Kultuurihoidjad pidasid mõttetalguid
Näitleja Toomas Suuman: Identiteedi aluseks olevad vaimsed väärtused on pidevas muutumises. Post-post-post maailm ajaloolist järjepidevust ei vaja. Taas kord on käes aeg, kus kindlakskujunenud väärtused meid absoluutselt ei aita. Tegu tuleb teha tühja koha peale. |
Kultuurihoidjate jüripäevakonverents Haljalas “Identiteet kui arengu eeldus” pingestus eestluse, omakultuuri ja põhiväärtuste ümber, põrkudes mõistete isikuti erinevatele tähendusväljadele.
Aare Kasemets, sotsioloog
Kultuur on kõigepealt kodu, vaba inimese käitumise viis, mis tal oma kodus on.
Kultuurijuurtelt oleme maarahvas, kes siin elanud 10 000 aastat. Sellepärast on kummaline jutt eurooplaseks saamisest – nagu peaksime jälle saama kellekski teiseks.
Paljud noored eesti haritlased ei ole kodust või koolist kaasa saanud omakultuuri tähendusruumi. Teame, et meie rahvuslill on rukkilill, mitte aga seda, et see on teisisõnu jumikas – sõna, mil ühine tüvi jume ja Jumalaga. Sõnade algne side, tüvi ajaloo hämarusest, selle teadmine loob identiteeti.
Hea kultuuriaednik on see, kes poogib oma puule oksi teistest aedadest, mitte see, kes üritab Hollandist toodud puule pookida kadakaoksa.
Sooviksin, et selle maa rahva kultuurist valivad ka tulevased põlved midagi oma varamusse.
Aadu Luukas, AS Pakterminal nõukogu esimees, SA Ühiskondlik Leping nõukogu esimees
Hindan kõrgelt konverentsi ideed näha probleeme Eestis koos- ja vastasmõjus.
Tänases Eestis on elatustase 2,4 korda madalam kui Euroopa Liidu liikmesriikides keskmiselt. Miks? Lihtne ja aus vastus on, et liiga vähe inimesi Eesti ühiskonnas tegeleb materiaalsete väärtuste tootmisega ja tööviljakus on 4 korda madalam kui EL-i keskmine. Ligi pool Eesti töövõimelisest elanikkonnast kuulub mitteaktiivsete hulka. Sisemajanduse kogutoodang ühe elaniku kohta on madalam kui Lõuna-Aafrika Vabariigis.
Eesti ainsaks ressursiks on inimene. Me peame liikuma kodanikuühiskonna poole. Võimaluse selleks annab ühiskondlik lepe. Sihtasutuse Ühiskondlik Leping eesmärk on koguda ideid kogu ühiskonnast, saavutada, et ühiskonna huvigrupid hakkaksid lävima. Sest praegu on õpetajate, haritlaste, kultuuritegelaste, majandusinimeste Eesti, kes elavad omaette. Peame leidma sünergiat majanduse, sotsiaalse ja kultuuri vahel.
Majandus saab tugev olla ainult tänu ühiskonna tugevusele. Olen veendunud, et saame hakkama. Oleme alati hakkama saanud, saame tulevikus ka.
Ülo Vooglaid, sotsioloog
Kultuuri põhi on väärtused ja normid, müüdid ja tabud. Igal inimesel on õigus olla ise. Igaühel on õigused, kohustused ja vastutus. Kui üks neist kolmest jääb puudu, siis on miski valesti. See ongi kultuuri fenomen.
Subjektiks kujunemine on kultuuri fenomen. See algab hoiakutest kodus – kas inimene kasvab subjektiks või manipuleerimise objektiks. Kodu ja kool võivad kasvatada inimesest käsutäitja, aga ka sellise, kes loob, uurib, avastab.
Eriarvamus on väärtus. Iga ülemuse ülesanne peaks olema õhutada isiklikku arvamust avaldama. Vastutustunne tekib läbi otsustamise – inimene peab saama osaleda otsustusprotsessis.
