Torma vald on pannud käima puhkpilliorkestrite festivali
Tormast pärit mehed, Tallinna Tehnikaülikooli matemaatikaõppejõud Aksel Jõgi ja Tallinna Pedagoogikaülikooli vanemteadur Endel Laul koostasid paar aastat tagasi raamatu ”Eesti vanima pasunakoori lugu: Torma puhkpilliorkester 150”.
Seal on kirjas, kuidas Torma kihelkonnakooli õpetaja ja vennastekoguduse jutlustaja Adam Jakobson ning baltisaksa kirjamees ja arst Georg Julius Schultz-Bertram 1848. a eesti maarahva pasunakoori asutasid.
Laul ja Jõgi tuletavad meelde, et eestlaste kui rahvuse eneseteadvus hakkas kasvama just laulu- ja mänguseltsides. Küllap oleme tänini kandnud endas uskumust, et ühtekuuluvustunne ja usaldus sünnib midagi koos tehes ja seda tegu lauldes ja tantsides ülistades.
Laul, pillimäng ja kirjasõna
Adam Jakobson (1817–1857) oli silmapaistev köster-koolmeister, kes tormalaste vaimuannetesse ja kultuurihuvisse austusega suhtus. 1857. a kirjutas Jakobson raamatu ”Monni armastuse sanna mängo ja laulosöbradele”, kus tutvustas laulu- ja mängukooride asutamise kogemusi ja kutsus maarahvast üles asutama iseoma südamerõõmuks laulu- ja mängukoore üle kogu maa.
Rahva vaimustus oma orkestri loomisest oli nii suur, et muusikariistade muretsemiseks hakati korjandusi tegema. Raha annetasid nii Tartu professorid, ametimehed kui ka lihtkodanikud, kelle hulgas Jakobsonil oli palju sõpru.
Pillimängijaid tuli kohale isegi kaugetest küladest – Kasepäält, Ootkakult, Iraverest, Rääbiselt, Sadalast, Tarakverest –, põhiliselt külakooliõpetajad, taluperemehed ja kihelkonnakooli poisid.
Adam Jakobson sai koolmeistri, köstri, laulu- ning mängukoorijuhina väga tuntuks kogu kihelkonnas ja naaberkihelkondadeski.
Et eestlane saaks aimu euroopalikust kõrgkultuurist, tõlkis Jakobson eesti keelde helilooja Franz Joseph Haydni elukäiku tutvustava teose ”Josep Haideni ellokäik”. See ilmus oma aja kohta erakordselt suure tiraaþiga, 2000 eksemplari.
Laul ja Jõgi kirjutavad, et kui Adam Jakobson 1857. a suri, oli teda ära saatmas nii palju rahvast, et kõik ei mahtunud kirikusse ega surnuaeda.
Isa jälgedes
Adam Jakobson pärandas kogu oma vaimujõu esiklapsele Carl Robertile. Laulu- ja pasunakoori arenguks sai poeg küll vähem teha kui isa, kuid kujundas eestlaste mõttemaailma eriti oma õpikute kaudu.
1867. aastal ilmus C. R. Jakobsoni ”Uus Aabitsaraamat” (tiraaiga 10 000 eksemplari), mis esmakordselt arvestas ka eesti talulapse tundeelu. Samal aastal ilmus veel valla- ja mõisakoolidele mõeldud ”Kooli Lugemise raamatu” I osa.
Tema koolilugemiku kaudu jõudsid rahvuslikus vaimus luuletused ja laulud peaaegu iga eestlaseni. Rahva seas muutusid üldtuntuks ja viisistatuna lauldavaks Lydia Koidula luuletused ”Sügise mõtted”, ”Sind surmani”, ”Mo isamaa on minu arm”, ”Miks sa nutad lillekene”, ”Meil aia ääres tänaval”, ”Eesti muld ja Eesti süda”.
Jakobson pidas eestlase hingeelu arendamise seisukohast eriti tähtsaks lauluõpikute koostamist. Nii valmiski tal laste- ja segakooridele mõeldud kahe-, kolme- ja neljahäälsete laulude kogumik ”Rõõmus laulja”.
