Abiks elamute renoveerimisotsuste tegemisel
Eesti elamufondist moodustavad elamispinna järgi ligikaudu 2/3 korruselamud ja 1/3 väikeelamud. Viimasel aastakümnendil tehtud uuringute alusel on väikeelamute keskmine vanus rohkem kui 50 aastat, suurpaneelelamutel keskmiselt 25 – 30 aastat. Muude korruselamute vanus kõigub väga suurtes piirides, vanade elurajoonide puitelamute eaks on ka 100 aastat.
Elu sunnib ka elamute praegustel omanikel üha suuremat tähelepanu pöörama olemasolevate hoonete säilitamisele: renoveerimisele, eluea pikendamisele ja väärtuse tõstmisele.
Üldpõhimõtted korterelamute renoveerimisel
Renoveerimise juurde asudes tuleb alati meeles pidada, et hoone piirded, küttesüsteem ja ventilatsioon moodustavad ühtse, hoone eksistentsiks esmaselt vajaliku terviku.
Viimaste aastate praktika järgib ehitusmaailma häid tavasid ka elamute renoveerimisel – eesmärgi püstitus, uuringud, projekteerimine ja kavandatu realiseerimine.
Paraku ei toimita otstarbekalt igal pool. Ikka kohtame juhtumeid, kus asjatundmatus on põhjustanud kasu asemel kahju.
Alljärgnevate selgituste ja soovitustega püüame aidata elamuomanikel saada selgust, miks mida ja milleks vaja. Ja seda enne kui asutakse otsuseid langetama ning renoveerimistoiminguid tegema.
1. Elamute renoveerimisalaste uuringute sisu ja analüüs
1.1 Hoone seisundi uuringud
Igasugusele renoveerimisalasele tegevusele eelneb vaadeldava ehitise igakülgne tundmaõppimine ja olukorra kirjeldamine.
Nimetatud toimingutest koostatakse renoveerimiseelse uuringu kava sõltuvalt tellija konkreetsetest eesmärkidest ja soovidest.
90-ndatel aastatel organiseeritud välisabi raames Rootsi, Taani ja Soome ekspertide juhtimisel tehti rida energiasäästualased uuringud. Käesolevaks ajaks on kogunenud piisav arv hoonete renoveerimise eeluuringuid ehk demonstratsioonprojekte, saavutatud nõutav kodumaine vilumus järelduste tegemiseks ja põhjendatud soovituste andmiseks.
1.2 Hoone energiatarbe analüüs
Käesolevaks ajaks on teostatud Eesti korruselamute renoveerimisi koos soojuse ja tarbevee süstemaatiliste uuringutega sedavõrd, et eriala spetsialistidel on võrdlusteks vajalik materjal olemas. Uurimustes osalenud korruselamute kogu pindala on ligikaudu 0,87 milj.m2 ja see moodustab umbes 4% kõigist korruselamuist Eestis. Koos uute soojussõlmede ja soojamõõturite paigaldamisega on tekkinud võimalus määrata ka hoonete soojatarbimist kütte ja sooja tarbevee vajadusteks, mitte makstes soojatootjale kaudselt tuletatud arvutuslike väärtuste alusel.
Kaugküttevõrku ühendatud korruselamute uuringute alusel võime väita, et koos soojusenergia hindade tõusuga on aset leidnud ka erikulude mõningane alanemine.
Näiteks:
1996 aastal hinnati keskmiseks erikuluks 258…..315 kWh/m2 aastas, 1997 aastal 256…..304 kWh/m2 aastas.
Kui keskmist erikulu võrrelda Soome kohta toodud vastava jaotuskõveraga, selgub, et eesti korruselamute erikulud on enamal jaol juhtudel väga kõrgel tasemel, ületades 1,5….1,7(!) korda Soome vastavaid arvväärtusi.
On ütlematagi selge, mis on meie suurte kütte jt kommunaalkulude põhjused ja millest tuleb alata…
2. Välisseinte üld- ja soojustehniline iseloomustus ning hinnang
Meie praegusest elamufondist on üle 1/3 eluruumidest raudbetoon- ja gaasbetoonvälisseintega hoonetes, tellishoonetes ligi 1/3 ja ülejäänud puit- ning segakonstruktsioonis hoonetes. Nii enne II maailmasõda kui ka 1960-90-tel aastatel ehitatud korruselamute välisseinte soojusjuhtivus U on piires 0,6……1,2 W/m2K.
Paneelelamute välisseina soojusjuhtivuse U arvväärtuseks võime keskmiselt lugeda 1,0 W/m2K.
Praegune Eesti ehitusnormi eelnõu soovitab kavandada elamu välisseina selliselt, et selle soojusjuhtivus ei ületaks 0,28 W/m2K. Elektrikütte, kui ühe kallima kütteliigi puhul peaks aga seina soojusjuhtivus olema alla 0,16 W/m2K.
