ARVAMUSED
Kohtumised erisugustega
Ei ole väga tähtis öelda, kellega nimelt oled kohtunud. On olulisem, mida öeldi, miks kohtumine meelde jäi. Miks see ununeda ei taha. Kel midagi südamel, tulevad tavaliselt ise ligi. Mõnega alustad ise juttu, midagi plaanitsemata – ja kuuled asju, mis silmad suureks ajavad, tund aega järjest. Kolmandaga ei õnnestu midagi, pane või näpud sahtli vahele, ta ei ütle kahte lausetki, tumm nagu Zoja Kosmodemjanskaja.
Teisitimõtlejad on huvitavamad kui agarad kaasanoogutajad, nendega vaidlemiseks ei jätku paraku alati kannatust. Mõnest hoiad ise kaugemale, sest pead oma ajast lugu, aga tavaliselt nende käest ei pääse. On väga isesuguseid, pead üllatusteks valmis olema.
Kodusõda ei tule
Istun lauas, siseneb tuntud korvpallitreener, loomulikult kutsun ta oma lauda, sööme ja räägime. Aeg kulub igati ökonoomselt, lõpuks leiame, et peaks veel korra kokku saama, põhjalikumalt oma väärt mõtteid vahetama.
Olen saanud temalt kuulda, et Balti liiga mängud, niisiis kohtumised Läti ja Leedu meeskondadega, ei andvat meie omadele suurt midagi.
Pikad vahemaad sõidetakse maha, raha kulub palju, tolku vähe. Eesti liiga mängud olevat huvitavamad.
Mis huvitavamad! Protesteerin valjult: ühed ja samad tüübid kogu aeg vastamisi, näod lähevad juba ammu riimi, nüüd saame end vähemalt natukenegi tundmatute vastastega võrrelda!
NBAs on ka kogu aeg samad vastased, aga saalis on vaatajaid kakskümmend tuhat, kõlab vastuargumendiks. Seal on ka taset, meistreid, maailma parimad ju, neid peabki tihti vaatama, vaidlen.
Eestiski pole tasemel viga, kuulen üllatuseks. Polevat ka eesti noormeestel häda midagi!
Vaat siis, imestan, kogu aeg räägitakse vastupidist. Kõneleme leedulastest. Siin oleme rohkem ühte meelt. Mis viga kollakasrohelistel korvpallis loorbereid lõigata, kui see toimub teiste alade arvelt. Leedus võrkpalli ju õieti polegi, käsipallis natuke veel toimetatakse.
Kõik vähegi eeldusi ilmutavad noored haaratakse korvpalli, teiste arvelt. Ainult jalgpalli jaoks jääb keskmisi ja pisemaid natuke üle.
Mis juhtuks, kui Eestis midagi sarnast toimuks? Ei juhtukski, võimatu. Enne läheks kodusõjaks, kui muud pallimängud ühele teed annaks.
Kuigi kõigile on selge, et ressursside ühendamise korral – näiteks kõik lapsed võrkpalli või käsipalli mängima õpetades, oleks saavutused paremad. Siis võiks isegi OMi või MMi finaalturniirile pääsemist
reaalseks pidada. Muidu küll vist mitte, see ei tundu tõenäoline, olime kahjuks ühte meelt. Kahjuks, sest tahaks ju positiivselt mõelda, optimist olla.
Noored ikkagi hukas?
Lasnamäe kergejõustikuhall, noored jooksevad, hüppavad ja heidavad. Muljeid kuulen mitmelt manukalt, üks vestlus venib pikaks.
Staažikas treener saab hinge puistata. Ilusad uued spordihallid on palju noori talente esile kergitanud, küll tahaks, et nood oma eeldused lõpuni arendaks. Aga ei, liiga suur osa läheb spordile kaduma, kuna muud peibutavat on palju, millest küpsev noor loomulikult huvitub ja järele proovimata ei taha jätta. Joovad juba väga noorelt, väidab väikelinnas elav ja töötav treener. Ja suitsetavad. Ja proovivad veel ühtteist.
