Hääbuv rahvas vajab lepet
“Vaadates praegust Eesti arengut, võib öelda: oleme hääbuv rahvas,“ nentis Arnold Rüütel neljapäeval Kadriorus maakonnalehtede peatoimetajatele. Toimus traditsiooniline kohtumine presidendi ja maakondade meedialiidrite vahel. Seekord oli teemaks ühiskondliku kokkuleppe vajadus, selle saavutamise võimalused. Alljärgnevalt Rüütli mõttearendusi leppest valimiste taustal.
Ränk võiduhind
Ühiskondlik kokkulepe tähendab ühistele seisukohtadele jõudmist küsimuses, kuidas areneda võimalikult väikeste kaotustega. Eesti on üle kümne aasta elanud iseseisva vabariigina, tehtud on palju.
Eesti on olnud edukas, kui vaadata majandusstatistikat. Aga majandusliku eduga on kaasnenud palju probleeme. Raskused on nii tõsised, et mõjutavad mitme järgmise põlvkonna elu. Just sotsiaalsfääri kaotused on olnud väga suured. Oleme paljude sotsiaalsete näitajate poolest maailmas „esikohal“ või esimeste hulgas – väike sündivus, kehv tervis ja tervishoid, enesetapud, kuritegevus.
Arengule siht
Tuleb tegutseda, sest küsimus on kõige laiemalt rahvuslikus püsimajäämises. Peame sõnastama ühiskondliku leppe meie elu kõige olulisemates küsimustes. Kindlasti pole seal vaja parlamendile ette kirjutada, mitu protsenti rahast haridusele eraldada. See lepe ei tee ettekirjutusi, pigem peab olema meie arusaam Eesti arengust tulevikus.
Lepe, mis tuleks allkirjastada veel selle aasta jooksul, peaks olema kõrgemal kui parteid. Ja just leppest lähtudes peaksid parteid hiljem välja pakkuma oma ideed nii maksusüsteemide, hariduselu ja muu kohta. See lepe teeks poliitikute töö selgemaks, sest on olemas siht. Rahvana püsima jäämiseks on sellist kokkulepet vaja.
Vanad väärused
Kui palju täna loodud väärtustest eraldame ühiskonnale ümberjagamiseks? Ja kellele summa anname? Kas kasvavale põlvkonnale? Või kõige nõrgematele? Maksusüsteemi üle arutledes tuleks talitada nii, et me ei nõrgendaks nõrgema poole niigi nõrka olukorda. Aga samas ei tohi läbi lõigata tugeva poole, uute väärtuste looja tulubaasi.
Peame õppima talurahvaühiskonnast, kus kehtis solidaarsus, vallavaeste abistamine, hättajääjate toetamine. Pragune ühiskond on väga polariseerunud ja tagajärjed on traagilised – madal sündivus, enesetapud, tervise olukord. Kui vaadata kolmekümne aasta peale tulevikku, siis näeme: oleme hääbuv rahvas. Oleme unustanud väärtused, mida eelmised põlvkonnad lõid ja kandsid aastasadu. Ka praegune valimiskampaania on kantud kohati kurjusest ja vihkamisest, selle asemel, et rääkida väärtustest.
Miljonid tuulde
Tänase arutelu taustal liginevad valimised. Valimisreklaam on kallis, väheütlev ja eksitav. See on rohkem reklaamifirmade vaheline võistlus. Näib: reklaami pole tehtud probleemide lahendamise nimel. Selle asemel, et kulutada raha väga kallile ja enamasti eksitavale reklaamile, peaksid parteid need summad kulutama ühiskonna murede lahendamiseks. Valimisi tuleks kasutada enam rahvaga kohtumiseks, aruteludeks, kuidas mured ületada ja lepe saavutada.
Aga keda valida? Valida ei tuleks erakondi, kes tegelevad kümneid miljoneid maksva ja kõlava reklaamiga. Valida tuleks ausaid erakondi, kes kohtuvad rahvaga. Valida tuleks erakondi, kes pole mingil määral korruptsiooniga seotud. Ma isiklikult hääletan selliste erakondade ja poliitikute poolt.
Leppe jälgija
Kujutlen ühiskonda püramiidina, mille alus, kõige laiem osa on rahvas. Järgneb kitsam osa, ehk ühiskondlikud organisatsioonid, siis parteid ja nende peal võimustruktuurid kuni presidendini välja. Leppele allkirja andjad tuleks valida kõigist kihtidest. Ja kõige ulatuslikum esindajate hulk peaks tulema ühiskondlikest organisatsioonidest, nende hulgast, kes ei tegele päevapoliitikaga, vaid suudavad kaugemale vaadata.
Tekitasime ühe põlvkonnaga olukorra, mille tõttu kannatavad mitu tulevast põlvkonda. Allkiri leppele tähendab vastutust ja püüdu heastada vead, teha kõik endast sõltuv, et järgmised põlvkonnad elaksid paremini.
Näen lepet kui protsessi, mitte kui ühekordset aktsiooni. Kui allkirjad on antud, püüame luua organi, mis hakkaks jälgima ja analüüsima leppe täitmist. See organ ei pea sekkuma parteide töösse.
Seda on vaja kui tehtust aru andjat, selgitajat: kas hoiame ühiskonna alussambaid tervena või mitte.