Seega enamikul hoonetest on seinte soojusjuhtivus 3…4 korda suurem kui on tänapäevased soovitused ja seega vajaksid lisasoojustamist. Soojustusmaterjalidena on põhiliselt kasutusel mineraalvillplaadid (näiteks kivivill oma paremate niiskusimavuse ja tulekindlus näitajatega) ning mullpolüstüreen-plaadid. Kui mõlema materjali soojuserijuhtivused on lähedased (~ 0,40 W/mK),siis veeauru läbilaskvus on mineraalvillal kuni 50 korda suurem ja selle tõttu niiskusreziim välisseinas mõnevõrra erinev. Lisasoojustuse paksus sõltub suuresti olemasoleva välispiirde soojapidavusest, kuid tavaliselt on 70…..120 mm paksuste plaatidega võimalik saavutada nõutav soojapidavus. Hoone fassaadid on üsna erinevate mõjurite tingimustes. Olulisim on neist niiskus, mis kütteperioodil difundeerub hoonest välisõhku ja vastassuunas sademetega väliskihti sissetungiv vesi, mõnel juhul ka hoone vundamendist tulenev kapillaarniiskus. Välispiirde niiskumine vähendab omakorda seina soojapidavust, mis halvendab veelgi hoone üldist olukorda.
Kui võrrelda eramut sama tubade arvuga korruselamu korteriga, mis asub hoone keskel ja ei puutu kokku otsaseina, keldri vahelae ja ülemise korruse vahelaega, siis eramul on jahtuvat välispiiret ligi neli korda rohkem. Korruselamu välispiirdest moodustavad aknad 20…22 %, eramul on aga akna osa vaid 7…9 % jahtuvast välispiirdest. Siit tuleneb ka järeldus, et eramu ja korruselamu lisasoojustamisse tuleb suhtuda mõningase erinevusega. Kui püüda järjestada veel tähtsuse järgi hoone renoveerimise operatsioone, siis eramu puhul tuleks soojustada välisseinad. Korruselamute puhul on see sobiv vaid akendeta otsaseinte puhul. Paljude akendega külgpindade väline soojustamine on märgatavalt keerukam ja kallim tegevus. Pealegi jäävad akende ümbrusesse ikkagi külmasillad, mis sageli moodustavad märkimisväärse osa ruumi soojakadudest. Küll aga tuleb kõne alla korruselamute puhul akende renoveerimine fassaadides.
Lisasoojustuse puhul tuleb järsult vahet teha soojustusviisil – seina välis- või sisepinnas. Võime kindlalt väita, et väljastpoolt soojustamine annab alati ohutuma lahenduse. Seestpoolt soojustamine võib kõne alla tulla puitelamute puhul, kivielamutes aga ainult rangete erinõuete täitmisel. Seestpoolt soojustamisel on paratamatu, et vahelagede ja vaheseinte kohal jäävad piirdesse külmasillad, mille kaudu toimub soojakadu endisel viisil. Sagedamini on hoonete renoveerimisel eksitud just kivist välisseinte seestpoolt soojustamisel. Kasutades seejuures populaarseid materjale: mineraalvilla ja Gyproc plaate, siis on ilma vastavat arvutust tegemata selge, et külmal talveilmal kivimüüri sisepinna temperatuur on alla 0*C tänu villa kõrgele soojapidavusele. Kuna kipsplaat ja vill ei moodusta märgatavat aurutõket, siis ruumi õhus olev veeaur tungib veeauru sise ja välisrõhu erinevuse tõttu võrdlemisi vabalt külma kivi pinnani. Kivi pinnal tekkiv kondensaat märgab soojustusvilla , mille tulemusena soojajuhtivus kasvab üle kümne korra!??
Kiviseina seestpoolt soojustades on tingimata vaja kasutada piirde ruumi poolel effektiivset aurutõket. Kindlustades sellega ,et suurem osa ruumis olevast aurust külma pinnani ei jõua, siis on saavutatud teoreetiline variant seespoolseks soojustuseks. Praktikas võib see osutuda mittetoimivaks, sest aurutõkke kile on paigaldamisel kinnitushaakidega rikutud või seinakontaktide kohal läbi lõigatud.
Arvutustega on hinnatud välisseinte lisasoojustamise tasuvusaeg üle 20 aasta. Kuigi soojusenergia hind näitab pidevat tõusu, pole ehk ainult energiasäästu nimel välisseinte lisasoojustamine otstarbekohane, sest ühe m2 seinapinna lisasoojustus maksab keskmiselt 500…700 krooni (kalkulatiivse maksumusena võib hinnata lisasoojustust 300…450 krooni /m2 korteri pinna kohta). Seega välispiirete lisasoojustamisest saadav energiasääst on piirides 4 – 12 kWh/m3 ruumi kubatuuri kohta aastas ehk alla 10 % enamlevinud säästupaketi tulemist.
