Inimtekkeliste paisutuste ja -tammide rajamisega on aastasadade vältel kahjustatud jõgede ökoloogilist seisundit; kaladele on paisudega lõigatud läbi nende rändeteed, pääsemine kunagistele kudealadele. Eesti jõgedel on loendatud kokku üle 1000 paisu. Neist ligi 75% on kaladele ületamatud ja umbes 40% mõjutavad oluliselt kalastiku, põhjaloomastiku ja taimestiku seisundit. Keskonnaaktivistide algatusel on keskkonnaametnikud arvamisel, et 70-80 paisutammi on vaja lammutada.
Faktid kinnitavad nii meil ja mujal, et endist olukorda siiski paisutammi lammutamisega looduslikku tasakaalu taastada pole enam võimalik, sest looduse ümberkujundaja on muutnud paisjärved osaks oma infrastruktuurist. Eestil on negatiivne kogemus Ahja jõelt, kui ühe veskitammi lammutamisega kaasnes uus loodusliku tasakaalu rikkumine, mis väljendus jõe elustikule lokaalse katastroofina.
Olukorra parandamiseks on siiski mõistlikum rajada jõgede paisutammidele kalapääse. Iseasi, milline on nende efektiivsus…
Eestis on seadusega sätestatud, et paisu omanik peab tagama kaladele läbipääsu. Paraku pole toimiva kalapääsu rajamine odav ega ka lihtne ettevõtmine – maailmas ja Eestiski on piisavalt näiteid kalapääsudest, mida kalad nö omaks ei võta. Eestis on kalapääsude rajamist sellel sajandil siiski finatseeritud EL-i (Euroopa Ühtekuuluvusfondi) ja ka Eesti riigi rahadega, esmajoones jõgedel, millistesse tõusevad kuderändel lõhed ja forellid.
Vesi on looduslik ressurss, mida paisudega on läbi aegade püütud koguda (akumuleerida), et seda oskuste piires siis inimeste heaks kasutada. Alustati vesiveskitega, hiljem ehitati hüdroelektijaamad. Esimesed vesiveskid ehitati Eestis juba XIII sajandil.
Endiselt on päevakorral trilemma – mis on tähtsam, kas vee-elukate liikumise vabapääs, paisutuse energeetiline ressurss või hoopis jõevee akumuleerimine.
Esimesel juhul on mõistagi eelisseisundis vee-elukad, mis välistab energeetilise ressursi ja magevee akumuleerimise. Kuidas aga mõjutab magevee takistamatu merre-voolamine metsa(majandust), sellest alles hakatakse aru saama.
Teisel juhul on peamiseks probleemiks nimelt vee-elukate vaba liikumine (eeskätt kalade kudealadele), sest rajatavad kalapääsude tehnilised lahendused on väga kallid ja seni rajatud nn klaasialised äärmiselt madala efektiivsusega.
Kolmandaks on vee kui loodusliku ja energeetilise ressursi mõistlik kasutamine äärmiselt tagasihoidlik (nt puuduvad mini-hüdroelektirijaamad), kuigi võiksid märksa enam rikastada ja toetada paikkonna arengut, sh joogivee horisondi säilimist.
Allakirjutanu on arvamusel, et kompromiss on ka trilemma puhul võimalik – üks võimalik lahendus on loodushoiu ja vee säästliku kasutamise kõrval kalapääsude rajamine iga paisutammi juurde, jätkates innovaatiliste ja suurema efektiivsusega tehniliste lahenduste otsimist.
Kalapääsu tehnilise lahenduse peamine probleem on (ja ilmselt jääb ka alatiseks) ülalvoolul asuvatele kudealadele siirduvatele kaladele sobiv pääs ja vastuvoolu kiiruse alandamine.
Kagu-Aasia maades on ammu kogetud, et kalad alluvad looduse kutsele ning “tunnistavad” rändeteel värskema hapnikurikkama veega torukalapääse, mida kinnitavad ka Lõuna-Koreas, Jaapanis, samuti USA-s ja mujal välja antud kümned patendid.
Paisutammide säilitamise eesmärgil pakun oma patendiga kaitstud kasuliku mudeli edasiarenduse vabakasutusse – paigaldage paisutammi kõrvale Blanki sifoonkalapääs (või mitu).
