|
Mu daamid ja härrad! Eesti rahvas!
Tartu rahulepingu ajaloolist tähendust Eesti käekäigule oleme alates 1988ndast aastast lahanud nii põhjalikult ja ulatuslikult, et usutavasti on selle tähtsus mõistetav igaühele.
Üks ja peamine: sõlmides Tartu rahulepingu, sai Eestist rahvusvahelise õiguse subjekt. Teiste silmis muutusime maalapist riigiks. Teised riigid hakkasid Eesti Vabariigiga suhtlema kui riigiga.
Nõukogude Venemaa tunnustusele järgnes ka teiste riikide tunnustus. Lääne demokraatiate seas jäi see üldiselt katkematuks. Et Eestit esimesena tunnnustanud Nõukogude Venemaa õigusjärglane täna Tartu Rahu ei tunnista, on meie iseolemise ja välissuhtluse seisukohalt tähtsusetu.
Tartu rahuleping on nood tellingud, millele tuginedes ehitasime oma kodu, oma riigi. Eesti riik on olemas ja jääb olema ka juhul, kui keegi väidab need tellingud olematuks.
Just seepärast tahangi rääkida Eesti välispoliitikast. Täna, mil pühitseme Eesti saamist välispoliitiliseks subjektiks.
Mu daamid ja härrad.
Eesti on oma välissuhtlemises jõudnud uude, küpsemasse faasi. Meie eesmärgid on keerulisemad. Meie tegevus pole enam suunatud teetähistest möödumisele, vaid enesekehtestamisele, oma huvide laiendamisele ja süvendamisele.
Sestap ei peegeldagi meie välispoliitika edukust enam ammu ajaleherubriik «Teised meist.» Sel juhul poleks meil mitte loov, vaid reaktiivne välispoliitika.
Olla loov küps riik rahvusvahelisel areenil, nõuab meilt hoopis enamat, kui tegelemist kõige selle hea või halvaga, mida keegi meie kohta ütleb või kirjutab.
Olen ise juba mitu aastat tagasi ütelnud, et pärast Euroopa Liidu ja NATO-ga liitumist ei näi meil enam olevat suuri eesmärke.
See polnud etteheide, vaid nending. Me võime selle ka ümber sõnastada: pärast liitumist Eestile eksistentsiaalse tähtsusega organisatsioonidega, pole meie eesmärgid enam lihtsakoelised. Neil pole selget lõppu, neile ei saa lüüa templit kirjaga «tehtud.»
Nüüd on meie sihiks mõlemas organisatsioonis selge mõju saavutamine nendes küsimustes, mis kõige rohkem ja vahetumalt puudutavad meie huve.
Meie sihiks on Eesti enda algatused valdkondades, mille tähtsust pole teised veel teadvustanud. Olgu üheks heaks näiteks selle kohta Eesti initsiatiiv NATO-s küberjulgeoleku teemal.
Neid sihte silmas pidades peab Eesti selgelt hindama oma võimeid ja võimalusi. Väidan, et me suudame palju rohkem.
Meil tuleb hüljata hoiak, et oleme liiga väikesed millegi muutmiseks. Oma väiksusele ja järelikult ka tühisusele apelleerides, poleks Eesti 88 aastat tagasi saanud kinnistada oma iseseisvust Tartu rahulepinguga.
Mu daamid ja härrad.
Eesti peab olema tegija kõikjal, kus on kõneks ja kaalul meie turvalisus. Meil tuleb seal end maksma panna. Pidevalt, päevast-päeva, aastast-aastasse.
Selle sihi saavutamine pole mingi raskesti hoomatav müsteerium. Seda on suutnud mitmed teised väikesed riigid, näiteks Luksemburg ja Iirimaa.
Esiteks vaadelgem meie esmaseid julgeolekuvajadusi. NATO on see moodus ja kanal, mille kaudu USA suhtleb Euroopaga. On Eesti huvides, nagu enamus meist hästi mõistab, et USA säilitaks kohaloleku ja osaleks Euroopa julgeolekusüsteemis.
Mul on väga hea meel, et sellist veendumust jagavad ka praegused valitsused Saksamaal ja Prantsusmaal.
Mul on hea meel, et mõlemal pool Atlandi ookeani on lakanud mõttetu «uue» ja «vana» Euroopa vastandamine.
