2. NÄDAL
INVASPORT
Melbourne´is kurtide olümpiamängudel sai Hans Kristjan Paukson meeste teivashüppes kolmanda koha.
Meeste kümnevõistluse võitis Paukson, Andres Liiviste oli neljas. Martin Kuusk sai 200 m seliliujumises seitsmenda, 200 m rinnuli-ujumises kuuenda ja 50 m seliliujumises seitsmenda koha.
Kairit Olenko võitis nii 100 meetri tõkkejooksus kui seitsmevõistluses kuldmedali.
JALGPALL
Mart Poomi koduklubi Sunder land võitis Inglismaa karikavõistluste kolmandas ringis Londoni Crystal Palace.i 2:1 ja pääses 32 tugevama hulka, kus kohtub Premier League’i meeskonnaga Everton.
Riias Livonia Cup 2004 mängus alistas Läti meister Riia Skonto Eesti meistri Tallinna FC Levadia 4:3.
JUDO
Jaapanis Tokyos kaotas Indrek Pertelson turniiril Kano Cup avaringis brasiillasele Daniel Hernandesile ja langes konkurentsist välja.
KERGEJÕUSTIK
Balti noorte mitmevõistluse maavõistluse Tallinnas võitis kõikides võistkondlikes arvestustes Eesti.
KÄSIPALL
Eesti meeskond võitis EM-valikturniiril Luksemburgi 29:22 ja 38:34.
LASKESUUSATAMINE
Eesti meeskond koosseisus Janno Prants, Indrek Tobreluts, Roland Lessing ja Dimitri Borovik sai MK-sarja 4 x 7,5 km teatesõidus Oberhofis 13. koha.
Samas peetud MK-sarja sprindietapil sai Lessing 31., Prants 48., Borovik 59. ja Tobreluts 64. koha. Järgnenud 12,5 km pikkusel jälitussõidul sai Lessing 48. koha, Prants ja Borovik ei startinud.
MALE
ESS Kalevi 15. rahvusvahelise kiirmaleturniiri «Meenutades Paul Kerest» võitsid Aleksei Ž.irov (Hispaania, pildil) ja Jekaterina Kovalevskaja (Venemaa).
ORIENTEERUMINE
Soomes Joutsenos suusaorienteerumisvõistlustel sai meeste 19 km distantsil Tõnis Erm 7., Raul Kudre 10. ja Taavi Nurmel 19. koha. Lühirajal sai Erm 4. ja Kudre 7. koha.
SUUSAHÜPPED
Kesk-Euroopa nelja hüppemäe turnee neljanda etapi valikvõistlusel Bischofshofenis hüppasid nii Jaan Jüris kui Jens Salumäe 112 meetrit ja põhivõistlusele ei pääsenud.
MK-etapil Willingenis hüppas Jüris valikvõistlusel 116 meetrit ja pääses lõppvõistlusele, kus hüppas 102 meetrit ja sai 45. koha, Salumäe ei võistelnud.
SUUSATAMINE
Otepää MK-etapil võitis naiste 10 km klassikasõidu Marit Bjørgen (Norra) Hilde G. Pederseni (Norra) ja Katerina Neumannova (Tšehhimaa) ees. Kristina Šmigun sai 6., Silja Suija 25., Katrin .migun 41., Õnne Kurg 42., Piret Pormeister 43. ja Kaija Udras 45. koha. Meeste 15 km klassikasõidu võitis Andrus Veerpalu Frode Estili (Norra) ja Jaak Mae ees. Kaspar Kokk sai 16., Priit Narusk 25., Meelis Aasmäe 43., Risto Roonet 53., Aivar Rehemaa 54., Priit Talves 55., Martten Kaldvee 56, Jaan Kallak 57. ja Kein Einaste 59. koha.
Otepää sprindietapp jäeti halbade ilmastikuolude tõttu ära.
FIS Marathon Cupi teisel etapil, 38. Jizerska 50 km suusamaratonil Tšehhimaal Bedrichovi ümbruses sai Raul Olle teise koha.
Jana Rehemaa sai USA murdmaasuusatamise meistrivõistlustel naiste 15 km klassikasõidus 5. koha, klassikasprindis oli Rehemaa 13.
TENNIS
Maret Ani võitis Canberras 110 000 USA dollari suuruse auhinnafondiga naiste turniiril valikturniiri avaringis Saori Obata (Jaapan) 6:3, 3:6, 6:3, kuid kaotas teises ringis Sandra Klöselile (Saksamaa) 6:7, 7:5, 3:6 ja põhiturniirile ei pääsenud.
VÕRKPALL
Eesti meistriliiga Schenker klubide treenerid valisid desembri parimaks mängijaks Janis Sirelpuu.
Poiste (1987. a ja hiljem sündinud) EM-võistluste alagrupiturniiril Pärnus võitis Eesti Horvaatia 3:0, Hollandi 3:1 ja Leedu 3:0, kuid kaotas Serbia ja Montenegrole 1:3 ning pääses märtsi lõpus-aprilli alguses Riias peetavale finaalturniirile.
Mõõganaiste uus elu ehk tuld, veteranid!
Motiveeritus sünnitab suuri tegusid. Ma pole ammu nii innustunud olemise ja usust laetud sõnadega sportlasi näinud, kui möödunud nädalal sisekaitseakadeemias meie kuulsamate naisvehklejate Heidi Rohi ja Maarika Võsuga kohtudes. Nad on taas järjepeal, asjad liiguvad, nad ootavad pealetungi Hiina müürile.
Mäletate, möödunud aasta kevadel, pärast ootamatut tõsiasja, et kindlana tundunud pääs Ateena olümpiamängudele ühtäkki minetati, oli Eesti saavutustest tulvil epeevehklemine kui piksest rabatud. Olümpiast jäid eemale nii meeskond kui naiskond, tagatipuks kaotasid ühe torkega (!) individuaalse olümpiapileti Võsu ja ka Kaido Kaaberma. Üldpilt oli leebelt öeldes kurb, maad võttis masendus.
Nagu sellistel puhkudel ikka, lõid välja hõõrdumised, pillati sõnu, mida praegu vist enam ei korrataks. Kauaaegne vehklemisliidu president Ants Veetõusme pani vastu talve ameti maha. Oli põhjust arvata, et loobub ka mõni meie tippvehklejatest, kõik ju üle kolmekümne.
Ei midagi sarnast, kriis elati üle. Mõõgaga vehkimise isu tuli tagasi, kõrvale ei astunud ükski. Atlanta olümpia viies, MM-2002 pronksine ja EM-2003 hõbedane naiskond on end uuesti leidnud, tunneb vehklemisest rõõmu, naudib toetajate sooja suhtumist ega põlga vaeva usalduse õigustamiseks. Loobumisest pole teatanud ka ükski meeskuulsus. Et seda mõista, ei pea olema tippatleet, ei ole lihtne kauaaegne armastus päevapealt maha jätta. Sügisel andis sellest märku Jüri Jaanson, äsja ka Erki Nool.
Tallinnas Maarjamäel sisekaitseakadeemia rektori Peeter Järvelaiu kabinetis rektori, vehklejate ja nende uue mäned.eri Imre Tiidemanni entusiastlikele tulevikumõtetele kaasa elades ei olnud võimalik kahtlema jääda – ka nemad polnud lõppsõnaks valmis. Ja jumal tänatud. Miks peaks taanduma küpsed meistrid, kui noored neile liiga teha ei suuda? Detsembris peetud Eesti karikavõistlused epeevehklemises võitis 32-aastane, kolmandaks tuli 38-aastane, kaotades vaid karikavõitjale poolfinaalis.