Me ei saa muuta tegelikkust sotsiaalses keskkonnas, aga saame muuta põhjuste põhjuseid. Aga enne tuleb need välja selgitada.
Andres Keil, kultuurikriitik
Peame endale täpselt aru andma, et iga päevaga muutub kõrgkultuuri ja massikultuuri vahe hägusamaks.
Kultuuriloojad peaksid lõpetama punnitatud loomise. Peame arvestama, et igasugune kunst on praegu kompromissialtim kui kümme aastat tagasi. Selle taga on raha.
Missioonitundeline eesti looja peab käituma väga vastutustundlikult, ta ei saa teisiti, kui peab kirjutama oma valu ja viha hästisöödava loo ridade vahele.
Eesti kultuuripildis on vaja ametnikku, kes oleks kultuuri promootoriks.
On väga lihtne: kas lepime sellega, mis toimub, et oleme pidevas arengus ja meie aeg on kompromisside aeg ja et kunst on vahend meie kõigi paremaks muutmiseks. Seda ei saa teha käsu peale. Teine variant on minna barrikaadidele ja lehvitada lippe.
Me saame jääda eestlasteks sedavõrd, kui me ei punnita naba paigast, et olla eestlased.
Madis Arukask, Viljandi Kultuurikolledzhi arendusprorektor
Kultuur kõnetab täna pigem hajusalt asuvaid üksikuid kui kogu rahvast. Eesti kultuur ei ole mõistetav tavalisele inimesele. Sest eesti kultuur on noor, seda võib lugeda alates nooreestlaste röögatusest euroopalise kultuuri järele. Sellest ajast polnud kultuur enam elu ise, vaid kauniskunst, mis hakkas elust irduma.
Kultuur puudutab inimesele olulisi asju. Kultuuri vaba aja meelelahutuseks pidamine on sellele vee pealetõmbamine.
Tänases Eestis on riik kultuuri vabaks andnud. Mittehoolitseva haldajana, vaid pealtvaatajana. Keegi ei vastuta põhiväärtuste eest. Kultuur huvitab subkultuurset keskkonda ennast.
Einar Laigna, kolonel, Eesti kaitsejõudude peainspektor
Kultuur on lõpmatuse, universumi ja inimeste suhte väljendus läbi rassi hinge. Kultuur on religiooni väljendus sotsiaalses elus.
Identiteedikriis on kriis suhtumises oma minevikku ja ajalukku. See on meil olemas, tuleb taastada need suhted, oma ajalugu endile tagasi võita.
Ühiskond on elav organism. Kaitsevägi on osa tervikust, rahvast. Kaitseväe eesmärgiks on kujundada niisugune mees Eestis, kes kannab ajaloolist traditsiooni, kuhu kuulub väärikuse ja au mõiste.
Küsimus on selles, mida väärtustame tänases Eesti ühiskonnas. Põhiseadus peab olema kui Kanti kategooriline imperatiiv. Eestile on eluküsimus, kas äratatakse ellu küla ja talu.
Ajaloolises mõttes on praegu olukord kriitilisem kui Liivi või Põhjasõja ajal, kui tapeti, kuid ei puututud vaimse elu aluseid. Massikultuuri kaudu rünnatakse elu põhiväärtusi. Kui me ei laula eurolaulu eesti keeles, puudub meil väärikus.
Rahvas vajab ideed, mis teda ühendab.
Evald Kampus, Vanemuise Seltsi esimees
Rahvuse ainsa tunnuse ja väärtusena on alles jäänud eesti keel, kuid eesti keele kõht on umbe minemas ingliskeelsest rokast.
Maailmas levib tuhandete taevakanalite kaudu kommertskultuur, vägivald ja kollane meedia, mis mõjutab meid rohkem kui omakultuur.
Maailmal oleks aeg koondada samameelsed jõud, et astuda vastu totaalsele mentaalsele reostamisele.