Samas aga läbi välisseinte vuukide toimuv aktiivne (ja sageli ka progresseruv) infiltratsioon või isegi läbipuhutavus põhjustab sisetemperatuuri järske langusi tuuliste ilmade korral aga sunnib välisseinte lisasoojustuse tegemist veel kord ja põhjalikumalt kaaluma.
Vuukide tihendamisel elastsete vuugitäidistega prognoositakse kokkuhoidu keskmiselt 1 – 2 kWh/m3 kohta aastas. Kalkulatiivse maksumusena võib hinnata lisasoojustust 300…450 krooni /m2 korteri pinna kohta, milliseid kulutusi välisseina õigeaegsel lisasoojustamisel teha poleks vaja.
Välisseinte lisasoojustamine tuleks üldjuhul teha aga enne välisseina kapitaalremondi vajaduse ilmnemist.
3. Katuste, vahelagede ja katuslagede soojustehniline hinnang
Meie kliimas on hoone üheks kestvuse tagamise garantiiks korralik ja vettpidav katus koos hästi toimiva vee-eemaldussüsteemiga. Peale veepidavuse on katuslagede korral väga oluline ka nende piisav soojapidavus ja seda enam, mida madalam on hoone.
Elamute jaotise kohta katusekatete järgi täpsemad andmed puuduvad, kuid eksperthinnangul võib eeldada, et paljukorruselised elamud on ehitatud valdavalt lamekatustega (sh. peaaegu kõik paneelmajad) ja seega bituumenkattega rullmaterjalidest.
Enamikel hoonetel on lamekatuste või katuslagede soojusjuhtivus 3….4 korda suurem kui on tänapäevased soovitused ja seega vajavad lisasoojustamist.
Kui katus vajab remonti ja otsustatakse vana katusekate asendada uuega kerkib üles terve rida tehnilis-majanduslikke küsimusi:
– Kas vana soojustus tuleks igal juhul välja vahetada ja asendada uuega?
– Kas jätta katuse kalle endiseks või ehitada uus kaldkatus?
– Millist katusekattematerjali valida?
– Kas ei oleks õige ehitada peale mansardkorrus jne.?
Mõned soovitused katuste kohta:
– Energiasäästust lähtudes tuleks remondi käigus tingimata paigaldada lisasoojustus ja viia katuslae või ka mitteköetava pööningu põranda soojusjuhtivus soovitatava väärtuseni 0,22 W/m2K;
– Vanale katuskattele uue kihi pealekleepimine on ajutine hädaabinõu;
– Kui mansardkorruse väljaehitamiseks puudub ühistus üksmeel, on uue kaldkatuse ehitamine vast optimaalseim lahendus;
– Lisasoojustuse tegemise tasuvusaeg jääb igal juhul alla 10 aasta.
Paneelmajade kaldkatuse ehitus kui ka katuslae täiendav soojustamine (U alandamisega 0,7-0,22-ni) loob võrdse säästuvõimaluse 3 – 5 kWh/m3 kohta aastas.
Olemasoleva katuslae lisasoojustus tuleb maksma 70 – 160 kr/m2 üldpinna kohta.
4. Tarindite renoveerimine ja ruumide sisekliima
Kõigepealt tuleb meeles pidada, et hoone piirded, küttesüsteem ja ventilatsioon moodustavad ühtse terviku. Kui nendest üks ei toimi normaalselt, siis tervislikust elamust oleme kaugel.
Normaalse sisekliima saamiseks on aga paratamatult vajalik osa soojusenergiast kulutada ruumide ventileerimisele. Vastasel juhul jäävad ruumi saastegaasid ja ülemäärane niiskus.
Inimese mugavustunne ruumis luuakse kõigi sisekliima parameetrite (temperatuur, suhteline niiskus, operatiivne temperatuur, õhu liikumiskiirus, õhu puhtus)koosmõjuga, seejuures erinevad inimesed võivad teatud ulatuses tunnetada seda erinevalt.
Uurimused on näidanud, et polegi sellist ruumi, kus kõik ruumis viibijad hindaksid soojusolukorda ideaalseks. Alati jääb 5…6% inimestest rahulolematuteks. On teada, et valdavalt vanemad inimesed ja ka naised erinevas vanuses nõuavad 1….1,5 ºC võrra soojemat tuba. Sessoonselt, näiteks suvel inimesed kohanevad keskeltläbi 2…2,5 ºC võrra kõrgema temperatuuriga.
Eesti sisekliima normides(eelnõu) on talvetingimustes ette nähtud:
– siseõhk +22 ºC, lub. kõikumine +19 – +25 ºC;
– relatiivne niiskus 25….45%
Elamutes esineb enam kaebusi põrandate madala temperatuuri üle. Tuleks lähtuda kasutatavast põrandakatte materjalist:
– vaipkatete korral sobiv +21….+23 ºC juures,
– kivi, PVC katetel….….+26….+27 ºC.