Taanduda tasub siis, kui on, kellele teed teha. Möödunud aasta parima vehkleja au pälvisid Maarika Võsu ja Nikolai Novosjolov (24). Tugev koondis vajab nii kogemusi kui värsket verd. Ka parim meesvehkleja valis õpipaigaks sisekaitseakadeemia.
Mõõgastatud maksu- ja tolliametnikud
Ees on Euroopa meistrivõistlused (juuni-juuli vahetusel) Ungaris ja maailmameistrivõistlused Saksamaal (8.-15. okt). Muidugi ei jäeta vahele universiaadi Türgis (augusti keskpaiku), sest kõik Eesti vehklemiskoondnaiskonna liikmed on üliõpilased.
Kõik õpivad ja treenivad ühes kohas, Eesti Sisekaitseakadeemias, kõigist võivad saada maksu- ja tolliametnikud. See on midagi erakordset. Mis neid sinna tõmbab?
Tuleb välja, et seda pole sugugi vähe. Akadeemia on andnud vehklejate käsutusse oma sportimis-, elamis- ja õpperuumid, rääkimata Pirita linnaosa üldteada plussmärkidest . Maarjamäe on kaunis ja ideaalne koht väljas jooksmiseks, võimlemiseks, jalgrattasõiduks ja muul moel liigutamiseks. Kui vaja, liigutatakse ka õppeplaane, et maailma paremikku kuuluvatel sportlastel hädavajalik võistlus ega treeningutsükkel vahele ei jääks. Paar nädalat tagasi saabuti heas tujus treeningulaagrist Egiptuses. Arvukalt tippmedaleid võitnud naised põlevad jälle tungist võistlustulle. Uskugem vehklemisnaisi, kui nad ütlevad, et tunnevad rõõmu Imre Tiidemanni juuresolekust.
Sügisel end samuti akadeemiaga sidunud viievõistleja on nendele nüüd nii õpingukaaslane, treeningupartner, nõuandja kui mänedžer. Juba valmistatakse ette rahvusvahelise treeningulaagri korraldamist Maarjamäel, akadeemia järjepanu uuenevas spordihoones. Pole mõeldav täristada mõõka üksnes isekeskis, ka treeningurutiinist läbimurdmiseks tuleb võimalusi leida.
Imre Tiidemann (34), kes oma pika karjääri kestel paljut kogenud, on samuti särtsu täis. Epeenaised võtsid ta kohe omaks. Viievõistleja on naistega vehelnud ja tunnistab, et võib nendele ka kaotada. Aga tal on naiste võitmiseks liiga hea süda, ta hoiab end alateadlikult tagasi, ei taha neile haiget teha.
Juuraprofessor Järvelaid tõi päris karmi võrdluse: «Tunneksin rõõmu, kui mul oleks rohkem sellise tasemega professoreid nagu Imre sportlasena . kolmekordne olümplane, kolmekordne MMi neljas mees, Euroopa meister.»
Õpingud sisekaitseakadeemias toimuvad eesti keeles. Ka Irina Embrichi ja Olga Aleksejeva jaoks, kel emakeeleks vene keel. Nad saavad hakkama, kinnitab rektor. Kes hakkama ei saa, teevad kõigepealt läbi sajatunnise keelekursuse. Jõuludeks kinkis rektor vehklejatele uued õpikud. Vabariiklik vehklemisaktiiv vastas Peeter Järvelaidi ettevõtlikkusele tema valimisega Eesti Vehklemisliidu asepresidendiks. See on alles algus, on rektor hasartselt lubanud. Akadeemia juhi spordisõbralikkuse tagamaad pole vaja kaugelt otsida . abikaasa Mari Palm-Järvelaid kuulus omal ajal NSV Liidu sõudmiskoondisse.
Kunagi ammu perspektiivika sportlasena Moskvasse edutatud ja seal spordiinternaatkooli lõpetanud Heidi Rohi tunnistab, et tahab õppida: «Kummaline, aga see meeldib mulle isegi väga,» imestas ta. Kaalukam oli tol kohtumisel rektori kabinetis siiski Rohi järgmine lause: «Poleks sisekaitseakadeemia meile pakkumist teinud, poleks me tippspordis jätkanud.»
Hüljatute naasmine
Juuni 2004. Olümpiapääsmeta jäänud Eesti epeenaiskond on EMil Kopenhaagenis. Juhendamas pole kedagi, peatreener Samuil Kaminski sõlmis töösuhte norralastega, asendajat pole. Nii tuntud ja tunnustatud. Milline materjal, kui kõnekad saavutused! Ideaalne võimalus silma paista treeneril, kel auahne soov silma paista -tule ja võta valmis meistrid üle!
Eesti naiskond lõpetas tolle EMi viiendana, individuaalturniiril pääses 16 hulka neljast koguni kolm. Vara veel meid maha kanda, tundsid nad.
Heidi Rohil on siiani valusalt südame peal eemalejäämine Ateena mängudest: «Seda, kuidas meile enne olümpiat ära tehti, me enam korrata ei lase.» Ta peab silmas suurriikide vahelisi kombineerimisi olümpiapunktide kogumisel ja kohtunike tegevust, mille tulemusena Eesti naiskond olümpiapiletita jäi.
Püüdsin oponeerida: kaotustega vehklemisrajal aitasite sellele ise kaasa… Nad pole nõus, nad on veel tänagi veendunud, et nendega käituti äärmiselt ebasportlikult. Neid võib mõista. Raskem on olümpiale saada, kui seal medal võita -selliseid sõnu võib meie epeenaiste kohta küll julgelt kasutada.
Imre Tiidemann ennast vehklemiskoondise juhendajaks ei pea, ta nõustub end nimetama vaid aitajaks. Aga naiskonna eesmärki võistelda kolme ja poole aasta pärast Pekingi olümpiamängudel kinnitas ka tema.
Ja ise?
Tiidemann võistleb veel, niipea küll mitte viievõistluses, kuid siiski rohkem kui ühel alal. Varsti on Eesti meistrivõistlused laskmises, kõigepealt läheb viievõistleja püstolimehi kimbutama. Aga ta teab, ja küllap mitte juhuslikult, et Euroopa meistrivõistlused õhkrelvadest laskmises toimuvad veebruari lõpus siinsamas, Tallinnas. Tiidemann laskmise EMile? Saame näha.
See pole kõik. Suur rahvusvaheline vehklemisturniir Tallinna Mõõk peetakse seekord märtsis, mitte jaanuaris. Tiidemann on seal aastate jooksul paljusid pärisvehklejaid võitnud, eestlastest parimgi olnud. Võimalik, et ta tõmbab jälle mõõga tupest. Viievõistlusest esialgu hoidub, niipea ei proovi.
Aga päriselt ei loobu ka. Niisiis, veteranid ei astu mängust välja. Suurepärane. Keskmiselt kolmekümne viiene keskmine ärimees, kelle-suguseid on ekssportlaste hulgas lugematul hulgal, ei lähe kellelegi korda. Samas eas tippsportlase suutlikkus huvitab paljusid. Andku aga tuld.
