Kirjanikud panevad Käsmus vaimu
Ruta Karma, Kadi Raudalainen ja Kalev Kesküla naudivad kuldsel varasügisel kaptenite külasse rajatud Käsmu loomemajas tekstimootori täistuure. |
Üheksakümnendate algul juhtus meie kultuurses vabariigis pisike ime. Riik ja Kirjanike Liit panid rahad kokku, ostsid Käsmu külakeses vana kaptenimaja ning tegid sellest kirjarahva tööpaiga.
“Aa, te otsite seda hullude kodu või?” küsib Käsmu külamees. Mitte pahatahtlikult, kuid harjumuslikult küll.
Ümisen jaatavalt. Eks need kirjanikud üks isevärki rahvas ole. Põlistele käsmulastele võib Kirjanike Liidu loomemaja pilkenime andeks anda küll.
Mobiilita mõtlemas
Septembripäikese viltused kiired dekoreerivad loomemaja seinalaudu. Maja ümbruses sirutuvad laotusse rannamännid. Kolm korrust ja avar krunt – kõva kinnisvara kirjarahval.
Habeme ja muheda olekuga mees lükkab suureklaasilised uksed valla. See on luuletaja ja ajakirjanik Kalev Kesküla, kes lõpetab loomemajas luuleraamatu käsikirja.
“Ega siin muud teha olegi, kui panna vaimu!” teatab Kesküla veendunult. “Tavalisi inimesi ümber ei ole, perekond on kuskil eemal, töölt ka kätte ei saada…” Kesküla kuulub nende inimeste järjest kahanevasse eksklusiivrühma, kes mobiiltelefonita läbi ajavad.
Mobiilita kirjamees pole maja ainus asukas. Ülakorruse tube asustavad naisterahvad. Lätlanna Ruta Karma tõlgib Mari Saadi kirjatööd – muidugi läti keelde – ning Kadi Raudalainen sooritab kulinaarseid rännakuid Ungaris – kokaraamat niisiis.
Paneks torumehe kirjutama
“Sellistes oludes hakkab tekstiloomise mootor tööle. Muudkui paned. Ma isegi mõtlen, et polegi vaja loomeinimene olla. Tooks ükskõik kelle siia – ära minna ei tohi, telekat vahtida ei tohi – muudkui kirjuta.”
Pakun, et Kirjanike Liit peaks eksperimendi korras lihtsa inimese, torumehe näiteks, loomemajja paigutama. “Jah, ja pärast kuulaks üle, mis ta välja on mõelnud,” naerab Kesküla.
Huvitav, ega vaimupanijatel telekaisu peale tule? Kesküla tunnistab ausalt: “On küll. Vahel lähed teleka ette, molutad seal tunnikese…”
Varjatud uhkusega teatab Ruta Karma, et tema pole juba kaks nädalat telekat vaadanud. Kadi Raudalainen on veel kangem – ajalehed on temast puutumata jäänud.
Selja taga ei sosistata
“Käsmus jääb mulje, et Eestis elatakse rikkalt,” muheleb Kalev Kesküla. “Majad on üles löödud. Heaolu ja jõukus vaatab vastu.” Kiidusõnu paiga kohta jagub hulgi ka Kadi Raudalaisel ja Ruta Karmal. Et vaikne ja kaunis ja. Vist säästab külarahvas loomeinimeste kõrvu pilkenimest.
Peaaegu kõik Käsmu majad on valged. Tundukse, et sama selge ja valge on käsmulaste maailm. Kui ka kedagi pilgatakse, siis isekeskis, teisel pool puhasvalget barjääri. Ja ehk olen ma asjast üldse valesti aru saanud, ehk oli hullude kodu vaid ühe külamehe isiklik kild.
“Ei, ei sosistata selja taga,” arvab ka Ruta Karma. “Kohalikud ei sega meid ja meie ei sega neid.”
Kalev Kesküla teab rääkida, et jalutajatega harjus rannaküla rahvas juba hallil nõukogude ajal. Vene juutidel olevat olnud traditsioon igal õhtul küla ühest otsast teise läbi käia. Nüüd jätkavad traditsiooni kirjainimesed. Nõnda palju kui nad kirjatöö kõrval aega leiavad.
LOOMEMAJA:
Kirjanike Liit sai Käsmu loomemaja üheksakümnendate alguses. Kirjanikud, tõlkijad ja dramaturgid käivad seal graafiku järgi. Suvel tuleb ette tihedamat rebimist, kuid talvel ei viitsi loomeinimesed vaid 25-kroonisest päevahinnast hoolimata eriti Käsmus käia. Loomemaja puurkaev annab munahaisulist vett – see on ka ainus häda, mis ajutisi elanikke painab.
–>Vahur Afanasjev
vahur@virumaateataja.ee
Postitatud rubriiki Määratlemata. Talleta
püsiviide. Kommenteerimine ja trackback-viidete lisamine ei ole lubatud.