Ruumi siseõhku saastab palju erinevaid saasteallikaid:
– igapäevane inimtegevus,
– niiskusreziimist tingitud bakterioloogiline reostus,
– “sick building” sündroom akumuleeruvast reostusest jne.
Siseõhu nõutav kvaliteet tuleb kindlustada õigesti organiseeritud õhuvahetusega ruumis. Sõltuvalt ruumides teostatavast tegevusest tuleb nõutav õhuvahetus leida vastavalt normidele või spetsiaalse arvutuse teel.
Kui tegelda akende(ka samavõrra rõduuste)vahetuse või remondiga, siis peab kindlasti silmas pidama värske õhu võtmise võimalust. Teatavasti loomulikul tõmbel töötav ventilatsiooni süsteem võtab värske õhu ruumi aknapilude kaudu. Akende pilude hermeetilisel sulgemisel rikutakse koheselt sellise ruumide sisekliima. Tänu ruumidesse jäävale ülemäärasele niiskusele võib hakata levima hallitusseen.
Akende korrastamisest
Akende (ja ka rõduuste) elementaarne korrastamine on enamikele jõukohane. Piisab, kui vanad aknad korralikult puhastada-värvida ja tihendada. Tihendamisel jätta akna ülaosasse ca 30 cm ulatuses tihend panemata. Tihendamise võib abiks olla ka lisatud joonis 1.
Korralike puitraamidega akende soojapidavuse tõstmise esmaseks võimaluseks tuleks soovitada nende renoveerimist, kus sisemine klaas asendatakse klaaspaketiga ja paarisraami pilud mõistlikult tihendatakse.
Asendamine uute plastakendega pole üldjuhul majanduslikult põhjendatud, kuna lihtne tasuvusaeg ületab oluliselt mõistliku piiri.
Hinnangud korruselamute akende renoveerimise tulemuste kohta on sageli küllaltki erinevad. Kahekordsete klaasidega akna asendamisel kolmekordsega võime säästa 2…4 kWh/m3 kubatuuri kohta, sealjuures vanade akende ülemääraste pilude sulgemisega on effekt ulatunud 10 kWh/m3 kubatuuri kohta ilma vajalikku õhuvahetust häirimata. Akende vahetamisse tuleks suhtuda ettevaatlikkusega, sest võimalikud sisekliima muutused ja investeeringu tasuvusaeg ei pruugi ühtuda omaniku taotlutega. Sageli piisab akende hoolikast korrastamisest või ka lisaklaasi paigaldamisest(näiteks sisemise klaasi asendamisest klaaspaketiga).
Renoveerimisega taotletavad piirete soojusjuhtivuse väärtused on võrreldavad meie kliimavööndi naabermaadega ja loovad eelduse säästlikuks soojusmajanduseks uue sajandi algusel
Üldosa lõpetuseks.
Alles siis, kui on analüüsitud planeeritavate ehitustööde finantseerimise reaalseid võimalusi ja omanikepoolset laenukoormise vastuvõetavat taset, teeb omanik otsus(-ed) võimalike valikute vahel.
I Osa. Korruselamute otsaseinte soojustamine
1. Arhitektuur-ehituslikud erinevused sõltuvalt hoone eripärast.
1.1. Otsasein on akendega. Vaieldamatuks nõudeks on akende korrastamine (või asendamine), kuna mittekorrastatud akendega võib otsaseina soojustamiselt oodatav efekt suures osas jääda saavutamata.
1.2. Otsasein on puutes teise hoonega. Loob situatsiooni, kus lahendit on enamikel juhtudel otstarbekas otsida koostöös teise omaniku omanikuga.
– Otsaseina nurk on puutes teise hoone nurgaga;
– Kõrvuti hoonete otsaseinad osaliselt “katavad” teineteist
2. Arhitektuur-ehituslikud erinevused sõltuvalt materjalide valikust.
2.1. Soojustus karkassi materjali järgi:
– puitkarkassil
– metallkarkassil
2.2. Soojustusmaterjali järgi:
– kivivill
– vahtplast
2.3. Soojustuse pinnaviimistluse järgi:
– metallprofiil
– plaatmaterjal
– krohv
-
Kohaliku omavalitsuse poolt arhitektuur-ehituslikele muudatustele esitatavad nõuded.
Enamikel juhtudel on kohaliku omavalitsuse poolne kooskõlastuse vajadus seotud elamu arhitektuurse lahenduse (loe: väljanägemise) muutumisega, mis Ehitusseaduse kohaselt nõuab eelnevat kooskõlastamist; näiteks:
-
lamekatuse asendatud viilkatusega,
-
muudetakse fassaadi värvitooni,
-
muudetakse akende kuju jne.
Kokkuvõtteks
Koostajad loodavad, et eelnev info on piisav selleks, et elamuomanikud on valmis
-
teostama (vajadusel tellima) uuringud,
-
kavandama renoveerimistööde järjekorra,
-
hankima renoveerimisprojekti ja
-
kavandatu realiseerima.
Uudised
Korterelamu korrastamine.