VALERI MAKSIMOV, tegevtoimetaja
NÄDALA TEGIJA: ANDRUS VEERPALU
Kodus võita oli eriti magus
Viis aastat on Otepääl oodatud oma suusataja võitu. Korraldajad on selle nimel vaeva näinud ja tööd teinud, et suusapeole ükskord ometi ka sportlikult poolelt väärikas kroon panna. Sest seni lahutas sajaprotsendilisest meelerõõmust ikka vaid esikoht. Nüüd parandas olümpiavõitja ja maailmameister Andrus Veerpalu sellegi iluvea.
Kehva suveilma trotsinud publik sai laupäeval MK-võistluste Otepää etapil elamuse täie raua eest. Võistluste peakorraldaja Alar Arukuusk ja peakohtunik Tiit Pekk olid täieõiguslikud võidu kaasautorid ning võtsid vastu õnnitlusi.
«Mees teiselt planeedilt,» öeldi Veerpalu kohta suusastaadionil ja pärastisel pressikonverentsil. Päevakangelane ise oli tagasihoidlikum. Kinnitades küll, et mitte tema ise, vaid suusad olid seekord teiselt planeedilt.
Määrdemeister Are Metsa ettevalmistatud suusad andsid Veerpalu sõidule erilise lennukuse ning tõusudel pidasid kui roomikud.
«Suusad lippasid tõesti nii hästi, et laskumistel pidin valima, kummalt poolt eessõitjatest mööduda,» muheles elu viienda suurvõidu saanud Veerpalu. Tema sõnul võinuks see võit kodurajal varemgi tulla, kuid puudus õige distants. «Ühisstardi lõpp ei ole minu tugevam külg. Seekord oli kõik nii kui vaja,» arutles kodupubliku ees võidu võtnud sportlane.
«Täna oli siin minu päev. Magasin öösel nagu karu. Kõrgmägedes treenimine mõjus hästi. Kõik klappis, enesetunne ja suusad olid superhead. Olen samade suuskadega varemgi võitnud. Määrded tegid täna suusad veelgi paremaks,» säras Veerpalu pärast võitu.
Samas oli meie esisuusataja seda meelt, et ega ainult Otepää raske rada temast kindlat võitjat teinud. Sportlik vorm peab ikka samuti vastav olema.
Treener Mati Alaver märkis õigesti, et tänavusel hooajal on MM-võistluste kõrval iga suusataja jaoks tähtsuselt järgmine võistlus kodune MK-etapp. Eesti meestel see õnnestus ja nüüd on MMile mõeldes kuidas kellelgi: natuke vormiteravikku paremaks timmida või püüda seda säilitada. (ESL)
Mees, kes andis endast kõik. Mees, kes riskis, et võit koju jääks. Mees, kes võitis
kõiki suurelt. Andrus Veerpalu, Eesti. TARMO MERI
MEHED. 15 KM, KLASSIKATEHNIKA
Andrus Veerpalu (Eesti) 37.17,1
Frode Estil (Norra) +42,3
Jaak Mae (Eesti) +45,4
Harald Espen Bjerke (Norra) +59,3
Axel Teichmann (Saksamaa) +1.08,5
Mathias Fredriksson (Rootsi) +1.09,7
Kurvastav kurtus
Tehes aasta lõpul kokkuvõtteid läinud spordiaastast, leiti üsna üksmeelselt, et see oli hea. See hea sisaldas nii olümpiamedaleid, uusi spordibaase, sportlaste toetusi kui muudki. Niisugune polnud mitte ainult ülemuste, vaid ka ajakirjanike hinnang.
Samas vaimus möödus ka spordirahva aastalõpupidu, senistest kõige õnnestunum.
Ette astunud ülemused kiitsid sportlasi ja omaenda panust, auhinnatud sportlased kiitsid iseennast ja abistajaid. Voolas šampus, mürtsus muusika. Pidu nagu peab.
Mine tea, ehk on kosutavgi see spordirahva eneseusk, et kui kõigil muudel elualadel leiab alati vajakajäämisi, möödalaskmisi, muresid ja soovidajätmisi, siis spordis erandlikult laabub kõik hästi ja probleemideta. Rahval rõõmu sellestki.
Kõik võinuks nii olla ja jäädagi, kui polnuks üht asjaolu. Ja nimelt – kui polnuks nii, et samal ajal olid maailma teises servas sajad tuhanded jäänud ilma elust ning miljonid ilma kõigest, mis neil oli. Kui lähinaabrite juures poleks valitsenud sügav lein. Kui juba polnuks kogu maailm muret täis ning kõige viimane asi, mis kellelegi meenuda võinuks, oli sport ja sportlased. Kui kogu aastalõpueelne maailm poleks mõelnud ainult ühest.
Sellepärast on natuke kurb, et sel spordiõhtul ei kuulnud üheski ülesastumises sõnakestki sellest suurest ühismurest ning mitte keegi ei teinud ettepanekut vaikseks leinaminutiks.
Seda ei saa nimetada teisiti kui empaatiliseks kurtuseks. Empaatia, meenutame, tähendab võõra mure mõistmist ja kaasatundmist.
Tõsi, kuuldavasti ärganud riigijuhidki viimsel hetkel ja taibanud kõned ümber teha. Neil on selleks nõuandjad. Sportlased, ilmas kõige rohkem ringi rändav, kõige internatsionaalsem rahvas, ei peaks vajama nõuandjaid, et neile meenuksid käidud maad ja kohatud sõbrad. Ja lõpuks – korjati ju peol raha lahkunud kaaslaste perede heaks. Siit olnuks üksainus samm edasi.
Ei tea, võib-olla on siin tegemist osaga ühest suuremast hoiakust. Sellest, et me oleme nüüd kaitstud Euroopa Liidu poolt ning varjatud NATO vihmavarjuga. Et meie mured on nüüd murtud. Et kurjem osa maailmast ei pääse enam meile kallale ja muuga polegi meil asja. Ning siit loogiliselt edasi: et meie spordirahvas elab keset muud elu otsekui kaitsva klaaskupli all, nautides omaenda edu ja rahva armastust, ning muuga pole tal asja.
Ütlete, et nii see nüüd ka ei ole? Veel üks näide. Olümpiavõitjate Kogu senine president Jaan Talts saatis aasta lõpul rahva sekka järgmise sõnumi: «2002. aastal, mil asutasime Olümpiavõitjate Kogu, seadsime esimeseks eesmärgiks olümpiavõitjatele sotsiaalsete garantiide loomise. Täna võime tõdeda, et see eesmärk on täitunud . 2005. aasta riigieelarves on viiele olümpiavõitjale ette nähtud riiklik toetus.»
Ehk seesama teiste sõnadega: mitme tegevusaasta jooksul oli olümpiavõitjate esimeseks (ning ainsana märgitud) eesmärgiks iseendile riikliku toetuse väljarääkimine.
See oli sõnum, mida rahvas meie spordi kõige auväärsematelt vaevalt ootas. Sest selline sõnum ei räägi kahjuks muust kui sotsiaalsest kurtusest.
Siiski usun . õigemini, ma tean seda, et mitte kõik olümpiavõitjad ei ole väljaöelduga nõus. Et on neid, kes on veendunud, et olümpiavõitja nimetus, positsioon ja au kohustavad ennekõike andma, mitte saama.
Sport läheb inimestele korda rohkem kui miski muu. Sportlased, olgu nende ego kui tahes suur, peavad mõistma, et nad ei ela suletud maailmas või üksnes iseendale.
