Seda, et te Eestis puhkate, ei saanud ma teada mitte siinsest meelelahutuspressist, nagu võiks arvata, vaid juhuslikult, tänu lavastaja Aare Tilgale, kes samuti juba aastaid Hollywoodis resideerib.

Olin saatnud talle libauudise sellest, kuidas kulturist Marek Kalmusest saab peagi uus Schwarzenegger, mille peale ta vastas, et lõpetagu ma jama ja tehku intervjuu parem Alar Kiviloga, kes sai just valmis 65 miljonit dollarit maksva filmi.

Hahahaa! Mis tähelepanusse puutub, siis olen seda üritanud vältida nii palju kui võimalik. Lihtsalt, see ei huvita mind. Teisest küljest – miks peakski mulle erilist tähelepanu osutama?

No kuulge, te olete ikkagi kõige kaugemale jõudnud eestlane Hollywoodis, sealses konkurentsis reaalselt läbi löönud, mitte mingi kiibitseja – ja kes meist siis Hollywoodi glamuuri ei armastaks? Kes ei tahaks upitada oma enesetunnet «Eesti meestega Hollywoodis». Väikese rahva asi!

Mis tast ikka nii väga armastada? Armastagem parem filme. Minule ja enamikule sealsetest filmitegijatest on see glamuur kõige pisem osa sellest maailmast. Põhiline on ikkagi raske ja must töö. Püha on minu jaoks filmikunst – paraku toimub praegu Hollywoodis paljutki, mis rikub seda pühadust.

Näiteks?
Kas või see, milliste summadega staarnäitlejaid tasustatakse. Osa neist lähebki selle raisku. Üldse, raha ja lugude jutustamise vahekord on ammu paigast ära.

Tegelikult tahtsin ma küsida, kuidas on ühel filmitegijal võimalik suvel üldse puhata – on see ju kineastile kõige kiirem aeg?

Ongi – see ajab ka mu agendid marru, kui ma igal suvel Eestisse puhkama sõidan. Esiteks – kõik teised filmivad midagi, teiseks – nad ei saa mind kätte. Seda, et võtame end suviti vabaks, otsustasime juba Kanadas, kui meil oli oma reklaamifirma.

See kujunes harjumuseks. Ja üldiselt olen ma sellest ka kinni pidanud, v.a eelmisel suvel, kui ma filmisin kaabeltelevisioonile HBO filmi «Eskortides Chance’i» («Taking Chance», režissöör Ross Katz), Kevin Baconiga peaosas.

Nagu imdb.com väidab, tugineb see reaalsetele sündmustele. Kolonelleitnant Michael Strobl eskordib Iraagis langenud 19-aastase merejalaväelase Chance Phelpsi kirstu viimase kodukohta Wyomingus. Üsna ebatavaline süžee.

See on ka tegelikult USA merejalaväes kombeks, et üks vabatahtlik saadab kirstu kuni langenu koduukseni välja ja kirjutab pärast sellest raporti. Tegu on väga omapärase filmiga, mis polegi nagu draama, sest klassikalist konflikti siin ei ole, pigem on see nagu tunnistamine või kulgemine. Kevin Bacon ja kirst.

On see Iraagi sõja vastane film?

Poolt, kas sõda on halb või mitte, siin otseselt ei valita. Näitame lihtsalt usaldusväärselt üht neist süngetest teekondadest, mida valitsus ei rutta afišeerima. Olen selle filmi üle väga uhke. Ja Kevin Bacon mängib toda saatjast merejalaväelast ikka jube hästi…

 Loodetavasti jõuab see jaanuaris eetrisse ja võimalik, et Euroopa jaoks tehakse sellest kinovariant. HBO on varemgi nii talitanud. Ameerika kinolevis poleks sellisega midagi teha, kes see ikka kalli piletiraha eest meest ja kirstu tahab vahtida.

Muide, internetis levib filmijupp, kus te tinistate koos Kevin Baconiga võttepausi ajal kitarri ja laulate.

Jajah, Bacon on lahe sell. Talle meeldib väga pilli mängida, vennaga on tal ka oma bänd – The Bacon Brothers. Paaril korral oligi nii, et Kevin lendas nädalavahetusel tohutu maa maha – ainuüksi selle nimel, et kusagil esineda.