Abiks elamute renoveerimisotsuste tegemisel
Eesti elamufondist moodustavad elamispinna järgi ligikaudu 2/3 korruselamud ja 1/3 väikeelamud. Viimasel aastakümnendil tehtud uuringute alusel on väikeelamute keskmine vanus rohkem kui 50 aastat, suurpaneelelamutel keskmiselt 25 – 30 aastat. Muude korruselamute vanus kõigub väga suurtes piirides, vanade elurajoonide puitelamute eaks on ka 100 aastat.
Elu sunnib ka elamute praegustel omanikel üha suuremat tähelepanu pöörama olemasolevate hoonete säilitamisele: renoveerimisele, eluea pikendamisele ja väärtuse tõstmisele.
Üldpõhimõtted korterelamute renoveerimisel
Renoveerimise juurde asudes tuleb alati meeles pidada, et hoone piirded, küttesüsteem ja ventilatsioon moodustavad ühtse, hoone eksistentsiks esmaselt vajaliku terviku.
Viimaste aastate praktika järgib ehitusmaailma häid tavasid ka elamute renoveerimisel – eesmärgi püstitus, uuringud, projekteerimine ja kavandatu realiseerimine.
Paraku ei toimita otstarbekalt igal pool. Ikka kohtame juhtumeid, kus asjatundmatus on põhjustanud kasu asemel kahju.
Alljärgnevate selgituste ja soovitustega püüame aidata elamuomanikel saada selgust, miks mida ja milleks vaja. Ja seda enne kui asutakse otsuseid langetama ning renoveerimistoiminguid tegema.
1. Elamute renoveerimisalaste uuringute sisu ja analüüs
1.1 Hoone seisundi uuringud
Igasugusele renoveerimisalasele tegevusele eelneb vaadeldava ehitise igakülgne tundmaõppimine ja olukorra kirjeldamine.
Nimetatud toimingutest koostatakse renoveerimiseelse uuringu kava sõltuvalt tellija konkreetsetest eesmärkidest ja soovidest.
90-ndatel aastatel organiseeritud välisabi raames Rootsi, Taani ja Soome ekspertide juhtimisel tehti rida energiasäästualased uuringud. Käesolevaks ajaks on kogunenud piisav arv hoonete renoveerimise eeluuringuid ehk demonstratsioonprojekte, saavutatud nõutav kodumaine vilumus järelduste tegemiseks ja põhjendatud soovituste andmiseks.
1.2 Hoone energiatarbe analüüs
Käesolevaks ajaks on teostatud Eesti korruselamute renoveerimisi koos soojuse ja tarbevee süstemaatiliste uuringutega sedavõrd, et eriala spetsialistidel on võrdlusteks vajalik materjal olemas. Uurimustes osalenud korruselamute kogu pindala on ligikaudu 0,87 milj.m2 ja see moodustab umbes 4% kõigist korruselamuist Eestis. Koos uute soojussõlmede ja soojamõõturite paigaldamisega on tekkinud võimalus määrata ka hoonete soojatarbimist kütte ja sooja tarbevee vajadusteks, mitte makstes soojatootjale kaudselt tuletatud arvutuslike väärtuste alusel.
Kaugküttevõrku ühendatud korruselamute uuringute alusel võime väita, et koos soojusenergia hindade tõusuga on aset leidnud ka erikulude mõningane alanemine.
Näiteks:
1996 aastal hinnati keskmiseks erikuluks 258…..315 kWh/m2 aastas, 1997 aastal 256…..304 kWh/m2 aastas.
Kui keskmist erikulu võrrelda Soome kohta toodud vastava jaotuskõveraga, selgub, et eesti korruselamute erikulud on enamal jaol juhtudel väga kõrgel tasemel, ületades 1,5….1,7(!) korda Soome vastavaid arvväärtusi.
On ütlematagi selge, mis on meie suurte kütte jt kommunaalkulude põhjused ja millest tuleb alata…
2. Välisseinte üld- ja soojustehniline iseloomustus ning hinnang
Meie praegusest elamufondist on üle 1/3 eluruumidest raudbetoon- ja gaasbetoonvälisseintega hoonetes, tellishoonetes ligi 1/3 ja ülejäänud puit- ning segakonstruktsioonis hoonetes. Nii enne II maailmasõda kui ka 1960-90-tel aastatel ehitatud korruselamute välisseinte soojusjuhtivus U on piires 0,6……1,2 W/m2K.
Paneelelamute välisseina soojusjuhtivuse U arvväärtuseks võime keskmiselt lugeda 1,0 W/m2K.
Praegune Eesti ehitusnormi eelnõu soovitab kavandada elamu välisseina selliselt, et selle soojusjuhtivus ei ületaks 0,28 W/m2K. Elektrikütte, kui ühe kallima kütteliigi puhul peaks aga seina soojusjuhtivus olema alla 0,16 W/m2K.
