|
Argument on tugev. Kui poliitikutele kõrget palka ei maksta, ei saa me oma riigi asju ajama pädevaid ja võimekaid inimesi. Pädevad ja võimekad inimesed teavad oma turuhinda ja lähevad ennast teostama mujale, näiteks erasektorisse.
Vastu vaielda pole siin õigupoolest millelegi. See ühiskonna korralduse ja juhtimise mudel, mida kõik demokraatlikud turumajanduslikud riigid – Eesti nende hulgas – rakendavad, lähtub põhimõttest: kes on enda peale võtnud kohustuse langetada otsuseid, mis mõjutavad paljusid, ja peab nende eest vastutama, sellele tuleb töö ja vaev vääriliselt hüvitada.
Müstiline «keskmine»
Ja ikkagi ei ole väga suur hulk meist rahul sellega, kuidas too töö ja vaeva hüvitamine Eestis käib. Poliitikute tööandja on kodanikkond – ühelt poolt hääleõiguslikud, kes endale esindaja valisid, ja teiselt poolt maksumaksjad, kes riigikassat täidavad. Tööandja suhe töövõtjaga on osa poliitikute puhul otsene, osa puhul kaudne.
Riigikogu koosseis komplekteeritakse keerulise skeemi järgi vastavalt sellele, kellele on kodanikud otsevalimistel hääli andnud. Seesama riigikogu vahendab meid, tööandjaid, kui valib, määrab või kinnitab kompetentseid mehi-naisi poliitilistele ametikohtadele.
Igal aastal korrigeeritakse neid summasid, mida rahvasaadikutele ja mitmele teisele Eesti tipp-poliitikule makstakse. Suurematest ajalehtedest jookseb uudis läbi. Kõige tavalisem Toompea pinginühkija saab tänavu kuupalgaks 49 080 krooni, millele lisandub 30% palgast esinduskuludeks.
Kui reariigikogulased, kelle hulgas näikse nii mõnegi võimetelaeks olevat parteisõdurina õigel ajal õigele nupule vajutamine, koguvad vajaliku hulga kuludokumente, tõuseb igakuine sissetulek neil 63 804 kroonile.
Väga, väga paljud, kes neid arve-numbreid järjekordselt lugesid, kardan ma, raputasid mõistmatult pead. Niimoodi, nagu meil seatud, ei peaks tasustamine küll käima.
Tipp-poliitikute sissetulekute arvestamisel mängivad olulist rolli keskmine palk, ametiredelipulga koefitsient, esinduskulud. Mitmel pool lisanduvad eritasud ning boonused.
Seda Eesti keskmist palka, mis on suure osa poliitikute palgaskaala aluseks, ei ole Eesti keskmine palgasaaja mitte kunagi saanud ega hakka ka tulevikus saama. Arvestuslikust «keskmisest» kõrgemat palka makstakse meil tunduvalt väiksemale arvule inimestele kui «keskmisest» madalamat palka.
Kavalus ja kõverteed
Kui paneksime kõik töötasud pingeritta ja teeksime rea keskelt läbilõike, nii et üles- ja allapoole jääks võrdne hulk palgasaajaid, osutuks too mediaanpalk ehk mullu Eestis töö eest makstud keskmine summa mitu tuhat krooni väiksemaks poliitikute tarvis rehkendatud 12 270 kroonist.
Ja ärgem unusta teistki väikest kavalust. Kui rahvasaadikud kehtestasid aastate eest «keskmise palga» arvutamise reeglid, ei võtnud nad aluseks mitte kaksteist kuud, vaid viimase kvartali, kus tänu aastalõpu palgalisadele, preemiatele ja muule sellisele on inimeste sissetulekud tavalisest kopsakamad.
Palgad ja lisateenimise võimalused olid üheksakümnendatel aastatel hoopis teised kui praegu. Küllap oli riigiehitamise algusjärgus riigiehitajatele erisoodustuste kunstlik tekitamine õigustatudki. Aga aeg on edasi läinud. Hädavajalik on hakata teistviisi mõtlema ning tegutsema.
Anakronistlik on väheste väljavalitute töötasu suuruse määramine «keskmise palga» järgi. Tingimata tuleks muuta poliitikute palkade indekseerimise senist viisi. Riigikogu lihtliige saab neli, esimees kuus «keskmist». Täis- või pool-«keskmisi» annavad juurde näiteks aseesimehe amet, komisjonide eesistumised, fraktsioonide juhtimine.