PAAVO KIVINE, kolumnist
Aastalõpupidu pakkus paljutki. Ka kujutlusvõimele, kui rolli hästi sisse elada. Midagi igale vanusele, midagi üllatavat, ilusat. Aga pole maailmas veel peetud pidu, mille järel viimane kui üks ütleks: paremini pole enam võimalik. LEMBIT PEEGEL
Ka head võib olla liiga palju
Jõulude ja aastavahetuse paiku võinuks ka spordimaailm rohkem hingetõmbamisele pühenduda, mitte kogu aeg treenida ja võistelda. Spordiennustuse toimetajana nägin, et iga päev kuskil midagi toimus.
Ei lastud puhata. Terve aastavahetuse jaurasid Kesk-Euroopas suusahüppajad oma traditsioonilise turneega.
Venelased meie jõulude ajal mõistetavalt puhata ei tahtnud ja litter oli mängus, niisamuti käis tavapäraselt juunioride hoki-MM. Ka NBAs ei antud armu. Kohe pärast esimest jõulupüha jooksid meeskonnad väljakule Inglismaa jalgpalliliigades.
Vähe sellest, Briti saartel taoti palli 28. ja 29. detsembril ning isegi 1. jaanuaril.
Võib-olla tõesti on Briti fännidel tore 1. jaanuaril aastavahetust staadionil jätkata, aga ajal mil sportlased keset väljakut surnult kokku kukuvad, võiks pisut järele mõelda. Chelsea peatreener Jose Mourinho teatas juba jõulukuu keskel, et meeskond ei pea pühade ajal ühtegi vaba päeva. Et tegu on professionaalidega ja kõrgete eesmärkide nimel tuleb treeningule tulla nii Kristuse sünnipäeval kui igal muul päeval.
Vahetevahel, kui mõni asjaosaline on muhedamas tujus, märgitakse, et nojah, see ju kõigest mäng. Kuid meenub see üha harvemini. Pigem rõhutatakse, et eesolev kohtumine käib «elu ja surma peale» jms.
Hispaanias rõhutatakse eriti alati Madridi Reali ja Barcelona mänge, Inglismaal Chelsea, ManU ja Arsenali omavahelisi mõõduvõtmisi, Itaalias AC Milani-Milano Interi ja AS Roma-Roma Lazio vastasseise.
Järjekordne mäng «elu ja surma peale» Lazio ja Roma vahel (läinud neljapäeval) möödus särgirebimise, kohtuniku mõjutamise ning publiku huligaanitsemise meeleolus. Peaosas oli taas MMil sülitamisega mainet kujundanud Roma poolkaitsja Francesco Totti. Ta oli kas ise maas, niitis, tald ees, vastaseid, lõi lamavat kolleegi või andis tööd küünarnukkidele.
Euroopa jalgpalliliigades kasvab hiilimisi võistkondade arv, sellest hooajast eriti Itaalia Serie A-s. Inglismaal mängib Premier League.is 20 meeskonda, esiliigas koguni 24. FIFA juht Sepp Blatter on anunud, et meeskondade arvu vähemasti ei suurendataks, kui neid vähendada ei taheta. Tulutult. Sestap ei viitsi ka klubide pallurid viimasel ajal sageli koondisega liituda või mõistetakse neid klubides hukka selle eest, kui nad on koondises viga saanud. ALDO MAKSIMOV
TALTSI VEERG
Rahvaspordist tippspordini
Olin kolm päeva Lõuna-Eestis ja seal toimunust või sellest ajendatult tulebki tänane lugu. Reedel allkirjastati Põlva uues Mesikäpa spordihallis pidulikult leping, mis kajastab rahvasporti. Leping sai seitse allkirja, mis lubab loota, et asi ei jää ainult paberile.
Erilise sära andis sündmusele vabariigi presidendi Arnold Rüütli kohalolek ja spordirahvast täis tribüünid. Pidulikule sündmusele järgnes kolmekilomeetrine kepikõnnimatk, kus tempotegijaks oli, usute või ei usu, president Rüütel isiklikult.
Tänu suusaliidu kutsele olin õhtul Otepääl MK-etapi avamisel. Toimus taaskohtumine armastatud spordialaga ja mis peamine, hea tuttava ja nüüdse staar-treeneri Mati Alaveriga. Jutt läks
ilma pikema sissejuhatuseta spordile, õigemini tippspordile.
Olen lubanud oma kirjutistes luua lugejatele räägitavast reaalset pilti. Nädalavahetusel oli mul see võimalus Otepääl olemas.
Kõigepealt püüdsin saada selgust Alaveri süsteemis, saada tõest pilti tema arvamuste-lubaduste ja tegelikkuse vahekorrast.
Ütlen ausalt, et viie minutiga oli mul pilt selge ja mulle tundus, et me räägime ühest ja samast asjast, mis oleks nagu eile pooleli jäänud.
Mati sõitis ööseks Tartusse, mina Käärikule. Magasin halvasti. Und segasid mõtted, et kas see kõik ongi nii lihtne, kui oled oskaja. Mind on selles isegi süüdistatud, kui püüan öelda, et sport on küll raske, aga mitte nii keeruline, et ei saaks planeerida rekordeid ja võite. Jäin ootama järgmist päeva, et oma mõtetele kinnitust saada.
Seda, mis edasi juhtus, teate te kõik isegi. Sellest kirjutati igas lehes. Minu eesmärk ei ole aga mitte võitude kajastamine, vaid see, kuidas võitudeni jõuti või kuidas sinna võib heal juhul jõuda.
Ütleme nii, et suusaspordi pärast ei maksa esialgu väga palju muretseda. Siinkohal räägime siiski ainult murdmaasuusatamisest. Suusatamise ümber on loodud suur ühine pere-. sponsorid, treenerid, abipersonal, vabatahtlikud, fännid jt. Nimesid ei tahaks siinkohal nimetada, sest kõiki üles lugeda ei jõua ja ma ei taha kedagi solvata nimetamata jätmisega. Raske on teistel spordialadel seda järele teha, aga võtke häbenemata eeskuju.
Kuuldes peatreeneri vastuseid Kristina Šmiguni võistlust puudutavatele küsimustele, jäi mind siiski kummitama Alaveri napisõnalisus. Kas selles suures meepotis pole siiski tilgake tõrva?
Reedel üllatas president Rüütel oma suurepärase füüsilise vormiga, laupäeval aga tõestas Alaver, et ta on oma ala spetsialist ehk nagu suusarahvas teda kutsub-. suusaprofessor.
Kibestunud Paavole
Eesti olümpiavõitjad ei ela suletud maailmas ega ela üksnes endale, nagu Sina väidad. Olümpiavõitjad on aktiivsed spordi ja tervete eluviiside propageerijad. Käivad spordivõistlustel, kohtuvad kooliõpilastega ja spordivad ise vastavalt võimetele.
Kogu riigis on hakatud üha enam aru saama, et sotsiaalsed küsimused vajavad kiiremat lahendamist.
Oleme tänulikud, et vabariigi valitsus kiitis heaks olümpiavõitjate toetused, ja loodame, et seda teeb ka Riigikogu. Vaatamata sellele, et Sina ja Sulle teadaolev olümpiavõitja pole sellega nõus.
