SL Õhtuleht, laupäev. 22. veebruar 2003
Sergei on noor, kuid kibestumist täis mees. Päikese käes helklevad tumedad silmad ekslevad heitlikult, kui ta püüab üheaegselt leida lauseid ja koondada mõtteid. Et lõpuks sees kobrutav äng, hirm ja viha välja pursata. Sergei ei vihka Eesti Vabariiki. Seda ütleb ta mitu korda. Sergei vihkab maailma. Sest see on jätnud ta tööta. Teda toidab ja katab koristajana leiba teeniv abikaasa ja see ei mahu slaavlasest mehe hinge ära. Ta ei saa võtta viina nii tihti kui tahaks ja aeg-ajalt peab ta rääkima eesti keeles. Ka see ei mahu ta hinge ära. Sillerdavasse lumme lendab uus süljelärakas.
Sergei hinge ei sulata ka imeilus talveilm, mis ennustab juba lähenevat kevadet.
Aga võib-olla on tal lihtsalt täna paha päev.
24. veebruarist pole ta midagi kuulnud. Ja 23. veebruari ta ärajoodud ajukäärud enam ei mäleta. Viimaks asutab ta minekule. Kaugeneb, selg kühmus, justkui tegelane Dostojevski või Gogoli romaanist.
Silk läheb nagu soe sai
Oleme tulnud Ida-Virumaale otsima Eestimaad, ja nüüd kohe niimoodi. «See on ju näkku sülitamine,» kummitavad Sergei sõnad ikka ja jälle kõrvus, kui ka hiljem mitmed akuraat-inimesed nagu kokkulepitult korrutavad, et neile meeldib Eesti ja Savisaar. Kui vaid seda tööpuudust ei oleks.
Kohtla-Järve keskväljakul käib kõva kauplemine. Kõrvuti silkudega pakutakse riiet selga. Hilbud ei huvita kedagi, küll aga värske kala.
«Plastikkott on tasuta!» kilkab peetud intervalliga müüjatar kala kotti kühveldades ja pilku tõstmata. Võetakse kahe-kolme kilo kaupa. Pere tahab süüa ja värske silk (Saaremaa oma, 8 krooni kilo) läheb nagu soe sai.
Kalamüüjate taga kõrgub linna uusehitis, keskkaubamaja, kus allahinnatud Rakvere viiner maksab 25 krooni, tasuline tualett 2 krooni. Et peldikusse sisse saada, tuleb selleks spetsiaalselt püstitatud leti tagant mammi käest võtit küsida. Võtit ulatades naeratab tädi lahket ja uhket naeru. Kohatul kombel meenub mulle sel hetkel omaaegne menufilm «Armastus tööpostil».
24. veebruarist pole ta midagi kuulnud.
Tantsud pioneeride palees
Kaubamaja uksel põrkan kokku mehega, kes ütleb oma nimeks Mihhail. Pensionäripõlve pidav Mihhail kolis Eestisse 18aastase noorukina. Oma elu parimad aastad veetis ta Sompa kaevandustes maa all. Aga Mihhail ei kurda. Ta saab penssi 2000 krooni ja teenib kodumasinaid parandades lisa.
Paari aasta eest ostis ta 15 000 eest uue ühetoalise korteri. Tegi remondi ja kutsus Kiievis elava eksabikaasa seda vaatama. «Ilus,» õhanud Mihhaili kahe tütre ema.
Mihhail on vahva vanamees. Kord aastas käib Toilas sanatooriumis, kus endisele kaevurile maksab sooduspäev 60 krooni.
23. veebruaril läheb ta pioneeride paleesse pensionäride klubisse tantsuõhtule. «Mulle meeldib tantsida, pilet maksab 10 krooni,» ütleb ta õhinal. Hetk hiljem on aga mure ise. «Kuid rahval ei ole tööd ja noortel ei ole kuskil õhtuid veeta.»