Mul on eriti hea meel, et senisest ulatuslikuma koostöö vajadust rõhutab Prantsusmaa kunagine peaminister Édouard Balladur, kes oma uues raamatus soovitab Euroopa Liidul ja USA-l luua Lääneriikide Liidu.
Muutunud õhustikus on meil ja meiega sarnaselt mõtlevatel riikidel võimalus tugevdada ja laiendada transatlantilisi sidemeid. Aga see kõik eeldab ka Eesti pingutusi ja Eesti panust.
NATO-s olemine tähendab ka NATO missioonidel osalemist. See elementaarne arusaam ei pruugi olla alati populaarne.
Kui me aga laseme NATO-l muutuda a la carte alliansiks, kus igaüks hakkab valima – osaleda või mitte -, siis võib kunagi kätte jõuda aeg, mil just meid menüüst ei valita.
Seda me lubada ei saa.
NATO-s osalemine eeldab ja tähendab ka meie intellektuaalset panust. Lähematel aastatel käivitub aktiivne debatt artikli number viis ehk kollektiivkaitse rakendamise küsimuses.
Jah, kui ühe NATO-sse kuuluva riigi infrastruktuur purustatakse rakettidega, siis rakendub kindlasti 5. artikkel. Kui aga sedasama infrastruktuuri ja riiki halvatakse küberrünnakutega, siis pole vastus veel kaugeltki ühene.
See on valdkond, millesse Eesti saab ja peab oluliselt panustama. Siinkohal on mul ülimalt hea meel märkida, et ühel NATO küberkaitse teemalisel algatusel on USA, Ühendkuningriigi ja Prantsusmaa kõrval ka Eesti allkiri. Just nii peabki Eesti tegutsema.
Samamoodi tuleb meil tegelda ka muude mõttetööd eeldavate arengutega. Näiteks tavarelvastusleppe uuendamise, Balti õhuruumi turvamise ning Euroopa Liidu ja NATO suhetega olukorras, kus kahe organisatsiooni sõjalise võimu dubleerimine pole ratsionaalne.
Austatavad kuulajad.
Euroopa Liidu puhul on meie ees seisvate küsimuste ring laiem ja oluliselt keerulisem. Tuleb meil ju tegutseda olukorras, kus erinevate liikmesriikide huvid sageli põrkuvad. Nii nõuab ka mõju saavutamine ühelt väikeselt riigilt palju suuremaid pingutusi.
Aga seegi pole võimatu. Tasub vaid taas vaadata Luksemburgi ja näeme riiki, meist elanikkonna poolest kolm korda väiksemat, kellel on Euroopa Liidu poliitikale kaugelt suurem mõju kui võiks oodata või arvata.
Iga riik on ainulaadne. See, mis kehtib ühe, ei pruugi töötada teise puhul. Seega tuleb meil leida omaenda, Eesti lahendusi. Meil peab jätkuma julgust tunnistada, et nii mõnigi senine lähenemine on oma aja ära elanud.
Pakuksin siin järgnevalt mõned uuemad lahendused aktiivse ja mõjusa välispoliitika elluviimiseks Euroopa Liidus.
Esiteks, Euroopas hästi toimiv Eesti vajab oluliselt tugevamaid eksperte. Eriti nendes valdkondades, mis on tähtsad nii meile kui ka Euroopa Liidule.
Energeetika, energia varustuskindlus on kindlasti üks selliseid strateegilisi alasid, kus me vajame kaasarääkimiseks rohkem asjatundjaid, nii teadlasi kui ametnikke. Sel viisil suudame hoida oma partnereid Euroopa Liidus kursis meie seisukohtadega.
Teiseks, vanad liikmesriigid on ammu mõistnud, et Euroopa Liidu poliitika mõjutamiseks tuleb olla mitte ainult kohal, vaid tuleb olla ka otsustavatel kohtadel.
Näiteks Saksamaa tagab igale Euroopa Liidu kandideerimiskonkursi edukalt läbinud, aga reservi jäetud sakslasele automaatselt töökoha oma välisministeeriumis, kuni tal avaneb koht Euroopa Liidu struktuurides.
