«Sild või tunnel mandrilt Muhusse on igal juhul vajalik ning kasulik,» arvab Teede Tehnokeskuse juhataja Hillar Varik.
Viimased seitse aastat Suure väina püsiühendusega tegelnud Varik on veendunud, et hiigelehitus tasub end ära veerand sajandiga. Riik vabaneks ka laevaliini doteerimisest. «Praamidega on mugav sõita. Kuid laevad ja sadamad kuluvad väga kiiresti,» arutleb ta.
Püsiühendus Muhumaale on kallis, ent ettevõtmine tuleb lõpuks ikkagi odavam kui sõit parvlaevadega. Planeeritud on selle rajamist aastakümneid. Viimati uuris toonane teede- ja sideministeerium ehituse hinda ja tasuvust viis aastat tagasi. «Siis ei arvestatud võimalusega, et Euroopa Liidult võib saada rahaabi,» arvab Varik, miks nood plaanid paberile jäidki.
Mullu, kui Euroopa Liidu abiprogramm ISPA lubas Eestile tasuvusuuringuteks 4 miljonit krooni, võttis riik püsiühenduse, kas silla või tunneli rajamise jälle tõsisemalt käsile. Eestlaste panusena taheti 2,3 miljonit. «Praegu käib hange, et leida tehnilise projekti tegijat,» seletab Varik. Jõuluks peaks aga leping allkirjad saama ning töö võib alata.
Tuleval sügisel on otsustamise aeg
Järgmiseks suveks peaks selguma, kas uurijad soovitavad ehitada silla või tunneli. Siis on teada ka ehituse hind, võimalused, kuidas seda tasuda, ning välja selgitatud võimalikud ohud keskkonnale.
«Hiljemalt sügiseks peaks valitsus või riigikogu ütlema, kas Muhumaale saab üle silla või läbi tunneli,» arvab Varik. Samas ei välista ta võimalust, et parvlaevaühendus jätkub. «See variant võib tulla kõne alla,» möönab ta.
Praegu on arvutatud, et sillale või tunnelile kulub umbes kaks miljardit krooni. «Kallimalt saab muidugi ka, sest räägitud on ka viiest miljardist,» teab Varik. Aga viis miljardit on tema hinnangul ilmselgelt palju.
Kõne all on ka see, et võiks hakkama saada poolteise miljardiga. «Kuid see on juba kokkuhoid. Parem teha üks kord ja põhjalikult, kui hiljem kogu aeg remontida,» lükkab Varik selle mõtte tagasi.
Loomulikult ei kannata Eesti riigi 50miljardiline eelarve niisugust suurehitist välja. Seepärast peab silla või tunneli jaoks raha laenama või küsima abi Euroopa Liidult.
Kui ehitamisotsus langetatud, raha koos ning ehitaja leitud, võib Variku sõnul Kuivastus või Virtsus kuue aasta pärast kopa maasse lüüa. Julgemad plaanid ennustasid, et selleks ajaks saab mandrilt Muhumaale juba kuiva jalaga. «Arvan, et kui ehitus 2010. aastal lahti läheb, siis oleme väga rõõmsad,» ütleb Varik.
Kas 2015. saab Muhumaale kuiva jalaga?
Tagasihoidlikumate hinnangute järgi võiks suurehitus valmis saada nelja või viie aastaga. Seega mitte varem kui aastal 2015.
Et rajatis kiirelt kulud tasa teeniks, soovitab Hillar Varik kehtestada ülesõidumaksu. Tema arvates võiks ühelt autolt võtta silla- või tunnelimaksu 150 krooni.
«Kui seda tasu ei kehtestata, siis jääb sild või tunnel üleval pidada kõikidel maksumaksjatel,» tähendab ta. Kui aga raha võtta, siis tasub püsiühendus mandri ja Muhu vahel ennast juba 25-30 aastaga korralikult ära.
Loomulikult kulub ülalpidamisele raha ka hiljem. Kuid need on Variku sõnul ehituskuludega võrreldes ikkagi suhteliselt väikesed summad.
«Ja tänapäeva ehitus on nii tasemel, et sillale või tunnelile antakse vähemalt saja-aastane garantii,» on ta veendunud.
Suure väina silla idee on sajandivanune
Muhumaa ja Saaremaa vahele ehitati tamm aastal 1896. Kohe hakati ka rääkima võimalikust sillast üle Suure väina.
Esimese vabariigi ajal, 1935. aastal kirjutas Tallinna Tehnikaülikooli üliõpilane Luis Treimann isegi diplomitöö «Sild üle Suure väina». Ta pakkus kuus varianti, kus sild võiks kulgeda. Treimanni idee oli ka, et sillale sõit oleks maksuline. Kokku oleks ehitus maksnud umbes 17 miljonit ennesõjaaegset Eesti krooni.
Allikas: ajakirjandus
Tunnel või sild ehitatakse väina lõunaossa
Mitmetest ehitusvariantidest on tõenäolisim, et sild või tunnel rajatakse Suure väina lõunaossa – mandrilt Viirelaiule on neli kilomeetrit, Muhumaa poole ehitatakse juba tamm. Väina lõunaosas on ka meri piisavalt madal. Suurim sügavus veidi üle 20 meetri. «Viirelaiu variant on nii keskkonnasõbralikkuse kui ka pikkusega parim,» selgitab Teede Tehnokeskuse juhataja Hillar Varik. Põhja pool on väinas linnukaitsealad. Samuti veniks tunnel või sild seal mitu kilomeetrit pikemaks.
