|
M A R T H E L M E suursaadik, Rahvaliit
Okupatsioonikahjude kompenseerimise nõude esitamine Venemaale ähvardab Eestis muutuda taas üheks küsimuseks, mis lahutab tinglikult öeldes pragmaatikuid ja idealiste. Esimeste hulka kuuluvad need, kellel on Venemaal otsesed ärilised huvid või need, kes mingitel muudel põhjustel ei pea vajalikuks minevikus sorimist ja sealt pärinevate probleemide tõttu kahe riigi vaheliste suhete mürgitamist. Teiste hulka kuuluvad need, kes kangekaelselt arvavad, et igale kurteole peab järgnema karistus ning et enne, kui Venemaa on moraalselt – ja seda oma kahetsuste ning kompensatsioonide kaudu – uuenenud, ei saa olla juttugi tõeliselt heanaaberlikest suhetest.
Me peaksime järjekordsest rahvuslikust tülist heade-halbade suhete pärast Venemaaga ning nõiajahist selle süüdlaste otsingul püüdma siiski hoiduda. On õigupoolest kummaline, et meie üldiselt üsna konsensuslikus välispoliitikas moodustavad suhted Venemaaga ebameeldiva erandi. Juba 90. aastate algusest peale on meil – ja seda nii poliitilistes kui äriringkondades – pidevalt kultiveeritud süükompleksi, mille kohaselt vastutus halbade suhete eest idanaabriga lasub Eesti poolel. Kord on süüdi olnud Mart Laar, kord välisministeerium, kord vastutustundetud ajaloolased, kord sensatsioonijanused ajakirjanikud – ükskõik kes, aga jumala pärast mitte Venemaa.
Sama loogika näib pinnale tõusvat nüüdki. Taas on Eesti pragmaatikute meelest astunud sammu, mis meie (juba kümme aastat) läbimurde veerel olevad suhted idanaabriga crash’ida ähvardab.
Muide, pragmaatikutest. 1920. aastal puhkes Eesti ja Läti vahel terve rea segaasustusega alade pärast piirivaidlus. Seda vaidlust asusid vahendama liitlaste esindajad. Millegipärast sümpatiseerisid viimased rohkem Lätile, mitte Eestile. Eesti pragmaatikud leidsid tekkinud olukorras paraku, et me ei saa lubada endale luksust liitlastega tülli minna ning reetsid oma kaasmaalased Heinastes, Valgas ja mitmel pool mujal. Territooriume, mis sel moel loovutati, pole meil nüüd enam muidugi lootustki tagasi saada, hetkesuhted liitlastega on aga ammu muutunud tähtsusetuks ajalooliseks seigaks. Sama loogika kohaselt käitus Eesti kahjuks ka 90. aastate kilusõjas Lätiga. Sama loogika kohaselt oleme käitunud läbirääkimistel Euroopa Liiduga. Ja sama loogikat soovitavad pragmaatikud meile lakkamatult ka suhetes Venemaaga. Paraku on seesuguse käitumise juures unustatud ja unustatakse lakkamatult, et seda, mis on kord käest antud, ei ole enam võimalik tagasi saada.
Ent nüüd Venemaale esitatava kompensatsiooninõude juurde. Minu arvates on selle esitamine mitte ainult et õigustatud ja õiglane vaid ka taktikaliselt õige. Eesti on suhetes Venemaaga olnud liiga kaua passiivselt kaitsepositsioonil ja tegelikult sellega üksnes julgustanud Moskvat terroriseerima meid kõikvõimalike süüdistustega alates meie õigusest liituda NATO-ga ja lõpetades pideva sekkumisega meie siseasjadesse nn. kaasmaalaste küsimuses. Kui keegi nüüd väidab, et kompensatsiooninõude esitamisega annab Eesti Venemaale järjekordse võimaluse enda ründamiseks, siis ei saa või ei taha see inimene Venemaa poliitikast Balti riikide suhtes aru saada. See poliitika ei ole hetkekski (ja seda juba Ivan Groznõist alates) juhindunud mitte heanaaberlike suhete sisseseadmisest vaid püsivatest katsetest saavutada Eestis (ja Lätis ning Leedus) mõju ning sõnaõigus, mida teistel riikidel siin ei ole. Ning kui selle nimel on vaja suhteid pingul hoida, siis kõlbab selleks ka ükskõik missugune ettekääne. Näiteks 1994. aastal esitatud süüdistus, et Tðetðeenias sõdivad Eesti naissnaiperid.