Isegi leigeks Euroopa Liidu toetajaks peetud Suurbritannias töötab peaministri alluvuses kontor, mis aitab oma kodanikel Euroopa Liidu institutsioonides tööd leida.
Eestis puudub kahjuks siiamaani struktuur või asutus, mis tegeleks sihipäraselt Eesti kodanike harimise ja edutamisega Euroopa Liidu keskmise ja kõrgema taseme ametikohtadele.
Saagem siis üle oma kadedusest, kui keegi läheb Brüsselisse või Luksemburgi tööle. Teised pole kadedad, nemad investeerivad sellesse, et inimesed läheksid. Kui ka meie hakkame nii tegutsema, kaob ühtlasi võõristus, et
1;nemad seal Brüsselis» otsustavad meie asju.
Kolmandaks, Eesti teenib oma riigi huve kõige paremini koostöös Euroopa Liidu riikidega. Pea kõik meile olulised välispoliitilised teemad leiavad tegelikult oma lahenduse ennekõike Euroopa Liidu kontekstis.
See tähendab, et me peaksime rakendama oma diplomaatilise ressursi maksimaalse efektiivsusega kõige mõjukamate liikmesriikide juures.
See tasub end ära. Meie mullukevadine kogemus kinnitab seda.
Näiteks konkurentsipoliitika, teenuste vaba liikumise või niinimetatud siseturu paketi küsimustes tuleb meil teha määratu hulk tööd koos kolleegidega teistest Euroopa Liidu riikidest.
Neljandaks, ootused Eesti suhtes kasvavad. Jah, me oleme õigusega õnnelikud, et Eesti sisemajanduse kogutoodang inimese kohta on jõudnud umbes Portugali tasemele. Aga kui see on nii, siis teadkem ka, et Portugali kulutused välisabile on SKT arvestuses üle kahe korra suuremad kui Eestil.
Mullu maikuus Euroopa Liidu ja Venemaa tippkohtumisel Samaaras kogetud solidaarsus Eestiga töötab kahes suunas. Kui me tahame teiste panust, peame ka ise panustama. Me ei ole enam liiga vaesed. Nüüd lasub meil kohustus teisi rohkem aidata.
Mu daamid ja härrad.
Ma pole täna rääkinud suhetest meie idanaabriga. Arvestades Venemaa valimiskampaaniat, on see tõesti raske. Kui sealsed juhtivad sotsioloogid on seisukohal, et valimistel toob edu «välisvaenlasele» vastandumine, ning kui selleks vaenlaseks on hetkel Eesti, siis arvan, et praegune aeg pole kõige sobivam dialoogi pidamiseks.
Samal põhjusel võiksime võtta rahulikumalt kõike seda, mida ida poolt meie kohta öeldakse või arvatakse. See on ka üleskutse: keskendume rohkem teemadele, milles ehk vähem kollaselt erutavat, aga mis oma igavuses või keerukuses on Eestile palju tähtsamad.
Küll aga tuleb meil tõsiselt mõelda sellele, mida Eestil on õnnestunud saavutada. Kus me oleksime juhul, kui me poleks nii palju pingutanud?
Vaadakem, mis sünnib Euroopa Liidu naabruses. Sestap käsitlengi Eesti viimase seitsmeteistkümne aasta välispoliitilisi samme mitte paratamatusena – sest see ju nii ei olnud -, aga siiski ainuvõimalikena.
Kui me poleks täna NATO-s vaid ikka veel püüdleksime sinna, siis oleksid meie väljavaated sisse saada nigelamad kui viis, seitse või isegi kümme aastat tagasi.
Kui me poleks pingutanud, et saada Euroopa Liitu, poleks meil täna Schengeni-nimelist kaitsekilpi ega Euroopa Liidu toetust keerulistel hetkedel.
Aga see kõik on möödanik, nagu olen täna korduvalt rõhutanud. Me vajame uutmoodi tegutsemist. Loodan väga, et leiame selleks tarkust, jõudu ja ressursse.
Täpselt nii, nagu täna 88 aastat tagasi siin Tartus, kui Eesti astus rahvusvahelisele lavale.
|
Uudised
EV Presidendi kõne Tartu Rahu 88. aastapäeval
Ilves: vajame uutmoodi tegutsemist
02.02.2008 20:29Toomas Hendrik Ilves, Vabariigi president
Vabariigi presidendi Toomas Hendrik Ilvese kõne Tartu rahulepingu sõlmimise aastapäeval Vanemuise kontserdimajas 2. veebruaril 2008 Tartus.
