Number 9 (111) 2. märts 2005
Neljas koht pole jama
Suures spordis tuleb kõike ette. Avastas ka Kristina Šmigun enda kõrval suusatajaid, keda ei tunne nägu- ega numbreid pidi. Foto: Toomas Huik
Neljanda koha saaja ei ole nõrgem kui kolmanda, teise ja isegi esikoha omanik, ta on samast klassist mees. Enamvähem ühetugevused on kõik, kel tippu asja, kord võidab üks, kord teine, kolmas, neljas.
Oli ka Oberstdorfis suusatajaid, kes kolmanda koha asemel kolmekümnendaga leppisid, alati on neid, kes end esikolmikus avastanud.
Norralane Estil on küll ja küll napilt esikohata jäänud, nüüd oli tema kord võita, teenitult. Eestlane Veerpalu on ülinapi eduga kuldmedaleid võitnud, ärgu kurvastagu, kui õnn mõne teise õuele eksib, on ju too ka väärikas mees. Eesti suusatajad ei kadunud ekraanilt, neid nähti ja hinnati kui tõsiseid tegijaid, neid kardetakse juba järgmisel võistlusel.
Kurvastada tasuks siis, kui varem pole pjedestaalile pääsetud ja järjekordselt meeter medalist puudu jäi. Aga seda pole juhtunud Šmiguni, Mae ega Veerpaluga. Ja nad ei räägi veel lõpetamisest, nad on külmas hästi säilinud, nende liha ei rikne niipea. Külma pead meilegi.
Ühisstart tapab suusatamist
Pühapäeval Oberstdorfis lõppenud suusatamise MM-võistluste kuninglik ala, meeste 50 km ühisstardiga sõit oli antipropaganda suusatamisele. Kaks ja pool tundi suusamatka meenutavat võistlust muutis ala ebahuvitavaks sportlastele, pealtvaatajatele, ja lisaks kõigele veel ka ebaausaks.
Viimati sõideti MMi ajaloos suusamaratoni enam kui kaks ja pool tundi 1970. aastal Štrbske Plesos, kus samuti tihedas lumesajus ning tuisus rühkis puusuuskadel võidule soomlane Kalevi Oikarainen.
FISi lõputud püüdlused ja eksperimendid murdmaasuusatamise müüdavust veelgi tõsta hakkavad pöörduma ala enese vastu. Nii nagu maadlus aastaid tagasi jäi jänni pidevate reeglite ja süsteemide muudatustega.
Samas ei anta enesele aru, et ka kõige erilisemad täiendused ja uuendused ei tee suusatamisest veel vormelit. Need, kes on seda ala vaadanud ja vaatavad, vaatavad niikuinii ka edaspidi.
Seekord näitas ühisstardi nõrgad kohad kätte lumesadu, mis ei võimaldanud kellelgi peagrupi eest ära sõita. Nelikümmend meest loksus ühises paadis algusest lõpuni. Kes maha jäi, sel oli pea võimatu lumes eessõitjaid kinni püüda. Kes kaugemale maha jäid, võeti lihtsalt maha. Publik, kes suusastaadionil jalalt jalale tammus, igavles ilmselgelt. Kellele pakkus pinget lihtsalt oodata üle kahe tunni, et siis vaadata, mis viimasel kahel-kolmel kilomeetril juhtub. Seda enam, et tihe sadu ja tuisk ei lasknud jälgida võistlust isegi suurelt teleekraanilt.
«Nelikümmend meest võinuks ju kohe viimase ringi sõita,» ütles üks viiekümneeurose pileti ostnud suusafänn kaaslasele. Too noogutas.
Pole kahtlust, et klassikaline eraldistart oleks võistluse algusest lõpuni jälgitava ja haaravana hoidnud. Siis oleks iga mehe võimetest õige ettekujutus saadud, nüüd jäi see mõne puhul lõpuni avanemata. Kui isegi Oberstdorfi raskete tõusudega rada ei suutnud suurt gruppi laiali pillutada, mida siis oodata veel kergematel radadel toimuvatelt võistlustelt.
Ja kes ütleb, et järgmisel suurel võistlusel lund ei saja? Talvel ju peabki lund sadama.
