|
Kuhu kaob 600-miljonilise (2003) kasumiga Eesti Energia raha, et monopolistaatuses ettevõte kavatseb taas vooluhinda tõsta? Delfi läks Narva elektrijaamadesse asja uurima.
Narva elektrijaamad esitlesid esmaspäeval Eesti Elektrijaamas huvilistele uhkusega uut energiaplokki, mida toidab uue põlvkonna põlevkivikatel. Viimane lubab põlevkivist elektrit teha võimsamalt (nimivõimsus 215 megavatti) ja loodust säästvamalt kui varem. Soome ettevõtte Foster Wheeleriga koostööd rajatud uus katel tuleb ka Balti Elektrijaama.
Kokku läheb energiaplokkide renoveerimine Eesti ja Balti jaamas maksma ligi neli miljardit krooni. Narva elektrijaamad hoiavad pea kogu Eestis (93 protsenti) lambikesi põlemas.
Külastades koos Eesti Energia delegatsiooniga vanu ja uusi elektrirajatisi läheb miljonite lugemine üsna varsti segi. „Point” on järgmine: suur osa meie eluliselt tähtsatest elektriseadmetest on lootusetult vanad. Et rahvas ikka voolu saaks, tuleb paigaldada uued — aga need on oi-kui-kallid.
Elektriandjate ninamees, ilusa valge kiivrikesega Gunnar Okk ohkab järjekordse kuhu- kaovad-miljonid-küsimuse peale veidi valuliselt. Aga vastab nagu vana mees.
Tehke inimestele puust ette ja punaseks — kuhu kaovad Eesti Energia miljonid?
Raha kulub eelkõige investeeringuteks, aga loomulikult ka olemasoleva süsteemi ülevalpidamiseks.
Et kõik asjad kuluvad, on pidevalt vaja remontida , parandada, uuendada. Aga kui me nüüd lähikuudel astume Euroopa Liitu, siis seal pole kahjuks võimalik jätkata meie vana tehnoloogiaga, mis meil Narva Elektrijaamades kasutusel on.
Tehnoloogiat tuleb uuendada ja seda teed me praegusel hetkel läheme. Kui me ka ei läheks Euroopa Liitu, siis see tehnoloogia on niivõrd vana — Balti Elektrijaam sai 66. aastal valmis, Eesti Elektrijaam 73. aastal.
Igal materjalil on oma piiritletud ressurss, ta lihtsalt ühel hetkel kulub ära. Neid küll turgutatakse pidevalt, ent ühel hetkel on ta lihtsalt ära kulunud.
Samamoodi me seisame varsti probleemi ees, et nagunii tuleb ühel hetkel vanad energiaplokid uute vastu välja vahetada. Nüüd on küsimus selles, kas me jääme sama vana tehnoloogia peale, või lähme uue tehnoloogia peale.
Sellepärast me neid uusi [energiaplokke] ehitamegi, et katsetada ka praktikas seda, ka tulevikus on võimalik veel pikalt põlevkivist elektrit oota, ja teha seda nii, et see oleks aktsepteeritud Euroopa Liidu keskkonnanormide pool.
Tänase päevaga on meil selgelt näha, et see on võimalik. Keskkonnaheitmed jäävad tunduvalt alla selle, mis on Euroopa Liidus piirnormiks seatud.
Kas renoveerimine läheb tõega nii kalliks, et selleks on vaja tarbijatel hinda tõsta?
Tegelikult võib öelda, et see planeeritav hinnatõus on tegelikult viimane, mis ületab eelmisest hinnatõusust alates olnud inflatsioonimäära.
Nii et kui see hinnatõus ära toimub, siis tuleviku hinnatõusud saavad olema ikkagi kooskõlas selle inflatsiooni ja teiste hindade muutumistega. Niisugust rängemat hinnatõusu ei ole enam tulemas.
Põlevkivienergia pidavat ühel hetkel otsa saama. Millest võiks Eesti edasi voolu teha — tuulest, mida meil jagub?
Olukord ongi selline, et elektri tarbimine meil ainult kasvab, mullu näiteks kasvas see seitse protsenti.
