Ikka meie Keres
03.06.2005Lauri Vahtre
Mäletan täpselt: olin oma sõbraga tema isa sünnikodus Võsu lähedal Lahe külas, istusin kenal valgusküllasel kinnisel rõdul laua taga ja õppisin 8. klassi lõpueksameiks. Ei mäleta vaid, mis ainet. Korraga paiskus uks lahti, sisse tuhises sõbra vanaema ja käsutas: «Nii, poisid, nüüd püsti! Paul Keres on surnud!» Tõusime, jahmunud ja tummad, ning mõtlesime vist sedasama masendusmõtet, mida tuhanded teisedki tol päeval: ja nii ta siis ei saanudki kunagi maailmameistriks. See meie Keres.
Pärast Heuerit on Keresest muidugi riskantne kirjutada, aga kalender sunnib. 30 aastat pole palju ega vähe, vaid umbestäpselt üks inimpõlv. Need, kes 30 aasta eest sündisid, on praegu värsked lapsevanemad, laste jaoks on Keres aga keegi, kellest «jutustas vanaisa». Minusuguste ja vanemate jaoks jääb Keres luust ja lihast inimeseks ning paljud meist ei ole vist tänini üle saanud 30 aasta tagusest masendusest: nüüd on ta surnud ja igasugune lootus kadunud.
Muide, Keres võiks praegugi elada. 89-aastasena. Midagi imeväärset selles ei oleks.
Keres sai legendiks juba eluajal.
Kõigepealt oli ta mõnevõrra «teisest ilmast» omaenda rahva jaoks, eriti pärast sõda. Paljud tundsid või teadsid Kerest isiklikult või olid teda oma silmaga näinud, näiteks simultaanil, ent aukartus ja distants jäi. Keres oli inimene, aga ühtaegu sümbol ja müüt.
Muu kõrval kehastas ta kadunud iseseisvusaega, nagu ka (1949 surnud) Valgre, Siberist tagasi tulnud Artur Rinne või Kristjan Palusalu. Viimasest paljud ei teadnudki, et ta on elus ning töötab kuskil Tallinna ujulas.
Nii et temast teati pigem tema mälestust – võitmatu Maailma-Kristjan, meeletu rahvamass 1936. aastal olümpiasangarit vastu võtmas ja nii edasi. Keres seevastu oli olemas, teda võis kohata tänaval või teleekraanil, kuid samas hõljus ta otsekui mingis kättesaamatus kõrguses-kauguses, maailma kõige targemate inimeste, tippmaletajate valitud seltskonnas.
Selles maailmas elati ja tegutseti muude reeglite järgi kui need, mille Nõukogude võim oli peale sundinud lihtinimestele.
Näiteks kui Nõukogude võim keelas omada välismaist autot (kui see ei olnud just sõjaeelne BMW-ront), siis Keresel see ometigi oli.
Välismaine auto oli mõistagi silmapete. Mitte selles mõttes, et seda poleks olemas olnud – oli küll –, vaid selles mõttes, et tegelikult ei elanud Keres sugugi «väljaspool» Nõukogude võimu. Jaa, ta käis võrdlemisi vabalt välismaal, talle ei olnud Haag ega Pariis mingid salapärased fiktsioonid nagu minu põlvkonnale, vaid täiesti reaalselt olemasolevad linnad oma ilu ja oma vigadega.
Kuid Nõukogude võim painas ja muserdas teda vaata et rohkemgi kui mõnd eesrindlikku saekaatri töölist keskmiselt edukast Eesti kolhoosist.
Muserdamine oli kaudne. Ei saa öelda, et Kerest oleks otseselt represseeritud, eriti kui mõelda nende peale, keda 1949. aastal ja ka enne ning pärast seda Siberisse saadeti, vangi pandi, maha lasti.
Keres oli Saksa ajal jäänud Eestisse (esimene süütegu), teiseks mänginud kaasa Saksa võimualuses maailmas toimunud turniiridel ja tagatipuks püüdnud 1944. aasta sügisel Nõukogude võimu eest Rootsi põgeneda.
Ühes seltskonnas Friedebert Tuglase, Tiit Kuusiku ja veel paljude teistega. Paraku jäi sellel seltskonnal minemata, mis üldise ja massilise põgenemise taustal oli pigem erand ja juhus.
Eelöeldut arvesse võttes oli Keresel «patte» rohkem kui küllalt, et joonelt Siberisse või isegi seina äärde minna. Nüüd me teame, et seda ei juhtunud, aga kuidas võis Keres seda teada? Mitte kuidagi. Vähemalt Stalini surmani. Aga seda aega oli tervelt kaheksa ja pool aastat, kui arvestada tollest õnnetust 1944. aasta sügisest.