Siinkohal on õpetlik see, kuidas Venemaa õigeusukiriku ümber käärinud tülis edu saavutamiseks rakendas oma eesmärkide teenistusse Eesti ärieliidi esindajad, lubades neile (ja nende kaudu ka Eesti valitsusele), et teatud registreerimistoimingute järel kaotatakse topelttollid. Endast lugu pidava riigi juhtkonda oleks pidanud ettevaatlikuks tegema juba see, kui piinlikult Vene pool Eesti diplomaate nimetatud läbirääkimistest eemal hoida püüdis – eks ikka selleks, et meid omavahel võistlema ja tülitsema panna. Lõpptulemus on aga kurb ja eriti piinlik neile, kes selle vahendustegevuse initsiaatoriteks olid. Oma registreeringud venelased küll said, topelttollid püsivad ilmselt aga võiduka lõpuni ehk Eesti astumiseni Euroopa Liitu.
Siinkohal soovitus kõigile neile, kes muretsevad selle pärast, et me kipume Venemaad asjatult ärritama: ehk tasuks mõelda selle peale, et riik, kes oma väikese naabriga tõepoolest häid suhteid soovib, ei ähvarda teda, ei alanda teda, ei vaiki maha tema kallal toime pandud kuritegusid, vaid nõustub rahulikult tuleviku nimel avama kõik mädapaised, vältimaks edasiste mürgituste tekkimist.
Kahjuks ei näe me enda kõrval ikka veel niisugust idanaabrit. Me näeme naabrit, kes taob rusikaga vastu lauda ning aina nõuab ning ähvardab. Ja juba sellepärast peabki talle esitama arve – mis niisugusena on ühtlasi ka meie vabaduse sammas.
|
Uudised
Kompensatsiooninõue kui vabaduse sammas
Kompensatsiooninõue kui vabaduse sammas
Okupatsioonikahjude kompenseerimise nõude esitamine Venemaale ähvardab Eestis muutuda taas üheks küsimuseks, mis lahutab tinglikult öeldes pragmaatikuid ja idealiste. Esimeste hulka kuuluvad need, kellel on Venemaal otsesed ärilised huvid või need, kes mingitel muudel põhjustel ei pea vajalikuks minevikus sorimist ja sealt pärinevate probleemide tõttu kahe riigi vaheliste suhete mürgitamist. Teiste hulka kuuluvad need, kes kangekaelselt arvavad, et igale kurteole peab järgnema karistus ning et enne, kui Venemaa on moraalselt – ja seda oma kahetsuste ning kompensatsioonide kaudu – uuenenud, ei saa olla juttugi tõeliselt heanaaberlikest suhetest.
Me peaksime järjekordsest rahvuslikust tülist heade-halbade suhete pärast Venemaaga ning nõiajahist selle süüdlaste otsingul püüdma siiski hoiduda. On õigupoolest kummaline, et meie üldiselt üsna konsensuslikus välispoliitikas moodustavad suhted Venemaaga ebameeldiva erandi. Juba 90. aastate algusest peale on meil – ja seda nii poliitilistes kui äriringkondades – pidevalt kultiveeritud süükompleksi, mille kohaselt vastutus halbade suhete eest idanaabriga lasub Eesti poolel. Kord on süüdi olnud Mart Laar, kord välisministeerium, kord vastutustundetud ajaloolased, kord sensatsioonijanused ajakirjanikud – ükskõik kes, aga jumala pärast mitte Venemaa.
Sama loogika näib pinnale tõusvat nüüdki. Taas on Eesti pragmaatikute meelest astunud sammu, mis meie (juba kümme aastat) läbimurde veerel olevad suhted idanaabriga crash’ida ähvardab.