2. märtsil läheb Mihhail valima. «Mulle meeldib Savisaar, ta aitab inimesi ja räägib televiisoris.»
24. veebruarist pole ta midagi kuulnud.
Sompa tädikese kärisenud hing
Kohtla-Järvelt Sompasse, kus kunagi töötas Mihhail, pole vist rohkem kui 10 kilomeetrit, kuid võõras võib teelt enne kümme korda eksida, kui õige teeotsa kätte leiab. See on rohkem nagu õnnemäng, sest teeveert tähistavad vaid üksikud nukrad raudtorud, millelt teeviidad minema tassitud.
Sompa on välja surnud. Mitte kui väljasurnud. Vaid mingi putka ees, mis vist asula ainuke pood, konutavad kolm tädi. Nad on ka peaaegu ainsad hingelised, keda silm kohtab. Tänaval hulgub paar koera. Nad tulevad mööda asula peaalleed. Omaaegsed kakskeelsed sildid märgivad, et see on Frunze allee. Tänav lõpeb Gorki-nimelise klubiga.
Üks tädidest poe ees teeb võõrastega juttu. Mure ei seisa enam põues. «Kõik ümberringi ainult varastavad,» purskab ta välja. «Politsei teab neid pätte, aga midagi ette ei võta.»
Tädil on seljas kulunud mantel ja poekotis liiter piima. Ta on pensionär ja invaliidist lapselapse toitja. Oma poja mattis juba aastaid tagasi.
Nüüd ütleb ta, et tapaks oma käega linnaisad, kes soovitanud pojapojal võtta nöör ja minna metsa. Vanaema kortsus nägu on üks suur maailmavalu ja silmad lähevad veekalkvele.
«Mida seal metsas teha, metsas käiakse ainult vargil, see kes on võimeline, käib seal ainult vargil. Mida temal, invaliidil, seal teha on, kas ennast üles puua või?»
Tädi põskedelt veerevad pisarad. Ei oska teda kuidagi aidata. Ja kuidagi piinlik on.
Nüüd «kaevandavad» siin turistid
 Tiina Kõrtsini
 KOHTLA KAEVANDUSE RONG: Valentina, kes Kohtla kaevanduses töötas 30. aastat, on õnnelik, et saab siin nüüd kaevandusmuuseumis giiditööd teha. |
Sompast Kohtla kaevanduse poole väljasõit on kui üks õudusunenägu. Teed palistavad tühjaks jäänud majad mõjuvad tühermaa tagant paistva madala päikese paistel eriliselt tontlikena. Kuskil taamal lõhub ekskavaator mahajäetud maja.
Kaks aastat tagasi suletud Kohtla kaevanduse maa-alustes käikudes valitseb ajatu vaikus. Sütt siit maapinnale enam ei tooda, küll viiakse maa alla turiste-huvilisi, keda kunagistes kaevanduskäikudes söerongidel ringi kärutatakse.
Valentina, kes kaevanduses töötanud 30 aastat ja nüüd siin giidiametit peab, teeb meile, ajakirjanikele, erandkorras ekskursiooni. Valentina on õnnelik, et leidis pärast kaevanduse sulgemist siin tööd. Kunagi töötas Kohtla kaevanduses üle 800 kaevuri, kellest suurem osa on nüüd läinud mujale õnne otsima.
Pärast Kohtla-Järvet ja Sompat tundub Jõhvi kui oaas pärast kõrbet. Kõrvu kostub eesti keelt, tuledesäras seisab uus kaubanduskeskus. Isegi inimeste näod tunduvad helgemad ja rõõmsamad. Maa peale toob väljastpoolt tulija 20aastane Margarita, kes kinnitab, et siin linnas pole mingit perspektiivi.
Esimene kohtumine eestlastega
 Tiina Kõrtsini
LOODAVAD PAREMALE TULEVIKULE: Jõhvi kutsekeskkooli õppurites on veel nooruslikku optimismi. |
Margarita õpib Kohtla-Järvel Polütehnikumis ja tahab kindlasti edasi õppida.