Foto: Margus Ansu
Mu daamid ja härrad! Eesti rahvas!
Tartu rahulepingu ajaloolist tähendust Eesti käekäigule oleme alates 1988ndast aastast lahanud nii põhjalikult ja ulatuslikult, et usutavasti on selle tähtsus mõistetav igaühele.
Üks ja peamine: sõlmides Tartu rahulepingu, sai Eestist rahvusvahelise õiguse subjekt. Teiste silmis muutusime maalapist riigiks. Teised riigid hakkasid Eesti Vabariigiga suhtlema kui riigiga.
Nõukogude Venemaa tunnustusele järgnes ka teiste riikide tunnustus. Lääne demokraatiate seas jäi see üldiselt katkematuks. Et Eestit esimesena tunnnustanud Nõukogude Venemaa õigusjärglane täna Tartu Rahu ei tunnista, on meie iseolemise ja välissuhtluse seisukohalt tähtsusetu.
Tartu rahuleping on nood tellingud, millele tuginedes ehitasime oma kodu, oma riigi. Eesti riik on olemas ja jääb olema ka juhul, kui keegi väidab need tellingud olematuks.
Just seepärast tahangi rääkida Eesti välispoliitikast. Täna, mil pühitseme Eesti saamist välispoliitiliseks subjektiks.
Mu daamid ja härrad.
Eesti on oma välissuhtlemises jõudnud uude, küpsemasse faasi. Meie eesmärgid on keerulisemad. Meie tegevus pole enam suunatud teetähistest möödumisele, vaid enesekehtestamisele, oma huvide laiendamisele ja süvendamisele.
Sestap ei peegeldagi meie välispoliitika edukust enam ammu ajaleherubriik «Teised meist.» Sel juhul poleks meil mitte loov, vaid reaktiivne välispoliitika.
Olla loov küps riik rahvusvahelisel areenil, nõuab meilt hoopis enamat, kui tegelemist kõige selle hea või halvaga, mida keegi meie kohta ütleb või kirjutab.
Olen ise juba mitu aastat tagasi ütelnud, et pärast Euroopa Liidu ja NATO-ga liitumist ei näi meil enam olevat suuri eesmärke.
See polnud etteheide, vaid nending. Me võime selle ka ümber sõnastada: pärast liitumist Eestile eksistentsiaalse tähtsusega organisatsioonidega, pole meie eesmärgid enam lihtsakoelised. Neil pole selget lõppu, neile ei saa lüüa templit kirjaga «tehtud.»
Nüüd on meie sihiks mõlemas organisatsioonis selge mõju saavutamine nendes küsimustes, mis kõige rohkem ja vahetumalt puudutavad meie huve.
Meie sihiks on Eesti enda algatused valdkondades, mille tähtsust pole teised veel teadvustanud. Olgu üheks heaks näiteks selle kohta Eesti initsiatiiv NATO-s küberjulgeoleku teemal.
Neid sihte silmas pidades peab Eesti selgelt hindama oma võimeid ja võimalusi. Väidan, et me suudame palju rohkem.
Meil tuleb hüljata hoiak, et oleme liiga väikesed millegi muutmiseks. Oma väiksusele ja järelikult ka tühisusele apelleerides, poleks Eesti 88 aastat tagasi saanud kinnistada oma iseseisvust Tartu rahulepinguga.
Mu daamid ja härrad.
Eesti peab olema tegija kõikjal, kus on kõneks ja kaalul meie turvalisus. Meil tuleb seal end maksma panna. Pidevalt, päevast-päeva, aastast-aastasse.
Selle sihi saavutamine pole mingi raskesti hoomatav müsteerium. Seda on suutnud mitmed teised väikesed riigid, näiteks Luksemburg ja Iirimaa.
Esiteks vaadelgem meie esmaseid julgeolekuvajadusi. NATO on see moodus ja kanal, mille kaudu USA suhtleb Euroopaga. On Eesti huvides, nagu enamus meist hästi mõistab, et USA säilitaks kohaloleku ja osaleks Euroopa julgeolekusüsteemis.