Muide, pragmaatikutest. 1920. aastal puhkes Eesti ja Läti vahel terve rea segaasustusega alade pärast piirivaidlus. Seda vaidlust asusid vahendama liitlaste esindajad. Millegipärast sümpatiseerisid viimased rohkem Lätile, mitte Eestile. Eesti pragmaatikud leidsid tekkinud olukorras paraku, et me ei saa lubada endale luksust liitlastega tülli minna ning reetsid oma kaasmaalased Heinastes, Valgas ja mitmel pool mujal. Territooriume, mis sel moel loovutati, pole meil nüüd enam muidugi lootustki tagasi saada, hetkesuhted liitlastega on aga ammu muutunud tähtsusetuks ajalooliseks seigaks. Sama loogika kohaselt käitus Eesti kahjuks ka 90. aastate kilusõjas Lätiga. Sama loogika kohaselt oleme käitunud läbirääkimistel Euroopa Liiduga. Ja sama loogikat soovitavad pragmaatikud meile lakkamatult ka suhetes Venemaaga. Paraku on seesuguse käitumise juures unustatud ja unustatakse lakkamatult, et seda, mis on kord käest antud, ei ole enam võimalik tagasi saada.
Ent nüüd Venemaale esitatava kompensatsiooninõude juurde. Minu arvates on selle esitamine mitte ainult et õigustatud ja õiglane vaid ka taktikaliselt õige. Eesti on suhetes Venemaaga olnud liiga kaua passiivselt kaitsepositsioonil ja tegelikult sellega üksnes julgustanud Moskvat terroriseerima meid kõikvõimalike süüdistustega alates meie õigusest liituda NATO-ga ja lõpetades pideva sekkumisega meie siseasjadesse nn. kaasmaalaste küsimuses. Kui keegi nüüd väidab, et kompensatsiooninõude esitamisega annab Eesti Venemaale järjekordse võimaluse enda ründamiseks, siis ei saa või ei taha see inimene Venemaa poliitikast Balti riikide suhtes aru saada. See poliitika ei ole hetkekski (ja seda juba Ivan Groznõist alates) juhindunud mitte heanaaberlike suhete sisseseadmisest vaid püsivatest katsetest saavutada Eestis (ja Lätis ning Leedus) mõju ning sõnaõigus, mida teistel riikidel siin ei ole. Ning kui selle nimel on vaja suhteid pingul hoida, siis kõlbab selleks ka ükskõik missugune ettekääne. Näiteks 1994. aastal esitatud süüdistus, et Tðetðeenias sõdivad Eesti naissnaiperid.
Siinkohal on õpetlik see, kuidas Venemaa õigeusukiriku ümber käärinud tülis edu saavutamiseks rakendas oma eesmärkide teenistusse Eesti ärieliidi esindajad, lubades neile (ja nende kaudu ka Eesti valitsusele), et teatud registreerimistoimingute järel kaotatakse topelttollid. Endast lugu pidava riigi juhtkonda oleks pidanud ettevaatlikuks tegema juba see, kui piinlikult Vene pool Eesti diplomaate nimetatud läbirääkimistest eemal hoida püüdis – eks ikka selleks, et meid omavahel võistlema ja tülitsema panna. Lõpptulemus on aga kurb ja eriti piinlik neile, kes selle vahendustegevuse initsiaatoriteks olid. Oma registreeringud venelased küll said, topelttollid püsivad ilmselt aga võiduka lõpuni ehk Eesti astumiseni Euroopa Liitu.
Siinkohal soovitus kõigile neile, kes muretsevad selle pärast, et me kipume Venemaad asjatult ärritama: ehk tasuks mõelda selle peale, et riik, kes oma väikese naabriga tõepoolest häid suhteid soovib, ei ähvarda teda, ei alanda teda, ei vaiki maha tema kallal toime pandud kuritegusid, vaid nõustub rahulikult tuleviku nimel avama kõik mädapaised, vältimaks edasiste mürgituste tekkimist.
Kahjuks ei näe me enda kõrval ikka veel niisugust idanaabrit. Me näeme naabrit, kes taob rusikaga vastu lauda ning aina nõuab ning ähvardab. Ja juba sellepärast peabki talle esitama arve – mis niisugusena on ühtlasi ka meie vabaduse sammas.