Kaenla all hoiab ta konspektipakki. Nii nagu seda teevad tudengid Ameerikas ja Tallinnas. Margarita ütleb, et esimesel võimalusel läheb ta välismaale. Ta on Eestis sündinud ja teab, et millalgi ammu-ammu tulid ta vanemad Eestisse elama.
Kui vanemad lähevad, läheb ka tema valima.
Margarita on ainus mitte-eestlane, kes sel päeval küsitletutest teab, et 24. veebruaril on Eesti Vabariigi aastapäev.
Jõhvis komistame esimeste ja ainsate eestlaste otsa. Olle ja Hannes on tudengid, õpivad Tartus ja teevad parajasti kodulinnas Jõhvis valimispropagandat. «Jõhvis on ikka parem kui Kohtla-Järvel, seal pole midagi suurt ära tehtud, Jõhvi aga areneb kogu aeg, just tänu poliitikale, mida siin linnaisad ajavad,» leiavad noormehed ja jagavad kahte lehte lendlehti, mis kutsuvad hääletama uue poliitika kasuks.
«Kõik oleneb tööst, kui ikka tööd on, siis tuleks kodukanti tagasi, aga kui tööd ei ole, siis tuleb mujalt otsida, ega siis muud üle ei jää,» kinnitavad noormehed. Ometi on nad esimesed küsitletavad, kes ei lasku tulevikule mõeldes halasse ja hädaldamisse.
Olle ja Hannes on poisid, kes pole kunagi narkootikume tarbinud. Seda näeb nende näost. Ometi teavad nad täpselt, kus Jõhvis meelemürki hankida. «Politseil on see samuti teda, aga ta ei tee selleks midagi, et hangeldajad kinni võtta,» ütlevad nad.
Millegipärast on mul tunne, et tulevikus võiks nii Hannesest kui Ollest saada Jõhvi linnapea.
Toll toitub turulistest
Piirilinn Narva on meie reisi sihtpunkt. Piiripunktis on Narva tulijatest pikk järjekord. Keegi tädi, kes passikontrollist läbi saanud, tõmmatakse tollis vahele. Tal on käes suur turukott.
Järgmisena pääseb passikontrollist Andrei. Ta on neljakümneaastane ja hariduselt arhitekt. Ütleb, et elu on Narvas viimastel aastatel pigem alla käinud. Kui küsin, miks, kehitab vaid õlgu. Ütleb, et tuleb siiski oma eluga enam-vähem toime ja Venemaale kolida ei kavatse. Nagu ei kavatse õppida selgeks ka eesti keelt. Saab ka ilma hakkama, on ta kindel.
24. veebruarist kui Eesti Vabariigi aastapäevast pole ta justkui varem kuulnud.
Piirilinn Narva toidab ka neid, kel pole põhjust Eesti Vabariigis igal hommikul tööle minna. Sugulased Venemaal annab võimaluse hankida kolmekuuline viisa ja see omakorda tähendab võimalust tuua piiri tagant odavat kaupa, mida siis siinselt turul maha parseldada. Ainuüksi pakk Bondi maksab Narvas üle kahe korra rohkem kui teiselpool Peipsit. Ja kaubareisijaid jagub. See töö annab leiba nii neile kui ka tollile.
Peetri platsi avalikus ja tasulises käimlas võetakse korra eest kolm krooni. See on ka vist ainus teenus, mis siin pealinna hindadele silmad ette annab.
Vahepeal on saanud päev sügavasse õhtusse ja pimedus linna peale laskunud. Seega jäävad meist läbi käimata ka need hoovid, kuhu mitmed linlased soovitavad minna otsima narkomaane. Narkomaania on selle linna suurim needus. Sellest räägivad kõik.