See on väga suur tõus. Ühel hetkel me peame ära kasutama kõik võimalused, kuidas Eestimaal üldse elektrit genereerida. Aga fakt on see, et ainult tuulegeneraatoritega ei ole võimalik Eesti elektritarbimist ära katta.
Tuulel on ka see omadus, et ta kord puhub ja kord ei puhu. Ainult tuulise ilmaga elektrit saama pole vist keegi nõus, ikka tahetakse, et see oleks kogu aeg olemas. See tähendab, et kuskil peavad olema reservid ja tagavarad, mis genereerivad elektrit ka siis, kui tuul ei puhu.
Põlevkivienergeetikale jätkub kindlasti tulevikus ruumi. Tema osatähtsus proportsionaalselt muidugi langeb.
See , et meil on olemas energeetiline kütteaine, mis on Eestimaal, mille hind ei sõltu dollari ja euro vahelisest kursist, rahvusvahelistest nafta ja gaasi hindadest — see on tegelikult suur asi ühe väikese riigi jaoks.
Kui kaob Eesti Energia monopol ja tulevad erinevad väiksemad pakkujad — mis juhtub siis elektri hinnaga?
Tuleb vaadata, kellega Eesti Energia reaalselt konkureerib elektri energia tootmise kohapealt. Reaalselt konkurents tuleb ikkagi kahest kohast: Ignalina tuumaelektrijaamast ja Venemaalt.
Kuna Ignalina tuumaelektrijaam suletakse 2005 aastal 50 protsenti ja 2010 lõplikult, siis seal lõpeb elektri tootmine ära. Venemaal ei ole viimase 15 aasta jooksul ehitatud ühtegi uut elektrijaama. Ka Venemaal elektri tarbimine kasvab ja ühel hetkel sealt enam importelektrit võtta ei ole.
Seega võib öelda, et pole alternatiivi, mis eestisiseselt asendaks põlevkivienergeetikat.
|
Uudised
Kuhu lähevad Eesti Energia miljonid?
30. märts 2004 14:00
Kuhu kaob 600-miljonilise (2003) kasumiga Eesti Energia raha, et monopolistaatuses ettevõte kavatseb taas vooluhinda tõsta? Delfi läks Narva elektrijaamadesse asja uurima.
Narva elektrijaamad esitlesid esmaspäeval Eesti Elektrijaamas huvilistele uhkusega uut energiaplokki, mida toidab uue põlvkonna põlevkivikatel. Viimane lubab põlevkivist elektrit teha võimsamalt (nimivõimsus 215 megavatti) ja loodust säästvamalt kui varem. Soome ettevõtte Foster Wheeleriga koostööd rajatud uus katel tuleb ka Balti Elektrijaama.
Kokku läheb energiaplokkide renoveerimine Eesti ja Balti jaamas maksma ligi neli miljardit krooni. Narva elektrijaamad hoiavad pea kogu Eestis (93 protsenti) lambikesi põlemas.
Külastades koos Eesti Energia delegatsiooniga vanu ja uusi elektrirajatisi läheb miljonite lugemine üsna varsti segi. „Point” on järgmine: suur osa meie eluliselt tähtsatest elektriseadmetest on lootusetult vanad. Et rahvas ikka voolu saaks, tuleb paigaldada uued — aga need on oi-kui-kallid.
Elektriandjate ninamees, ilusa valge kiivrikesega Gunnar Okk ohkab järjekordse kuhu- kaovad-miljonid-küsimuse peale veidi valuliselt. Aga vastab nagu vana mees.
Tehke inimestele puust ette ja punaseks — kuhu kaovad Eesti Energia miljonid?
Raha kulub eelkõige investeeringuteks, aga loomulikult ka olemasoleva süsteemi ülevalpidamiseks.
Et kõik asjad kuluvad, on pidevalt vaja remontida , parandada, uuendada. Aga kui me nüüd lähikuudel astume Euroopa Liitu, siis seal pole kahjuks võimalik jätkata meie vana tehnoloogiaga, mis meil Narva Elektrijaamades kasutusel on.