Väikses kohas on kõik näha ja teada. Isegi väikelinna noor ei ole erand, kui vaja moodne olla. Järeleandlikke on rohkem kui tugeva iseloomuga lapsnoori, kadu kasvab proportsionaalselt harrastajate kasvuga.
«Näed seda poissi,» viipab treener kõrgushüppesektori suunas. «Kaks aastat tagasi hüppas üle 1.92, nüüd, 18-aastasena, oli rõõmus, kui 1.85-st jagu sai. Tüdrukud hakkasid meeldima. Vaja ilus välja näha.» Hetk hiljem: «Ära sa ütle, 1.90-st läks ka üle.» Aga mitte rohkem. Muutused rõhuasetustes on teinud oma töö, arvab treener.
Ta pajatab tütarlapsest, kes põgenes suuremast linnast, moodsast spordikoolist. Viieteistaastasel internaadi toakaaslasel hakkas viis aastat vanem sõber külas käima, tihti ja intensiivselt. Nii põhjalikult, et kõrvalvoodis olijal ei tulnud puhkus est midagi välja. Ta jättis kooli ja suurepärased sportimistingimused sinnapaika, sest muud lahendust ei näinud, ja naasis koju, tagasihoidlikumatesse, aga vastuvõetavamatesse oludesse.
Noored sportijad tutvuvad eluga aktiivselt ja massiliselt, väidab noortetreener. Nii julgelt ja kompleksivabalt, et isegi mõned täiskasvanumad ei suuda uskuda. Lapsevanemad kõige vähem.
Aga spordihuvilised küsivad: kuhu see tüdruk või poiss kadus, nii lootustandev oli ju? Kuhugi ei kadunud.
Elab täisverelist elu. Teda võib kohata pubides, naisevahetussaadetes, ka staadionitribüünil. Keskmisest kõrgema potentsiaaliga sportlasehakatis on taandunud keskpäraseks tegijaks väikefirmas, keskmise kõhuga õllekulistajaks, keskmiselt äraelajaks. Saamatagi teada, mis oli tema lagi alal, milles silma paistmiseks looja talle palju kinkis.
Lööb nagu naine
Ühte meest pole ammu näinud, mustaverd jalgpallitegelast. Räägitakse, et tal on probleeme, iseenda ja teistega. Kahju. Olen talle korduvalt vihjanud, et ärgu tegelgu alaga, kus palli ja teisi inimesi jalaga lüüakse, sellest tuleb ainult pahandust. Ta pole kuulanud.
Ja nüüd? Üks löök teise järel. Kord lööb ta ise (mängijat), kord lüüakse teda (naine). Muide, tema naine peab olema väga hea golfi- või laptuumängija – kuidas muidu suudab ta kurikaga tabada meest asja pihta, mis küllaltki varjulises piirkonnas pesitseb. Uskuge, ta peab olema kõvasti harjutanud.
Aga võib-olla on see kõik suur väljamõeldis, keegi pole kedagi peksnud.
Kõik on rahvaluule kogujate töö – ja kultuurkapital veel rahastab Eestis sellist tegevust. Või levitavad nad oma mälestusi ise, meelega? Mehele pole lembeluule ja jutukeste sepitsemine üldse võõras hobi, ajalehedki on neid avaldanud.
Peatreenerid lahkuvad tema juurest halvas meeleolus. Nad ei suuda talle meele järele olla. Nad ei saa isegi koondise MMi finaalturniirile toimetamisega hakkama. Tema ju lubas, nüüd jääb lubadus alamate andetuse tõttu täitmata. Kõnelemata Eestis valitsemisest, siin peremehetsevad jälle muukeelsed Maardust ja vineerivabrikust. Ja noored pole midagi ära teinud, ehkki klaköörid kiitlevad, kui hästi süsteem toimib.
Muretsema paneb, et linn ja riik ei tule appi, ei toeta hädasolijat moraalselt ega materiaalselt, kuigi jalgpalliisa vajab praegu abi nagu staadion raha. See ei ole tema isiklik asi, mängus on Eesti jalgpalli huvid, isamaa au. Millegipärast ei saa sellest üldse aru Viktor Levada ja Aivar Riisalu, pealtnäha arukad inimesed.