Jaak Allik, kultuuripoliitik
Parafraseerides eilset sünnipäevalast Leninit: mitte keegi ei saa hävitada eesti kultuuri, kui kultuur seda ise ei hävita. Arvan, et ohud on kultuurisisesed. Välisohud – massikultuur ja Euroopa Liit – ei ole ohud, sest võitlus massikultuuriga toimub kogu Euroopas.
Eesti rahva teadvuses on kultuuril tähtis koht, püsib positiivne huvi. Rahvas pole kunstimuuseumi ehitamise vastu ega nõua raamatukogude või teatrite sulgemist. Ka langenud kultuuritarbimine on jäänud Euroopa keskmisest kõrgemaks ning madalseisust on üle saadud.
Täielik vedamine, et meil ei ole toikunud kultuurirevolutsiooni ega eelneva eitust. Õnneks ei jõutud kultuuri ka reformida, nagu reformiti ebaõnnestunult haridust ja meditsiini. Olen näinud huvitavat projekti, kus Estonia teatri esimene korrus oli kaubamaja.
Eesti kultuuri suurimaks ohuks on uue poliitika nõudjad, kelle ainsaks sooviks on oma projektidele raha saada ja see teistelt ära võtta. Paljusid nõudmisi ajendab keskealiste ja andetute soov end rongile upitada või noorte hirm ja kadedus, et ruumid on täis. Kultuuri alal on Eestis olemas ühiskondlik kokkulepe.
Hille Simm, rezhissöör
Inimene vajab olemasoluks puhast õhku, puhast vett, puhast toitu.
Euroopa Liidust tuleb globaliseerumisprotsess, kus kasumi suurendamise taga on kasuahnus, kaasnähtudeks ületootmine, reostus, narkomaania.
Ellujäämist võimaldaks kogukondlik eluviis. Venemaal juba on selliseid külasid.
Igal Eesti riigi kodanikul peab olema õigus oma kodule ja maalapile, hariduse aluseks peab olema hingeharidus, loovuse arendamine.
Vaid meie ise saame kaitsta oma kultuuri.
–>Inna Grünfeldt
inna@virumaateataja.ee
Uudised
Kultuurihoidjad pidasid mõttetalguid
Kultuurihoidjad pidasid mõttetalguid
Näitleja Toomas Suuman: Identiteedi aluseks olevad vaimsed väärtused on pidevas muutumises. Post-post-post maailm ajaloolist järjepidevust ei vaja. Taas kord on käes aeg, kus kindlakskujunenud väärtused meid absoluutselt ei aita. Tegu tuleb teha tühja koha peale.
Kultuurihoidjate jüripäevakonverents Haljalas “Identiteet kui arengu eeldus” pingestus eestluse, omakultuuri ja põhiväärtuste ümber, põrkudes mõistete isikuti erinevatele tähendusväljadele.
Aare Kasemets, sotsioloog
Kultuur on kõigepealt kodu, vaba inimese käitumise viis, mis tal oma kodus on.
Kultuurijuurtelt oleme maarahvas, kes siin elanud 10 000 aastat. Sellepärast on kummaline jutt eurooplaseks saamisest – nagu peaksime jälle saama kellekski teiseks.
Paljud noored eesti haritlased ei ole kodust või koolist kaasa saanud omakultuuri tähendusruumi. Teame, et meie rahvuslill on rukkilill, mitte aga seda, et see on teisisõnu jumikas – sõna, mil ühine tüvi jume ja Jumalaga. Sõnade algne side, tüvi ajaloo hämarusest, selle teadmine loob identiteeti.
Hea kultuuriaednik on see, kes poogib oma puule oksi teistest aedadest, mitte see, kes üritab Hollandist toodud puule pookida kadakaoksa.
Sooviksin, et selle maa rahva kultuurist valivad ka tulevased põlved midagi oma varamusse.
Aadu Luukas, AS Pakterminal nõukogu esimees, SA Ühiskondlik Leping nõukogu esimees
Hindan kõrgelt konverentsi ideed näha probleeme Eestis koos- ja vastasmõjus.