Tehnoloogiat tuleb uuendada ja seda teed me praegusel hetkel läheme. Kui me ka ei läheks Euroopa Liitu, siis see tehnoloogia on niivõrd vana — Balti Elektrijaam sai 66. aastal valmis, Eesti Elektrijaam 73. aastal.
Igal materjalil on oma piiritletud ressurss, ta lihtsalt ühel hetkel kulub ära. Neid küll turgutatakse pidevalt, ent ühel hetkel on ta lihtsalt ära kulunud.
Samamoodi me seisame varsti probleemi ees, et nagunii tuleb ühel hetkel vanad energiaplokid uute vastu välja vahetada. Nüüd on küsimus selles, kas me jääme sama vana tehnoloogia peale, või lähme uue tehnoloogia peale.
Sellepärast me neid uusi [energiaplokke] ehitamegi, et katsetada ka praktikas seda, ka tulevikus on võimalik veel pikalt põlevkivist elektrit oota, ja teha seda nii, et see oleks aktsepteeritud Euroopa Liidu keskkonnanormide pool.
Tänase päevaga on meil selgelt näha, et see on võimalik. Keskkonnaheitmed jäävad tunduvalt alla selle, mis on Euroopa Liidus piirnormiks seatud.
Kas renoveerimine läheb tõega nii kalliks, et selleks on vaja tarbijatel hinda tõsta?
Tegelikult võib öelda, et see planeeritav hinnatõus on tegelikult viimane, mis ületab eelmisest hinnatõusust alates olnud inflatsioonimäära.
Nii et kui see hinnatõus ära toimub, siis tuleviku hinnatõusud saavad olema ikkagi kooskõlas selle inflatsiooni ja teiste hindade muutumistega. Niisugust rängemat hinnatõusu ei ole enam tulemas.
Põlevkivienergia pidavat ühel hetkel otsa saama. Millest võiks Eesti edasi voolu teha — tuulest, mida meil jagub?
Olukord ongi selline, et elektri tarbimine meil ainult kasvab, mullu näiteks kasvas see seitse protsenti.
See on väga suur tõus. Ühel hetkel me peame ära kasutama kõik võimalused, kuidas Eestimaal üldse elektrit genereerida. Aga fakt on see, et ainult tuulegeneraatoritega ei ole võimalik Eesti elektritarbimist ära katta.
Tuulel on ka see omadus, et ta kord puhub ja kord ei puhu. Ainult tuulise ilmaga elektrit saama pole vist keegi nõus, ikka tahetakse, et see oleks kogu aeg olemas. See tähendab, et kuskil peavad olema reservid ja tagavarad, mis genereerivad elektrit ka siis, kui tuul ei puhu.
Põlevkivienergeetikale jätkub kindlasti tulevikus ruumi. Tema osatähtsus proportsionaalselt muidugi langeb.
See , et meil on olemas energeetiline kütteaine, mis on Eestimaal, mille hind ei sõltu dollari ja euro vahelisest kursist, rahvusvahelistest nafta ja gaasi hindadest — see on tegelikult suur asi ühe väikese riigi jaoks.
Kui kaob Eesti Energia monopol ja tulevad erinevad väiksemad pakkujad — mis juhtub siis elektri hinnaga?
Tuleb vaadata, kellega Eesti Energia reaalselt konkureerib elektri energia tootmise kohapealt. Reaalselt konkurents tuleb ikkagi kahest kohast: Ignalina tuumaelektrijaamast ja Venemaalt.
Kuna Ignalina tuumaelektrijaam suletakse 2005 aastal 50 protsenti ja 2010 lõplikult, siis seal lõpeb elektri tootmine ära. Venemaal ei ole viimase 15 aasta jooksul ehitatud ühtegi uut elektrijaama. Ka Venemaal elektri tarbimine kasvab ja ühel hetkel sealt enam importelektrit võtta ei ole.
Seega võib öelda, et pole alternatiivi, mis eestisiseselt asendaks põlevkivienergeetikat.