Mul on väga hea meel, et sellist veendumust jagavad ka praegused valitsused Saksamaal ja Prantsusmaal.
Mul on hea meel, et mõlemal pool Atlandi ookeani on lakanud mõttetu «uue» ja «vana» Euroopa vastandamine.
Mul on eriti hea meel, et senisest ulatuslikuma koostöö vajadust rõhutab Prantsusmaa kunagine peaminister Édouard Balladur, kes oma uues raamatus soovitab Euroopa Liidul ja USA-l luua Lääneriikide Liidu.
Muutunud õhustikus on meil ja meiega sarnaselt mõtlevatel riikidel võimalus tugevdada ja laiendada transatlantilisi sidemeid. Aga see kõik eeldab ka Eesti pingutusi ja Eesti panust.
NATO-s olemine tähendab ka NATO missioonidel osalemist. See elementaarne arusaam ei pruugi olla alati populaarne.
Kui me aga laseme NATO-l muutuda a la carte alliansiks, kus igaüks hakkab valima – osaleda või mitte -, siis võib kunagi kätte jõuda aeg, mil just meid menüüst ei valita.
Seda me lubada ei saa.
NATO-s osalemine eeldab ja tähendab ka meie intellektuaalset panust. Lähematel aastatel käivitub aktiivne debatt artikli number viis ehk kollektiivkaitse rakendamise küsimuses.
Jah, kui ühe NATO-sse kuuluva riigi infrastruktuur purustatakse rakettidega, siis rakendub kindlasti 5. artikkel. Kui aga sedasama infrastruktuuri ja riiki halvatakse küberrünnakutega, siis pole vastus veel kaugeltki ühene.
See on valdkond, millesse Eesti saab ja peab oluliselt panustama. Siinkohal on mul ülimalt hea meel märkida, et ühel NATO küberkaitse teemalisel algatusel on USA, Ühendkuningriigi ja Prantsusmaa kõrval ka Eesti allkiri. Just nii peabki Eesti tegutsema.
Samamoodi tuleb meil tegelda ka muude mõttetööd eeldavate arengutega. Näiteks tavarelvastusleppe uuendamise, Balti õhuruumi turvamise ning Euroopa Liidu ja NATO suhetega olukorras, kus kahe organisatsiooni sõjalise võimu dubleerimine pole ratsionaalne.
Austatavad kuulajad.
Euroopa Liidu puhul on meie ees seisvate küsimuste ring laiem ja oluliselt keerulisem. Tuleb meil ju tegutseda olukorras, kus erinevate liikmesriikide huvid sageli põrkuvad. Nii nõuab ka mõju saavutamine ühelt väikeselt riigilt palju suuremaid pingutusi.
Aga seegi pole võimatu. Tasub vaid taas vaadata Luksemburgi ja näeme riiki, meist elanikkonna poolest kolm korda väiksemat, kellel on Euroopa Liidu poliitikale kaugelt suurem mõju kui võiks oodata või arvata.
Iga riik on ainulaadne. See, mis kehtib ühe, ei pruugi töötada teise puhul. Seega tuleb meil leida omaenda, Eesti lahendusi. Meil peab jätkuma julgust tunnistada, et nii mõnigi senine lähenemine on oma aja ära elanud.
Pakuksin siin järgnevalt mõned uuemad lahendused aktiivse ja mõjusa välispoliitika elluviimiseks Euroopa Liidus.
Esiteks, Euroopas hästi toimiv Eesti vajab oluliselt tugevamaid eksperte. Eriti nendes valdkondades, mis on tähtsad nii meile kui ka Euroopa Liidule.
Energeetika, energia varustuskindlus on kindlasti üks selliseid strateegilisi alasid, kus me vajame kaasarääkimiseks rohkem asjatundjaid, nii teadlasi kui ametnikke. Sel viisil suudame hoida oma partnereid Euroopa Liidus kursis meie seisukohtadega.
Teiseks, vanad liikmesriigid on ammu mõistnud, et Euroopa Liidu poliitika mõjutamiseks tuleb olla mitte ainult kohal, vaid tuleb olla ka otsustavatel kohtadel.
