Toompea pikad koridorid ja suured ruumid ajavad Ida-Virumaalt pärit saadikud segadusse ning esimestel päevadel on keeruline isegi oma kabinett üles leida.
Kaarel Pürg tunnistas, et esimesed päevad on kulunud sisseelamiseks ning et alguses oli harjumatu pressi pidev tähelepanu. “Kogu aeg pildistatakse ja filmitakse, aga eks see ole alguse asi,” teab ta.
Mitu päeva pidi Pürg ilma kabinetita hakkama saama, kuid nüüdseks on see olemas ja isegi tee oma töökoha juurde mööda Toompea pikki koridore selge. “Ega töös endas ole midagi, mida poleks varem teadnud,” tunnistab Pürg, kes kuulas ära ka esimese istungipäeva paaritunnise lühiõpetuse, kuidas korralik rahvaasemik käituma peaks. Lisaks anti kõigile, nagu korralikele koolilastele ikka, oma aabits – “Riigikogu ABC”.
Sütiste tee hotellist autoga Toompeale sõitev Pürg kurdab, et maja ees on kitsas parkimiskohtadega, kuid loodab, et see probleem laheneb peagi. Kui riigikogu juhatusel ja lähiajal valitavate komisjonide esimeestel lubatakse lossihoovi sõita, siis läheb tavariigikogulaste parklas lahedamaks. “Seal rajoonis, kust mina tulen, pole liiklus eriti hull, aga neljapäeval, kui Tallinna tabas lumesadu, jäid need saadikud, kes Pirita poolt tööle tulevad, liiklusummikute pärast hiljaks,” vahendab Pürg pealinna elamusi.
Nüüd olen riigikogus
“Kui puhvetis kohvi ostma hakkasin, siis sain aru, et olen riigikogus,” tunnistab Pürg, keda paarikümnekroonine kohvitassi hind jahmatas. Praeguseks on küll selle hind protesti tulemusena langenud kümne kroonini, kuid sellest hoolimata kulub hotellis elaval Pürgil päevas toidu peale umbes 160 krooni. “Kodus saaks selle raha eest terve pere söönud,” arvutab ta. Kui riigikantselei kohtlajärvelasele korteri leiab, siis peaks kulutused söögile vähenema. “Praegu ei saa ma hotellis ise midagi valmistada ja korterit mul veel pole, et saaks peremeest mängida,” selgitab ta. Ise Pürg korterit otsima hakanud pole – loodab kantseleile. “Nemad teevad kõik ise, et oleks kindel, et keegi sugulaste juurde elama ei koli ja kompensatsiooni oma tasku ei pista. Kui sellised asjad välja tulevad, siis mäletatakse seda veel pikka aega,” ütleb ta.
Reede hommikuks oli Pürg jõudnud juba koju Kohtla-Järvele ning tunnistas, et esimesed päevad pole just kõige töörohkemad olnud. “Aga ma tean, et on planeeritud isegi 26 tunni pikkuseid istungeid ja 19 seaduseelnõud ootab riigikogus arutamist, nii et edaspidi on päevakava tihe,” ennustab ta.
Peret rahvasaadik pealinna ei koli: Kohtla-Järvel on naisel töökoht, siin elavad nii tema kui abikaasa vanemad, kes samuti abi vajavad. Pürg võtab neli aastat kestvat riigikogutööd kui pikka komandeeringut, lubades jääda Ida-Viru patrioodiks. “Ma ei registreerinud ennast ka pealinna perearsti juurde, ehkki sellist võimalust pakuti,” seletab keskerakondlane.
Pürgil on kahju, et Ida-Virumaalt riigikogus vaid viis saadikut on. Samas Tartust, kus oli väike valimisringkond, on kõik kaheksa saadikukohta täidetud. “Kui maakonnas oli valimisprotsent viiekümne ringis ja Kohtla-Järvel alla selle, siis see on nagu reetmine. Pärast kirutakse, valitsema kipuvad ainult need, kes inimestest ei hooli. Aga kuidas me saame nii väikese esindusega maakonna probleemide lahendamisele kaasa aidata?” küsib ta ning lubab anda endast parima.
Pealinnas tagasi
Res Publicasse kuuluv Ants Pauls tunnistab, et pealinna elu pole talle võõras ja kortergi on Tallinnas olemas. “Ma kolisin Narva 1997. aastal, enne seda elasin siin,” räägib Pauls, kelle sõnul on pealinn tema Narvas oleku ajal suuresti muutunud ning tööle jõudmine võtab harjumatult kaua aega. “Liiklus on siin tihe,” tunnistab ta.