Kuigi põhiseadus (§ 63) ütleb üheselt: «Riigikogu liige ei tohi olla üheski muus riigiametis,» on siiski leitud mitmeid kõverteid selle keelu rikkumiseks ja riigi käest lisatulu hankimiseks.
Esindamine tekitab kulusid. Väljaminekuid, mis on riigikogulase tööga otseselt seotud, kompenseeritakse. Aga pidage piiri. Valdav enamik tavakodanikke on minuga kahtlemata päri.
Väljategemised valijatele olgu lõunate, õllepudelite või mis tahes nänni abil maksumaksja raha eest (sic!) on eetiliselt vastuvõetamatu.
Tegemist on valijate moosi-misega ja riigikogu ise peaks selle kas või seaduse jõul ära keelama. Kui saadikul on teda Toompeale saatnutega kohtumisel kulusid, maksku need kinni oma taskust või erakonna kassast.
Riigikogu määrdunud nägu
Oleks minu olemine, teiseks minu tegemine, jah, ma teaksin, mida teeksin.
Esiteks. Võetagu riigikogulaste ja tipp-poliitikute palkade ning pensionide kujundamispõhimõtete määramine riigikogu käest ära. Moodustatagu usaldusväärsetest kodanikest täiesti erapooletu väike komisjon nende küsimustega tegelemiseks.
Ärge kartke, nad ei käitu vääritult ega nöögi poliitikuid. Tõenäoliselt leiavad vajaliku olevat selle järgi «kuidas töö ja vastutus, nõnda palk» mitmeid töötasusid märgatavalt suurendada.
Teiseks. Öeldagu lahti ükskõik mis meetodil kalkuleeritud keskmisest palgast poliitikute töötasu arvestamisel. Las too tarkade meeste ja naiste komisjon määrab kindlad palgad kindlaks perioodiks ja korrigeerib neid vastavalt vajadusele.
Kolmandaks. Nende tarvis, kellele on ette nähtud esindustasu, koostatagu lühike ja täpne nimekiri kulutuste kohta, mida korvatakse.
Nagu olen aru saanud, tunneb riigikogu pikemat aega muret oma määrdunud näo ja nigela usutavuse pärast. Loobumine palkade seadustamisest endasugustele oleks oluline samm maine parandamiseks.
|
Uudised
Enn Soosaar: poliitiku palka ei tohiks määrata poliitik
Enn Soosaar: poliitiku palka ei tohiks määrata poliitik
28.02.2008 00:01Enn Soosaar, kolumnist
Argument on tugev. Kui poliitikutele kõrget palka ei maksta, ei saa me oma riigi asju ajama pädevaid ja võimekaid inimesi. Pädevad ja võimekad inimesed teavad oma turuhinda ja lähevad ennast teostama mujale, näiteks erasektorisse.
Vastu vaielda pole siin õigupoolest millelegi. See ühiskonna korralduse ja juhtimise mudel, mida kõik demokraatlikud turumajanduslikud riigid – Eesti nende hulgas – rakendavad, lähtub põhimõttest: kes on enda peale võtnud kohustuse langetada otsuseid, mis mõjutavad paljusid, ja peab nende eest vastutama, sellele tuleb töö ja vaev vääriliselt hüvitada.
Müstiline «keskmine»
Ja ikkagi ei ole väga suur hulk meist rahul sellega, kuidas too töö ja vaeva hüvitamine Eestis käib. Poliitikute tööandja on kodanikkond – ühelt poolt hääleõiguslikud, kes endale esindaja valisid, ja teiselt poolt maksumaksjad, kes riigikassat täidavad. Tööandja suhe töövõtjaga on osa poliitikute puhul otsene, osa puhul kaudne.
Riigikogu koosseis komplekteeritakse keerulise skeemi järgi vastavalt sellele, kellele on kodanikud otsevalimistel hääli andnud. Seesama riigikogu vahendab meid, tööandjaid, kui valib, määrab või kinnitab kompetentseid mehi-naisi poliitilistele ametikohtadele.
Igal aastal korrigeeritakse neid summasid, mida rahvasaadikutele ja mitmele teisele Eesti tipp-poliitikule makstakse. Suurematest ajalehtedest jookseb uudis läbi. Kõige tavalisem Toompea pinginühkija saab tänavu kuupalgaks 49 080 krooni, millele lisandub 30% palgast esinduskuludeks.
Kui reariigikogulased, kelle hulgas näikse nii mõnegi võimetelaeks olevat parteisõdurina õigel ajal õigele nupule vajutamine, koguvad vajaliku hulga kuludokumente, tõuseb igakuine sissetulek neil 63 804 kroonile.