Jultunult nõuavad nad samasugust tähelepanu, nagu mõnekümne miljoniga osutati ühele raudteeäärsele staadionile, ka Eesti meisterklubile ja – mine hulluks – mingile Saku Suurhallile!
Ei, kodusõda, arvan, jääb ka siin tulemata. Mu tuttav ei kutsu vendi barrikaadidele, ta ei vaja midagi. Ta on piskuga harjunud, mõne maja, mõne saarega. Saab hakkama.
Nõrganärviliste terviseks
Mulle meeldivad tegelased, kes julgevad ajakirjanikke kuu peale saata. Ei räägi ja kõik. Mõned julgemad koguni põhjendavad, miks üks või teine hääletoru tema silmis midagi ei maksa. Seda tuleb ette väga harva, liiga harva. Reporteritele ja toimetajatele muidugi ei meeldi, kui neile järele ei anta. Nad lähevad vihaseks ja kättemaksuhimuliseks.
Kättemaksu janunevad needki, kes vasturääkimisega pole harjunud.
Kel mingigi võim käes, kasutavad seda lahendust ohtramalt kui parema enesevalitsemisega asjamehed. See on igati äraproovitud eneserahuldamise viis.
Üks tegelane kutsus kord turvamehe ja käskis mu staadioni värava taha toimetada, olin osutunud ebasoovitavaks isikuks. Meeldiv tunne see polnud, aga püüdsin teda mõista.
Ta kasutas oma võimalust, tema hing jäi mõneks hetkeks rahule. Erutav rahulolu mõjub tervisele nagu pits konjakit kolmekümnekraadises külmas. Seda rõõmu ei tohi inimeselt ära võtta. Aga pole hea, kui ta sellega liiga ära harjub.
Kohtumised igasugustega ergutavad. Teisitimõtlejaid pole tark hävitada, nende olemasolu eest on issand hoolitsenud, järelikult on sel mõte.
VALERI MAKSIMOV, tegevtoimetaja
Uudised
ESL 6: Arvamused
ARVAMUSED
Kohtumised erisugustega
Ei ole väga tähtis öelda, kellega nimelt oled kohtunud. On olulisem, mida öeldi, miks kohtumine meelde jäi. Miks see ununeda ei taha. Kel midagi südamel, tulevad tavaliselt ise ligi. Mõnega alustad ise juttu, midagi plaanitsemata – ja kuuled asju, mis silmad suureks ajavad, tund aega järjest. Kolmandaga ei õnnestu midagi, pane või näpud sahtli vahele, ta ei ütle kahte lausetki, tumm nagu Zoja Kosmodemjanskaja.
Teisitimõtlejad on huvitavamad kui agarad kaasanoogutajad, nendega vaidlemiseks ei jätku paraku alati kannatust. Mõnest hoiad ise kaugemale, sest pead oma ajast lugu, aga tavaliselt nende käest ei pääse. On väga isesuguseid, pead üllatusteks valmis olema.
Kodusõda ei tule
Istun lauas, siseneb tuntud korvpallitreener, loomulikult kutsun ta oma lauda, sööme ja räägime. Aeg kulub igati ökonoomselt, lõpuks leiame, et peaks veel korra kokku saama, põhjalikumalt oma väärt mõtteid vahetama.
Olen saanud temalt kuulda, et Balti liiga mängud, niisiis kohtumised Läti ja Leedu meeskondadega, ei andvat meie omadele suurt midagi.
Pikad vahemaad sõidetakse maha, raha kulub palju, tolku vähe. Eesti liiga mängud olevat huvitavamad.
Mis huvitavamad! Protesteerin valjult: ühed ja samad tüübid kogu aeg vastamisi, näod lähevad juba ammu riimi, nüüd saame end vähemalt natukenegi tundmatute vastastega võrrelda!
NBAs on ka kogu aeg samad vastased, aga saalis on vaatajaid kakskümmend tuhat, kõlab vastuargumendiks. Seal on ka taset, meistreid, maailma parimad ju, neid peabki tihti vaatama, vaidlen.