Seega enamikul hoonetest on seinte soojusjuhtivus 3…4 korda suurem kui on tänapäevased soovitused ja seega vajaksid lisasoojustamist. Soojustusmaterjalidena on põhiliselt kasutusel mineraalvillplaadid (näiteks kivivill oma paremate niiskusimavuse ja tulekindlus näitajatega) ning mullpolüstüreen-plaadid. Kui mõlema materjali soojuserijuhtivused on lähedased (~ 0,40 W/mK),siis veeauru läbilaskvus on mineraalvillal kuni 50 korda suurem ja selle tõttu niiskusreziim välisseinas mõnevõrra erinev. Lisasoojustuse paksus sõltub suuresti olemasoleva välispiirde soojapidavusest, kuid tavaliselt on 70…..120 mm paksuste plaatidega võimalik saavutada nõutav soojapidavus. Hoone fassaadid on üsna erinevate mõjurite tingimustes. Olulisim on neist niiskus, mis kütteperioodil difundeerub hoonest välisõhku ja vastassuunas sademetega väliskihti sissetungiv vesi, mõnel juhul ka hoone vundamendist tulenev kapillaarniiskus. Välispiirde niiskumine vähendab omakorda seina soojapidavust, mis halvendab veelgi hoone üldist olukorda.
Kui võrrelda eramut sama tubade arvuga korruselamu korteriga, mis asub hoone keskel ja ei puutu kokku otsaseina, keldri vahelae ja ülemise korruse vahelaega, siis eramul on jahtuvat välispiiret ligi neli korda rohkem. Korruselamu välispiirdest moodustavad aknad 20…22 %, eramul on aga akna osa vaid 7…9 % jahtuvast välispiirdest. Siit tuleneb ka järeldus, et eramu ja korruselamu lisasoojustamisse tuleb suhtuda mõningase erinevusega. Kui püüda järjestada veel tähtsuse järgi hoone renoveerimise operatsioone, siis eramu puhul tuleks soojustada välisseinad. Korruselamute puhul on see sobiv vaid akendeta otsaseinte puhul. Paljude akendega külgpindade väline soojustamine on märgatavalt keerukam ja kallim tegevus. Pealegi jäävad akende ümbrusesse ikkagi külmasillad, mis sageli moodustavad märkimisväärse osa ruumi soojakadudest. Küll aga tuleb kõne alla korruselamute puhul akende renoveerimine fassaadides.
Lisasoojustuse puhul tuleb järsult vahet teha soojustusviisil – seina välis- või sisepinnas. Võime kindlalt väita, et väljastpoolt soojustamine annab alati ohutuma lahenduse. Seestpoolt soojustamine võib kõne alla tulla puitelamute puhul, kivielamutes aga ainult rangete erinõuete täitmisel. Seestpoolt soojustamisel on paratamatu, et vahelagede ja vaheseinte kohal jäävad piirdesse külmasillad, mille kaudu toimub soojakadu endisel viisil. Sagedamini on hoonete renoveerimisel eksitud just kivist välisseinte seestpoolt soojustamisel. Kasutades seejuures populaarseid materjale: mineraalvilla ja Gyproc plaate, siis on ilma vastavat arvutust tegemata selge, et külmal talveilmal kivimüüri sisepinna temperatuur on alla 0*C tänu villa kõrgele soojapidavusele. Kuna kipsplaat ja vill ei moodusta märgatavat aurutõket, siis ruumi õhus olev veeaur tungib veeauru sise ja välisrõhu erinevuse tõttu võrdlemisi vabalt külma kivi pinnani. Kivi pinnal tekkiv kondensaat märgab soojustusvilla , mille tulemusena soojajuhtivus kasvab üle kümne korra!??
Kiviseina seestpoolt soojustades on tingimata vaja kasutada piirde ruumi poolel effektiivset aurutõket. Kindlustades sellega ,et suurem osa ruumis olevast aurust külma pinnani ei jõua, siis on saavutatud teoreetiline variant seespoolseks soojustuseks. Praktikas võib see osutuda mittetoimivaks, sest aurutõkke kile on paigaldamisel kinnitushaakidega rikutud või seinakontaktide kohal läbi lõigatud.
Arvutustega on hinnatud välisseinte lisasoojustamise tasuvusaeg üle 20 aasta. Kuigi soojusenergia hind näitab pidevat tõusu, pole ehk ainult energiasäästu nimel välisseinte lisasoojustamine otstarbekohane, sest ühe m2 seinapinna lisasoojustus maksab keskmiselt 500…700 krooni (kalkulatiivse maksumusena võib hinnata lisasoojustust 300…450 krooni /m2 korteri pinna kohta). Seega välispiirete lisasoojustamisest saadav energiasääst on piirides 4 – 12 kWh/m3 ruumi kubatuuri kohta aastas ehk alla 10 % enamlevinud säästupaketi tulemist.