Pillipuhumisest tähtsam
1940. aasta juunis alanud Nõukogude okupatsioon keelustas kõik ühiskondlikud ja kultuurilised seltsid ning lõikas seega läbi Torma mängu- ja lauluseltside plaani anda ühiselt välja ”Torma albumi” teine osa, mis pidi olema pühendatud Adam ja Carl Robert Jakobsonile.
Mõne aja pärast tõusis Eesti kohale haakristiga punalipp. Elu alalhoidmine sai okupatsioonide tingimustes tähtsamaks kui pillipuhumine.
Sõjajärgses Tormas oli säilinud rahvamaja ja 1946 mängis puhkpilliorkester taas. Repertuaari valik toimus küll Glavliti terase pilgu all ja 1950. aasta märtsipleenumi otsuse valguses langesid põlu alla ning kuulutati kodanlikeks natsionalistideks Cyrillus Kreek, Tuudur Vettik, Alfred Karindi.
Paljudest raskustest hoolimata leidis Torma orkester võ
imalusi jätkata, sest pillimäng ja muusikaarmastus on kandunud põlvest põlve edasi.
Neli ja pool aastakümmet on orkestrit elus hoidnud Alfred Õunapuu, kes suunas inimesi pillimängu juurde oma julgustava sõna ja nõuannetega. 1998. aastal ulatas Alfred Ôunapuu taktikepi orkestri noorele tromboonimängijale Enno Tublile.
Nii on Adam ja Carl Robert Jakobsoni alustatu jätkunud tänaseni. Torma vallas on saadud käima seltsitegevus ning möödunud aastal pandi koos vallavalitsuse, kohalike kultuuritöötajate ja põllumeeste seltsiga alus Torma puhkpilliorkestrite festivalile.
Sel suvel toimub festival 21. juulil ja on pühendatud C. R. Jakobsoni 160. sünniaastapäevale.
Imbi Paju
Lisateavet Torma festivali TOPOF kohta
Ahto Vili (050) 4 42 27
Kaja Ivask (052) 2 09 23
e-mail: linnutaja@hot.ee
Uudised
Eesti vanima pasunakoori lugu
Torma vald on pannud käima puhkpilliorkestrite festivali
Tormast pärit mehed, Tallinna Tehnikaülikooli matemaatikaõppejõud Aksel Jõgi ja Tallinna Pedagoogikaülikooli vanemteadur Endel Laul koostasid paar aastat tagasi raamatu ”Eesti vanima pasunakoori lugu: Torma puhkpilliorkester 150”.
Seal on kirjas, kuidas Torma kihelkonnakooli õpetaja ja vennastekoguduse jutlustaja Adam Jakobson ning baltisaksa kirjamees ja arst Georg Julius Schultz-Bertram 1848. a eesti maarahva pasunakoori asutasid.
Laul ja Jõgi tuletavad meelde, et eestlaste kui rahvuse eneseteadvus hakkas kasvama just laulu- ja mänguseltsides. Küllap oleme tänini kandnud endas uskumust, et ühtekuuluvustunne ja usaldus sünnib midagi koos tehes ja seda tegu lauldes ja tantsides ülistades.
Laul, pillimäng ja kirjasõna
Adam Jakobson (1817–1857) oli silmapaistev köster-koolmeister, kes tormalaste vaimuannetesse ja kultuurihuvisse austusega suhtus. 1857. a kirjutas Jakobson raamatu ”Monni armastuse sanna mängo ja laulosöbradele”, kus tutvustas laulu- ja mängukooride asutamise kogemusi ja kutsus maarahvast üles asutama iseoma südamerõõmuks laulu- ja mängukoore üle kogu maa.
Rahva vaimustus oma orkestri loomisest oli nii suur, et muusikariistade muretsemiseks hakati korjandusi tegema. Raha annetasid nii Tartu professorid, ametimehed kui ka lihtkodanikud, kelle hulgas Jakobsonil oli palju sõpru.
Pillimängijaid tuli kohale isegi kaugetest küladest – Kasepäält, Ootkakult, Iraverest, Rääbiselt, Sadalast, Tarakverest –, põhiliselt külakooliõpetajad, taluperemehed ja kihelkonnakooli poisid.
