|
Mulle meeldis lapsepõlves muinasjutte lugeda. Muinasjutus võidab headus kurjuse ja lõpp on õnnelik. Aga õiges muinasjutus juhtub enne paari viimast igavat lauset igasugu eriskummalisi asju ja need tegid lugemise põnevaks.
Muinasjuttude üks alaliik on lood rahast. Jutu kangelane saab lõpuks röögatult rikkaks. Mõnikord on tal vaja selleks sooritada närvekõditavaid vägitegusid.
Aga mõnikord on ta lihtsalt hea ja tubli inimene, kes väärib oma õiglast osa ühiskonna jõukusest. Ja nii leiab ta metsast varandusekoopa, riidekirstu ilmuvad kuldmündid, rahaveski taob talle kilgendavat raha….
Üks häda on siiski. Pahatihti osutus kõik silmapetteks. Aarded vajusid maa alla, kuldrahad muutusid kaselehtedeks ja sampoga tekkis igasugu ebameeldivusi. Hoopis kindlam, teadsid muinasjutuvestjad, kui lasta sündmuste kulgu sekkuda mõnel kõrgel võimumehel. Näiteks tuleb kuningas, avab riigi varakambri ja jagab kulda, hõbedat ning kalliskive väärilistele nende väärtust mööda.
Me oleme tagasi muinasjuttude ajas. Keskerakonna esimees läheb Eesti Panga krüpti, lükkab rauduksed valla ja näitab rahvale, kui palju on riigil tegelikult raha. Kõik need miljardid kroonid seisavad pakkides ja on laiali jagamata. Tulge minu juurde! Tulge ja ma tõstan nelja aastaga teie palka kaks korda, kolm korda! Tulge ja teie hakkate saama pensioni, millest pole unistada osanud!
Katteta lubadused
Eesseisvad valimised erinevad eelmistest ühe selge seiga poolest. Kunagi varem pole valijale söödaks pakutud nii palju katteta lubadusi. Kunagi varem pole lubadusi saatval demagoogial lastud minna nii räigeks ning absurdseks kui tänavu.
Ma loen, kuulan, vaatan. Hulk mõtlevaid teadlasi, aga nähtavasti ka mitu vastutustundlikku poliitikut on meeleheitel. Nad katsuvad kord majandusteaduslike terminite abil, kord lihtsustatult ning populaarselt seletada, mida toob riigile kaasa üle jõu elamine ja tagatiseta raha käibele laskmine.
Kui ohtlik on piiranguteta kulutamine rahva jaoks, kes peab ennast alles üles töötama. Missugused hukatuslikud tagajärjed võivad olla algselt tühisena tundunud püramiidskeemidel.
Nad hoiatavad, toovad näiteid riikidest, kus valimisvõitu ihalenud partei(d) pani(d) palgad ja pensionid kiiremini tõusma, kui tõusis sisemajanduse kogutoodang. Igal pool on majandusseaduste kergemeelne eiramine tähendanud maa arengus tõsist tagasilööki. Ja hakkab tähendama ka Eestis.
Sellegipoolest jätkub rahva lollitamine kasvava hooga. Murelike mure näikse valitsusparteidele olevat kui hane selga vesi. Lubaduste miraažsus ei häiri kandideerijaid. 4. märtsil on võitu vaja. See, mis edasi saab, pole tänane hool. Kui valija tahab rohkem raha ja tahab seda kohe kätte, siis, jah, muutugu erakondade liidrid muinasjutukuningaks ja tehku inimesed jõukaks, nagu on muinasjuttudes läbi aegade tehtud.
Probleemi muudab keeruliseks kurb tõsiasi, et paljude töötavate eestlaste sissetulek on tõepoolest nadi. Ja need meie eakad, kes peavad üksnes pensionirahaga toime tulema, elavad iga mõõdupuu järgi vaeselt.
Mis on sel juhul poliitiku ülesanne? Virvatulede vilgutamine?
Nelja aasta eest oli Eesti sisemajanduse kogutoodang ühe isiku kohta Euroopa Liidu keskmisest märgatavalt alla poole ehk pisut üle 40 protsendi. 2004. aastal ühines ELiga kümme vaest riiki ja tänavu kaks veel vaesemat.
Seetõttu on ELi läbilõike SKT per capita langenud ja Eesti oma keskmisele lähenenud. Aga ikkagi ei ole meil tillukestki lootust jõuda järgmisel neljal aastal oma SKTga ühe isiku kohta 27-liikmelise ühenduse kas või keskmisele tasemele.
Esitan mõned arvud, mis pärit USA statistikutelt. Arvestus käib dollarites, ja kuigi andmed võivad pisut erineda mõnest teisest pingereast, on neil kõrvalthindaja objektiivsust.