TIIT LÄÄNE, peatoimetaja
Postitatud rubriiki Määratlemata. Talleta
püsiviide. Kommenteerimine ja trackback-viidete lisamine ei ole lubatud.
Uudised
Eesti Spordileht (9)
Number 9 (111) 2. märts 2005
Neljas koht pole jama
Neljanda koha saaja ei ole nõrgem kui kolmanda, teise ja isegi esikoha omanik, ta on samast klassist mees. Enamvähem ühetugevused on kõik, kel tippu asja, kord võidab üks, kord teine, kolmas, neljas.
Oli ka Oberstdorfis suusatajaid, kes kolmanda koha asemel kolmekümnendaga leppisid, alati on neid, kes end esikolmikus avastanud.
Norralane Estil on küll ja küll napilt esikohata jäänud, nüüd oli tema kord võita, teenitult. Eestlane Veerpalu on ülinapi eduga kuldmedaleid võitnud, ärgu kurvastagu, kui õnn mõne teise õuele eksib, on ju too ka väärikas mees. Eesti suusatajad ei kadunud ekraanilt, neid nähti ja hinnati kui tõsiseid tegijaid, neid kardetakse juba järgmisel võistlusel.
Kurvastada tasuks siis, kui varem pole pjedestaalile pääsetud ja järjekordselt meeter medalist puudu jäi. Aga seda pole juhtunud Šmiguni, Mae ega Veerpaluga. Ja nad ei räägi veel lõpetamisest, nad on külmas hästi säilinud, nende liha ei rikne niipea. Külma pead meilegi.
Ühisstart tapab suusatamist
Pühapäeval Oberstdorfis lõppenud suusatamise MM-võistluste kuninglik ala, meeste 50 km ühisstardiga sõit oli antipropaganda suusatamisele. Kaks ja pool tundi suusamatka meenutavat võistlust muutis ala ebahuvitavaks sportlastele, pealtvaatajatele, ja lisaks kõigele veel ka ebaausaks.
Viimati sõideti MMi ajaloos suusamaratoni enam kui kaks ja pool tundi 1970. aastal Štrbske Plesos, kus samuti tihedas lumesajus ning tuisus rühkis puusuuskadel võidule soomlane Kalevi Oikarainen.
FISi lõputud püüdlused ja eksperimendid murdmaasuusatamise müüdavust veelgi tõsta hakkavad pöörduma ala enese vastu. Nii nagu maadlus aastaid tagasi jäi jänni pidevate reeglite ja süsteemide muudatustega.
Samas ei anta enesele aru, et ka kõige erilisemad täiendused ja uuendused ei tee suusatamisest veel vormelit. Need, kes on seda ala vaadanud ja vaatavad, vaatavad niikuinii ka edaspidi.
Seekord näitas ühisstardi nõrgad kohad kätte lumesadu, mis ei võimaldanud kellelgi peagrupi eest ära sõita. Nelikümmend meest loksus ühises paadis algusest lõpuni. Kes maha jäi, sel oli pea võimatu lumes eessõitjaid kinni püüda. Kes kaugemale maha jäid, võeti lihtsalt maha. Publik, kes suusastaadionil jalalt jalale tammus, igavles ilmselgelt. Kellele pakkus pinget lihtsalt oodata üle kahe tunni, et siis vaadata, mis viimasel kahel-kolmel kilomeetril juhtub. Seda enam, et tihe sadu ja tuisk ei lasknud jälgida võistlust isegi suurelt teleekraanilt.
«Nelikümmend meest võinuks ju kohe viimase ringi sõita,» ütles üks viiekümneeurose pileti ostnud suusafänn kaaslasele. Too noogutas.
Pole kahtlust, et klassikaline eraldistart oleks võistluse algusest lõpuni jälgitava ja haaravana hoidnud. Siis oleks iga mehe võimetest õige ettekujutus saadud, nüüd jäi see mõne puhul lõpuni avanemata. Kui isegi Oberstdorfi raskete tõusudega rada ei suutnud suurt gruppi laiali pillutada, mida siis oodata veel kergematel radadel toimuvatelt võistlustelt.
Ja kes ütleb, et järgmisel suurel võistlusel lund ei saja? Talvel ju peabki lund sadama.
TIIT LÄÄNE, peatoimetaja