Tagasiteel Tallinna ei ole me fotograaf Tiinaga eriti jutukad. Auto valgusvihus vilksatavad mööda plakatid, milledelt lugeda «Tööd ja lapsi.»
Pärast päeva Ida-Virumaal lööb see loosung erilise küünilisuse ja õõnsusega.
Jaanus Kulli
Uudised
Ida-Virumaalt Eestit otsimas. Lastel ludemine keelatud: räige!
SL Õhtuleht, laupäev. 22. veebruar 2003
Süljelärakad ja hingekarje ehk Ida-Virumaalt Eestit otsimas
«Tööd ja lapsi,» kirendab Kohtla-Järve kesklinnas eredas päikeses Mõõdukate plakat. «See on ju näkku sülitamine,» irvitab, koni suunurgas, plakatit põrnitsedes töötu Sergei. Pika kaarega lendab süljelärakas. Ta ei sihti plakatit. Lihtsalt suits sai otsa.
Sergei hinge ei sulata ka imeilus talveilm, mis ennustab juba lähenevat kevadet.
Aga võib-olla on tal lihtsalt täna paha päev.
24. veebruarist pole ta midagi kuulnud. Ja 23. veebruari ta ärajoodud ajukäärud enam ei mäleta. Viimaks asutab ta minekule. Kaugeneb, selg kühmus, justkui tegelane Dostojevski või Gogoli romaanist.
Silk läheb nagu soe sai
Oleme tulnud Ida-Virumaale otsima Eestimaad, ja nüüd kohe niimoodi. «See on ju näkku sülitamine,» kummitavad Sergei sõnad ikka ja jälle kõrvus, kui ka hiljem mitmed akuraat-inimesed nagu kokkulepitult korrutavad, et neile meeldib Eesti ja Savisaar. Kui vaid seda tööpuudust ei oleks.
Kohtla-Järve keskväljakul käib kõva kauplemine. Kõrvuti silkudega pakutakse riiet selga. Hilbud ei huvita kedagi, küll aga värske kala.
«Plastikkott on tasuta!» kilkab peetud intervalliga müüjatar kala kotti kühveldades ja pilku tõstmata. Võetakse kahe-kolme kilo kaupa. Pere tahab süüa ja värske silk (Saaremaa oma, 8 krooni kilo) läheb nagu soe sai.
Kalamüüjate taga kõrgub linna uusehitis, keskkaubamaja, kus allahinnatud Rakvere viiner maksab 25 krooni, tasuline tualett 2 krooni. Et peldikusse sisse saada, tuleb selleks spetsiaalselt püstitatud leti tagant mammi käest võtit küsida. Võtit ulatades naeratab tädi lahket ja uhket naeru. Kohatul kombel meenub mulle sel hetkel omaaegne menufilm «Armastus tööpostil».
24. veebruarist pole ta midagi kuulnud.
Tantsud pioneeride palees
Kaubamaja uksel põrkan kokku mehega, kes ütleb oma nimeks Mihhail. Pensionäripõlve pidav Mihhail kolis Eestisse 18aastase noorukina. Oma elu parimad aastad veetis ta Sompa kaevandustes maa all. Aga Mihhail ei kurda. Ta saab penssi 2000 krooni ja teenib kodumasinaid parandades lisa.
Paari aasta eest ostis ta 15 000 eest uue ühetoalise korteri. Tegi remondi ja kutsus Kiievis elava eksabikaasa seda vaatama. «Ilus,» õhanud Mihhaili kahe tütre ema.
Mihhail on vahva vanamees. Kord aastas käib Toilas sanatooriumis, kus endisele kaevurile maksab sooduspäev 60 krooni.
23. veebruaril läheb ta pioneeride paleesse pensionäride klubisse tantsuõhtule. «Mulle meeldib tantsida, pilet maksab 10 krooni,» ütleb ta õhinal. Hetk hiljem on aga mure ise. «Kuid rahval ei ole tööd ja noortel ei ole kuskil õhtuid veeta.»
