Ehkki sellele erinevusele ei mõtle pea keegi, kes sõna suhu võtab. Õnneks ei avalda kõnealune eesti keele nüanss mingisugust juriidilist mõju ega tekita rahvusvahelise õiguse siirdeid. Kaks presidenti, Lennart Meri ja Toomas Hendrik Ilves, on kutsunud rahvast loobuma lohisevast ning ebatäpsest variandist, ütlema lihtsalt: “Me taastasime oma iseseisvuse.” Kahju, et neid kuulda pole võetud.

1991. aasta 20. augustist on pajatatud juba nii palju muinasjutte, et jäägu minu oma  lisamata. Igaühel on oma mälestus, oma vaatenurk ja oma väike tõde taskus, et kuidas ja miks. Need omatõed on ilmselt paratamatud. Suurte pöörete ajal puhub alati kõva tuul, prügi lendab palju ja läheb silma. Silmad pole selged. Mälugi võib petta, mitmel põhjusel.

Otsus

See lühike, vaevahigist läbi imbunud dokument töötas lõppkokkuvõttes hästi. Kõigepealt tõi ta mõne nädalaga kogu maailmast Eestile üle poolesaja diplomaatiliste suhete taastamise või sõlmimise akti. Ma ei alahinda ega unusta ühegi ülemnõukogust väljaspool tegutsenud isiku või isikute kogu rolli ja tegevust. Kuid maailma riigid võtsid toda üleminekuaja kummalist parlamenti, 1990. aasta märtsis umbes 95% ulatuses vabalt valitud ülemnõukogu asja eest ja reageerisid kogu selle töötamise aja, st kahe ja poole aasta jooksul, selle sammudele ja otsustele.

Kõnealune 20. augusti otsus Eesti riikliku iseseisvuse kohta lükkas ühtlasi käima põhiseaduse tegemise ja põhiseadusliku riigikogu ning põhiseadusliku presidendi valimise. Aasta hiljem oli seegi töö tehtud ja mindi laiali, vabastades platsi juba põhiseaduslikele institutsioonidele. Ma kohtuksin nüüd hea meelega ühe toonase Eesti ajakirjanikuga, kes 21. augustil 1991 mulle parlamendikoridoris otsa tormas, käes paberileht otsuse tekstiga, sellega vehkis ja vihaselt sõimas, et mis kuradima jamps see on. Täna oleks huvitav sellest rääkida. 

20. augusti tähendus

Ma pole aru saanud, miks 20. augusti tähendust on proovitud väänata. Mõned on tahtnud jätta muljet, nagu oleks see mingi ühe poliitrühma isiklik pulma-päev. Mõttetu pingutus! Igaüks, kel mälu on, teab hästi, kuidas ülemnõukogu ja Eesti Kongress tol päeval otsuse taha ühinesid ja kes seepeale vingus nägu tegid. See päev kuulub kogu Eesti rahvale, ei kellelegi teisele. Ma pole aru saanud ka mõnikord arendatud hirmujutust, nagu võtaks 20. august 24. veebruaril tüki küljest. Mõttetu mure! Loetagu tänagi 20. augusti iseseisvusotsuse teksti sama tähelepanelikult nagu need riigid, kes taastasid meiega diplomaatilised suhted! Kuna me seal just seda soovi väljendasime! 24. veebruari ei väära  miski, ka mitte ükski vinge pidu millal tahes. 20. augustil ei “iseseisvutud taas”, vaid taastati selle riigi iseseisvus, mis kuulutas 1918. aasta veebruaris end välja.

Aga jah, kui ajaloo lahtiharutamiseks läheb, on alati tuhat professorit platsis. Tänini kohtan inimesi, kes ei taipa, milline õiguslik ja finantsiline tähtsus ning tähendus – lisaks poliitilisele, moraalsele ja ajaloofilosoofilisele aspektile – on tõsiasjal, et vabariik on nüüd 90-, mitte 17-aastane. Mitte et ma Pätsu jt toonaste riigimeeste kõiki tegusid valimatult ja une pealt armastaksin, asi on hoopis muus. Aga see on juba üks teine jutt – kui kasutada Urmas Oti tuntud refrääni.

Muide, Toompea suur saal lõhnas siis tõesti inimeste higi järele. Ajalugu ongi seestpoolt vaadates tolmune ja higine. Kui midagi toimub, siis ei ole see nii ilus ja särav kui pärast entsüklopeedia lühikestest ridadest tekkiv mulje. Ka Aristotelesel valutasid hambad, ka Napoleonil olid saapad katki ja isegi Leonardo da Vinci kõht korises. Parlament, mis tegi ühel ammusel augustipäeval Eesti iseseisvuse taastamise otsuse, koosnes tavalistest surelikest Eesti inimestest, kõigi oma lisakilode, koeranaelte, perekonnamurede ja pohmellidega. Kui meist tehtaks üks kunstiline film, siis ekraanil oleksime arvatavasti siledad, ilusad ja võltsid. Heal juhul lihtsalt igavad.

Aga see siis ei olnud etendus, see oli vana elu ise.