Kuid Keres oli legend või midagi sellesarnast ka muu maailma jaoks, ja mida aeg edasi, seda enam. Üks legend, eksmaailmameister Capablanca, oli surnud 1942. aastal. Teine, Capablanca alistaja ja valitsev maailmameister Alehhin, oli lahkunud 1946. aastal. Keres oli jõudnud nende kõrvale, eriti AVRO turniiri võitmisega 1939. aastal. Ta polnud üksik ega ainus, olid veel Flohr, Fine, Tartakover, Bogoljubov, Reshevsky, Botvinnik, Euwe jmt.
Ent sõda ja aeg kui niisugune tegid oma töö ja hõrendasid tippmaletajate ridu. Kuna Kerest siiski otseselt ei saadetud nõukogulikku hakklihamasinasse – võib-olla aitas teda julge «käik», Molotovile saadetud isiklik kiri – , siis õnnestus tal rivvi jääda ja hoida oma kohta päris tipu lähedal.
Kummatigi jäi viimane samm astumata ja jääb igavesti teadmata, kas selles tuleb süüdistada Mihhail Botvinnikut või on sellised süüdistused liiast. Botvinnik oli kahtlemata Kerese «kuri geenius», kes mängis väga hästi malet, kuid valdas väga hästi ka jala tahapanemise kunsti väljaspool malelauda.
Tema positsioon nõukogude malebürokraatias oli võrreldamatult tugevam kui Damoklese mõõga all elaval Keresel. Botvinnik ei olnud mees, kes oleks neid eeliseid kasutamata jätnud ja kahtlemata raskendas see Kerese taastulekut malemaailma tippu.
Niisiis surus Botvinnik Kerese kõrvale ja astus ise 1948. aastal malekuninga troonile. Tookord selgitati maailmameister muuseas mitte tiitlimatði, vaid turniiri abil, sest Alehhin oli surnud meistrina ja troon oli tühi. Favoriidiks peetud Keres jäi kolmandat-neljandat kohta jagama.
Botvinnik alistati üheksa aastat hiljem, ta võitis trooni tagasi, ta tõugati uuesti, tuli tagasi, siis tulid uued maailmameistrid – ja kogu selle aja seisis Keres tipu lähedal, hingas igale malemonarhile kuklasse, suutmata ometigi tema kohta hõivata.
Ta sai hakkama kordumatu saavutusega – jääda n e l i k o r d a pretendentide turniiril teiseks, st jääda neljal korral napilt ilma õigusest mängida valitseva maailmameistriga tiitlimatði. Ja mängimata see jäigi. Alati oli just sel hetkel, kui mõõtu võeti, keegi (noorem) mees temast üle.
Kuid üldiselt lugupeetud Kerese ebaõnn ei jäänud malemaailma tippjuhtidele märkamata ja FIDEs võeti tõsiselt arutlusele küsimus, kas mitte teha Keresele erandit ning lubada teda siiski tiitlimatðile. Küsimus lahendati hääletamisega, paraku Kerese kahjuks, kusjuures malerüütel lohutas hiljem n-ö vastu hääletanuid – «ma ise oleksin teie asemel sama moodi hääletanud». See oli väga kereselik käitumine.
Võib-olla see rüütellikkus maksiski talle kokkuvõttes maailmameistrikoha.
Võib-olla armastas ta liiga palju malet ja liiga vähe võitu. Neli korda teiseks jääda – kas see asi ikka saab olla puhas juhus ja ebaõnn? Kuid olgu kuidas on, Kerese härrasmehelikkus asetas ta kõige lugupeetuma suurmeistri seisundisse, mida on tunnistanud enamik toonaseid malekuulsusi, ja mitte ainult kuulsusi.
1976. aasta paiku rippus Havanna maleklubi seinal kolm ja ainult kolm portreed – Capablanca, Laskeri ja Kerese oma. (Kui ma Kuubalt naasnud Mart Tarmaku juttu õigesti mäletan. Capablanca ja Keres igatahes kindlasti.)
Viimane reaalne ðanss troonile pääseda oli Keresel 1965, kui ta jäi pretendentide heitluses napilt alla Spasskile. Seda, et tookordne võimalus viimaseks jääb, ei võinud keegi siiski surmkindlalt teada.
Jah, juba 1930ndaist saadik võidutses noorus, kuid näiteks Viktor Kortðnoi karjäär tõestas hiljem, et malekuningat võib tõsiselt ohustada ka veel 50-aastaselt ja vanemaltki. Ja Keres oli 1965. aastal Spasskile kaotades 49-aastane.
Surmkindlalt võis neid asju teada alles siis, kui tuli surm ja igasugused lootused kustutas. Muide just siis, kui Keres oli võitnud kaks turniiri – mitte just kõige tugevamad, aga ka mitte nõrgukesed – ning mõni malekommentaator kirjutas Kerese uuest noorusest.
