Mihkel Kärmas Eesti Ekspress, 09.04.2003
 |
 |
|
| SPIOON RATASTEL: USA immigratsiooniteenistuse agent Michael Michelin istub spetsiaalse jälgimis- ja pealtkuulamisvarustusega bussis ja uurib terrorismikahtlusega kodanikke. Eesti salateenistused uuristavad esialgu sidevõrke. (ALL OVER PRESS BALTIC) |
|
|
|
Riik sundis sidefirmasid ostma kümnete miljonite eest seadmeid, mille abil näiteks kaitsepolitsei saab iga hetk pealt kuulata suvalist telefonikõnet Eesti võrkudes.
Märtsi viimasel päeval teatasid kolm Eesti mobiilsideoperaatorit sideametile, et võimaldavad juurdepääsu spetsiaalsele liidesele, mille kaudu jälitusametid saavad ööpäevaringselt ja reaalajas salaja pealt kuulata nende klientide kõnesid. Sama süsteem juba töötab suurima klientuuriga Eesti Telefoni võrgus. See on Eestis senitundmatu tehniline tase.
Kaitsepolitsei, politsei, piirivalve, kaitsejõudude peastaabi, justiitsministeeriumi vanglate osakonna, tolli ja maksuameti jälitustöötajad saavad spetsiaalse lisaseadme abil salaja jälgida üle poole miljoni Eestimaa telefoni- ja mobiiltelefonikasutaja kõnesid ning internetiühendusi. Sidefirmad on aga kohustatud vaikima, kui palju ja keda pealt kuulatakse ning kuidas seda täpselt tehakse.
Lisaks telekommunikatsiooniseadusele ja jälitustegevuse seadusele on Suure Venna süsteemi juurutamise põhialus juba Mart Laari valitsuse 2001. aasta 14. veebruari määrus nr 65, mis sätestab tehnilised nõuded eriteenistuste juurdepääsuks sidevõrkudele salajaseks pealtkuulamiseks. See on ka ainus avalik dokument, mis kergitab saladuskatet sellelt Eesti ajaloo teadaolevalt mastaapsemalt nuhkimissüsteemilt.
Riigiaparaat näitas musklit
Kuigi vajalikud seadusepügalad olid ammu olemas, jäi asi algul toppama. Sideameti pressiesindaja Ave Reinsoni sõnul tegi politseiamet neile 22. juunil 2001 kaebuse, et EMT, Tele2 ja Radiolinja ei võimalda jälitustegevuseks vajalikku juurdepääsu oma võrkudele. Sideamet tegi toona kahele firmadele ettekirjutused.
15. novembril 2002 laekus samasisuline pretensioon ka kaitsepolitseilt Eesti Telefoni, EMT ja Tele2 aadressil. Reinsoni andmetel tegi sideamet tänavu jaanuari lõpus kahele mobiilifirmale ettekirjutuse, aga ET pääses, sest tema osutas Kapole taotletud teenust.
Ehkki erafirmad ei vaidlustanud põhimõtteliselt jälitusametkondade seaduslikku õigust vajadusel kodanikke salaja pealt kuulata, ajas neil harja punaseks tõik, et valitsuse sõbrapäevamäärus sundis neid nuhkimisaparaadi kulud enda kanda võtma. “Need on kümnetesse miljonitesse minevad summad,” tõdeb Eesti Infotehnoloogia- ja Telekommunikatsiooniettevõtjate Liidu (ITL) tegevdirektor Indrek Bartels. Liidese ostu- ja ülesseadmismaksumusele lisandub pidev kiirreageerimissüsteemi töös hoidmise kulu.
Tele2 juhatuse esimehe Üllar Jaaksoo sõnul maksis nende firmasse äsja soetatud Siemensi valmistatud eriseade kaheksa miljonit krooni. Eesti Telefoni, EMT ja Radiolinja esindajad jäävad täpse maksumuse osas vastuse võlgu.
Klient maksab salakõrva kinni
“Neid sunniti seda kulu kandma vastavalt seadustele,” kinnitab läbirääkimistel osalenud Sideameti võrgunõuete büroo juhataja Janek Neppo.
Halvemal juhul kandub pealtkuulamisaparaadi kulu vargsi tavakodaniku telefoniarvesse. “Sellise süsteemi puhul maksab lõppkokkuvõttes selle kinni klient,” möönab Radiolinja Eesti peajurist Allan Aedma.