Tänases Eestis on elatustase 2,4 korda madalam kui Euroopa Liidu liikmesriikides keskmiselt. Miks? Lihtne ja aus vastus on, et liiga vähe inimesi Eesti ühiskonnas tegeleb materiaalsete väärtuste tootmisega ja tööviljakus on 4 korda madalam kui EL-i keskmine. Ligi pool Eesti töövõimelisest elanikkonnast kuulub mitteaktiivsete hulka. Sisemajanduse kogutoodang ühe elaniku kohta on madalam kui Lõuna-Aafrika Vabariigis.
Eesti ainsaks ressursiks on inimene. Me peame liikuma kodanikuühiskonna poole. Võimaluse selleks annab ühiskondlik lepe. Sihtasutuse Ühiskondlik Leping eesmärk on koguda ideid kogu ühiskonnast, saavutada, et ühiskonna huvigrupid hakkaksid lävima. Sest praegu on õpetajate, haritlaste, kultuuritegelaste, majandusinimeste Eesti, kes elavad omaette. Peame leidma sünergiat majanduse, sotsiaalse ja kultuuri vahel.
Majandus saab tugev olla ainult tänu ühiskonna tugevusele. Olen veendunud, et saame hakkama. Oleme alati hakkama saanud, saame tulevikus ka.
Ülo Vooglaid, sotsioloog
Kultuuri põhi on väärtused ja normid, müüdid ja tabud. Igal inimesel on õigus olla ise. Igaühel on õigused, kohustused ja vastutus. Kui üks neist kolmest jääb puudu, siis on miski valesti. See ongi kultuuri fenomen.
Subjektiks kujunemine on kultuuri fenomen. See algab hoiakutest kodus – kas inimene kasvab subjektiks või manipuleerimise objektiks. Kodu ja kool võivad kasvatada inimesest käsutäitja, aga ka sellise, kes loob, uurib, avastab.
Eriarvamus on väärtus. Iga ülemuse ülesanne peaks olema õhutada isiklikku arvamust avaldama. Vastutustunne tekib läbi otsustamise – inimene peab saama osaleda otsustusprotsessis.
Me ei saa muuta tegelikkust sotsiaalses keskkonnas, aga saame muuta põhjuste põhjuseid. Aga enne tuleb need välja selgitada.
Andres Keil, kultuurikriitik
Peame endale täpselt aru andma, et iga päevaga muutub kõrgkultuuri ja massikultuuri vahe hägusamaks.
Kultuuriloojad peaksid lõpetama punnitatud loomise. Peame arvestama, et igasugune kunst on praegu kompromissialtim kui kümme aastat tagasi. Selle taga on raha.
Missioonitundeline eesti looja peab käituma väga vastutustundlikult, ta ei saa teisiti, kui peab kirjutama oma valu ja viha hästisöödava loo ridade vahele.
Eesti kultuuripildis on vaja ametnikku, kes oleks kultuuri promootoriks.
On väga lihtne: kas lepime sellega, mis toimub, et oleme pidevas arengus ja meie aeg on kompromisside aeg ja et kunst on vahend meie kõigi paremaks muutmiseks. Seda ei saa teha käsu peale. Teine variant on minna barrikaadidele ja lehvitada lippe.
Me saame jääda eestlasteks sedavõrd, kui me ei punnita naba paigast, et olla eestlased.
Madis Arukask, Viljandi Kultuurikolledzhi arendusprorektor
Kultuur kõnetab täna pigem hajusalt asuvaid üksikuid kui kogu rahvast. Eesti kultuur ei ole mõistetav tavalisele inimesele. Sest eesti kultuur on noor, seda võib lugeda alates nooreestlaste röögatusest euroopalise kultuuri järele. Sellest ajast polnud kultuur enam elu ise, vaid kauniskunst, mis hakkas elust irduma.
Kultuur puudutab inimesele olulisi asju. Kultuuri vaba aja meelelahutuseks pidamine on sellele vee pealetõmbamine.
Tänases Eestis on riik kultuuri vabaks andnud. Mittehoolitseva haldajana, vaid pealtvaatajana. Keegi ei vastuta põhiväärtuste eest. Kultuur huvitab subkultuurset keskkonda ennast.