Seejärel jäi tõesti vaid legend, segu mälestustest ja fantaasiast, osake ühe rahva enesetunnetusest. Kunagi 1980ndate algul nähti EÜE kokkutulekul järgmist taidluskava. Kaks meest mängisid malet. Taamal seisis mingi kast, millele oli kirjutatud «MEIE KERIS». Sinna kasti viskasid maletajad aeg-ajalt kahmaka vett, mispeale kastist sirutus iga kord välja paar kerisekivi näoga tüüpi, et öelda: «Ðahhhhh!»
Uudised
Ikka meie Keres
Ikka meie Keres
03.06.2005Lauri Vahtre
Muide, Keres võiks praegugi elada. 89-aastasena. Midagi imeväärset selles ei oleks.
Keres sai legendiks juba eluajal.
Kõigepealt oli ta mõnevõrra «teisest ilmast» omaenda rahva jaoks, eriti pärast sõda. Paljud tundsid või teadsid Kerest isiklikult või olid teda oma silmaga näinud, näiteks simultaanil, ent aukartus ja distants jäi. Keres oli inimene, aga ühtaegu sümbol ja müüt.
Muu kõrval kehastas ta kadunud iseseisvusaega, nagu ka (1949 surnud) Valgre, Siberist tagasi tulnud Artur Rinne või Kristjan Palusalu. Viimasest paljud ei teadnudki, et ta on elus ning töötab kuskil Tallinna ujulas.
Nii et temast teati pigem tema mälestust – võitmatu Maailma-Kristjan, meeletu rahvamass 1936. aastal olümpiasangarit vastu võtmas ja nii edasi. Keres seevastu oli olemas, teda võis kohata tänaval või teleekraanil, kuid samas hõljus ta otsekui mingis kättesaamatus kõrguses-kauguses, maailma kõige targemate inimeste, tippmaletajate valitud seltskonnas.
Selles maailmas elati ja tegutseti muude reeglite järgi kui need, mille Nõukogude võim oli peale sundinud lihtinimestele.
Näiteks kui Nõukogude võim keelas omada välismaist autot (kui see ei olnud just sõjaeelne BMW-ront), siis Keresel see ometigi oli.
Välismaine auto oli mõistagi silmapete. Mitte selles mõttes, et seda poleks olemas olnud – oli küll –, vaid selles mõttes, et tegelikult ei elanud Keres sugugi «väljaspool» Nõukogude võimu. Jaa, ta käis võrdlemisi vabalt välismaal, talle ei olnud Haag ega Pariis mingid salapärased fiktsioonid nagu minu põlvkonnale, vaid täiesti reaalselt olemasolevad linnad oma ilu ja oma vigadega.
Kuid Nõukogude võim painas ja muserdas teda vaata et rohkemgi kui mõnd eesrindlikku saekaatri töölist keskmiselt edukast Eesti kolhoosist.
Muserdamine oli kaudne. Ei saa öelda, et Kerest oleks otseselt represseeritud, eriti kui mõelda nende peale, keda 1949. aastal ja ka enne ning pärast seda Siberisse saadeti, vangi pandi, maha lasti.
Keres oli Saksa ajal jäänud Eestisse (esimene süütegu), teiseks mänginud kaasa Saksa võimualuses maailmas toimunud turniiridel ja tagatipuks püüdnud 1944. aasta sügisel Nõukogude võimu eest Rootsi põgeneda.
Ühes seltskonnas Friedebert Tuglase, Tiit Kuusiku ja veel paljude teistega. Paraku jäi sellel seltskonnal minemata, mis üldise ja massilise põgenemise taustal oli pigem erand ja juhus.
Eelöeldut arvesse võttes oli Keresel «patte» rohkem kui küllalt, et joonelt Siberisse või isegi seina äärde minna. Nüüd me teame, et seda ei juhtunud, aga kuidas võis Keres seda teada? Mitte kuidagi. Vähemalt Stalini surmani. Aga seda aega oli tervelt kaheksa ja pool aastat, kui arvestada tollest õnnetust 1944. aasta sügisest.
Kuid Keres oli legend või midagi sellesarnast ka muu maailma jaoks, ja mida aeg edasi, seda enam. Üks legend, eksmaailmameister Capablanca, oli surnud 1942. aastal. Teine, Capablanca alistaja ja valitsev maailmameister Alehhin, oli lahkunud 1946. aastal. Keres oli jõudnud nende kõrvale, eriti AVRO turniiri võitmisega 1939. aastal. Ta polnud üksik ega ainus, olid veel Flohr, Fine, Tartakover, Bogoljubov, Reshevsky, Botvinnik, Euwe jmt.