Et mitte trahve (ametlik termin: sunniraha) maksta, nõustusid sidefirmad tänavu 31. märtsiks pealtkuulamisliidese oma kulul ostma, kuid loodavad, et riik selle siiski hiljem hüvitab. “Talupojamõistus ütleb, et kui seda tehakse riigi huvides, siis selle peaks ka riik hüvitama,” arvab Radiolinja jurist Aedma. “Kokkulepe on praegu küll saavutatud, aga me näeme, et see õiguslik regulatsioon pole päris õige.”
Sestap ongi sidefirmad oma lobiorganisatsiooni ITL kaudu teinud õiguskantsler Allar Jõksile pöördumise. “Paraku on seadus selline, et võimaldab mitutpidi lugemist,” summeerib Tele2 juht Jaaksoo erafirmade positsiooni. “Oleme koerast üle saanud niipidi, et leidsime vahendid seadmete ostmiseks, kuid me töötame lepingutega edasi. Käib arutelu, kuidas see koostöö paika pannakse.”
Suur Vend juba jälgib
Siiani piirdus jälitusasutuste nuhkimine koostöös sidefirmadega peamiselt kõneeristustega ehk infoga, kes kellele ja millal helistab. Selle põhjal sai teha analüüsi jälitatava sidemetest ning kokkupuudetest. “Ka kõnede eristuste puhul võib töö minna teinekord nii suureks, et palka kas või kaks-kolm uut inimest,” nuriseb Jaaksoo.
Kaitsepolitsei on varem kinnitanud, et seoses spetsiaalsete liideste kasutuselevõtuga ei muutu pealtkuulamine vabamaks, vaid selleks on endiselt vaja kohtuniku volitust. Kas ja kuidas seni (näiteks Vene saatkonna) telefonikõnesid pealt kuulati, on saladus.
Ka see, kuidas täpselt ja milliste protseduurireeglitega keskne pealtkuulamissüsteem tööle hakkab, pole selge ning selle üksikasjad jäävadki ilmselt saladuseks. Eeskätt just kaitsepolitsei, kes ametlikult kinnitamata andmetel oli pealtkuulamissüsteemi juurutamise põhiline taganttõukaja, tahaks kuuldavasti, et nö juhe jookseks otse nende peakorterisse.
“Praktiliselt oli vaja see pistik viia vastava ametnikuni. See asi on tahetud teha Kapole suhteliselt lihtsalt opereeritavaks,” räägib ITLi tegevjuht Bartels. “Ega tänapäeval tööd enam nii ei tehta, et joostakse linna ühest otsast teise, et kõrvaklapid pähe panna. Kas see juhe on ühe meetri või ühe kilomeetri pikkune, turvalisus jääb samaks. Küsimus on, mida pealt kuulatakse ja miks,” lisab Jaaksoo Tele2st.
Kõrvapaaride arv piirab
Mahuliselt on pealtkuulatavate telefonide arv piiratud ainult inimjõuga, kes kas reaalajas või salvestatuna kõnesid kuulab. “Kaasaegne telefonikeskjaam ei ole midagi muud kui arvuti, millel on näiteks 30 sidekanalit,” kirjeldab andmeturbespetsialist Anto Veldre. “Pealtkuulamise eesmärgil luuakse täiendav võimalus selle keskjaama tegevust juhtida. Liidese kaudu antakse käske, näiteks palutakse numbri XXXXXXX signaal meile dubleerida, ilma et me saaksime ise vahele rääkida. Edasi on ainult küsimus, kuhu need kanalid kommuteeritud on – kas Toompuiesteele, Rahumäe teele või Pagari tänavale.”
Veldre sõnul on sarnased pealtkuulamissüsteemid olemas nii Venemaal kui USAs, kuid Eestis näeb ta selle rakendumisel ohte. “Nii USAs kui Venemaal on olnud probleeme, et need riistad ei fikseeri korralikult, mida tehakse, ja nooremametnikud on kukkunud plõksima,” teab Veldre. “Mingil ülemusel või siseaudiitoril peab olema võimalus lugeda sekundite kaupa, keda kuulati pealt ja kas selleks oli sanktsioon.”