Eestiski pole tasemel viga, kuulen üllatuseks. Polevat ka eesti noormeestel häda midagi!
Vaat siis, imestan, kogu aeg räägitakse vastupidist. Kõneleme leedulastest. Siin oleme rohkem ühte meelt. Mis viga kollakasrohelistel korvpallis loorbereid lõigata, kui see toimub teiste alade arvelt. Leedus võrkpalli ju õieti polegi, käsipallis natuke veel toimetatakse.
Kõik vähegi eeldusi ilmutavad noored haaratakse korvpalli, teiste arvelt. Ainult jalgpalli jaoks jääb keskmisi ja pisemaid natuke üle.
Mis juhtuks, kui Eestis midagi sarnast toimuks? Ei juhtukski, võimatu. Enne läheks kodusõjaks, kui muud pallimängud ühele teed annaks.
Kuigi kõigile on selge, et ressursside ühendamise korral – näiteks kõik lapsed võrkpalli või käsipalli mängima õpetades, oleks saavutused paremad. Siis võiks isegi OMi või MMi finaalturniirile pääsemist
reaalseks pidada. Muidu küll vist mitte, see ei tundu tõenäoline, olime kahjuks ühte meelt. Kahjuks, sest tahaks ju positiivselt mõelda, optimist olla.
Noored ikkagi hukas?
Lasnamäe kergejõustikuhall, noored jooksevad, hüppavad ja heidavad. Muljeid kuulen mitmelt manukalt, üks vestlus venib pikaks.
Staažikas treener saab hinge puistata. Ilusad uued spordihallid on palju noori talente esile kergitanud, küll tahaks, et nood oma eeldused lõpuni arendaks. Aga ei, liiga suur osa läheb spordile kaduma, kuna muud peibutavat on palju, millest küpsev noor loomulikult huvitub ja järele proovimata ei taha jätta. Joovad juba väga noorelt, väidab väikelinnas elav ja töötav treener. Ja suitsetavad. Ja proovivad veel ühtteist.
Väikses kohas on kõik näha ja teada. Isegi väikelinna noor ei ole erand, kui vaja moodne olla. Järeleandlikke on rohkem kui tugeva iseloomuga lapsnoori, kadu kasvab proportsionaalselt harrastajate kasvuga.
«Näed seda poissi,» viipab treener kõrgushüppesektori suunas. «Kaks aastat tagasi hüppas üle 1.92, nüüd, 18-aastasena, oli rõõmus, kui 1.85-st jagu sai. Tüdrukud hakkasid meeldima. Vaja ilus välja näha.» Hetk hiljem: «Ära sa ütle, 1.90-st läks ka üle.» Aga mitte rohkem. Muutused rõhuasetustes on teinud oma töö, arvab treener.
Ta pajatab tütarlapsest, kes põgenes suuremast linnast, moodsast spordikoolist. Viieteistaastasel internaadi toakaaslasel hakkas viis aastat vanem sõber külas käima, tihti ja intensiivselt. Nii põhjalikult, et kõrvalvoodis olijal ei tulnud puhkus est midagi välja. Ta jättis kooli ja suurepärased sportimistingimused sinnapaika, sest muud lahendust ei näinud, ja naasis koju, tagasihoidlikumatesse, aga vastuvõetavamatesse oludesse.
Noored sportijad tutvuvad eluga aktiivselt ja massiliselt, väidab noortetreener. Nii julgelt ja kompleksivabalt, et isegi mõned täiskasvanumad ei suuda uskuda. Lapsevanemad kõige vähem.
Aga spordihuvilised küsivad: kuhu see tüdruk või poiss kadus, nii lootustandev oli ju? Kuhugi ei kadunud.
Elab täisverelist elu. Teda võib kohata pubides, naisevahetussaadetes, ka staadionitribüünil. Keskmisest kõrgema potentsiaaliga sportlasehakatis on taandunud keskpäraseks tegijaks väikefirmas, keskmise kõhuga õllekulistajaks, keskmiselt äraelajaks. Saamatagi teada, mis oli tema lagi alal, milles silma paistmiseks looja talle palju kinkis.