Ent sõda ja aeg kui niisugune tegid oma töö ja hõrendasid tippmaletajate ridu. Kuna Kerest siiski otseselt ei saadetud nõukogulikku hakklihamasinasse – võib-olla aitas teda julge «käik», Molotovile saadetud isiklik kiri – , siis õnnestus tal rivvi jääda ja hoida oma kohta päris tipu lähedal.
Kummatigi jäi viimane samm astumata ja jääb igavesti teadmata, kas selles tuleb süüdistada Mihhail Botvinnikut või on sellised süüdistused liiast. Botvinnik oli kahtlemata Kerese «kuri geenius», kes mängis väga hästi malet, kuid valdas väga hästi ka jala tahapanemise kunsti väljaspool malelauda.
Tema positsioon nõukogude malebürokraatias oli võrreldamatult tugevam kui Damoklese mõõga all elaval Keresel. Botvinnik ei olnud mees, kes oleks neid eeliseid kasutamata jätnud ja kahtlemata raskendas see Kerese taastulekut malemaailma tippu.
Niisiis surus Botvinnik Kerese kõrvale ja astus ise 1948. aastal malekuninga troonile. Tookord selgitati maailmameister muuseas mitte tiitlimatði, vaid turniiri abil, sest Alehhin oli surnud meistrina ja troon oli tühi. Favoriidiks peetud Keres jäi kolmandat-neljandat kohta jagama.
Botvinnik alistati üheksa aastat hiljem, ta võitis trooni tagasi, ta tõugati uuesti, tuli tagasi, siis tulid uued maailmameistrid – ja kogu selle aja seisis Keres tipu lähedal, hingas igale malemonarhile kuklasse, suutmata ometigi tema kohta hõivata.
Ta sai hakkama kordumatu saavutusega – jääda n e l i k o r d a pretendentide turniiril teiseks, st jääda neljal korral napilt ilma õigusest mängida valitseva maailmameistriga tiitlimatði. Ja mängimata see jäigi. Alati oli just sel hetkel, kui mõõtu võeti, keegi (noorem) mees temast üle.
Kuid üldiselt lugupeetud Kerese ebaõnn ei jäänud malemaailma tippjuhtidele märkamata ja FIDEs võeti tõsiselt arutlusele küsimus, kas mitte teha Keresele erandit ning lubada teda siiski tiitlimatðile. Küsimus lahendati hääletamisega, paraku Kerese kahjuks, kusjuures malerüütel lohutas hiljem n-ö vastu hääletanuid – «ma ise oleksin teie asemel sama moodi hääletanud». See oli väga kereselik käitumine.
Võib-olla see rüütellikkus maksiski talle kokkuvõttes maailmameistrikoha.
Võib-olla armastas ta liiga palju malet ja liiga vähe võitu. Neli korda teiseks jääda – kas see asi ikka saab olla puhas juhus ja ebaõnn? Kuid olgu kuidas on, Kerese härrasmehelikkus asetas ta kõige lugupeetuma suurmeistri seisundisse, mida on tunnistanud enamik toonaseid malekuulsusi, ja mitte ainult kuulsusi.
1976. aasta paiku rippus Havanna maleklubi seinal kolm ja ainult kolm portreed – Capablanca, Laskeri ja Kerese oma. (Kui ma Kuubalt naasnud Mart Tarmaku juttu õigesti mäletan. Capablanca ja Keres igatahes kindlasti.)
Viimane reaalne ðanss troonile pääseda oli Keresel 1965, kui ta jäi pretendentide heitluses napilt alla Spasskile. Seda, et tookordne võimalus viimaseks jääb, ei võinud keegi siiski surmkindlalt teada.
Jah, juba 1930ndaist saadik võidutses noorus, kuid näiteks Viktor Kortðnoi karjäär tõestas hiljem, et malekuningat võib tõsiselt ohustada ka veel 50-aastaselt ja vanemaltki. Ja Keres oli 1965. aastal Spasskile kaotades 49-aastane.
Surmkindlalt võis neid asju teada alles siis, kui tuli surm ja igasugused lootused kustutas. Muide just siis, kui Keres oli võitnud kaks turniiri – mitte just kõige tugevamad, aga ka mitte nõrgukesed – ning mõni malekommentaator kirjutas Kerese uuest noorusest.
Seejärel jäi tõesti vaid legend, segu mälestustest ja fantaasiast, osake ühe rahva enesetunnetusest. Kunagi 1980ndate algul nähti EÜE kokkutulekul järgmist taidluskava. Kaks meest mängisid malet. Taamal seisis mingi kast, millele oli kirjutatud «MEIE KERIS». Sinna kasti viskasid maletajad aeg-ajalt kahmaka vett, mispeale kastist sirutus iga kord välja paar kerisekivi näoga tüüpi, et öelda: «Ðahhhhh!»