Näiteks Saksamaa tagab igale Euroopa Liidu kandideerimiskonkursi edukalt läbinud, aga reservi jäetud sakslasele automaatselt töökoha oma välisministeeriumis, kuni tal avaneb koht Euroopa Liidu struktuurides.
Isegi leigeks Euroopa Liidu toetajaks peetud Suurbritannias töötab peaministri alluvuses kontor, mis aitab oma kodanikel Euroopa Liidu institutsioonides tööd leida.
Eestis puudub kahjuks siiamaani struktuur või asutus, mis tegeleks sihipäraselt Eesti kodanike harimise ja edutamisega Euroopa Liidu keskmise ja kõrgema taseme ametikohtadele.
Saagem siis üle oma kadedusest, kui keegi läheb Brüsselisse või Luksemburgi tööle. Teised pole kadedad, nemad investeerivad sellesse, et inimesed läheksid. Kui ka meie hakkame nii tegutsema, kaob ühtlasi võõristus, et
1;nemad seal Brüsselis» otsustavad meie asju.
Kolmandaks, Eesti teenib oma riigi huve kõige paremini koostöös Euroopa Liidu riikidega. Pea kõik meile olulised välispoliitilised teemad leiavad tegelikult oma lahenduse ennekõike Euroopa Liidu kontekstis.
See tähendab, et me peaksime rakendama oma diplomaatilise ressursi maksimaalse efektiivsusega kõige mõjukamate liikmesriikide juures.
See tasub end ära. Meie mullukevadine kogemus kinnitab seda.
Näiteks konkurentsipoliitika, teenuste vaba liikumise või niinimetatud siseturu paketi küsimustes tuleb meil teha määratu hulk tööd koos kolleegidega teistest Euroopa Liidu riikidest.
Neljandaks, ootused Eesti suhtes kasvavad. Jah, me oleme õigusega õnnelikud, et Eesti sisemajanduse kogutoodang inimese kohta on jõudnud umbes Portugali tasemele. Aga kui see on nii, siis teadkem ka, et Portugali kulutused välisabile on SKT arvestuses üle kahe korra suuremad kui Eestil.
Mullu maikuus Euroopa Liidu ja Venemaa tippkohtumisel Samaaras kogetud solidaarsus Eestiga töötab kahes suunas. Kui me tahame teiste panust, peame ka ise panustama. Me ei ole enam liiga vaesed. Nüüd lasub meil kohustus teisi rohkem aidata.
Mu daamid ja härrad.
Ma pole täna rääkinud suhetest meie idanaabriga. Arvestades Venemaa valimiskampaaniat, on see tõesti raske. Kui sealsed juhtivad sotsioloogid on seisukohal, et valimistel toob edu «välisvaenlasele» vastandumine, ning kui selleks vaenlaseks on hetkel Eesti, siis arvan, et praegune aeg pole kõige sobivam dialoogi pidamiseks.
Samal põhjusel võiksime võtta rahulikumalt kõike seda, mida ida poolt meie kohta öeldakse või arvatakse. See on ka üleskutse: keskendume rohkem teemadele, milles ehk vähem kollaselt erutavat, aga mis oma igavuses või keerukuses on Eestile palju tähtsamad.
Küll aga tuleb meil tõsiselt mõelda sellele, mida Eestil on õnnestunud saavutada. Kus me oleksime juhul, kui me poleks nii palju pingutanud?
Vaadakem, mis sünnib Euroopa Liidu naabruses. Sestap käsitlengi Eesti viimase seitsmeteistkümne aasta välispoliitilisi samme mitte paratamatusena – sest see ju nii ei olnud -, aga siiski ainuvõimalikena.
Kui me poleks täna NATO-s vaid ikka veel püüdleksime sinna, siis oleksid meie väljavaated sisse saada nigelamad kui viis, seitse või isegi kümme aastat tagasi.
Kui me poleks pingutanud, et saada Euroopa Liitu, poleks meil täna Schengeni-nimelist kaitsekilpi ega Euroopa Liidu toetust keerulistel hetkedel.
Aga see kõik on möödanik, nagu olen täna korduvalt rõhutanud. Me vajame uutmoodi tegutsemist. Loodan väga, et leiame selleks tarkust, jõudu ja ressursse.
Täpselt nii, nagu täna 88 aastat tagasi siin Tartus, kui Eesti astus rahvusvahelisele lavale.