Esimesed päevad on Paulsil olnud harjumatult vaiksed. Istungid on kestnud veerand tundi. Mobiiltelefon on vaid paar korda päevas helisenud. Elektrijaama juhina oli see tal pidevalt punane. “Eks uue tutvuskonna soetamine võtab samuti aega,” tunnistab ta. “Praegu on sisseelamise aeg ja kõik asjad pole veel korraldatud. Osa eelmise riigikogu liikmeid on veel Toompeal, kui nemad ära lähevad, siis vabanevad meie jaoks ka kabinetid,” teab ta.
“Tööruumid on nii suured, et lossis liikumine oli esimestel päevadel täielik katsumus,” tunnistab Pauls, kes nüüd juba suudab vajalikud ruumid üles leida. Iseasi, kas tema valitud tee ka kõige otsem on. “Kui lossi tähtsamates ja huvitavamates kohtades ekskursiooni tehti, olin mina hõivatud ühe Ida-Viru laste grupiga. Aga eks ma teen seda ekskursiooni siis omal käel.”
Kohvik jätab soovida
Eksmaavanem Rein Aidma tunnistab, et esimesed päevad riigikogus on maavanema tööga võrreldes nagu puhkus. “Koormus pole tõesti väga suur olnud,” tunnistab ta, kuid teab, et see on alles algus ning edaspidi tööpäevad nii libedalt ei kulge. “Kui komisjonid saavad paika, siis läheb töögraafik tihedaks. Hakatakse eelnõusid läbi vaatama ja toimuvad arutelud,” ennustab ta. Aidmal endal on esialgu sihikul mitu komisjoni – alates riigikaitsest ning lõpetades põllumeestega. Kui asi jõuab seaduseelnõudeni ja komisjonideni, siis saab hakata õiget riigikogulase leiba teenima.
Peaeesmärgiks on praegu leida endale pealinnas korter. Esimesed päevad on Aidma autoga tööle vuranud, kuid lubab, et edaspidi hakkab ta jalgsi käima, ehkki liiklusrohke Tallinna õhk ja tolm tervisele kõige paremad ei ole.
Toompea koridorid Aidmale peavalu ei valmista. Selles majas on maavanema ametit pidades piisavalt palju käidud, et vajalikud kohad kiiresti üles leida. Pinginaabriks on kunagi regionaalministri ametit pidanud Peep Aru, Aidma ammune tuttav.
Ainus, mis Aidmale tuska teeb, on riigikogu puhvet. “Mina ja nii mõnigi minu parteikaaslane ei pea sellest lugu,” tunnistab Aidma. Tema sõnul on puhvetis tunda, et väike juurdehindlus pidurdab selle arengut. “See on pisut vanamoeline,” iseloomustab ta puhvetit ja kinnitab, et tema sinna oma jalga eriti tihti ei tõsta.
GERLI ROMANOVITŠ
Põhjarannik, laupäev, 5.04.2003
Ida-Virumaalt on pärit ka Kristiina Ojuland
ja Mihhail Stalnuhhin.
Uudised
Ida-Viru saadikud ja Toompea koridorid
Toompea pikad koridorid ja suured ruumid ajavad Ida-Virumaalt pärit saadikud segadusse ning esimestel päevadel on keeruline isegi oma kabinett üles leida.
Mitu päeva pidi Pürg ilma kabinetita hakkama saama, kuid nüüdseks on see olemas ja isegi tee oma töökoha juurde mööda Toompea pikki koridore selge. “Ega töös endas ole midagi, mida poleks varem teadnud,” tunnistab Pürg, kes kuulas ära ka esimese istungipäeva paaritunnise lühiõpetuse, kuidas korralik rahvaasemik käituma peaks. Lisaks anti kõigile, nagu korralikele koolilastele ikka, oma aabits – “Riigikogu ABC”.
Sütiste tee hotellist autoga Toompeale sõitev Pürg kurdab, et maja ees on kitsas parkimiskohtadega, kuid loodab, et see probleem laheneb peagi. Kui riigikogu juhatusel ja lähiajal valitavate komisjonide esimeestel lubatakse lossihoovi sõita, siis läheb tavariigikogulaste parklas lahedamaks. “Seal rajoonis, kust mina tulen, pole liiklus eriti hull, aga neljapäeval, kui Tallinna tabas lumesadu, jäid need saadikud, kes Pirita poolt tööle tulevad, liiklusummikute pärast hiljaks,” vahendab Pürg pealinna elamusi.
Nüüd olen riigikogus
“Kui puhvetis kohvi ostma hakkasin, siis sain aru, et olen riigikogus,” tunnistab Pürg, keda paarikümnekroonine kohvitassi hind jahmatas. Praeguseks on küll selle hind protesti tulemusena langenud kümne kroonini, kuid sellest hoolimata kulub hotellis elaval Pürgil päevas toidu peale umbes 160 krooni. “Kodus saaks selle raha eest terve pere söönud,” arvutab ta. Kui riigikantselei kohtlajärvelasele korteri leiab, siis peaks kulutused söögile vähenema. “Praegu ei saa ma hotellis ise midagi valmistada ja korterit mul veel pole, et saaks peremeest mängida,” selgitab ta. Ise Pürg korterit otsima hakanud pole – loodab kantseleile. “Nemad teevad kõik ise, et oleks kindel, et keegi sugulaste juurde elama ei koli ja kompensatsiooni oma tasku ei pista. Kui sellised asjad välja tulevad, siis mäletatakse seda veel pikka aega,” ütleb ta.
