Eile nägin ma Venemaad

Nägin eile taas Venemaad. Nägin Peterburi hiilgust ja viletsust, ja Kroonlinna ka. Eile on tinglik, sest Venemaa-reisi üks eesmärke kahe nädala eest oli oma silmaga ära näha, kuidas dirigeerib orkestrit maailmakuulus Valeri Gergiev.

Maria teater oli Gergievi-ootuses ärev. Tooliridade arv parteris oli kasvatatud vähemalt poolteise- kui mitte kahekordseks. Silm otsis vaistlikult pimedas saalis rohelisi silte kirjaga Exit – kõik läbipääsuteed nendeni olid täis pandud toole ja inimesi. Alles sel hetkel tabasin end esmakordselt mõttelt, et olen Venemaal. Kolm tundi piirivalve-armus ootamist ei loksutanud sedavõrd. Mis saab, kui täistopitud avariiväljapääsudega saalis midagi juhtub ja tekib paanika? Sellistele küsimustele vastust ei ole, kui sa oled Venemaal.

Õhtu Kroonlinnas oli rahulik, isegi romantiline. Merekaldal puhkamas ohvitseride perekonnad, lahes paistmas allveelaevade tornid. Kroonlinna Klub Ohvitserov oli roheline ja praelõhnane, laudade taga kudrutasid paarid. Tualettruumide põrandad lainetasid veest, sealt läbipääsuks puudus vaid klassikaline tellis. Lahtrid ise – loomulikult usteta, ülalt tilkusid loputuskastid. Lõpmatud segipekstud kui ka mehitatud kasarmutänavad. Koidula maja, mida väga tahtsin näha, ja mille taastamine ehk kunagi lõpule jõuab.

Kroonlinn oli kogemus ja mitte ainult – ohtlikum on see, kui palju oleme vene ajast unustanud.

Nägin Peterburi hotelliaknast vonklevate tellisridadega laotud elumaju ega mäleta õieti, kas me ikka tundsime kunagi hirmu, et nii ehitatud maja kunagi kokku vajub. Rõdudel lilli ma ei näinud -– pole millegi üle rõõmustada. Vaadake, kui palju Eestis on juba lilli ja rõõmu ilust! Peterburis ma ei näinud rõõmsaid venelasi. Meie, eestlased, tundsime piinlikkustki, et seal nii palju naersime. Aga mitte nende kurbade ilmetega inimeste üle.

Lahkudes Venemaa hotellist, võinuks administraatoriga või kolm päeva vaielda, kas seltskonna passid tagastatakse üksnes grupovoditelile või passi omanikule. Aga kui grupijuhti ei olegi? Selline väitlus ei vasta Venemaa olmeloogikale.

Venemaal on aeg-ajalt kasulik käia. Et tuletada meelde seda, mida me juba enam ei mäleta. Et sul võib olla etteostetud pilet mis tahes muuseumi, kuid tegelikkuses valitseb mitmetunnine järjekord ja muttide võim, kelle armust sa Venemaa kultuuritemplites liigud.

Mitmed meist tundsid kergendust tsiviliseeritud riiki tagasi jõudes. Mitmed meist said jalustrabava äratundmise – Eesti oleks võinud olla samasugune, ja me poleks ise sellest aru saanud.

Kui te kahtlete, kas hääletada Euroopa Liidu poolt või vastu, käige veel enne referendumit ära Venemaal.