Kohtuniku kiri ehmatas 104aastase poolsurnuks
 Aldo Luud
 MÄÄRUSEST TOIBUNUD: Pauline Aadla ei kavatse poolel teel pidama jääda: “Mulle käib üle mõistuse, kuidas tohib üks kohus niimoodi asju ajada?” |
|
Tartu vanim majaomanik Pauline Aadla sai Tartu maakohtust ülisegase kirja, mis andis ühtlasi läbi lillede mõista, et rohkem kui 100aastasel isikul oleks aeg teise ilma kolida.Andrus Esko
Supilinnas maja tagasi saanud ja üürnikuga jagelemisest tüdinud vanaproua, kelle mõistus töötab kadestamisväärse kvaliteediga, saatis augustis maakohtusse hagiavalduse, milles nõudis külmakõhuliselt üürnikult 12 000kroonist võlga ja ühtlasi tema väljatõstmist korterist.
Kohtuveskid jahvatavad teadagi aeglaselt. Aga et jahvatamine mõjub tervisele, oli 104aastasele vanaprouale paras ehmatus. Kahekuuse ootamise järel tekkis sel teisipäeval tema postkasti imetabane kiri. Kirja pealkirjaks on määrus. Juba määruse esimene lause lööb normaalse ajutegevusega inimesel jalad alt: “Tartu maakohus andis oma kirjaga kohtule esitatud avalduses märgitud hagejale avalduses puuduste kõrvaldamiseks tähtaja kuni 06.09.2002 hoiatusega, et kohtu nõudmise tähtpäevaks täitmata jätmise korral keeldub kohus määrusega hagiavaldust menetlusse võtmast ning tagastab selle.”
Täpsustamisel selgus, et kohtunik Donald Kiidjärv tahtis määruse sissejuhatusega juurakeeles teatada, et majaomaniku hagiavaldus ei kõlba, kuni seda pole täiendatud. Paraku pole vanaproua saanud avalduse kehvuse kohta ühtki teadet, rääkimata hoiatusest.
Korrespondentsi liikumist käsitleb ka määrus. Siin jätkab kohtunik eripärast stiili: “Kohtul puuduvad andmed selle kohta, kas nimetatud kiri on avaldaja poolt kätte saadud või mitte, kuna ühtegi tagastatavat dokumenti kohtule tagastatud.”
Adressaat nurka aetud – vanaproua hakkas oma mõistuses juba tõepoolest kahtlema! – teeb määrus surmasõlme: “11.10. 2002 saabus kohtule vastus Tartu maavalitsuse perekonnaseisuosakonnalt selle kohta, et hageja nimelise isiku osas ei ole surma registreeritud.”
Vanaproua käis selle lause järel joomas suhkruvett, pani keele alla tableti ja luges edasi: “Järelpärimise tegi kohus seetõttu, et tegemist on üle saja aasta vanuse isikuga ning kohtul tekkis kahtlus, et isik pole elavate kirjas pärast seda, kui tähtajaks puuduste kõrvaldamise kirjale vastust ei saabunud.”
Pole kindel, kas kohtunikul tekkis kahtlus või hoopis lootus. Seevastu majaomaniku ootused-lootused purustab kirja finaal: “Keelduda avalduse menetlusse võtmisest ning tagastada avaldus selle esitajale.”
Eilseks oli vanaproua määrusest toibunud. Ta ei kavatsegi poolel teel pidama jääda, lubab palgata advokaadi: “Mulle käib üle mõistuse, kuidas tohib üks kohus niimoodi asju ajada?”
Postitatud rubriiki Määratlemata. Talleta
püsiviide. Kommenteerimine ja trackback-viidete lisamine ei ole lubatud.
Uudised
Kohtuniku kiri ehmatas 104aastase poolsurnuks
Tartu vanim majaomanik Pauline Aadla sai Tartu maakohtust ülisegase kirja, mis andis ühtlasi läbi lillede mõista, et rohkem kui 100aastasel isikul oleks aeg teise ilma kolida.Andrus Esko
Kohtuveskid jahvatavad teadagi aeglaselt. Aga et jahvatamine mõjub tervisele, oli 104aastasele vanaprouale paras ehmatus. Kahekuuse ootamise järel tekkis sel teisipäeval tema postkasti imetabane kiri. Kirja pealkirjaks on määrus. Juba määruse esimene lause lööb normaalse ajutegevusega inimesel jalad alt: “Tartu maakohus andis oma kirjaga kohtule esitatud avalduses märgitud hagejale avalduses puuduste kõrvaldamiseks tähtaja kuni 06.09.2002 hoiatusega, et kohtu nõudmise tähtpäevaks täitmata jätmise korral keeldub kohus määrusega hagiavaldust menetlusse võtmast ning tagastab selle.”
Täpsustamisel selgus, et kohtunik Donald Kiidjärv tahtis määruse sissejuhatusega juurakeeles teatada, et majaomaniku hagiavaldus ei kõlba, kuni seda pole täiendatud. Paraku pole vanaproua saanud avalduse kehvuse kohta ühtki teadet, rääkimata hoiatusest.
Korrespondentsi liikumist käsitleb ka määrus. Siin jätkab kohtunik eripärast stiili: “Kohtul puuduvad andmed selle kohta, kas nimetatud kiri on avaldaja poolt kätte saadud või mitte, kuna ühtegi tagastatavat dokumenti kohtule tagastatud.”
Adressaat nurka aetud – vanaproua hakkas oma mõistuses juba tõepoolest kahtlema! – teeb määrus surmasõlme: “11.10. 2002 saabus kohtule vastus Tartu maavalitsuse perekonnaseisuosakonnalt selle kohta, et hageja nimelise isiku osas ei ole surma registreeritud.”
Vanaproua käis selle lause järel joomas suhkruvett, pani keele alla tableti ja luges edasi: “Järelpärimise tegi kohus seetõttu, et tegemist on üle saja aasta vanuse isikuga ning kohtul tekkis kahtlus, et isik pole elavate kirjas pärast seda, kui tähtajaks puuduste kõrvaldamise kirjale vastust ei saabunud.”
Pole kindel, kas kohtunikul tekkis kahtlus või hoopis lootus. Seevastu majaomaniku ootused-lootused purustab kirja finaal: “Keelduda avalduse menetlusse võtmisest ning tagastada avaldus selle esitajale.”
Eilseks oli vanaproua määrusest toibunud. Ta ei kavatsegi poolel teel pidama jääda, lubab palgata advokaadi: “Mulle käib üle mõistuse, kuidas tohib üks kohus niimoodi asju ajada?”