Samas aga läbi välisseinte vuukide toimuv aktiivne (ja sageli ka progresseruv) infiltratsioon või isegi läbipuhutavus põhjustab sisetemperatuuri järske langusi tuuliste ilmade korral aga sunnib välisseinte lisasoojustuse tegemist veel kord ja põhjalikumalt kaaluma.
Vuukide tihendamisel elastsete vuugitäidistega prognoositakse kokkuhoidu keskmiselt 1 – 2 kWh/m3 kohta aastas. Kalkulatiivse maksumusena võib hinnata lisasoojustust 300…450 krooni /m2 korteri pinna kohta, milliseid kulutusi välisseina õigeaegsel lisasoojustamisel teha poleks vaja.
Välisseinte lisasoojustamine tuleks üldjuhul teha aga enne välisseina kapitaalremondi vajaduse ilmnemist.
3. Katuste, vahelagede ja katuslagede soojustehniline hinnang
Meie kliimas on hoone üheks kestvuse tagamise garantiiks korralik ja vettpidav katus koos hästi toimiva vee-eemaldussüsteemiga. Peale veepidavuse on katuslagede korral väga oluline ka nende piisav soojapidavus ja seda enam, mida madalam on hoone.
Elamute jaotise kohta katusekatete järgi täpsemad andmed puuduvad, kuid eksperthinnangul võib eeldada, et paljukorruselised elamud on ehitatud valdavalt lamekatustega (sh. peaaegu kõik paneelmajad) ja seega bituumenkattega rullmaterjalidest.
Enamikel hoonetel on lamekatuste või katuslagede soojusjuhtivus 3….4 korda suurem kui on tänapäevased soovitused ja seega vajavad lisasoojustamist.
Kui katus vajab remonti ja otsustatakse vana katusekate asendada uuega kerkib üles terve rida tehnilis-majanduslikke küsimusi:
– Kas vana soojustus tuleks igal juhul välja vahetada ja asendada uuega?
– Kas jätta katuse kalle endiseks või ehitada uus kaldkatus?
– Millist katusekattematerjali valida?
– Kas ei oleks õige ehitada peale mansardkorrus jne.?
Mõned soovitused katuste kohta:
– Energiasäästust lähtudes tuleks remondi käigus tingimata paigaldada lisasoojustus ja viia katuslae või ka mitteköetava pööningu põranda soojusjuhtivus soovitatava väärtuseni 0,22 W/m2K;
– Vanale katuskattele uue kihi pealekleepimine on ajutine hädaabinõu;
– Kui mansardkorruse väljaehitamiseks puudub ühistus üksmeel, on uue kaldkatuse ehitamine vast optimaalseim lahendus;
– Lisasoojustuse tegemise tasuvusaeg jääb igal juhul alla 10 aasta.
Paneelmajade kaldkatuse ehitus kui ka katuslae täiendav soojustamine (U alandamisega 0,7-0,22-ni) loob võrdse säästuvõimaluse 3 – 5 kWh/m3 kohta aastas.
Olemasoleva katuslae lisasoojustus tuleb maksma 70 – 160 kr/m2 üldpinna kohta.
4. Tarindite renoveerimine ja ruumide sisekliima
Kõigepealt tuleb meeles pidada, et hoone piirded, küttesüsteem ja ventilatsioon moodustavad ühtse terviku. Kui nendest üks ei toimi normaalselt, siis tervislikust elamust oleme kaugel.
Normaalse sisekliima saamiseks on aga paratamatult vajalik osa soojusenergiast kulutada ruumide ventileerimisele. Vastasel juhul jäävad ruumi saastegaasid ja ülemäärane niiskus.
Inimese mugavustunne ruumis luuakse kõigi sisekliima parameetrite (temperatuur, suhteline niiskus, operatiivne temperatuur, õhu liikumiskiirus, õhu puhtus)koosmõjuga, seejuures erinevad inimesed võivad teatud ulatuses tunnetada seda erinevalt.
Uurimused on näidanud, et polegi sellist ruumi, kus kõik ruumis viibijad hindaksid soojusolukorda ideaalseks. Alati jääb 5…6% inimestest rahulolematuteks. On teada, et valdavalt vanemad inimesed ja ka naised erinevas vanuses nõuavad 1….1,5 ºC võrra soojemat tuba. Sessoonselt, näiteks suvel inimesed kohanevad keskeltläbi 2…2,5 ºC võrra kõrgema temperatuuriga.
Eesti sisekliima normides(eelnõu) on talvetingimustes ette nähtud:
– siseõhk +22 ºC, lub. kõikumine +19 – +25 ºC;
– relatiivne niiskus 25….45%
Elamutes esineb enam kaebusi põrandate madala temperatuuri üle. Tuleks lähtuda kasutatavast põrandakatte materjalist:
– vaipkatete korral sobiv +21….+23 ºC juures,
– kivi, PVC katetel….….+26….+27 ºC.