Lihtne ja suhteliselt odav tehniline lahendus on jõukohane praktiliselt igale madala paisutammi omanikule.
Blanki kalapääsu tehniline lahendus seisneb d=300-400mm (maksimaalselt 1000mm) sobiva pikkusega plastsifoontoru (või liitmikega truubitoru) õiges paigaldusasendis ja -kohas. Sifoontoru läbimõõdu valikul lähtuda veeseadusest tulenev minimaalne sanitaarvee kogus. Sobiv paigalduskoht väljapool paisuava muldkehas. Sifooni lagi peab olema paisuläve kõrgusest kuni 1/2d allpool. Vee voolukiirus torus <1,5m/s; avad ~1m allpool veepinda, sissevoolu ava on kalda lähedal kalade põhilisel rännuteel.
Blankin sifooni lagi võib paikneda kas paisuläve ees, paisu läve kohal või taga. Vee voolukiirust see ei muuda, see jääb endiselt madalamaks sifooni sissevoolu avas olevast kiirusest.
Kel huvi jälgida kalapääsus toimuvat, võib paigaldada sifootorusse jälgimismonitori ja vee-elukate loenduri.
Seega sifooni lae paiknemisel paisu ees on sifoon pea täielikult paisutuses, mis võimaldab väljavooliava “nihutada” vahetult paisu taha. Paisu ees sifooni paiknemise variant sobib rohkem kõrgetele paisudele, nt Linnamäe hej paisule ja Narva hej paisust möödaviigule.
Kalapääs töötab kuni eelvooluava on vees. Kalapääs rakendub iseeneselikult taas, kui eelvoolu tase tõuseb paisu läve kõrguseni.
Vaatlus- ja loendusseadmed soovitav paigaldada allavoolu torule.
Sifoonkalapääs on aastaringselt kasutatav ja hooldevaba.
Lisatud Blanki sifooni plaani- ja vertilaallahendus (L=22…24m) on koostatud täna aktuaalse Saesaare paisu näitel.
Avo Blankin
Avo.Blankin@gmail.com
Postitatud rubriiki Info. Talleta
püsiviide. Kommenteerimine ja trackback-viidete lisamine ei ole lubatud.
Uudised
Kalapääsudest nii ja teisiti
Inimtekkeliste paisutuste ja -tammide rajamisega on aastasadade vältel kahjustatud jõgede ökoloogilist seisundit; kaladele on paisudega lõigatud läbi nende rändeteed, pääsemine kunagistele kudealadele. Eesti jõgedel on loendatud kokku üle 1000 paisu. Neist ligi 75% on kaladele ületamatud ja umbes 40% mõjutavad oluliselt kalastiku, põhjaloomastiku ja taimestiku seisundit. Keskonnaaktivistide algatusel on keskkonnaametnikud arvamisel, et 70-80 paisutammi on vaja lammutada.
Faktid kinnitavad nii meil ja mujal, et endist olukorda siiski paisutammi lammutamisega looduslikku tasakaalu taastada pole enam võimalik, sest looduse ümberkujundaja on muutnud paisjärved osaks oma infrastruktuurist. Eestil on negatiivne kogemus Ahja jõelt, kui ühe veskitammi lammutamisega kaasnes uus loodusliku tasakaalu rikkumine, mis väljendus jõe elustikule lokaalse katastroofina.
Olukorra parandamiseks on siiski mõistlikum rajada jõgede paisutammidele kalapääse. Iseasi, milline on nende efektiivsus…
Eestis on seadusega sätestatud, et paisu omanik peab tagama kaladele läbipääsu. Paraku pole toimiva kalapääsu rajamine odav ega ka lihtne ettevõtmine – maailmas ja Eestiski on piisavalt näiteid kalapääsudest, mida kalad nö omaks ei võta. Eestis on kalapääsude rajamist sellel sajandil siiski finatseeritud EL-i (Euroopa Ühtekuuluvusfondi) ja ka Eesti riigi rahadega, esmajoones jõgedel, millistesse tõusevad kuderändel lõhed ja forellid.
Vesi on looduslik ressurss, mida paisudega on läbi aegade püütud koguda (akumuleerida), et seda oskuste piires siis inimeste heaks kasutada. Alustati vesiveskitega, hiljem ehitati hüdroelektijaamad. Esimesed vesiveskid ehitati Eestis juba XIII sajandil.