ÜHISKONDLIKU LEPPE VIIS SAMMAST:
demograafiline olukord,
haridus,
majanduskeskkond,
sotsiaaltagatised
tasakaalustatud suhted omavalitsuse, keskvõimu ja kodanikuühenduste vahel
–>Rein Sikk
rein@virumaateataja.ee
Uudised
Hääbuv rahvas vajab lepet
Hääbuv rahvas vajab lepet
Ränk võiduhind
Ühiskondlik kokkulepe tähendab ühistele seisukohtadele jõudmist küsimuses, kuidas areneda võimalikult väikeste kaotustega. Eesti on üle kümne aasta elanud iseseisva vabariigina, tehtud on palju.
Eesti on olnud edukas, kui vaadata majandusstatistikat. Aga majandusliku eduga on kaasnenud palju probleeme. Raskused on nii tõsised, et mõjutavad mitme järgmise põlvkonna elu. Just sotsiaalsfääri kaotused on olnud väga suured. Oleme paljude sotsiaalsete näitajate poolest maailmas „esikohal“ või esimeste hulgas – väike sündivus, kehv tervis ja tervishoid, enesetapud, kuritegevus.
Arengule siht
Tuleb tegutseda, sest küsimus on kõige laiemalt rahvuslikus püsimajäämises. Peame sõnastama ühiskondliku leppe meie elu kõige olulisemates küsimustes. Kindlasti pole seal vaja parlamendile ette kirjutada, mitu protsenti rahast haridusele eraldada. See lepe ei tee ettekirjutusi, pigem peab olema meie arusaam Eesti arengust tulevikus.
Lepe, mis tuleks allkirjastada veel selle aasta jooksul, peaks olema kõrgemal kui parteid. Ja just leppest lähtudes peaksid parteid hiljem välja pakkuma oma ideed nii maksusüsteemide, hariduselu ja muu kohta. See lepe teeks poliitikute töö selgemaks, sest on olemas siht. Rahvana püsima jäämiseks on sellist kokkulepet vaja.
Vanad väärused
Kui palju täna loodud väärtustest eraldame ühiskonnale ümberjagamiseks? Ja kellele summa anname? Kas kasvavale põlvkonnale? Või kõige nõrgematele? Maksusüsteemi üle arutledes tuleks talitada nii, et me ei nõrgendaks nõrgema poole niigi nõrka olukorda. Aga samas ei tohi läbi lõigata tugeva poole, uute väärtuste looja tulubaasi.
Peame õppima talurahvaühiskonnast, kus kehtis solidaarsus, vallavaeste abistamine, hättajääjate toetamine. Pragune ühiskond on väga polariseerunud ja tagajärjed on traagilised – madal sündivus, enesetapud, tervise olukord. Kui vaadata kolmekümne aasta peale tulevikku, siis näeme: oleme hääbuv rahvas. Oleme unustanud väärtused, mida eelmised põlvkonnad lõid ja kandsid aastasadu. Ka praegune valimiskampaania on kantud kohati kurjusest ja vihkamisest, selle asemel, et rääkida väärtustest.
Miljonid tuulde
Tänase arutelu taustal liginevad valimised. Valimisreklaam on kallis, väheütlev ja eksitav. See on rohkem reklaamifirmade vaheline võistlus. Näib: reklaami pole tehtud probleemide lahendamise nimel. Selle asemel, et kulutada raha väga kallile ja enamasti eksitavale reklaamile, peaksid parteid need summad kulutama ühiskonna murede lahendamiseks. Valimisi tuleks kasutada enam rahvaga kohtumiseks, aruteludeks, kuidas mured ületada ja lepe saavutada.
Aga keda valida? Valida ei tuleks erakondi, kes tegelevad kümneid miljoneid maksva ja kõlava reklaamiga. Valida tuleks ausaid erakondi, kes kohtuvad rahvaga. Valida tuleks erakondi, kes pole mingil määral korruptsiooniga seotud. Ma isiklikult hääletan selliste erakondade ja poliitikute poolt.
Leppe jälgija
Kujutlen ühiskonda püramiidina, mille alus, kõige laiem osa on rahvas. Järgneb kitsam osa, ehk ühiskondlikud organisatsioonid, siis parteid ja nende peal võimustruktuurid kuni presidendini välja. Leppele allkirja andjad tuleks valida kõigist kihtidest. Ja kõige ulatuslikum esindajate hulk peaks tulema ühiskondlikest organisatsioonidest, nende hulgast, kes ei tegele päevapoliitikaga, vaid suudavad kaugemale vaadata.
Tekitasime ühe põlvkonnaga olukorra, mille tõttu kannatavad mitu tulevast põlvkonda. Allkiri leppele tähendab vastutust ja püüdu heastada vead, teha kõik endast sõltuv, et järgmised põlvkonnad elaksid paremini.
Näen lepet kui protsessi, mitte kui ühekordset aktsiooni. Kui allkirjad on antud, püüame luua organi, mis hakkaks jälgima ja analüüsima leppe täitmist. See organ ei pea sekkuma parteide töösse.
Seda on vaja kui tehtust aru andjat, selgitajat: kas hoiame ühiskonna alussambaid tervena või mitte.
ÜHISKONDLIKU LEPPE VIIS SAMMAST:
demograafiline olukord,
haridus,
majanduskeskkond,
sotsiaaltagatised
tasakaalustatud suhted omavalitsuse, keskvõimu ja kodanikuühenduste vahel
–>Rein Sikk
rein@virumaateataja.ee