PAREMAT TUJU SULLE SOOVIDES
JAAN TALTS
Uudised
Eesti Spordileht nr2 (2-3)
2. NÄDAL
INVASPORT
Melbourne´is kurtide olümpiamängudel sai Hans Kristjan Paukson meeste teivashüppes kolmanda koha.
Meeste kümnevõistluse võitis Paukson, Andres Liiviste oli neljas. Martin Kuusk sai 200 m seliliujumises seitsmenda, 200 m rinnuli-ujumises kuuenda ja 50 m seliliujumises seitsmenda koha.
Kairit Olenko võitis nii 100 meetri tõkkejooksus kui seitsmevõistluses kuldmedali.
JALGPALL
Mart Poomi koduklubi Sunder land võitis Inglismaa karikavõistluste kolmandas ringis Londoni Crystal Palace.i 2:1 ja pääses 32 tugevama hulka, kus kohtub Premier League’i meeskonnaga Everton.
Riias Livonia Cup 2004 mängus alistas Läti meister Riia Skonto Eesti meistri Tallinna FC Levadia 4:3.
JUDO
Jaapanis Tokyos kaotas Indrek Pertelson turniiril Kano Cup avaringis brasiillasele Daniel Hernandesile ja langes konkurentsist välja.
KERGEJÕUSTIK
Balti noorte mitmevõistluse maavõistluse Tallinnas võitis kõikides võistkondlikes arvestustes Eesti.
KÄSIPALL
Eesti meeskond võitis EM-valikturniiril Luksemburgi 29:22 ja 38:34.
LASKESUUSATAMINE
Eesti meeskond koosseisus Janno Prants, Indrek Tobreluts, Roland Lessing ja Dimitri Borovik sai MK-sarja 4 x 7,5 km teatesõidus Oberhofis 13. koha.
Samas peetud MK-sarja sprindietapil sai Lessing 31., Prants 48., Borovik 59. ja Tobreluts 64. koha. Järgnenud 12,5 km pikkusel jälitussõidul sai Lessing 48. koha, Prants ja Borovik ei startinud.
MALE
ESS Kalevi 15. rahvusvahelise kiirmaleturniiri «Meenutades Paul Kerest» võitsid Aleksei Ž.irov (Hispaania, pildil) ja Jekaterina Kovalevskaja (Venemaa).
ORIENTEERUMINE
Soomes Joutsenos suusaorienteerumisvõistlustel sai meeste 19 km distantsil Tõnis Erm 7., Raul Kudre 10. ja Taavi Nurmel 19. koha. Lühirajal sai Erm 4. ja Kudre 7. koha.
SUUSAHÜPPED
Kesk-Euroopa nelja hüppemäe turnee neljanda etapi valikvõistlusel Bischofshofenis hüppasid nii Jaan Jüris kui Jens Salumäe 112 meetrit ja põhivõistlusele ei pääsenud.
MK-etapil Willingenis hüppas Jüris valikvõistlusel 116 meetrit ja pääses lõppvõistlusele, kus hüppas 102 meetrit ja sai 45. koha, Salumäe ei võistelnud.
SUUSATAMINE
Otepää MK-etapil võitis naiste 10 km klassikasõidu Marit Bjørgen (Norra) Hilde G. Pederseni (Norra) ja Katerina Neumannova (Tšehhimaa) ees. Kristina Šmigun sai 6., Silja Suija 25., Katrin .migun 41., Õnne Kurg 42., Piret Pormeister 43. ja Kaija Udras 45. koha. Meeste 15 km klassikasõidu võitis Andrus Veerpalu Frode Estili (Norra) ja Jaak Mae ees. Kaspar Kokk sai 16., Priit Narusk 25., Meelis Aasmäe 43., Risto Roonet 53., Aivar Rehemaa 54., Priit Talves 55., Martten Kaldvee 56, Jaan Kallak 57. ja Kein Einaste 59. koha.
Otepää sprindietapp jäeti halbade ilmastikuolude tõttu ära.
FIS Marathon Cupi teisel etapil, 38. Jizerska 50 km suusamaratonil Tšehhimaal Bedrichovi ümbruses sai Raul Olle teise koha.
Jana Rehemaa sai USA murdmaasuusatamise meistrivõistlustel naiste 15 km klassikasõidus 5. koha, klassikasprindis oli Rehemaa 13.
TENNIS
Maret Ani võitis Canberras 110 000 USA dollari suuruse auhinnafondiga naiste turniiril valikturniiri avaringis Saori Obata (Jaapan) 6:3, 3:6, 6:3, kuid kaotas teises ringis Sandra Klöselile (Saksamaa) 6:7, 7:5, 3:6 ja põhiturniirile ei pääsenud.
VÕRKPALL
Eesti meistriliiga Schenker klubide treenerid valisid desembri parimaks mängijaks Janis Sirelpuu.
Poiste (1987. a ja hiljem sündinud) EM-võistluste alagrupiturniiril Pärnus võitis Eesti Horvaatia 3:0, Hollandi 3:1 ja Leedu 3:0, kuid kaotas Serbia ja Montenegrole 1:3 ning pääses märtsi lõpus-aprilli alguses Riias peetavale finaalturniirile.
Mõõganaiste uus elu ehk tuld, veteranid!
Motiveeritus sünnitab suuri tegusid. Ma pole ammu nii innustunud olemise ja usust laetud sõnadega sportlasi näinud, kui möödunud nädalal sisekaitseakadeemias meie kuulsamate naisvehklejate Heidi Rohi ja Maarika Võsuga kohtudes. Nad on taas järjepeal, asjad liiguvad, nad ootavad pealetungi Hiina müürile.
Mäletate, möödunud aasta kevadel, pärast ootamatut tõsiasja, et kindlana tundunud pääs Ateena olümpiamängudele ühtäkki minetati, oli Eesti saavutustest tulvil epeevehklemine kui piksest rabatud. Olümpiast jäid eemale nii meeskond kui naiskond, tagatipuks kaotasid ühe torkega (!) individuaalse olümpiapileti Võsu ja ka Kaido Kaaberma. Üldpilt oli leebelt öeldes kurb, maad võttis masendus.
Nagu sellistel puhkudel ikka, lõid välja hõõrdumised, pillati sõnu, mida praegu vist enam ei korrataks. Kauaaegne vehklemisliidu president Ants Veetõusme pani vastu talve ameti maha. Oli põhjust arvata, et loobub ka mõni meie tippvehklejatest, kõik ju üle kolmekümne.
Ei midagi sarnast, kriis elati üle. Mõõgaga vehkimise isu tuli tagasi, kõrvale ei astunud ükski. Atlanta olümpia viies, MM-2002 pronksine ja EM-2003 hõbedane naiskond on end uuesti leidnud, tunneb vehklemisest rõõmu, naudib toetajate sooja suhtumist ega põlga vaeva usalduse õigustamiseks. Loobumisest pole teatanud ka ükski meeskuulsus. Et seda mõista, ei pea olema tippatleet, ei ole lihtne kauaaegne armastus päevapealt maha jätta. Sügisel andis sellest märku Jüri Jaanson, äsja ka Erki Nool.
Tallinnas Maarjamäel sisekaitseakadeemia rektori Peeter Järvelaiu kabinetis rektori, vehklejate ja nende uue mäned.eri Imre Tiidemanni entusiastlikele tulevikumõtetele kaasa elades ei olnud võimalik kahtlema jääda – ka nemad polnud lõppsõnaks valmis. Ja jumal tänatud. Miks peaks taanduma küpsed meistrid, kui noored neile liiga teha ei suuda? Detsembris peetud Eesti karikavõistlused epeevehklemises võitis 32-aastane, kolmandaks tuli 38-aastane, kaotades vaid karikavõitjale poolfinaalis.