SKT otsustab
Niisiis oli per capita SKT Eestis mulluse rehkenduse järgi 16 700 dollarit. Rootsis samal ajal – 29 800, Soomes – 30 900 ja Taanis – 34 600 dollarit. ELi kolmes kõige suuremas riigis olid vastavad arvud: Saksamaal – 30 400, Suurbritannias – 30 300, Prantsusmaal – 29 900. Muide, Luksemburgis on see 55 600, Iirimaal 41 000 ja väljaspool ELi Norras – 42 300, Islandis – 35 600.
Eesti oma tõuseb kiiremini kui jõukatel riikidele. Aga ega nemadki paigal püsi. Sama aastaraamatu järgi, kust esitatud andmed pärinevad, oli eestlase SKT 12 aasta eest 6460 dollarit. Paraku on kaheksalt tuhandelt kuueteistkümnele palju lihtsam tõusta kui kuueteistkümnelt kolmekümne kahele. Samas on viimaste aastate riigieelarve mahtu Eestis olulisel määral kasvatanud kinnisvarahindade järsk tõus ja välisinvesteeringute ning välislaenude suur osakaal meie majanduses. Nii kinnisvara kui ka mujalt tulnud kapital eeldavad ning nõuavad poliitilist stabiilsust.
Ühepäevaperemehed
Teisi sõnu. Need on kaks iseloomulikku valdkonda, mis on eriti altid reageerima ohtudele. Kui kohalikel või välispartneritel tekib kahtlus, et poliitikud ei taha või ei suuda riigis säilitada arukalt toimivat ning majandustegevust soodustavat keskkonda, langeb kinnisvara väärtus ja kapital siirdub mujale.
Kummatigi on Eestis ELi jõukate liikmesriikidega võrreldes alaarenenud enamik sisemajanduse kogutoodangu sujuvat tõusu tagavaid tegureid, nagu tööviljakus, lisandväärtustatud kaupade eksport, teenuste läbilöögivõime, korruptsiooniindeks jmt.
Kuigi üleminekumaana areneme dünaamiliselt, oleme kergesti haavatav. Mis tahes majanduspoliitilisele rumalusele või väärotsusele võivad väga kiiresti järgneda valusad tagasilöögid.
Eestil on hästi läinud. Asume piirkonnas, mille poliitilisest ja majanduslikust stabiilsusest on eluliselt huvitatud meie lääne-, põhja- ja lõunanaabrid. Taasiseseisvunud Eesti, Läti ja Leedu on ühe elaniku kohta saanud Euroopast ja Põhja-Ameerikast rohkem otsest ning kaudset välisabi kui ükski teine uusdemokraatia.
Samal ajal põhineb meie edulugu suures osas usutavusel. Lennart Meri, Siim Kallas, Mart Laar ja Toomas Hendrik Ilves suutsid – igaüks omal viisil ja alal – moodustada ja juhtida meeskondi, kelle eesmärgiks oli muuta Eesti tõsiselt võetavaks euroopalikuks riigiks. See õnnestus.
Eestil läks korda murda umbusujää enda vastu. Ühelt poolt suutsime näidata, et me ei ole totalitarismikütkesse takerdunud endine sovetiriik.
Teiselt poolt tõestada, et oleme võimelised riigijuhtimises ning majandustegevuses ellu viima radikaalseid ja edasiviivaid uuendusi. Ja ennäe, Eesti hakkas jõudsalt kerkima nende reitingute, indeksite ning koefitsientide pingeridades, mis mõõdavad ja võrdlevad poliitilist ning majanduslikku olukorda mitmel maal.
Paraku võivad riigi usutavus ning kõrged kohad rahvusvahelistes pingeridades hajuda nagu kevadine lumi. Riiki on lihtne pankroti äärele viia. Kui poliitikud käituvad raha jagavate muinasjutukuningatena, kaotab Eesti kiiresti oma usutavuse ning usaldatuse. See toob kaasa reitingute languse. Ühepäevaperemehelik hetkekasu võib pikaks ajaks pärssida siirderiigi arengut.
Topeltoht
Kui rahaga laiamine ei arvesta piire, mille määrab sisemajanduse kogutoodang, ei saa teised seda riiki enam tõsiselt võtta. Meil on topeltoht. Oleme oma majandusega ikka veel üleminekuperioodis.
Me pole suutnud SKT kasvu peamootoriteks kujundada teadmistepõhisust, töö tootlikkust, väliskaubandust ega rahvusvahelist konkurentsivõimet.
Edukalt toimiv riik, nagu Eesti praegu on, tagab iseenesest kodanikele stabiilse palga- ning pensionikasvu. Et meie areng jätkuks tõusuteel, peab valitav XI riigikogu ja moodustatav koalitsioonivalitsus lahti ütlema hukutavast hullusest eirata vastutustundetult riigi tegelikke võimalusi.
|
Uudised
Enn Soosaar: Pärast märtsi tulgu või veeuputus….