Hakkan tegelikult alles nüüd, kui mul on lapsed, kahetsema, et sellistest hetkedest nii vähe jäädvustusi on. Vanasti oli kogu aeg selline tunne, et mis ma end ikka koos staariga pildi peale sokutan, piinlik ju. Aga milliseid uhkeid kaadreid võiks mul olla!

Koos Frank Sinatra, Rod Steigeri, Anthony Quinni, Anne Bancroftiga – neid on ikka päris palju olnud, kellega on õnnestunud koos töötada. Midagi on Colin Farrelliga, Billy Bob Thorntoniga… Võiks rohkem olla!

Muide, Harold Ramis, režissöör, kellega ma päris mitu filmi olen teinud, armastab rääkida, kuidas ta «Ka gangster on inimene» (Analyze This) võtete ajal koos Robert De Niroga (De Nirol on selles peaosa – TT) töötas.

Neil oli ühe näitleja osas lahkheli, Harold tahtis üht ja Robert teist, igatahes tekkis telefonis äge vaidlus ja De Niro olevat hakanud Haroldit metsikult sõimama. Haroldi väitel olnud see pull moment – pool temast tahtis vastu sõimata, teine pool korrutas aga, et jube huvitav, De Niro ise sõimab sind!

Koos Ramisega, kes on päris hea komödiograaf, on tehtud ka too 65 miljoni dollarilise eelarvega film, millest enne juttu oli – «1. aasta» (Year One) on selle pealkiri ja välja tuleb see 2009. aastal. Mida see endast kujutab?

See on komöödia, aga seal on ka tõsisem pool – usufanatismi kriitika. Kaks rahutut tüüpi visatakse eelajaloolisest külakommuunist välja – nii satutakse kokku Kaini ja Aabeli, Aadama ja Eevaga ning maandutakse lõpuks Soodoma linnas.

Puhtalt filmitegemise mõttes oli see põnev kogemus, ehitasime Lousianasse üles terve Soodoma linna, ma ei ole elus nii mastaapsete kulissidega filminud… Palju nalja sai. Peaosades on Jack Black ja Michael Gera.

Teadaolevalt olete esimene eestlane, kes on kutsutud 6000-liikmelisse Ameerika filmiakadeemiasse. Üllatas see kutse teid?

Üllatas ja üllatab õigupoolest siiani. Sellesse seltskonda ei kutsuta juurde just palju inimesi.

Möödunud korral oli kutsutuid 115, neist kaheksa operaatorit, sh Javier Aguirresarobe («Sisemeri» ja «Räägi temaga») ja Adam Kimmel («Capote»). Lavastajatest Paul Greengrass, näitlejatest Jennifer Aniston ja Daniel Craig. Midagi pole öelda, vägev seltskond!

Tore muidugi – see näitab, et sa oled olnud õigel teel. Et aastad, mille sa oled oma elust filmile pühendatud, ei ole kadunud kusagile musta auku. Aga üle tähtsustada pole seda ka vaja.

Koos kutsega avanenud võimalust öelda sõna sekka tänavuste Oscarite jagamisel ikka kasutasite?

 Kahjuks mitte. Olin hõivatud võtetega ega saanud kõiki filme vaadata. Kui aga kõiki ei näe, ei tohi hääletada! (Naerab.)

Teie nimega seoses oli esile tõstetud kaks filmi – «Maja järve ääres» (The Lake House) ja «Lihtne plaan» (A Simple Plan). Kuidas kommenteerite?

Kui seal peaksid minu parimad filmid olema, siis ise pakuksin hoopis thriller’it «The Lookout», millega tegi mullu oma režiidebüüdi seni stsenaristina kuulsust kogunud Scott Frank («Out of Sight», «Minority Report» ja «Get Shorty» – TT). Võib-olla just see läheb enim kokku minu maitsega – sellega, millist filmi ma ise teha tahaksin.

Üldse meeldivad mulle väga 1970ndate ameerika filmid, mis lähevad peale laiale vaatajaskonnale, kuid on samas intelligentsed. Põhiline on, et minu filmid tegeleksid karakteritega. Mind huvitab see, kuidas karakteritest kasvab välja lugu.
«The Lookout» sai ka hea kriitika – käibele läks koguni väljend: «Fargo» ristub «Mementoga».