Tema meelest oleks avalikkusel õigus teada, kui palju seaduslikke pealkuulamisi tehakse. “Kui need kutid saavad ükskõik keda pealt kuulata, siis see on demokraatia jaoks katastroof.”
Uudised
Kesknuhkimissüsteemi koidik
Mihkel Kärmas Eesti Ekspress, 09.04.2003
Riik sundis sidefirmasid ostma kümnete miljonite eest seadmeid, mille abil näiteks kaitsepolitsei saab iga hetk pealt kuulata suvalist telefonikõnet Eesti võrkudes.
Märtsi viimasel päeval teatasid kolm Eesti mobiilsideoperaatorit sideametile, et võimaldavad juurdepääsu spetsiaalsele liidesele, mille kaudu jälitusametid saavad ööpäevaringselt ja reaalajas salaja pealt kuulata nende klientide kõnesid. Sama süsteem juba töötab suurima klientuuriga Eesti Telefoni võrgus. See on Eestis senitundmatu tehniline tase.
Kaitsepolitsei, politsei, piirivalve, kaitsejõudude peastaabi, justiitsministeeriumi vanglate osakonna, tolli ja maksuameti jälitustöötajad saavad spetsiaalse lisaseadme abil salaja jälgida üle poole miljoni Eestimaa telefoni- ja mobiiltelefonikasutaja kõnesid ning internetiühendusi. Sidefirmad on aga kohustatud vaikima, kui palju ja keda pealt kuulatakse ning kuidas seda täpselt tehakse.
Lisaks telekommunikatsiooniseadusele ja jälitustegevuse seadusele on Suure Venna süsteemi juurutamise põhialus juba Mart Laari valitsuse 2001. aasta 14. veebruari määrus nr 65, mis sätestab tehnilised nõuded eriteenistuste juurdepääsuks sidevõrkudele salajaseks pealtkuulamiseks. See on ka ainus avalik dokument, mis kergitab saladuskatet sellelt Eesti ajaloo teadaolevalt mastaapsemalt nuhkimissüsteemilt.
Riigiaparaat näitas musklit
Kuigi vajalikud seadusepügalad olid ammu olemas, jäi asi algul toppama. Sideameti pressiesindaja Ave Reinsoni sõnul tegi politseiamet neile 22. juunil 2001 kaebuse, et EMT, Tele2 ja Radiolinja ei võimalda jälitustegevuseks vajalikku juurdepääsu oma võrkudele. Sideamet tegi toona kahele firmadele ettekirjutused.
15. novembril 2002 laekus samasisuline pretensioon ka kaitsepolitseilt Eesti Telefoni, EMT ja Tele2 aadressil. Reinsoni andmetel tegi sideamet tänavu jaanuari lõpus kahele mobiilifirmale ettekirjutuse, aga ET pääses, sest tema osutas Kapole taotletud teenust.
Ehkki erafirmad ei vaidlustanud põhimõtteliselt jälitusametkondade seaduslikku õigust vajadusel kodanikke salaja pealt kuulata, ajas neil harja punaseks tõik, et valitsuse sõbrapäevamäärus sundis neid nuhkimisaparaadi kulud enda kanda võtma. “Need on kümnetesse miljonitesse minevad summad,” tõdeb Eesti Infotehnoloogia- ja Telekommunikatsiooniettevõtjate Liidu (ITL) tegevdirektor Indrek Bartels. Liidese ostu- ja ülesseadmismaksumusele lisandub pidev kiirreageerimissüsteemi töös hoidmise kulu.
Tele2 juhatuse esimehe Üllar Jaaksoo sõnul maksis nende firmasse äsja soetatud Siemensi valmistatud eriseade kaheksa miljonit krooni. Eesti Telefoni, EMT ja Radiolinja esindajad jäävad täpse maksumuse osas vastuse võlgu.
Klient maksab salakõrva kinni
“Neid sunniti seda kulu kandma vastavalt seadustele,” kinnitab läbirääkimistel osalenud Sideameti võrgunõuete büroo juhataja Janek Neppo.
Halvemal juhul kandub pealtkuulamisaparaadi kulu vargsi tavakodaniku telefoniarvesse. “Sellise süsteemi puhul maksab lõppkokkuvõttes selle kinni klient,” möönab Radiolinja Eesti peajurist Allan Aedma.