Mulle meeldis lapsepõlves muinasjutte lugeda. Muinasjutus võidab headus kurjuse ja lõpp on õnnelik. Aga õiges muinasjutus juhtub enne paari viimast igavat lauset igasugu eriskummalisi asju ja need tegid lugemise põnevaks.
Muinasjuttude üks alaliik on lood rahast. Jutu kangelane saab lõpuks röögatult rikkaks. Mõnikord on tal vaja selleks sooritada närvekõditavaid vägitegusid.
Aga mõnikord on ta lihtsalt hea ja tubli inimene, kes väärib oma õiglast osa ühiskonna jõukusest. Ja nii leiab ta metsast varandusekoopa, riidekirstu ilmuvad kuldmündid, rahaveski taob talle kilgendavat raha….
Üks häda on siiski. Pahatihti osutus kõik silmapetteks. Aarded vajusid maa alla, kuldrahad muutusid kaselehtedeks ja sampoga tekkis igasugu ebameeldivusi. Hoopis kindlam, teadsid muinasjutuvestjad, kui lasta sündmuste kulgu sekkuda mõnel kõrgel võimumehel. Näiteks tuleb kuningas, avab riigi varakambri ja jagab kulda, hõbedat ning kalliskive väärilistele nende väärtust mööda.
Me oleme tagasi muinasjuttude ajas. Keskerakonna esimees läheb Eesti Panga krüpti, lükkab rauduksed valla ja näitab rahvale, kui palju on riigil tegelikult raha. Kõik need miljardid kroonid seisavad pakkides ja on laiali jagamata. Tulge minu juurde! Tulge ja ma tõstan nelja aastaga teie palka kaks korda, kolm korda! Tulge ja teie hakkate saama pensioni, millest pole unistada osanud!
Katteta lubadused
Eesseisvad valimised erinevad eelmistest ühe selge seiga poolest. Kunagi varem pole valijale söödaks pakutud nii palju katteta lubadusi. Kunagi varem pole lubadusi saatval demagoogial lastud minna nii räigeks ning absurdseks kui tänavu.
Ma loen, kuulan, vaatan. Hulk mõtlevaid teadlasi, aga nähtavasti ka mitu vastutustundlikku poliitikut on meeleheitel. Nad katsuvad kord majandusteaduslike terminite abil, kord lihtsustatult ning populaarselt seletada, mida toob riigile kaasa üle jõu elamine ja tagatiseta raha käibele laskmine.
Kui ohtlik on piiranguteta kulutamine rahva jaoks, kes peab ennast alles üles töötama. Missugused hukatuslikud tagajärjed võivad olla algselt tühisena tundunud püramiidskeemidel.
Nad hoiatavad, toovad näiteid riikidest, kus valimisvõitu ihalenud partei(d) pani(d) palgad ja pensionid kiiremini tõusma, kui tõusis sisemajanduse kogutoodang. Igal pool on majandusseaduste kergemeelne eiramine tähendanud maa arengus tõsist tagasilööki. Ja hakkab tähendama ka Eestis.
Sellegipoolest jätkub rahva lollitamine kasvava hooga. Murelike mure näikse valitsusparteidele olevat kui hane selga vesi. Lubaduste miraažsus ei häiri kandideerijaid. 4. märtsil on võitu vaja. See, mis edasi saab, pole tänane hool. Kui valija tahab rohkem raha ja tahab seda kohe kätte, siis, jah, muutugu erakondade liidrid muinasjutukuningaks ja tehku inimesed jõukaks, nagu on muinasjuttudes läbi aegade tehtud.
Probleemi muudab keeruliseks kurb tõsiasi, et paljude töötavate eestlaste sissetulek on tõepoolest nadi. Ja need meie eakad, kes peavad üksnes pensionirahaga toime tulema, elavad iga mõõdupuu järgi vaeselt.
Mis on sel juhul poliitiku ülesanne? Virvatulede vilgutamine?
Nelja aasta eest oli Eesti sisemajanduse kogutoodang ühe isiku kohta Euroopa Liidu keskmisest märgatavalt alla poole ehk pisut üle 40 protsendi. 2004. aastal ühines ELiga kümme vaest riiki ja tänavu kaks veel vaesemat.
Seetõttu on ELi läbilõike SKT per capita langenud ja Eesti oma keskmisele lähenenud. Aga ikkagi ei ole meil tillukestki lootust jõuda järgmisel neljal aastal oma SKTga ühe isiku kohta 27-liikmelise ühenduse kas või keskmisele tasemele.
Esitan mõned arvud, mis pärit USA statistikutelt. Arvestus käib dollarites, ja kuigi andmed võivad pisut erineda mõnest teisest pingereast, on neil kõrvalthindaja objektiivsust.