Taanduda tasub siis, kui on, kellele teed teha. Möödunud aasta parima vehkleja au pälvisid Maarika Võsu ja Nikolai Novosjolov (24). Tugev koondis vajab nii kogemusi kui värsket verd. Ka parim meesvehkleja valis õpipaigaks sisekaitseakadeemia.
Mõõgastatud maksu- ja tolliametnikud
Ees on Euroopa meistrivõistlused (juuni-juuli vahetusel) Ungaris ja maailmameistrivõistlused Saksamaal (8.-15. okt). Muidugi ei jäeta vahele universiaadi Türgis (augusti keskpaiku), sest kõik Eesti vehklemiskoondnaiskonna liikmed on üliõpilased.
Kõik õpivad ja treenivad ühes kohas, Eesti Sisekaitseakadeemias, kõigist võivad saada maksu- ja tolliametnikud. See on midagi erakordset. Mis neid sinna tõmbab?
Tuleb välja, et seda pole sugugi vähe. Akadeemia on andnud vehklejate käsutusse oma sportimis-, elamis- ja õpperuumid, rääkimata Pirita linnaosa üldteada plussmärkidest . Maarjamäe on kaunis ja ideaalne koht väljas jooksmiseks, võimlemiseks, jalgrattasõiduks ja muul moel liigutamiseks. Kui vaja, liigutatakse ka õppeplaane, et maailma paremikku kuuluvatel sportlastel hädavajalik võistlus ega treeningutsükkel vahele ei jääks. Paar nädalat tagasi saabuti heas tujus treeningulaagrist Egiptuses. Arvukalt tippmedaleid võitnud naised põlevad jälle tungist võistlustulle. Uskugem vehklemisnaisi, kui nad ütlevad, et tunnevad rõõmu Imre Tiidemanni juuresolekust.
Sügisel end samuti akadeemiaga sidunud viievõistleja on nendele nüüd nii õpingukaaslane, treeningupartner, nõuandja kui mänedžer. Juba valmistatakse ette rahvusvahelise treeningulaagri korraldamist Maarjamäel, akadeemia järjepanu uuenevas spordihoones. Pole mõeldav täristada mõõka üksnes isekeskis, ka treeningurutiinist läbimurdmiseks tuleb võimalusi leida.
Imre Tiidemann (34), kes oma pika karjääri kestel paljut kogenud, on samuti särtsu täis. Epeenaised võtsid ta kohe omaks. Viievõistleja on naistega vehelnud ja tunnistab, et võib nendele ka kaotada. Aga tal on naiste võitmiseks liiga hea süda, ta hoiab end alateadlikult tagasi, ei taha neile haiget teha.
Juuraprofessor Järvelaid tõi päris karmi võrdluse: «Tunneksin rõõmu, kui mul oleks rohkem sellise tasemega professoreid nagu Imre sportlasena . kolmekordne olümplane, kolmekordne MMi neljas mees, Euroopa meister.»
Õpingud sisekaitseakadeemias toimuvad eesti keeles. Ka Irina Embrichi ja Olga Aleksejeva jaoks, kel emakeeleks vene keel. Nad saavad hakkama, kinnitab rektor. Kes hakkama ei saa, teevad kõigepealt läbi sajatunnise keelekursuse. Jõuludeks kinkis rektor vehklejatele uued õpikud. Vabariiklik vehklemisaktiiv vastas Peeter Järvelaidi ettevõtlikkusele tema valimisega Eesti Vehklemisliidu asepresidendiks. See on alles algus, on rektor hasartselt lubanud. Akadeemia juhi spordisõbralikkuse tagamaad pole vaja kaugelt otsida . abikaasa Mari Palm-Järvelaid kuulus omal ajal NSV Liidu sõudmiskoondisse.
Kunagi ammu perspektiivika sportlasena Moskvasse edutatud ja seal spordiinternaatkooli lõpetanud Heidi Rohi tunnistab, et tahab õppida: «Kummaline, aga see meeldib mulle isegi väga,» imestas ta. Kaalukam oli tol kohtumisel rektori kabinetis siiski Rohi järgmine lause: «Poleks sisekaitseakadeemia meile pakkumist teinud, poleks me tippspordis jätkanud.»
Hüljatute naasmine
Juuni 2004. Olümpiapääsmeta jäänud Eesti epeenaiskond on EMil Kopenhaagenis. Juhendamas pole kedagi, peatreener Samuil Kaminski sõlmis töösuhte norralastega, asendajat pole. Nii tuntud ja tunnustatud. Milline materjal, kui kõnekad saavutused! Ideaalne võimalus silma paista treeneril, kel auahne soov silma paista -tule ja võta valmis meistrid üle!
Eesti naiskond lõpetas tolle EMi viiendana, individuaalturniiril pääses 16 hulka neljast koguni kolm. Vara veel meid maha kanda, tundsid nad.
Heidi Rohil on siiani valusalt südame peal eemalejäämine Ateena mängudest: «Seda, kuidas meile enne olümpiat ära tehti, me enam korrata ei lase.» Ta peab silmas suurriikide vahelisi kombineerimisi olümpiapunktide kogumisel ja kohtunike tegevust, mille tulemusena Eesti naiskond olümpiapiletita jäi.
Püüdsin oponeerida: kaotustega vehklemisrajal aitasite sellele ise kaasa… Nad pole nõus, nad on veel tänagi veendunud, et nendega käituti äärmiselt ebasportlikult. Neid võib mõista. Raskem on olümpiale saada, kui seal medal võita -selliseid sõnu võib meie epeenaiste kohta küll julgelt kasutada.
Imre Tiidemann ennast vehklemiskoondise juhendajaks ei pea, ta nõustub end nimetama vaid aitajaks. Aga naiskonna eesmärki võistelda kolme ja poole aasta pärast Pekingi olümpiamängudel kinnitas ka tema.
Ja ise?
Tiidemann võistleb veel, niipea küll mitte viievõistluses, kuid siiski rohkem kui ühel alal. Varsti on Eesti meistrivõistlused laskmises, kõigepealt läheb viievõistleja püstolimehi kimbutama. Aga ta teab, ja küllap mitte juhuslikult, et Euroopa meistrivõistlused õhkrelvadest laskmises toimuvad veebruari lõpus siinsamas, Tallinnas. Tiidemann laskmise EMile? Saame näha.
See pole kõik. Suur rahvusvaheline vehklemisturniir Tallinna Mõõk peetakse seekord märtsis, mitte jaanuaris. Tiidemann on seal aastate jooksul paljusid pärisvehklejaid võitnud, eestlastest parimgi olnud. Võimalik, et ta tõmbab jälle mõõga tupest. Viievõistlusest esialgu hoidub, niipea ei proovi.
Aga päriselt ei loobu ka. Niisiis, veteranid ei astu mängust välja. Suurepärane. Keskmiselt kolmekümne viiene keskmine ärimees, kelle-suguseid on ekssportlaste hulgas lugematul hulgal, ei lähe kellelegi korda. Samas eas tippsportlase suutlikkus huvitab paljusid. Andku aga tuld.