Reede hommikuks oli Pürg jõudnud juba koju Kohtla-Järvele ning tunnistas, et esimesed päevad pole just kõige töörohkemad olnud. “Aga ma tean, et on planeeritud isegi 26 tunni pikkuseid istungeid ja 19 seaduseelnõud ootab riigikogus arutamist, nii et edaspidi on päevakava tihe,” ennustab ta.
Peret rahvasaadik pealinna ei koli: Kohtla-Järvel on naisel töökoht, siin elavad nii tema kui abikaasa vanemad, kes samuti abi vajavad. Pürg võtab neli aastat kestvat riigikogutööd kui pikka komandeeringut, lubades jääda Ida-Viru patrioodiks. “Ma ei registreerinud ennast ka pealinna perearsti juurde, ehkki sellist võimalust pakuti,” seletab keskerakondlane.
Pürgil on kahju, et Ida-Virumaalt riigikogus vaid viis saadikut on. Samas Tartust, kus oli väike valimisringkond, on kõik kaheksa saadikukohta täidetud. “Kui maakonnas oli valimisprotsent viiekümne ringis ja Kohtla-Järvel alla selle, siis see on nagu reetmine. Pärast kirutakse, valitsema kipuvad ainult need, kes inimestest ei hooli. Aga kuidas me saame nii väikese esindusega maakonna probleemide lahendamisele kaasa aidata?” küsib ta ning lubab anda endast parima.
Pealinnas tagasi
Esimesed päevad on Paulsil olnud harjumatult vaiksed. Istungid on kestnud veerand tundi. Mobiiltelefon on vaid paar korda päevas helisenud. Elektrijaama juhina oli see tal pidevalt punane. “Eks uue tutvuskonna soetamine võtab samuti aega,” tunnistab ta. “Praegu on sisseelamise aeg ja kõik asjad pole veel korraldatud. Osa eelmise riigikogu liikmeid on veel Toompeal, kui nemad ära lähevad, siis vabanevad meie jaoks ka kabinetid,” teab ta.
“Tööruumid on nii suured, et lossis liikumine oli esimestel päevadel täielik katsumus,” tunnistab Pauls, kes nüüd juba suudab vajalikud ruumid üles leida. Iseasi, kas tema valitud tee ka kõige otsem on. “Kui lossi tähtsamates ja huvitavamates kohtades ekskursiooni tehti, olin mina hõivatud ühe Ida-Viru laste grupiga. Aga eks ma teen seda ekskursiooni siis omal käel.”
Eksmaavanem Rein Aidma tunnistab, et esimesed päevad riigikogus on maavanema tööga võrreldes nagu puhkus. “Koormus pole tõesti väga suur olnud,” tunnistab ta, kuid teab, et see on alles algus ning edaspidi tööpäevad nii libedalt ei kulge. “Kui komisjonid saavad paika, siis läheb töögraafik tihedaks. Hakatakse eelnõusid läbi vaatama ja toimuvad arutelud,” ennustab ta. Aidmal endal on esialgu sihikul mitu komisjoni – alates riigikaitsest ning lõpetades põllumeestega. Kui asi jõuab seaduseelnõudeni ja komisjonideni, siis saab hakata õiget riigikogulase leiba teenima.
Peaeesmärgiks on praegu leida endale pealinnas korter. Esimesed päevad on Aidma autoga tööle vuranud, kuid lubab, et edaspidi hakkab ta jalgsi käima, ehkki liiklusrohke Tallinna õhk ja tolm tervisele kõige paremad ei ole.
Toompea koridorid Aidmale peavalu ei valmista. Selles majas on maavanema ametit pidades piisavalt palju käidud, et vajalikud kohad kiiresti üles leida. Pinginaabriks on kunagi regionaalministri ametit pidanud Peep Aru, Aidma ammune tuttav.
Ainus, mis Aidmale tuska teeb, on riigikogu puhvet. “Mina ja nii mõnigi minu parteikaaslane ei pea sellest lugu,” tunnistab Aidma. Tema sõnul on puhvetis tunda, et väike juurdehindlus pidurdab selle arengut. “See on pisut vanamoeline,” iseloomustab ta puhvetit ja kinnitab, et tema sinna oma jalga eriti tihti ei tõsta.
GERLI ROMANOVITŠ
Põhjarannik, laupäev, 5.04.2003