Et mitte trahve (ametlik termin: sunniraha) maksta, nõustusid sidefirmad tänavu 31. märtsiks pealtkuulamisliidese oma kulul ostma, kuid loodavad, et riik selle siiski hiljem hüvitab. “Talupojamõistus ütleb, et kui seda tehakse riigi huvides, siis selle peaks ka riik hüvitama,” arvab Radiolinja jurist Aedma. “Kokkulepe on praegu küll saavutatud, aga me näeme, et see õiguslik regulatsioon pole päris õige.”
Sestap ongi sidefirmad oma lobiorganisatsiooni ITL kaudu teinud õiguskantsler Allar Jõksile pöördumise. “Paraku on seadus selline, et võimaldab mitutpidi lugemist,” summeerib Tele2 juht Jaaksoo erafirmade positsiooni. “Oleme koerast üle saanud niipidi, et leidsime vahendid seadmete ostmiseks, kuid me töötame lepingutega edasi. Käib arutelu, kuidas see koostöö paika pannakse.”
Suur Vend juba jälgib
Siiani piirdus jälitusasutuste nuhkimine koostöös sidefirmadega peamiselt kõneeristustega ehk infoga, kes kellele ja millal helistab. Selle põhjal sai teha analüüsi jälitatava sidemetest ning kokkupuudetest. “Ka kõnede eristuste puhul võib töö minna teinekord nii suureks, et palka kas või kaks-kolm uut inimest,” nuriseb Jaaksoo.
Kaitsepolitsei on varem kinnitanud, et seoses spetsiaalsete liideste kasutuselevõtuga ei muutu pealtkuulamine vabamaks, vaid selleks on endiselt vaja kohtuniku volitust. Kas ja kuidas seni (näiteks Vene saatkonna) telefonikõnesid pealt kuulati, on saladus.
Ka see, kuidas täpselt ja milliste protseduurireeglitega keskne pealtkuulamissüsteem tööle hakkab, pole selge ning selle üksikasjad jäävadki ilmselt saladuseks. Eeskätt just kaitsepolitsei, kes ametlikult kinnitamata andmetel oli pealtkuulamissüsteemi juurutamise põhiline taganttõukaja, tahaks kuuldavasti, et nö juhe jookseks otse nende peakorterisse.
“Praktiliselt oli vaja see pistik viia vastava ametnikuni. See asi on tahetud teha Kapole suhteliselt lihtsalt opereeritavaks,” räägib ITLi tegevjuht Bartels. “Ega tänapäeval tööd enam nii ei tehta, et joostakse linna ühest otsast teise, et kõrvaklapid pähe panna. Kas see juhe on ühe meetri või ühe kilomeetri pikkune, turvalisus jääb samaks. Küsimus on, mida pealt kuulatakse ja miks,” lisab Jaaksoo Tele2st.
Kõrvapaaride arv piirab
Mahuliselt on pealtkuulatavate telefonide arv piiratud ainult inimjõuga, kes kas reaalajas või salvestatuna kõnesid kuulab. “Kaasaegne telefonikeskjaam ei ole midagi muud kui arvuti, millel on näiteks 30 sidekanalit,” kirjeldab andmeturbespetsialist Anto Veldre. “Pealtkuulamise eesmärgil luuakse täiendav võimalus selle keskjaama tegevust juhtida. Liidese kaudu antakse käske, näiteks palutakse numbri XXXXXXX signaal meile dubleerida, ilma et me saaksime ise vahele rääkida. Edasi on ainult küsimus, kuhu need kanalid kommuteeritud on – kas Toompuiesteele, Rahumäe teele või Pagari tänavale.”
Veldre sõnul on sarnased pealtkuulamissüsteemid olemas nii Venemaal kui USAs, kuid Eestis näeb ta selle rakendumisel ohte. “Nii USAs kui Venemaal on olnud probleeme, et need riistad ei fikseeri korralikult, mida tehakse, ja nooremametnikud on kukkunud plõksima,” teab Veldre. “Mingil ülemusel või siseaudiitoril peab olema võimalus lugeda sekundite kaupa, keda kuulati pealt ja kas selleks oli sanktsioon.”
Tema meelest oleks avalikkusel õigus teada, kui palju seaduslikke pealkuulamisi tehakse. “Kui need kutid saavad ükskõik keda pealt kuulata, siis see on demokraatia jaoks katastroof.”