2. märtsil läheb Mihhail valima. «Mulle meeldib Savisaar, ta aitab inimesi ja räägib televiisoris.»
24. veebruarist pole ta midagi kuulnud.
Sompa tädikese kärisenud hing
Kohtla-Järvelt Sompasse, kus kunagi töötas Mihhail, pole vist rohkem kui 10 kilomeetrit, kuid võõras võib teelt enne kümme korda eksida, kui õige teeotsa kätte leiab. See on rohkem nagu õnnemäng, sest teeveert tähistavad vaid üksikud nukrad raudtorud, millelt teeviidad minema tassitud.
Sompa on välja surnud. Mitte kui väljasurnud. Vaid mingi putka ees, mis vist asula ainuke pood, konutavad kolm tädi. Nad on ka peaaegu ainsad hingelised, keda silm kohtab. Tänaval hulgub paar koera. Nad tulevad mööda asula peaalleed. Omaaegsed kakskeelsed sildid märgivad, et see on Frunze allee. Tänav lõpeb Gorki-nimelise klubiga.
Üks tädidest poe ees teeb võõrastega juttu. Mure ei seisa enam põues. «Kõik ümberringi ainult varastavad,» purskab ta välja. «Politsei teab neid pätte, aga midagi ette ei võta.»
Tädil on seljas kulunud mantel ja poekotis liiter piima. Ta on pensionär ja invaliidist lapselapse toitja. Oma poja mattis juba aastaid tagasi.
Nüüd ütleb ta, et tapaks oma käega linnaisad, kes soovitanud pojapojal võtta nöör ja minna metsa. Vanaema kortsus nägu on üks suur maailmavalu ja silmad lähevad veekalkvele.
«Mida seal metsas teha, metsas käiakse ainult vargil, see kes on võimeline, käib seal ainult vargil. Mida temal, invaliidil, seal teha on, kas ennast üles puua või?»
Tädi põskedelt veerevad pisarad. Ei oska teda kuidagi aidata. Ja kuidagi piinlik on.
Nüüd «kaevandavad» siin turistid
Sompast Kohtla kaevanduse poole väljasõit on kui üks õudusunenägu. Teed palistavad tühjaks jäänud majad mõjuvad tühermaa tagant paistva madala päikese paistel eriliselt tontlikena. Kuskil taamal lõhub ekskavaator mahajäetud maja.
Kaks aastat tagasi suletud Kohtla kaevanduse maa-alustes käikudes valitseb ajatu vaikus. Sütt siit maapinnale enam ei tooda, küll viiakse maa alla turiste-huvilisi, keda kunagistes kaevanduskäikudes söerongidel ringi kärutatakse.
Valentina, kes kaevanduses töötanud 30 aastat ja nüüd siin giidiametit peab, teeb meile, ajakirjanikele, erandkorras ekskursiooni. Valentina on õnnelik, et leidis pärast kaevanduse sulgemist siin tööd. Kunagi töötas Kohtla kaevanduses üle 800 kaevuri, kellest suurem osa on nüüd läinud mujale õnne otsima.
Pärast Kohtla-Järvet ja Sompat tundub Jõhvi kui oaas pärast kõrbet. Kõrvu kostub eesti keelt, tuledesäras seisab uus kaubanduskeskus. Isegi inimeste näod tunduvad helgemad ja rõõmsamad. Maa peale toob väljastpoolt tulija 20aastane Margarita, kes kinnitab, et siin linnas pole mingit perspektiivi.
Esimene kohtumine eestlastega
Margarita õpib Kohtla-Järvel Polütehnikumis ja tahab kindlasti edasi õppida.
Kaenla all hoiab ta konspektipakki. Nii nagu seda teevad tudengid Ameerikas ja Tallinnas. Margarita ütleb, et esimesel võimalusel läheb ta välismaale. Ta on Eestis sündinud ja teab, et millalgi ammu-ammu tulid ta vanemad Eestisse elama.