Lööb nagu naine
Ühte meest pole ammu näinud, mustaverd jalgpallitegelast. Räägitakse, et tal on probleeme, iseenda ja teistega. Kahju. Olen talle korduvalt vihjanud, et ärgu tegelgu alaga, kus palli ja teisi inimesi jalaga lüüakse, sellest tuleb ainult pahandust. Ta pole kuulanud.
Ja nüüd? Üks löök teise järel. Kord lööb ta ise (mängijat), kord lüüakse teda (naine). Muide, tema naine peab olema väga hea golfi- või laptuumängija – kuidas muidu suudab ta kurikaga tabada meest asja pihta, mis küllaltki varjulises piirkonnas pesitseb. Uskuge, ta peab olema kõvasti harjutanud.
Aga võib-olla on see kõik suur väljamõeldis, keegi pole kedagi peksnud.
Kõik on rahvaluule kogujate töö – ja kultuurkapital veel rahastab Eestis sellist tegevust. Või levitavad nad oma mälestusi ise, meelega? Mehele pole lembeluule ja jutukeste sepitsemine üldse võõras hobi, ajalehedki on neid avaldanud.
Peatreenerid lahkuvad tema juurest halvas meeleolus. Nad ei suuda talle meele järele olla. Nad ei saa isegi koondise MMi finaalturniirile toimetamisega hakkama. Tema ju lubas, nüüd jääb lubadus alamate andetuse tõttu täitmata. Kõnelemata Eestis valitsemisest, siin peremehetsevad jälle muukeelsed Maardust ja vineerivabrikust. Ja noored pole midagi ära teinud, ehkki klaköörid kiitlevad, kui hästi süsteem toimib.
Muretsema paneb, et linn ja riik ei tule appi, ei toeta hädasolijat moraalselt ega materiaalselt, kuigi jalgpalliisa vajab praegu abi nagu staadion raha. See ei ole tema isiklik asi, mängus on Eesti jalgpalli huvid, isamaa au. Millegipärast ei saa sellest üldse aru Viktor Levada ja Aivar Riisalu, pealtnäha arukad inimesed.
Jultunult nõuavad nad samasugust tähelepanu, nagu mõnekümne miljoniga osutati ühele raudteeäärsele staadionile, ka Eesti meisterklubile ja – mine hulluks – mingile Saku Suurhallile!
Ei, kodusõda, arvan, jääb ka siin tulemata. Mu tuttav ei kutsu vendi barrikaadidele, ta ei vaja midagi. Ta on piskuga harjunud, mõne maja, mõne saarega. Saab hakkama.
Nõrganärviliste terviseks
Mulle meeldivad tegelased, kes julgevad ajakirjanikke kuu peale saata. Ei räägi ja kõik. Mõned julgemad koguni põhjendavad, miks üks või teine hääletoru tema silmis midagi ei maksa. Seda tuleb ette väga harva, liiga harva. Reporteritele ja toimetajatele muidugi ei meeldi, kui neile järele ei anta. Nad lähevad vihaseks ja kättemaksuhimuliseks.
Kättemaksu janunevad needki, kes vasturääkimisega pole harjunud.
Kel mingigi võim käes, kasutavad seda lahendust ohtramalt kui parema enesevalitsemisega asjamehed. See on igati äraproovitud eneserahuldamise viis.
Üks tegelane kutsus kord turvamehe ja käskis mu staadioni värava taha toimetada, olin osutunud ebasoovitavaks isikuks. Meeldiv tunne see polnud, aga püüdsin teda mõista.
Ta kasutas oma võimalust, tema hing jäi mõneks hetkeks rahule. Erutav rahulolu mõjub tervisele nagu pits konjakit kolmekümnekraadises külmas. Seda rõõmu ei tohi inimeselt ära võtta. Aga pole hea, kui ta sellega liiga ära harjub.
Kohtumised igasugustega ergutavad. Teisitimõtlejaid pole tark hävitada, nende olemasolu eest on issand hoolitsenud, järelikult on sel mõte.
VALERI MAKSIMOV, tegevtoimetaja