Uudised
Kaks miljardit krooni
Kaks miljardit krooni sillale üle Suure väinaAllar Viivik, 9. september 2004
Järgmisel sügisel peaks valitsus otsustama, kas ehitada mandrilt Muhumaale tunnel või sild. Ümmarguselt kaks miljardit krooni maksev hiigelrajatis võiks valmida 2015. aastal ja loodetavasti teenib ta ühendust saartega vähemalt sajandi ilma kapitaalremondita.
Viimased seitse aastat Suure väina püsiühendusega tegelnud Varik on veendunud, et hiigelehitus tasub end ära veerand sajandiga. Riik vabaneks ka laevaliini doteerimisest. «Praamidega on mugav sõita. Kuid laevad ja sadamad kuluvad väga kiiresti,» arutleb ta.
Püsiühendus Muhumaale on kallis, ent ettevõtmine tuleb lõpuks ikkagi odavam kui sõit parvlaevadega. Planeeritud on selle rajamist aastakümneid. Viimati uuris toonane teede- ja sideministeerium ehituse hinda ja tasuvust viis aastat tagasi. «Siis ei arvestatud võimalusega, et Euroopa Liidult võib saada rahaabi,» arvab Varik, miks nood plaanid paberile jäidki.
Mullu, kui Euroopa Liidu abiprogramm ISPA lubas Eestile tasuvusuuringuteks 4 miljonit krooni, võttis riik püsiühenduse, kas silla või tunneli rajamise jälle tõsisemalt käsile. Eestlaste panusena taheti 2,3 miljonit. «Praegu käib hange, et leida tehnilise projekti tegijat,» seletab Varik. Jõuluks peaks aga leping allkirjad saama ning töö võib alata.
Tuleval sügisel on otsustamise aeg
Järgmiseks suveks peaks selguma, kas uurijad soovitavad ehitada silla või tunneli. Siis on teada ka ehituse hind, võimalused, kuidas seda tasuda, ning välja selgitatud võimalikud ohud keskkonnale.
«Hiljemalt sügiseks peaks valitsus või riigikogu ütlema, kas Muhumaale saab üle silla või läbi tunneli,» arvab Varik. Samas ei välista ta võimalust, et parvlaevaühendus jätkub. «See variant võib tulla kõne alla,» möönab ta.
Praegu on arvutatud, et sillale või tunnelile kulub umbes kaks miljardit krooni. «Kallimalt saab muidugi ka, sest räägitud on ka viiest miljardist,» teab Varik. Aga viis miljardit on tema hinnangul ilmselgelt palju.
Kõne all on ka see, et võiks hakkama saada poolteise miljardiga. «Kuid see on juba kokkuhoid. Parem teha üks kord ja põhjalikult, kui hiljem kogu aeg remontida,» lükkab Varik selle mõtte tagasi.
Loomulikult ei kannata Eesti riigi 50miljardiline eelarve niisugust suurehitist välja. Seepärast peab silla või tunneli jaoks raha laenama või küsima abi Euroopa Liidult.
Kui ehitamisotsus langetatud, raha koos ning ehitaja leitud, võib Variku sõnul Kuivastus või Virtsus kuue aasta pärast kopa maasse lüüa. Julgemad plaanid ennustasid, et selleks ajaks saab mandrilt Muhumaale juba kuiva jalaga. «Arvan, et kui ehitus 2010. aastal lahti läheb, siis oleme väga rõõmsad,» ütleb Varik.
Kas 2015. saab Muhumaale kuiva jalaga?
Tagasihoidlikumate hinnangute järgi võiks suurehitus valmis saada nelja või viie aastaga. Seega mitte varem kui aastal 2015.
Et rajatis kiirelt kulud tasa teeniks, soovitab Hillar Varik kehtestada ülesõidumaksu. Tema arvates võiks ühelt autolt võtta silla- või tunnelimaksu 150 krooni.
«Kui seda tasu ei kehtestata, siis jääb sild või tunnel üleval pidada kõikidel maksumaksjatel,» tähendab ta. Kui aga raha võtta, siis tasub püsiühendus mandri ja Muhu vahel ennast juba 25-30 aastaga korralikult ära.
Loomulikult kulub ülalpidamisele raha ka hiljem. Kuid need on Variku sõnul ehituskuludega võrreldes ikkagi suhteliselt väikesed summad.
«Ja tänapäeva ehitus on nii tasemel, et sillale või tunnelile antakse vähemalt saja-aastane garantii,» on ta veendunud.
Suure väina silla idee on sajandivanune
Muhumaa ja Saaremaa vahele ehitati tamm aastal 1896. Kohe hakati ka rääkima võimalikust sillast üle Suure väina.
Esimese vabariigi ajal, 1935. aastal kirjutas Tallinna Tehnikaülikooli üliõpilane Luis Treimann isegi diplomitöö «Sild üle Suure väina». Ta pakkus kuus varianti, kus sild võiks kulgeda. Treimanni idee oli ka, et sillale sõit oleks maksuline. Kokku oleks ehitus maksnud umbes 17 miljonit ennesõjaaegset Eesti krooni.
Allikas: ajakirjandus
Tunnel või sild ehitatakse väina lõunaossa
Mitmetest ehitusvariantidest on tõenäolisim, et sild või tunnel rajatakse Suure väina lõunaossa – mandrilt Viirelaiule on neli kilomeetrit, Muhumaa poole ehitatakse juba tamm. Väina lõunaosas on ka meri piisavalt madal. Suurim sügavus veidi üle 20 meetri. «Viirelaiu variant on nii keskkonnasõbralikkuse kui ka pikkusega parim,» selgitab Teede Tehnokeskuse juhataja Hillar Varik. Põhja pool on väinas linnukaitsealad. Samuti veniks tunnel või sild seal mitu kilomeetrit pikemaks.