Kui vanemad lähevad, läheb ka tema valima.
Margarita on ainus mitte-eestlane, kes sel päeval küsitletutest teab, et 24. veebruaril on Eesti Vabariigi aastapäev.
Jõhvis komistame esimeste ja ainsate eestlaste otsa. Olle ja Hannes on tudengid, õpivad Tartus ja teevad parajasti kodulinnas Jõhvis valimispropagandat. «Jõhvis on ikka parem kui Kohtla-Järvel, seal pole midagi suurt ära tehtud, Jõhvi aga areneb kogu aeg, just tänu poliitikale, mida siin linnaisad ajavad,» leiavad noormehed ja jagavad kahte lehte lendlehti, mis kutsuvad hääletama uue poliitika kasuks.
«Kõik oleneb tööst, kui ikka tööd on, siis tuleks kodukanti tagasi, aga kui tööd ei ole, siis tuleb mujalt otsida, ega siis muud üle ei jää,» kinnitavad noormehed. Ometi on nad esimesed küsitletavad, kes ei lasku tulevikule mõeldes halasse ja hädaldamisse.
Olle ja Hannes on poisid, kes pole kunagi narkootikume tarbinud. Seda näeb nende näost. Ometi teavad nad täpselt, kus Jõhvis meelemürki hankida. «Politseil on see samuti teda, aga ta ei tee selleks midagi, et hangeldajad kinni võtta,» ütlevad nad.
Millegipärast on mul tunne, et tulevikus võiks nii Hannesest kui Ollest saada Jõhvi linnapea.
Toll toitub turulistest
Piirilinn Narva on meie reisi sihtpunkt. Piiripunktis on Narva tulijatest pikk järjekord. Keegi tädi, kes passikontrollist läbi saanud, tõmmatakse tollis vahele. Tal on käes suur turukott.
Järgmisena pääseb passikontrollist Andrei. Ta on neljakümneaastane ja hariduselt arhitekt. Ütleb, et elu on Narvas viimastel aastatel pigem alla käinud. Kui küsin, miks, kehitab vaid õlgu. Ütleb, et tuleb siiski oma eluga enam-vähem toime ja Venemaale kolida ei kavatse. Nagu ei kavatse õppida selgeks ka eesti keelt. Saab ka ilma hakkama, on ta kindel.
24. veebruarist kui Eesti Vabariigi aastapäevast pole ta justkui varem kuulnud.
Piirilinn Narva toidab ka neid, kel pole põhjust Eesti Vabariigis igal hommikul tööle minna. Sugulased Venemaal annab võimaluse hankida kolmekuuline viisa ja see omakorda tähendab võimalust tuua piiri tagant odavat kaupa, mida siis siinselt turul maha parseldada. Ainuüksi pakk Bondi maksab Narvas üle kahe korra rohkem kui teiselpool Peipsit. Ja kaubareisijaid jagub. See töö annab leiba nii neile kui ka tollile.
Peetri platsi avalikus ja tasulises käimlas võetakse korra eest kolm krooni. See on ka vist ainus teenus, mis siin pealinna hindadele silmad ette annab.
Vahepeal on saanud päev sügavasse õhtusse ja pimedus linna peale laskunud. Seega jäävad meist läbi käimata ka need hoovid, kuhu mitmed linlased soovitavad minna otsima narkomaane. Narkomaania on selle linna suurim needus. Sellest räägivad kõik.
Tagasiteel Tallinna ei ole me fotograaf Tiinaga eriti jutukad. Auto valgusvihus vilksatavad mööda plakatid, milledelt lugeda «Tööd ja lapsi.»
Pärast päeva Ida-Virumaal lööb see loosung erilise küünilisuse ja õõnsusega.
Jaanus Kulli