Uudised
Kirjanikud panevad Käsmus vaimu
Kirjanikud panevad Käsmus vaimu
Ruta Karma, Kadi Raudalainen ja Kalev Kesküla naudivad kuldsel varasügisel kaptenite külasse rajatud Käsmu loomemajas tekstimootori täistuure.
Üheksakümnendate algul juhtus meie kultuurses vabariigis pisike ime. Riik ja Kirjanike Liit panid rahad kokku, ostsid Käsmu külakeses vana kaptenimaja ning tegid sellest kirjarahva tööpaiga.
“Aa, te otsite seda hullude kodu või?” küsib Käsmu külamees. Mitte pahatahtlikult, kuid harjumuslikult küll.
Ümisen jaatavalt. Eks need kirjanikud üks isevärki rahvas ole. Põlistele käsmulastele võib Kirjanike Liidu loomemaja pilkenime andeks anda küll.
Mobiilita mõtlemas
Septembripäikese viltused kiired dekoreerivad loomemaja seinalaudu. Maja ümbruses sirutuvad laotusse rannamännid. Kolm korrust ja avar krunt – kõva kinnisvara kirjarahval.
Habeme ja muheda olekuga mees lükkab suureklaasilised uksed valla. See on luuletaja ja ajakirjanik Kalev Kesküla, kes lõpetab loomemajas luuleraamatu käsikirja.
“Ega siin muud teha olegi, kui panna vaimu!” teatab Kesküla veendunult. “Tavalisi inimesi ümber ei ole, perekond on kuskil eemal, töölt ka kätte ei saada…” Kesküla kuulub nende inimeste järjest kahanevasse eksklusiivrühma, kes mobiiltelefonita läbi ajavad.
Mobiilita kirjamees pole maja ainus asukas. Ülakorruse tube asustavad naisterahvad. Lätlanna Ruta Karma tõlgib Mari Saadi kirjatööd – muidugi läti keelde – ning Kadi Raudalainen sooritab kulinaarseid rännakuid Ungaris – kokaraamat niisiis.
Paneks torumehe kirjutama
“Sellistes oludes hakkab tekstiloomise mootor tööle. Muudkui paned. Ma isegi mõtlen, et polegi vaja loomeinimene olla. Tooks ükskõik kelle siia – ära minna ei tohi, telekat vahtida ei tohi – muudkui kirjuta.”
Pakun, et Kirjanike Liit peaks eksperimendi korras lihtsa inimese, torumehe näiteks, loomemajja paigutama. “Jah, ja pärast kuulaks üle, mis ta välja on mõelnud,” naerab Kesküla.
Huvitav, ega vaimupanijatel telekaisu peale tule? Kesküla tunnistab ausalt: “On küll. Vahel lähed teleka ette, molutad seal tunnikese…”
Varjatud uhkusega teatab Ruta Karma, et tema pole juba kaks nädalat telekat vaadanud. Kadi Raudalainen on veel kangem – ajalehed on temast puutumata jäänud.
Selja taga ei sosistata
“Käsmus jääb mulje, et Eestis elatakse rikkalt,” muheleb Kalev Kesküla. “Majad on üles löödud. Heaolu ja jõukus vaatab vastu.” Kiidusõnu paiga kohta jagub hulgi ka Kadi Raudalaisel ja Ruta Karmal. Et vaikne ja kaunis ja. Vist säästab külarahvas loomeinimeste kõrvu pilkenimest.
Peaaegu kõik Käsmu majad on valged. Tundukse, et sama selge ja valge on käsmulaste maailm. Kui ka kedagi pilgatakse, siis isekeskis, teisel pool puhasvalget barjääri. Ja ehk olen ma asjast üldse valesti aru saanud, ehk oli hullude kodu vaid ühe külamehe isiklik kild.
“Ei, ei sosistata selja taga,” arvab ka Ruta Karma. “Kohalikud ei sega meid ja meie ei sega neid.”
Kalev Kesküla teab rääkida, et jalutajatega harjus rannaküla rahvas juba hallil nõukogude ajal. Vene juutidel olevat olnud traditsioon igal õhtul küla ühest otsast teise läbi käia. Nüüd jätkavad traditsiooni kirjainimesed. Nõnda palju kui nad kirjatöö kõrval aega leiavad.
LOOMEMAJA:
Kirjanike Liit sai Käsmu loomemaja üheksakümnendate alguses. Kirjanikud, tõlkijad ja dramaturgid käivad seal graafiku järgi. Suvel tuleb ette tihedamat rebimist, kuid talvel ei viitsi loomeinimesed vaid 25-kroonisest päevahinnast hoolimata eriti Käsmus käia. Loomemaja puurkaev annab munahaisulist vett – see on ka ainus häda, mis ajutisi elanikke painab.
–>Vahur Afanasjev
vahur@virumaateataja.ee