VALERI MAKSIMOV, tegevtoimetaja
NÄDALA TEGIJA: ANDRUS VEERPALU
Kodus võita oli eriti magus
Viis aastat on Otepääl oodatud oma suusataja võitu. Korraldajad on selle nimel vaeva näinud ja tööd teinud, et suusapeole ükskord ometi ka sportlikult poolelt väärikas kroon panna. Sest seni lahutas sajaprotsendilisest meelerõõmust ikka vaid esikoht. Nüüd parandas olümpiavõitja ja maailmameister Andrus Veerpalu sellegi iluvea.
Kehva suveilma trotsinud publik sai laupäeval MK-võistluste Otepää etapil elamuse täie raua eest. Võistluste peakorraldaja Alar Arukuusk ja peakohtunik Tiit Pekk olid täieõiguslikud võidu kaasautorid ning võtsid vastu õnnitlusi.
«Mees teiselt planeedilt,» öeldi Veerpalu kohta suusastaadionil ja pärastisel pressikonverentsil. Päevakangelane ise oli tagasihoidlikum. Kinnitades küll, et mitte tema ise, vaid suusad olid seekord teiselt planeedilt.
Määrdemeister Are Metsa ettevalmistatud suusad andsid Veerpalu sõidule erilise lennukuse ning tõusudel pidasid kui roomikud.
«Suusad lippasid tõesti nii hästi, et laskumistel pidin valima, kummalt poolt eessõitjatest mööduda,» muheles elu viienda suurvõidu saanud Veerpalu. Tema sõnul võinuks see võit kodurajal varemgi tulla, kuid puudus õige distants. «Ühisstardi lõpp ei ole minu tugevam külg. Seekord oli kõik nii kui vaja,» arutles kodupubliku ees võidu võtnud sportlane.
«Täna oli siin minu päev. Magasin öösel nagu karu. Kõrgmägedes treenimine mõjus hästi. Kõik klappis, enesetunne ja suusad olid superhead. Olen samade suuskadega varemgi võitnud. Määrded tegid täna suusad veelgi paremaks,» säras Veerpalu pärast võitu.
Samas oli meie esisuusataja seda meelt, et ega ainult Otepää raske rada temast kindlat võitjat teinud. Sportlik vorm peab ikka samuti vastav olema.
Treener Mati Alaver märkis õigesti, et tänavusel hooajal on MM-võistluste kõrval iga suusataja jaoks tähtsuselt järgmine võistlus kodune MK-etapp. Eesti meestel see õnnestus ja nüüd on MMile mõeldes kuidas kellelgi: natuke vormiteravikku paremaks timmida või püüda seda säilitada. (ESL)
Mees, kes andis endast kõik. Mees, kes riskis, et võit koju jääks. Mees, kes võitis
kõiki suurelt. Andrus Veerpalu, Eesti. TARMO MERI
MEHED. 15 KM, KLASSIKATEHNIKA
Andrus Veerpalu (Eesti) 37.17,1
Frode Estil (Norra) +42,3
Jaak Mae (Eesti) +45,4
Harald Espen Bjerke (Norra) +59,3
Axel Teichmann (Saksamaa) +1.08,5
Mathias Fredriksson (Rootsi) +1.09,7
Kurvastav kurtus
Tehes aasta lõpul kokkuvõtteid läinud spordiaastast, leiti üsna üksmeelselt, et see oli hea. See hea sisaldas nii olümpiamedaleid, uusi spordibaase, sportlaste toetusi kui muudki. Niisugune polnud mitte ainult ülemuste, vaid ka ajakirjanike hinnang.
Samas vaimus möödus ka spordirahva aastalõpupidu, senistest kõige õnnestunum.
Ette astunud ülemused kiitsid sportlasi ja omaenda panust, auhinnatud sportlased kiitsid iseennast ja abistajaid. Voolas šampus, mürtsus muusika. Pidu nagu peab.
Mine tea, ehk on kosutavgi see spordirahva eneseusk, et kui kõigil muudel elualadel leiab alati vajakajäämisi, möödalaskmisi, muresid ja soovidajätmisi, siis spordis erandlikult laabub kõik hästi ja probleemideta. Rahval rõõmu sellestki.
Kõik võinuks nii olla ja jäädagi, kui polnuks üht asjaolu. Ja nimelt – kui polnuks nii, et samal ajal olid maailma teises servas sajad tuhanded jäänud ilma elust ning miljonid ilma kõigest, mis neil oli. Kui lähinaabrite juures poleks valitsenud sügav lein. Kui juba polnuks kogu maailm muret täis ning kõige viimane asi, mis kellelegi meenuda võinuks, oli sport ja sportlased. Kui kogu aastalõpueelne maailm poleks mõelnud ainult ühest.
Sellepärast on natuke kurb, et sel spordiõhtul ei kuulnud üheski ülesastumises sõnakestki sellest suurest ühismurest ning mitte keegi ei teinud ettepanekut vaikseks leinaminutiks.
Seda ei saa nimetada teisiti kui empaatiliseks kurtuseks. Empaatia, meenutame, tähendab võõra mure mõistmist ja kaasatundmist.
Tõsi, kuuldavasti ärganud riigijuhidki viimsel hetkel ja taibanud kõned ümber teha. Neil on selleks nõuandjad. Sportlased, ilmas kõige rohkem ringi rändav, kõige internatsionaalsem rahvas, ei peaks vajama nõuandjaid, et neile meenuksid käidud maad ja kohatud sõbrad. Ja lõpuks – korjati ju peol raha lahkunud kaaslaste perede heaks. Siit olnuks üksainus samm edasi.
Ei tea, võib-olla on siin tegemist osaga ühest suuremast hoiakust. Sellest, et me oleme nüüd kaitstud Euroopa Liidu poolt ning varjatud NATO vihmavarjuga. Et meie mured on nüüd murtud. Et kurjem osa maailmast ei pääse enam meile kallale ja muuga polegi meil asja. Ning siit loogiliselt edasi: et meie spordirahvas elab keset muud elu otsekui kaitsva klaaskupli all, nautides omaenda edu ja rahva armastust, ning muuga pole tal asja.
Ütlete, et nii see nüüd ka ei ole? Veel üks näide. Olümpiavõitjate Kogu senine president Jaan Talts saatis aasta lõpul rahva sekka järgmise sõnumi: «2002. aastal, mil asutasime Olümpiavõitjate Kogu, seadsime esimeseks eesmärgiks olümpiavõitjatele sotsiaalsete garantiide loomise. Täna võime tõdeda, et see eesmärk on täitunud . 2005. aasta riigieelarves on viiele olümpiavõitjale ette nähtud riiklik toetus.»
Ehk seesama teiste sõnadega: mitme tegevusaasta jooksul oli olümpiavõitjate esimeseks (ning ainsana märgitud) eesmärgiks iseendile riikliku toetuse väljarääkimine.
See oli sõnum, mida rahvas meie spordi kõige auväärsematelt vaevalt ootas. Sest selline sõnum ei räägi kahjuks muust kui sotsiaalsest kurtusest.
Siiski usun . õigemini, ma tean seda, et mitte kõik olümpiavõitjad ei ole väljaöelduga nõus. Et on neid, kes on veendunud, et olümpiavõitja nimetus, positsioon ja au kohustavad ennekõike andma, mitte saama.
Sport läheb inimestele korda rohkem kui miski muu. Sportlased, olgu nende ego kui tahes suur, peavad mõistma, et nad ei ela suletud maailmas või üksnes iseendale.