Endiselt on päevakorral trilemma – mis on tähtsam, kas vee-elukate liikumise vabapääs, paisutuse energeetiline ressurss või hoopis jõevee akumuleerimine.
Esimesel juhul on mõistagi eelisseisundis vee-elukad, mis välistab energeetilise ressursi ja magevee akumuleerimise. Kuidas aga mõjutab magevee takistamatu merre-voolamine metsa(majandust), sellest alles hakatakse aru saama.
Teisel juhul on peamiseks probleemiks nimelt vee-elukate vaba liikumine (eeskätt kalade kudealadele), sest rajatavad kalapääsude tehnilised lahendused on väga kallid ja seni rajatud nn klaasialised äärmiselt madala efektiivsusega.
Kolmandaks on vee kui loodusliku ja energeetilise ressursi mõistlik kasutamine äärmiselt tagasihoidlik (nt puuduvad mini-hüdroelektirijaamad), kuigi võiksid märksa enam rikastada ja toetada paikkonna arengut, sh joogivee horisondi säilimist.
Allakirjutanu on arvamusel, et kompromiss on ka trilemma puhul võimalik – üks võimalik lahendus on loodushoiu ja vee säästliku kasutamise kõrval kalapääsude rajamine iga paisutammi juurde, jätkates innovaatiliste ja suurema efektiivsusega tehniliste lahenduste otsimist.
Kalapääsu tehnilise lahenduse peamine probleem on (ja ilmselt jääb ka alatiseks) ülalvoolul asuvatele kudealadele siirduvatele kaladele sobiv pääs ja vastuvoolu kiiruse alandamine.
Kagu-Aasia maades on ammu kogetud, et kalad alluvad looduse kutsele ning “tunnistavad” rändeteel värskema hapnikurikkama veega torukalapääse, mida kinnitavad ka Lõuna-Koreas, Jaapanis, samuti USA-s ja mujal välja antud kümned patendid.
Paisutammide säilitamise eesmärgil pakun oma patendiga kaitstud kasuliku mudeli edasiarenduse vabakasutusse – paigaldage paisutammi kõrvale Blanki sifoonkalapääs (või mitu).
Lihtne ja suhteliselt odav tehniline lahendus on jõukohane praktiliselt igale madala paisutammi omanikule.
Blanki kalapääsu tehniline lahendus seisneb d=300-400mm (maksimaalselt 1000mm) sobiva pikkusega plastsifoontoru (või liitmikega truubitoru) õiges paigaldusasendis ja -kohas. Sifoontoru läbimõõdu valikul lähtuda veeseadusest tulenev minimaalne sanitaarvee kogus. Sobiv paigalduskoht väljapool paisuava muldkehas. Sifooni lagi peab olema paisuläve kõrgusest kuni 1/2d allpool. Vee voolukiirus torus <1,5m/s; avad ~1m allpool veepinda, sissevoolu ava on kalda lähedal kalade põhilisel rännuteel.
Blankin sifooni lagi võib paikneda kas paisuläve ees, paisu läve kohal või taga. Vee voolukiirust see ei muuda, see jääb endiselt madalamaks sifooni sissevoolu avas olevast kiirusest.
Kel huvi jälgida kalapääsus toimuvat, võib paigaldada sifootorusse jälgimismonitori ja vee-elukate loenduri.
Seega sifooni lae paiknemisel paisu ees on sifoon pea täielikult paisutuses, mis võimaldab väljavooliava “nihutada” vahetult paisu taha. Paisu ees sifooni paiknemise variant sobib rohkem kõrgetele paisudele, nt Linnamäe hej paisule ja Narva hej paisust möödaviigule.
Kalapääs töötab kuni eelvooluava on vees. Kalapääs rakendub iseeneselikult taas, kui eelvoolu tase tõuseb paisu läve kõrguseni.
Vaatlus- ja loendusseadmed soovitav paigaldada allavoolu torule.
Sifoonkalapääs on aastaringselt kasutatav ja hooldevaba.
Lisatud Blanki sifooni plaani- ja vertilaallahendus (L=22…24m) on koostatud täna aktuaalse Saesaare paisu näitel.
Avo.Blankin@gmail.com