|
Siseminister Ain Seppiku tagasiastumise põhjustanud nõukogudeaegset kohtunikutegevust ei saa käsitleda üksikjuhtumina. Eesti õigussüsteemis ning riigiaparaadis on töötanud ja töötab tänaseni sadu sovetiajal tunduvalt räigemaid tegusid korda saatnud isikuid.
– – – – –
Kui Ain Seppik oleks tema vastu ajakirjanduses tõstatatud süüdistustele vastates kõik ausalt ära rääkinud ja viisakalt vabandust palunud, oleks ta oma põlvkonnale kaugelt suurema teene teinud kui saatusekaaslasi enda langusega kaasa tirides.
Paraku lükkas Seppik just kontrollimatu eneseõigustamisega veerema lumepalli, mis puudutab väga paljusid sovetiaegseid “korrakaitsjaid” miilitsatest kagebeelasteni, prokuröridest kohtunikeni. Kuni Keskkomitee büroo liikmetest suunajateni välja.
Seega pole Seppiku tegevus kohtunikuna mingi üksikjuhtum, vaid pigem väike peatükk “nõukogude õigusest”. Ja vähemalt seniavaldatu põhjal ei tundu Seppiku teod kuigi hullud, kui mõelda, milliseid sigadusi mõnitamistest mõrvadeni tollase süsteemi truud teenrid korda saatsid. Ammu olnuks aeg neid lahti arutama hakata, ent kuna piisavalt mõjukas osa “käsutäitjaid” jäi vabariigi tulles teenistusse, on teemat pigem välditud.
Tulemus – Eesti õigussüsteemis ning riigiaparaadis on töötanud ja töötab tänini sadu isikuid, kes on saatnud sovetiajal korda tunduvalt räigemaid tegusid kui Seppik. Millal neile “sepikut tegema” hakatakse, on ka omamoodi ühiskondliku kokkuleppe küsimus, milleni pole veel jõutud. Või piisab rahvale viha väljaelamisest ühe mehe peal?
Samas ei tohi unustada, et ka tollastest õiguskaitsjatest arvestatav osa suutis säilitada inimlikkuse, isegi eestimeelsuse, ja teha palju enam head kui kurja. Nii võiks hinnangute andmisel ühe lauga löömise asemel igat juhtumit eraldi kaaluda.
Julgen seda väita isiklike kogemuste põhjal, olles seisnud uurimisalusena silmitsi nii nendega, kes oleks suure rõõmuga veel ühe nooruki vangi saatnud ning paragrahvid poliitiliseks väänanud, kui ka nendega, kes tegid kõik, et päästa veel, mis päästa annab. Ja kõige kiuste jäid tol hetkel peale paremad.
Loomulikult pole meil vaja mingit nõiajahti, aga lähimineviku lahtirääkimine ja tõe teadasaamine on vältimatult vajalikud. Selleks, et enam ei toimuks valesüüdistuste põhjal vangi saatmist, nagu ka nüüdses Eestis on juhtunud, et uurijad ja politseinikud ei kasutaks nõukogudeaegseid meetodeid tunnistuste saamisel, et kohtuotsus ei oleks otseselt seotud rahakoti paksusega.
Nii on Seppiku juhtumi avalikukstulek ning selle ümber toimuv kirgedemöll kokkuvõttes ikkagi head märgid, vaatamata vastastikusele poriloopimisele ja valimispropaganda värvingule. Ühiskonna loomulik enesepuhastus algab iga inimese julgusest tunnistada oma möödanikus tehtud vigu.
|
Uudised
Kas nõiajaht või märk enesepuhastuse algusest?
Sovetiaegsed korrakaitsjad
Kommentaar: Jüri Leesment – 3. veebruar, 2003 17:46
Siseminister Ain Seppiku tagasiastumise põhjustanud nõukogudeaegset kohtunikutegevust ei saa käsitleda üksikjuhtumina. Eesti õigussüsteemis ning riigiaparaadis on töötanud ja töötab tänaseni sadu sovetiajal tunduvalt räigemaid tegusid korda saatnud isikuid.
– – – – –
Kui Ain Seppik oleks tema vastu ajakirjanduses tõstatatud süüdistustele vastates kõik ausalt ära rääkinud ja viisakalt vabandust palunud, oleks ta oma põlvkonnale kaugelt suurema teene teinud kui saatusekaaslasi enda langusega kaasa tirides.
Paraku lükkas Seppik just kontrollimatu eneseõigustamisega veerema lumepalli, mis puudutab väga paljusid sovetiaegseid “korrakaitsjaid” miilitsatest kagebeelasteni, prokuröridest kohtunikeni. Kuni Keskkomitee büroo liikmetest suunajateni välja.
Seega pole Seppiku tegevus kohtunikuna mingi üksikjuhtum, vaid pigem väike peatükk “nõukogude õigusest”. Ja vähemalt seniavaldatu põhjal ei tundu Seppiku teod kuigi hullud, kui mõelda, milliseid sigadusi mõnitamistest mõrvadeni tollase süsteemi truud teenrid korda saatsid. Ammu olnuks aeg neid lahti arutama hakata, ent kuna piisavalt mõjukas osa “käsutäitjaid” jäi vabariigi tulles teenistusse, on teemat pigem välditud.
Tulemus – Eesti õigussüsteemis ning riigiaparaadis on töötanud ja töötab tänini sadu isikuid, kes on saatnud sovetiajal korda tunduvalt räigemaid tegusid kui Seppik. Millal neile “sepikut tegema” hakatakse, on ka omamoodi ühiskondliku kokkuleppe küsimus, milleni pole veel jõutud. Või piisab rahvale viha väljaelamisest ühe mehe peal?
Samas ei tohi unustada, et ka tollastest õiguskaitsjatest arvestatav osa suutis säilitada inimlikkuse, isegi eestimeelsuse, ja teha palju enam head kui kurja. Nii võiks hinnangute andmisel ühe lauga löömise asemel igat juhtumit eraldi kaaluda.
Julgen seda väita isiklike kogemuste põhjal, olles seisnud uurimisalusena silmitsi nii nendega, kes oleks suure rõõmuga veel ühe nooruki vangi saatnud ning paragrahvid poliitiliseks väänanud, kui ka nendega, kes tegid kõik, et päästa veel, mis päästa annab. Ja kõige kiuste jäid tol hetkel peale paremad.
Loomulikult pole meil vaja mingit nõiajahti, aga lähimineviku lahtirääkimine ja tõe teadasaamine on vältimatult vajalikud. Selleks, et enam ei toimuks valesüüdistuste põhjal vangi saatmist, nagu ka nüüdses Eestis on juhtunud, et uurijad ja politseinikud ei kasutaks nõukogudeaegseid meetodeid tunnistuste saamisel, et kohtuotsus ei oleks otseselt seotud rahakoti paksusega.
Nii on Seppiku juhtumi avalikukstulek ning selle ümber toimuv kirgedemöll kokkuvõttes ikkagi head märgid, vaatamata vastastikusele poriloopimisele ja valimispropaganda värvingule. Ühiskonna loomulik enesepuhastus algab iga inimese julgusest tunnistada oma möödanikus tehtud vigu.