Ruumi siseõhku saastab palju erinevaid saasteallikaid:
– igapäevane inimtegevus,
– niiskusreziimist tingitud bakterioloogiline reostus,
– “sick building” sündroom akumuleeruvast reostusest jne.
Siseõhu nõutav kvaliteet tuleb kindlustada õigesti organiseeritud õhuvahetusega ruumis. Sõltuvalt ruumides teostatavast tegevusest tuleb nõutav õhuvahetus leida vastavalt normidele või spetsiaalse arvutuse teel.
Kui tegelda akende(ka samavõrra rõduuste)vahetuse või remondiga, siis peab kindlasti silmas pidama värske õhu võtmise võimalust. Teatavasti loomulikul tõmbel töötav ventilatsiooni süsteem võtab värske õhu ruumi aknapilude kaudu. Akende pilude hermeetilisel sulgemisel rikutakse koheselt sellise ruumide sisekliima. Tänu ruumidesse jäävale ülemäärasele niiskusele võib hakata levima hallitusseen.
Akende korrastamisest
Akende (ja ka rõduuste) elementaarne korrastamine on enamikele jõukohane. Piisab, kui vanad aknad korralikult puhastada-värvida ja tihendada. Tihendamisel jätta akna ülaosasse ca 30 cm ulatuses tihend panemata. Tihendamise võib abiks olla ka lisatud joonis 1.
Korralike puitraamidega akende soojapidavuse tõstmise esmaseks võimaluseks tuleks soovitada nende renoveerimist, kus sisemine klaas asendatakse klaaspaketiga ja paarisraami pilud mõistlikult tihendatakse.
Asendamine uute plastakendega pole üldjuhul majanduslikult põhjendatud, kuna lihtne tasuvusaeg ületab oluliselt mõistliku piiri.
Hinnangud korruselamute akende renoveerimise tulemuste kohta on sageli küllaltki erinevad. Kahekordsete klaasidega akna asendamisel kolmekordsega võime säästa 2…4 kWh/m3 kubatuuri kohta, sealjuures vanade akende ülemääraste pilude sulgemisega on effekt ulatunud 10 kWh/m3 kubatuuri kohta ilma vajalikku õhuvahetust häirimata. Akende vahetamisse tuleks suhtuda ettevaatlikkusega, sest võimalikud sisekliima muutused ja investeeringu tasuvusaeg ei pruugi ühtuda omaniku taotlutega. Sageli piisab akende hoolikast korrastamisest või ka lisaklaasi paigaldamisest(näiteks sisemise klaasi asendamisest klaaspaketiga).
Renoveerimisega taotletavad piirete soojusjuhtivuse väärtused on võrreldavad meie kliimavööndi naabermaadega ja loovad eelduse säästlikuks soojusmajanduseks uue sajandi algusel
Üldosa lõpetuseks.
Alles siis, kui on analüüsitud planeeritavate ehitustööde finantseerimise reaalseid võimalusi ja omanikepoolset laenukoormise vastuvõetavat taset, teeb omanik otsus(-ed) võimalike valikute vahel.
I Osa. Korruselamute otsaseinte soojustamine
1. Arhitektuur-ehituslikud erinevused sõltuvalt hoone eripärast.
1.1. Otsasein on akendega. Vaieldamatuks nõudeks on akende korrastamine (või asendamine), kuna mittekorrastatud akendega võib otsaseina soojustamiselt oodatav efekt suures osas jääda saavutamata.
1.2. Otsasein on puutes teise hoonega. Loob situatsiooni, kus lahendit on enamikel juhtudel otstarbekas otsida koostöös teise omaniku omanikuga.
– Otsaseina nurk on puutes teise hoone nurgaga;
– Kõrvuti hoonete otsaseinad osaliselt “katavad” teineteist
2. Arhitektuur-ehituslikud erinevused sõltuvalt materjalide valikust.
2.1. Soojustus karkassi materjali järgi:
– puitkarkassil
– metallkarkassil
2.2. Soojustusmaterjali järgi:
– kivivill
– vahtplast
2.3. Soojustuse pinnaviimistluse järgi:
– metallprofiil
– plaatmaterjal
– krohv
Kohaliku omavalitsuse poolt arhitektuur-ehituslikele muudatustele esitatavad nõuded.
Enamikel juhtudel on kohaliku omavalitsuse poolne kooskõlastuse vajadus seotud elamu arhitektuurse lahenduse (loe: väljanägemise) muutumisega, mis Ehitusseaduse kohaselt nõuab eelnevat kooskõlastamist; näiteks:
lamekatuse asendatud viilkatusega,
muudetakse fassaadi värvitooni,
muudetakse akende kuju jne.
Kokkuvõtteks
Koostajad loodavad, et eelnev info on piisav selleks, et elamuomanikud on valmis
langetama renoveerimisotsust motiveeritult,
teostama (vajadusel tellima) uuringud,
kavandama renoveerimistööde järjekorra,
hankima renoveerimisprojekti ja
kavandatu realiseerima.