PAAVO KIVINE, kolumnist
Aastalõpupidu pakkus paljutki. Ka kujutlusvõimele, kui rolli hästi sisse elada. Midagi igale vanusele, midagi üllatavat, ilusat. Aga pole maailmas veel peetud pidu, mille järel viimane kui üks ütleks: paremini pole enam võimalik. LEMBIT PEEGEL
Ka head võib olla liiga palju
Jõulude ja aastavahetuse paiku võinuks ka spordimaailm rohkem hingetõmbamisele pühenduda, mitte kogu aeg treenida ja võistelda. Spordiennustuse toimetajana nägin, et iga päev kuskil midagi toimus.
Ei lastud puhata. Terve aastavahetuse jaurasid Kesk-Euroopas suusahüppajad oma traditsioonilise turneega.
Venelased meie jõulude ajal mõistetavalt puhata ei tahtnud ja litter oli mängus, niisamuti käis tavapäraselt juunioride hoki-MM. Ka NBAs ei antud armu. Kohe pärast esimest jõulupüha jooksid meeskonnad väljakule Inglismaa jalgpalliliigades.
Vähe sellest, Briti saartel taoti palli 28. ja 29. detsembril ning isegi 1. jaanuaril.
Võib-olla tõesti on Briti fännidel tore 1. jaanuaril aastavahetust staadionil jätkata, aga ajal mil sportlased keset väljakut surnult kokku kukuvad, võiks pisut järele mõelda. Chelsea peatreener Jose Mourinho teatas juba jõulukuu keskel, et meeskond ei pea pühade ajal ühtegi vaba päeva. Et tegu on professionaalidega ja kõrgete eesmärkide nimel tuleb treeningule tulla nii Kristuse sünnipäeval kui igal muul päeval.
Vahetevahel, kui mõni asjaosaline on muhedamas tujus, märgitakse, et nojah, see ju kõigest mäng. Kuid meenub see üha harvemini. Pigem rõhutatakse, et eesolev kohtumine käib «elu ja surma peale» jms.
Hispaanias rõhutatakse eriti alati Madridi Reali ja Barcelona mänge, Inglismaal Chelsea, ManU ja Arsenali omavahelisi mõõduvõtmisi, Itaalias AC Milani-Milano Interi ja AS Roma-Roma Lazio vastasseise.
Järjekordne mäng «elu ja surma peale» Lazio ja Roma vahel (läinud neljapäeval) möödus särgirebimise, kohtuniku mõjutamise ning publiku huligaanitsemise meeleolus. Peaosas oli taas MMil sülitamisega mainet kujundanud Roma poolkaitsja Francesco Totti. Ta oli kas ise maas, niitis, tald ees, vastaseid, lõi lamavat kolleegi või andis tööd küünarnukkidele.
Euroopa jalgpalliliigades kasvab hiilimisi võistkondade arv, sellest hooajast eriti Itaalia Serie A-s. Inglismaal mängib Premier League.is 20 meeskonda, esiliigas koguni 24. FIFA juht Sepp Blatter on anunud, et meeskondade arvu vähemasti ei suurendataks, kui neid vähendada ei taheta. Tulutult. Sestap ei viitsi ka klubide pallurid viimasel ajal sageli koondisega liituda või mõistetakse neid klubides hukka selle eest, kui nad on koondises viga saanud. ALDO MAKSIMOV
TALTSI VEERG
Rahvaspordist tippspordini
Olin kolm päeva Lõuna-Eestis ja seal toimunust või sellest ajendatult tulebki tänane lugu. Reedel allkirjastati Põlva uues Mesikäpa spordihallis pidulikult leping, mis kajastab rahvasporti. Leping sai seitse allkirja, mis lubab loota, et asi ei jää ainult paberile.
Erilise sära andis sündmusele vabariigi presidendi Arnold Rüütli kohalolek ja spordirahvast täis tribüünid. Pidulikule sündmusele järgnes kolmekilomeetrine kepikõnnimatk, kus tempotegijaks oli, usute või ei usu, president Rüütel isiklikult.
Tänu suusaliidu kutsele olin õhtul Otepääl MK-etapi avamisel. Toimus taaskohtumine armastatud spordialaga ja mis peamine, hea tuttava ja nüüdse staar-treeneri Mati Alaveriga. Jutt läks
ilma pikema sissejuhatuseta spordile, õigemini tippspordile.
Olen lubanud oma kirjutistes luua lugejatele räägitavast reaalset pilti. Nädalavahetusel oli mul see võimalus Otepääl olemas.
Kõigepealt püüdsin saada selgust Alaveri süsteemis, saada tõest pilti tema arvamuste-lubaduste ja tegelikkuse vahekorrast.
Ütlen ausalt, et viie minutiga oli mul pilt selge ja mulle tundus, et me räägime ühest ja samast asjast, mis oleks nagu eile pooleli jäänud.
Mati sõitis ööseks Tartusse, mina Käärikule. Magasin halvasti. Und segasid mõtted, et kas see kõik ongi nii lihtne, kui oled oskaja. Mind on selles isegi süüdistatud, kui püüan öelda, et sport on küll raske, aga mitte nii keeruline, et ei saaks planeerida rekordeid ja võite. Jäin ootama järgmist päeva, et oma mõtetele kinnitust saada.
Seda, mis edasi juhtus, teate te kõik isegi. Sellest kirjutati igas lehes. Minu eesmärk ei ole aga mitte võitude kajastamine, vaid see, kuidas võitudeni jõuti või kuidas sinna võib heal juhul jõuda.
Ütleme nii, et suusaspordi pärast ei maksa esialgu väga palju muretseda. Siinkohal räägime siiski ainult murdmaasuusatamisest. Suusatamise ümber on loodud suur ühine pere-. sponsorid, treenerid, abipersonal, vabatahtlikud, fännid jt. Nimesid ei tahaks siinkohal nimetada, sest kõiki üles lugeda ei jõua ja ma ei taha kedagi solvata nimetamata jätmisega. Raske on teistel spordialadel seda järele teha, aga võtke häbenemata eeskuju.
Kuuldes peatreeneri vastuseid Kristina Šmiguni võistlust puudutavatele küsimustele, jäi mind siiski kummitama Alaveri napisõnalisus. Kas selles suures meepotis pole siiski tilgake tõrva?
Reedel üllatas president Rüütel oma suurepärase füüsilise vormiga, laupäeval aga tõestas Alaver, et ta on oma ala spetsialist ehk nagu suusarahvas teda kutsub-. suusaprofessor.
Kibestunud Paavole
Eesti olümpiavõitjad ei ela suletud maailmas ega ela üksnes endale, nagu Sina väidad. Olümpiavõitjad on aktiivsed spordi ja tervete eluviiside propageerijad. Käivad spordivõistlustel, kohtuvad kooliõpilastega ja spordivad ise vastavalt võimetele.
Kogu riigis on hakatud üha enam aru saama, et sotsiaalsed küsimused vajavad kiiremat lahendamist.
Oleme tänulikud, et vabariigi valitsus kiitis heaks olümpiavõitjate toetused, ja loodame, et seda teeb ka Riigikogu. Vaatamata sellele, et Sina ja Sulle teadaolev olümpiavõitja pole sellega nõus.
PAREMAT TUJU SULLE SOOVIDES
JAAN TALTS