Muide, hakkasin just siin Tallinnas lugema Franki uut stsenaariumi, mille ta mulle saatis… Olen alles alguses, aga siiamaani meeldib väga.

Agent pidi teid kutsuma mr Picky – hr Valiv! Vastab see tõele?

(Naerab)

Tegelikult ka – olete sealmaal, et iga viimane kui stsenaarium enam ei eruta?

Valikuprotsess peab mõistagi olema tasakaalus ellujäämisega. Mul on ikkagi pere ja maja, elatist on vaja teenida. Kuidas valik käib? On terve hulk filme või žanreid, mida ma põhimõtteliselt väldin, ja kui ma kuulen kusagilt linna pealt, et mõni lavastaja, kes on minust huvitatud, ükskõik kui hea ta ka ei ole, sõidab loomingulise protsessi käigus üle laipade, siis loobun samuti.

Siiamaani on mul vedanud, kõigepealt kolleegidega, aga ka projektid on olnud päris kobedad, arvestades Hollywoodi keskmist.

Valida tuleb ikka nii, et on hea meel tööle minna. Nii et olen jah mr Picky!

Kui palju käsikirju teie käest läbi käib?

Agendid, kes mul praegu on, on ilmselt aru saanud, et igasugust pahna pole mõtet saata. Varem oli mul pidevalt virn käsikirju kapi peal, praegu ehk paar kuus.

Tean, et kaks aastat tagasi pidite filmima Antarktikas, isegi tuumajõul liikuv jäämurdja oli juba renditud, kui peaosatäitja Richard Gere viimasel hetkel loobus, projekt katki jäi ja produtsendid kahe miljoniga vastu pükse said.

Eks ta selline hullumeelne projekt oli, millest pidanuks tulema tõsielul põhinev film ühest ebastabiilse närvikavaga Šveitsi fotograafist, kes leidis rahu Antarktikast ja sai maailmas kuulsaks oma pingviinifotodega. Antarktikas käis ta ühtekokku 19 korda. Lõpuks oli puudu ainult üksainus pilt – selline, kus munast koorub keset tormi pingviinipoeg. Paraku osutus torm nii tugevaks, et ta eksis ära ja külmus surnuks.

Käisime isegi koos lavastaja Gregory Hobliti, Richard Gere’i ja produtsendiga korraks Antarktikas, et tunnetus kätte saada, enne kui filmimiseks läheb. Aga ju viskas Richardil üle – ta oli just lõpetanud Kanadas rasked talvised võtted, pealegi kodust kaua eemal olnud. Ja Antarktika on karm koht ka.

 Filmide tiitrites märgitakse teie nime järele tähekombinatsioon ASC. Mida see tähendab?  

See tähendab, et ma kuulun Ameerika operaatorite ühingusse (American Society of Cinematographers – TT). See on nagu kvaliteedimärk või nii. Suuremgi kui filmiakadeemia liikmeks olemine.

Olen kahel korral pälvinud ka ühingusisese nominatsiooni (telefilmi «Gotti» ja -sarja «Sissetungijad» (The Invaders) eest – TT), mida hindan väga kõrgelt – ikkagi oma ala profid. Kokku on meid kusagil 300. Ka sinna kutsutakse.

Muide, protsess käib nii, et kõigepealt peavad kolm operaatorit sind soovitama, seejärel astud kutsekomisjoni ette. Ja ega sellega veel kõik ei lõpe. Kuu aja jooksul on ülejäänud liikmetel võimalik vaadata su filme ja kui kellelgi on pretensioone või küsimusi, pead neile vastama.
Kui aus olla, on mul neid täheühendeid kaks, ASC ja CSC. Viimane tähistab Kanada operaatorite ühingut.

Järgmine film on juba teada?

Ei ole. Ja ma ei muretse ka. Juba aastaid on mul tunne, et pole mõtet pabistada – midagi tuleb ikka. Alati on tulnud.

Kas nimed Brad ehk Priit Jürjens ja Johann Urb, kelle käekäigule Hollywoodis Eesti ajakirjandus on kaasa elanud, tulevad teile tuttavad ette?

