orjates kuluvad päevad…
Surmgi neid vabaks ei lase.
Valusat pitserit kannab
isegi viimane ase.
III
Kõrged kuplid. Kullaläikelised.
Sibulkõhte üles punnitavad.
Ajahamba rängad puremised
ümarusi vähe kummitavad.
Sees on kuld ja kard ja tulesära,
lõhnab viiruk uima-uinutavalt.
Hetkel tunnen-lähen endast ära.
Miski sunnib. Otse hullutavalt.
Süütan küünla. Ma ei teagi milleks.
Aga pikkamisi südames kaob äng.
Muutun mitmeks. Linnuks. Metsalilleks.
Kõrvus kajab kauge kellamäng.
Laulab koor. Kuis hääled helisevad!
Orjad küll ei suudaks laulda nii,
et neid kuuldes sügisest saab kevad,
hing on igast alatusest prii.
Palvus kestab…Mina lähen ära.
Pisut võõras on see õigeusk.
Tasa sulgub kloostriõuevärav,
hinges nimetuna tuksleb tusk.
IV
Millestki äkki on kahju.
Aeglaseks muutub samm.
Kabeli taga mind ootab
noor ja harilik tamm.
Temalt ei loodeta imet.
Keegi ei uuri ta koort.
Surun end tüve vastu –
näen ennast kõrvalt. Noort.
Pilv avab korraga süle –
märjaks saavad mu käed.
Tammepuu sahistab lehti –
hinges on pühapäev.
V
Mu noorusmaa ei avanenud mulle
nii nagu lootsin….
Kõik on hoopis teisem.
Kuid ma ei oleks jõudnud tänasesse,
kui poleks olnud seda kauget eilset.
On Jumal üks.
Ja usud erinevad…..
Ning ükski uskuja ei ole teisest halvem.
Hea Isa taevas võtab lahkelt kuulda
ükskõik mis keeles esitatud palved.
Ma mälestuste laeka peidan tasku….
Mäelt laskun alla. Nagu läbi AJA.
Mind saadavad
mu valge-kitli-päevad
ja kloostrikella kumehäälne kaja.
Virve OSILA.
1986.
Virve Osila pühendusega luulekogu sirvis Arthur Ruusmaa, püüdes manada enese ette sama tunnet. Aga päris nii ei saanud, midagi oli mul hoopis teistmoodi. Arvan, et ka lugejale on midagi sama, midagi erinevat… Või ei ole….