SKT otsustab
Niisiis oli per capita SKT Eestis mulluse rehkenduse järgi 16 700 dollarit. Rootsis samal ajal – 29 800, Soomes – 30 900 ja Taanis – 34 600 dollarit. ELi kolmes kõige suuremas riigis olid vastavad arvud: Saksamaal – 30 400, Suurbritannias – 30 300, Prantsusmaal – 29 900. Muide, Luksemburgis on see 55 600, Iirimaal 41 000 ja väljaspool ELi Norras – 42 300, Islandis – 35 600.
Eesti oma tõuseb kiiremini kui jõukatel riikidele. Aga ega nemadki paigal püsi. Sama aastaraamatu järgi, kust esitatud andmed pärinevad, oli eestlase SKT 12 aasta eest 6460 dollarit. Paraku on kaheksalt tuhandelt kuueteistkümnele palju lihtsam tõusta kui kuueteistkümnelt kolmekümne kahele. Samas on viimaste aastate riigieelarve mahtu Eestis olulisel määral kasvatanud kinnisvarahindade järsk tõus ja välisinvesteeringute ning välislaenude suur osakaal meie majanduses. Nii kinnisvara kui ka mujalt tulnud kapital eeldavad ning nõuavad poliitilist stabiilsust.
Ühepäevaperemehed
Teisi sõnu. Need on kaks iseloomulikku valdkonda, mis on eriti altid reageerima ohtudele. Kui kohalikel või välispartneritel tekib kahtlus, et poliitikud ei taha või ei suuda riigis säilitada arukalt toimivat ning majandustegevust soodustavat keskkonda, langeb kinnisvara väärtus ja kapital siirdub mujale.
Kummatigi on Eestis ELi jõukate liikmesriikidega võrreldes alaarenenud enamik sisemajanduse kogutoodangu sujuvat tõusu tagavaid tegureid, nagu tööviljakus, lisandväärtustatud kaupade eksport, teenuste läbilöögivõime, korruptsiooniindeks jmt.
Kuigi üleminekumaana areneme dünaamiliselt, oleme kergesti haavatav. Mis tahes majanduspoliitilisele rumalusele või väärotsusele võivad väga kiiresti järgneda valusad tagasilöögid.
Eestil on hästi läinud. Asume piirkonnas, mille poliitilisest ja majanduslikust stabiilsusest on eluliselt huvitatud meie lääne-, põhja- ja lõunanaabrid. Taasiseseisvunud Eesti, Läti ja Leedu on ühe elaniku kohta saanud Euroopast ja Põhja-Ameerikast rohkem otsest ning kaudset välisabi kui ükski teine uusdemokraatia.
Samal ajal põhineb meie edulugu suures osas usutavusel. Lennart Meri, Siim Kallas, Mart Laar ja Toomas Hendrik Ilves suutsid – igaüks omal viisil ja alal – moodustada ja juhtida meeskondi, kelle eesmärgiks oli muuta Eesti tõsiselt võetavaks euroopalikuks riigiks. See õnnestus.
Eestil läks korda murda umbusujää enda vastu. Ühelt poolt suutsime näidata, et me ei ole totalitarismikütkesse takerdunud endine sovetiriik.
Teiselt poolt tõestada, et oleme võimelised riigijuhtimises ning majandustegevuses ellu viima radikaalseid ja edasiviivaid uuendusi. Ja ennäe, Eesti hakkas jõudsalt kerkima nende reitingute, indeksite ning koefitsientide pingeridades, mis mõõdavad ja võrdlevad poliitilist ning majanduslikku olukorda mitmel maal.
Paraku võivad riigi usutavus ning kõrged kohad rahvusvahelistes pingeridades hajuda nagu kevadine lumi. Riiki on lihtne pankroti äärele viia. Kui poliitikud käituvad raha jagavate muinasjutukuningatena, kaotab Eesti kiiresti oma usutavuse ning usaldatuse. See toob kaasa reitingute languse. Ühepäevaperemehelik hetkekasu võib pikaks ajaks pärssida siirderiigi arengut.
Topeltoht
Kui rahaga laiamine ei arvesta piire, mille määrab sisemajanduse kogutoodang, ei saa teised seda riiki enam tõsiselt võtta. Meil on topeltoht. Oleme oma majandusega ikka veel üleminekuperioodis.
Me pole suutnud SKT kasvu peamootoriteks kujundada teadmistepõhisust, töö tootlikkust, väliskaubandust ega rahvusvahelist konkurentsivõimet.
Edukalt toimiv riik, nagu Eesti praegu on, tagab iseenesest kodanikele stabiilse palga- ning pensionikasvu. Et meie areng jätkuks tõusuteel, peab valitav XI riigikogu ja moodustatav koalitsioonivalitsus lahti ütlema hukutavast hullusest eirata vastutustundetult riigi tegelikke võimalusi.