Oot-oot, Johann Urb tuleks nagu küll. Kas see on vendadest Urbidest ühe poeg, kes väikestviisi näitleb ka? Temast olen ma miskit lugenud – aga Eesti ajakirjandusest.  
Kui te küsiksite eestlaste kohta Kanadas, oskaksin kohe vastata – seal on üsna kaugele jõudnud tegijaid päris mitu. Helioperaatorid Ao Loo, Urmas Rosin… On ka paar teist operaatorit, mõned kaameraassistendid, Lembitu Ristsoo…  Usun, et meist saaks ühe filmi jagu tehnilist meeskonda kokku küll.

Aare Tilk on lähedal sellele, et käivitada Hollywoodis oma projekt «Ma olen veerev kivi» – lugu kahest Eesti poisist, kes üritavad 1969. aastal Rolling Stonesi eeskujul bändi teha. Kas vastab tõele, et teie filmite selle üles – juhul muidugi, kui see ikka käiku läheb?

See on selline pull stsenaarium ja Aarega oleks tore koostööd teha. Iseäranis tore oleks seda teha veel Eestis. Aga… nagu me oleme arutanud, oleneb see tähtede seisust, kas ma olen parasjagu vaba… Kui olen, teen.

Aarele tuleb au anda – Hollywoodis mingi projekt käima lükata on paganama raske. Jutule on suhteliselt kerge pääseda, kas või mõne stuudiobossi juurde, ameeriklased on selles mõttes lahke rahvas, aga edasi läheb raskemaks. Kõik noogutavad, aga miski edasi ei liigu.

Seda enam paneb imestama, kuidas teie kohe Kanadast Los Angelesse kolides, see oli 1997. aastal, jala Hollywoodi ukse vahel saite, nii et Sam Raimi teid «Lihtsa plaani» operaatoriks kutsus.

Õnnevärk! Pealehakkamisvärk ka! Mõni poleks võib-olla julgenud huupi Los Angelesse kolida. Mina kolisin, ilma et mul oleks olnud tööluba, ühel hetkel otsustasin lihtsalt, et teen selle sammu ära ja läksin. Äkki soosib saatus julgemaid?

Juhtus nii, et üks produtsentidest, kes oli varem minuga koos «Gotti» juures töötanud, tundis «Lihtsa plaani» produtsenti ja pakkus minu nime välja. Ma tean, et neil oli tuli takus, mulle anti ettevalmistuseks vaid kolm nädalat. Kohtusin Sam Raimiga, ajasime 20 minutit juttu, mille järel ta ütles, et okei, tulgu ma ja tehku ära.
Oleksin võinud aastaid muudkui otsida ja loota, ilma tulemuseta. Nii et puhas vedamine.

Eestist pole teile tööd pakutud?

On küll, miks ei ole!?

Jätaksin selle enda teada.

Filmioperaator Alar Kivilo

•    55-aastane Alar Kivilo on sündinud Kanadas väliseesti peres, tema vanemad lahkusid Eestist Teise maailmasõja ajal, praegu elavad taas Tallinnas. Õppis Toronto ülikoolis filmindust ja tegutses operaatori assistendina. 1985. aastal asutas reklaamifirma Propeller. 1997. aastal kolis Los Angelesse. Räägib väga head eesti keelt. Abikaasa Enega kohtus reisilaeval Georg Ots 1988. aastal, kui külastas teist korda elus Eestit. Kivilol on kaks tütart, pere elab Los Angeleses.
•    1984 võitis Kivilo üles võetud film «Poisid ja tüdrukud» lühifilmi Oscari. 1997 kandideeris ta telefilmi «Gotti» eest parima operaatoritöö Emmyle. Kuulub Ameerika ja Kanada operaatorite ühingutesse.
•     Olulisemateks kinofilmideks on «Lihtne plaan» (A Simple Plan, 1998), rež Sam Raimi, «Saatuslik side» (Frequency, 2000), rež Gregory Hoblit, «Harti sõda» (Hart’s War, 2002), rež Gregory Hoblit, «Aurora Borealis» (2005), rež James C.E. Burke, «Maja järve ääres» (The Lake House, 2006), rež Alejandro Agresti, «The Lookout» (2007), rež Scott Frank, «1. aasta» (Year One, 2009), rež Harold Ramis.