Adam Jakobson sai koolmeistri, köstri, laulu- ning mängukoorijuhina väga tuntuks kogu kihelkonnas ja naaberkihelkondadeski.
Et eestlane saaks aimu euroopalikust kõrgkultuurist, tõlkis Jakobson eesti keelde helilooja Franz Joseph Haydni elukäiku tutvustava teose ”Josep Haideni ellokäik”. See ilmus oma aja kohta erakordselt suure tiraaþiga, 2000 eksemplari.
Laul ja Jõgi kirjutavad, et kui Adam Jakobson 1857. a suri, oli teda ära saatmas nii palju rahvast, et kõik ei mahtunud kirikusse ega surnuaeda.
Isa jälgedes
Adam Jakobson pärandas kogu oma vaimujõu esiklapsele Carl Robertile. Laulu- ja pasunakoori arenguks sai poeg küll vähem teha kui isa, kuid kujundas eestlaste mõttemaailma eriti oma õpikute kaudu.
1867. aastal ilmus C. R. Jakobsoni ”Uus Aabitsaraamat” (tiraaiga 10 000 eksemplari), mis esmakordselt arvestas ka eesti talulapse tundeelu. Samal aastal ilmus veel valla- ja mõisakoolidele mõeldud ”Kooli Lugemise raamatu” I osa.
Tema koolilugemiku kaudu jõudsid rahvuslikus vaimus luuletused ja laulud peaaegu iga eestlaseni. Rahva seas muutusid üldtuntuks ja viisistatuna lauldavaks Lydia Koidula luuletused ”Sügise mõtted”, ”Sind surmani”, ”Mo isamaa on minu arm”, ”Miks sa nutad lillekene”, ”Meil aia ääres tänaval”, ”Eesti muld ja Eesti süda”.
Jakobson pidas eestlase hingeelu arendamise seisukohast eriti tähtsaks lauluõpikute koostamist. Nii valmiski tal laste- ja segakooridele mõeldud kahe-, kolme- ja neljahäälsete laulude kogumik ”Rõõmus laulja”.
Pillipuhumisest tähtsam
1940. aasta juunis alanud Nõukogude okupatsioon keelustas kõik ühiskondlikud ja kultuurilised seltsid ning lõikas seega läbi Torma mängu- ja lauluseltside plaani anda ühiselt välja ”Torma albumi” teine osa, mis pidi olema pühendatud Adam ja Carl Robert Jakobsonile.
Mõne aja pärast tõusis Eesti kohale haakristiga punalipp. Elu alalhoidmine sai okupatsioonide tingimustes tähtsamaks kui pillipuhumine.
Sõjajärgses Tormas oli säilinud rahvamaja ja 1946 mängis puhkpilliorkester taas. Repertuaari valik toimus küll Glavliti terase pilgu all ja 1950. aasta märtsipleenumi otsuse valguses langesid põlu alla ning kuulutati kodanlikeks natsionalistideks Cyrillus Kreek, Tuudur Vettik, Alfred Karindi.
Paljudest raskustest hoolimata leidis Torma orkester võ
imalusi jätkata, sest pillimäng ja muusikaarmastus on kandunud põlvest põlve edasi.
Neli ja pool aastakümmet on orkestrit elus hoidnud Alfred Õunapuu, kes suunas inimesi pillimängu juurde oma julgustava sõna ja nõuannetega. 1998. aastal ulatas Alfred Ôunapuu taktikepi orkestri noorele tromboonimängijale Enno Tublile.
Nii on Adam ja Carl Robert Jakobsoni alustatu jätkunud tänaseni. Torma vallas on saadud käima seltsitegevus ning möödunud aastal pandi koos vallavalitsuse, kohalike kultuuritöötajate ja põllumeeste seltsiga alus Torma puhkpilliorkestrite festivalile.
Sel suvel toimub festival 21. juulil ja on pühendatud C. R. Jakobsoni 160. sünniaastapäevale.
Imbi Paju
Lisateavet Torma festivali TOPOF kohta
Ahto Vili (050) 4 42 27
Kaja Ivask (052) 2 09 23
e-mail: linnutaja@hot.ee