Einar Laigna, kolonel, Eesti kaitsejõudude peainspektor
Kultuur on lõpmatuse, universumi ja inimeste suhte väljendus läbi rassi hinge. Kultuur on religiooni väljendus sotsiaalses elus.
Identiteedikriis on kriis suhtumises oma minevikku ja ajalukku. See on meil olemas, tuleb taastada need suhted, oma ajalugu endile tagasi võita.
Ühiskond on elav organism. Kaitsevägi on osa tervikust, rahvast. Kaitseväe eesmärgiks on kujundada niisugune mees Eestis, kes kannab ajaloolist traditsiooni, kuhu kuulub väärikuse ja au mõiste.
Küsimus on selles, mida väärtustame tänases Eesti ühiskonnas. Põhiseadus peab olema kui Kanti kategooriline imperatiiv. Eestile on eluküsimus, kas äratatakse ellu küla ja talu.
Ajaloolises mõttes on praegu olukord kriitilisem kui Liivi või Põhjasõja ajal, kui tapeti, kuid ei puututud vaimse elu aluseid. Massikultuuri kaudu rünnatakse elu põhiväärtusi. Kui me ei laula eurolaulu eesti keeles, puudub meil väärikus.
Rahvas vajab ideed, mis teda ühendab.
Evald Kampus, Vanemuise Seltsi esimees
Rahvuse ainsa tunnuse ja väärtusena on alles jäänud eesti keel, kuid eesti keele kõht on umbe minemas ingliskeelsest rokast.
Maailmas levib tuhandete taevakanalite kaudu kommertskultuur, vägivald ja kollane meedia, mis mõjutab meid rohkem kui omakultuur.
Maailmal oleks aeg koondada samameelsed jõud, et astuda vastu totaalsele mentaalsele reostamisele.
Jaak Allik, kultuuripoliitik
Parafraseerides eilset sünnipäevalast Leninit: mitte keegi ei saa hävitada eesti kultuuri, kui kultuur seda ise ei hävita. Arvan, et ohud on kultuurisisesed. Välisohud – massikultuur ja Euroopa Liit – ei ole ohud, sest võitlus massikultuuriga toimub kogu Euroopas.
Eesti rahva teadvuses on kultuuril tähtis koht, püsib positiivne huvi. Rahvas pole kunstimuuseumi ehitamise vastu ega nõua raamatukogude või teatrite sulgemist. Ka langenud kultuuritarbimine on jäänud Euroopa keskmisest kõrgemaks ning madalseisust on üle saadud.
Täielik vedamine, et meil ei ole toikunud kultuurirevolutsiooni ega eelneva eitust. Õnneks ei jõutud kultuuri ka reformida, nagu reformiti ebaõnnestunult haridust ja meditsiini. Olen näinud huvitavat projekti, kus Estonia teatri esimene korrus oli kaubamaja.
Eesti kultuuri suurimaks ohuks on uue poliitika nõudjad, kelle ainsaks sooviks on oma projektidele raha saada ja see teistelt ära võtta. Paljusid nõudmisi ajendab keskealiste ja andetute soov end rongile upitada või noorte hirm ja kadedus, et ruumid on täis. Kultuuri alal on Eestis olemas ühiskondlik kokkulepe.
Hille Simm, rezhissöör
Inimene vajab olemasoluks puhast õhku, puhast vett, puhast toitu.
Euroopa Liidust tuleb globaliseerumisprotsess, kus kasumi suurendamise taga on kasuahnus, kaasnähtudeks ületootmine, reostus, narkomaania.
Ellujäämist võimaldaks kogukondlik eluviis. Venemaal juba on selliseid külasid.
Igal Eesti riigi kodanikul peab olema õigus oma kodule ja maalapile, hariduse aluseks peab olema hingeharidus, loovuse arendamine.
Vaid meie ise saame kaitsta oma kultuuri.
–>Inna Grünfeldt
inna@virumaateataja.ee