Väga, väga paljud, kes neid arve-numbreid järjekordselt lugesid, kardan ma, raputasid mõistmatult pead. Niimoodi, nagu meil seatud, ei peaks tasustamine küll käima.
Tipp-poliitikute sissetulekute arvestamisel mängivad olulist rolli keskmine palk, ametiredelipulga koefitsient, esinduskulud. Mitmel pool lisanduvad eritasud ning boonused.
Seda Eesti keskmist palka, mis on suure osa poliitikute palgaskaala aluseks, ei ole Eesti keskmine palgasaaja mitte kunagi saanud ega hakka ka tulevikus saama. Arvestuslikust «keskmisest» kõrgemat palka makstakse meil tunduvalt väiksemale arvule inimestele kui «keskmisest» madalamat palka.
Kavalus ja kõverteed
Kui paneksime kõik töötasud pingeritta ja teeksime rea keskelt läbilõike, nii et üles- ja allapoole jääks võrdne hulk palgasaajaid, osutuks too mediaanpalk ehk mullu Eestis töö eest makstud keskmine summa mitu tuhat krooni väiksemaks poliitikute tarvis rehkendatud 12 270 kroonist.
Ja ärgem unusta teistki väikest kavalust. Kui rahvasaadikud kehtestasid aastate eest «keskmise palga» arvutamise reeglid, ei võtnud nad aluseks mitte kaksteist kuud, vaid viimase kvartali, kus tänu aastalõpu palgalisadele, preemiatele ja muule sellisele on inimeste sissetulekud tavalisest kopsakamad.
Palgad ja lisateenimise võimalused olid üheksakümnendatel aastatel hoopis teised kui praegu. Küllap oli riigiehitamise algusjärgus riigiehitajatele erisoodustuste kunstlik tekitamine õigustatudki. Aga aeg on edasi läinud. Hädavajalik on hakata teistviisi mõtlema ning tegutsema.
Anakronistlik on väheste väljavalitute töötasu suuruse määramine «keskmise palga» järgi. Tingimata tuleks muuta poliitikute palkade indekseerimise senist viisi. Riigikogu lihtliige saab neli, esimees kuus «keskmist». Täis- või pool-«keskmisi» annavad juurde näiteks aseesimehe amet, komisjonide eesistumised, fraktsioonide juhtimine.
Kuigi põhiseadus (§ 63) ütleb üheselt: «Riigikogu liige ei tohi olla üheski muus riigiametis,» on siiski leitud mitmeid kõverteid selle keelu rikkumiseks ja riigi käest lisatulu hankimiseks.
Esindamine tekitab kulusid. Väljaminekuid, mis on riigikogulase tööga otseselt seotud, kompenseeritakse. Aga pidage piiri. Valdav enamik tavakodanikke on minuga kahtlemata päri.
Väljategemised valijatele olgu lõunate, õllepudelite või mis tahes nänni abil maksumaksja raha eest (sic!) on eetiliselt vastuvõetamatu.
Tegemist on valijate moosi-misega ja riigikogu ise peaks selle kas või seaduse jõul ära keelama. Kui saadikul on teda Toompeale saatnutega kohtumisel kulusid, maksku need kinni oma taskust või erakonna kassast.
Riigikogu määrdunud nägu
Oleks minu olemine, teiseks minu tegemine, jah, ma teaksin, mida teeksin.
Esiteks. Võetagu riigikogulaste ja tipp-poliitikute palkade ning pensionide kujundamispõhimõtete määramine riigikogu käest ära. Moodustatagu usaldusväärsetest kodanikest täiesti erapooletu väike komisjon nende küsimustega tegelemiseks.
Ärge kartke, nad ei käitu vääritult ega nöögi poliitikuid. Tõenäoliselt leiavad vajaliku olevat selle järgi «kuidas töö ja vastutus, nõnda palk» mitmeid töötasusid märgatavalt suurendada.
Teiseks. Öeldagu lahti ükskõik mis meetodil kalkuleeritud keskmisest palgast poliitikute töötasu arvestamisel. Las too tarkade meeste ja naiste komisjon määrab kindlad palgad kindlaks perioodiks ja korrigeerib neid vastavalt vajadusele.
Kolmandaks. Nende tarvis, kellele on ette nähtud esindustasu, koostatagu lühike ja täpne nimekiri kulutuste kohta, mida korvatakse.
Nagu olen aru saanud, tunneb riigikogu pikemat aega muret oma määrdunud näo ja nigela usutavuse pärast. Loobumine palkade seadustamisest endasugustele oleks oluline samm maine parandamiseks.