Number 7 (109) 16. veebruar 2005
Olle suusatas võidu tuisuga
Raul Olle triumfeeris võitjana Tartu maratonil juba kolmandat korda. Saavutus, mida pole sel rajal suutnud ükski mees. Pärjaandjatelgi rõõmu kui palju. OVE MAIDLA/POSTIMEES
Eesti parim pikamaasuusataja Raul Olle nautis pühapäeval järjekordset suurvõitu. Kodusel 63 km pikkusel Tartu maratonil raputas 37-aastane Olle oma pea neli tuhat kaaskonkurenti kandadelt juba 14. kilomeetril ja läks oma teed. Vahe kärises sedavõrd suureks, et külm tuisk kattis vahepeal taganttulijate ees suusajäljed, enne kui need uuesti lahti sõideti.
Olle suusatas võidu iseenda ja tuisuga ning jõudis finiðijoonele viis minutit enne tagaajajaid. Sellega kordas Haanja mees 1994. ja 2001. aasta Tartu maratoni esikohta ning temast sai esimene kolmekordne võitja kodusel tippmaratonil (naistest võitis kolm korda Rutt Rehemaa-Ðmigun aastail 1978, 1982 ja 1983).
Eesti meest ei pidurdanud isegi rajale langenud puu, kust Olle pidi üle ronima, enne kui murtud kuusk kõrvale toimetati. Vasaloppetil ja mitmel teiselgi suurmaratonil võidurõõmu maitsnud Olle pole veel aga langetanud otsust, kas ta stardib ka täna avataval Oberstdorfi MMil. Raul Olle senised plaanid on tehtud ikka rohkem Vasalop petit silmas pidades ja kahe kärbse püüdmine võib lõppeda sootuks tühjade kätega.
Elagu menševikud
Keegi pole välja arvestanud, kui palju on Eesti kaotanud tulevasi olümpiavõitjaid ja maailmameistreid võhikliku juhendamise, vale treeningumetoodika, õpetaja nõrga pedagoogilise ja psüühilise ettevalmistuse jms pärast.
Selliseid arve pole, ei saagi olla, kuna pole joonlauda, mis usaldusväärseid mõõtmistulemusi annaks. Ei saa fikseerida, pole ka probleemi? Kaugel sellest. Iga tippsportlane saab nimetada treenereid, kelle juurde ta enam iialgi ei läheks. Pahatahtlikkusest vead ei tulene, meelega ju treenerid endale halba ei tee. Sageli nad lihtsalt ei tea, mis õige, mis vale. Halvem ja sagedasem on see, kui ei tahetagi teada. Hoolimatuse ja mugavuse tagant aga juba paistabki see, mida ka kuritegelikuks võib klassifitseerida.
Juhendaja – mitte alati treeneri – käes on inimese saatus, tema harituse tasemest sõltub, mis saab hoolealusest sportlasena, aga tihti seegi, missugused on tema spordivälised valikud. Kergekäeliste otsuste eest karistatakse kergekaaluliste tulemustega, hullem on see, kui lohakus, näiline üleolevus ja teadmatus ande hukutab.
Tean paljusid, kelle õpetamisviisid on pedagoogiliselt vastuvõetamatud. Pole väga palju neid, kelle juurde saadaksin noori kõhklematult. Kahjuks küll.
Tänase lehe kolmandal küljel on meditsiinidoktor Aleks Jairuselt tähelepanuväärne lugu treeneritest, kellega ja mispärast (!) tuleks väga ettevaatlik olla. Elu näinud doktor on meistri tasemel sportinud, tipptasemel õppinud ja õpetanud väljaspool Eestit, tunneb erinevaid ravivaldkondi, näeb, mis meil toimub, ega suuda ükskõikseks jääda.
Erinevalt skeptikutest arvab ta, et on veel mõtet sõna võtta, midagi saab veel pidurdada, millestki eos jagu saada või halbu tagajärgi leevendada.
Samast valukohast rääkis möödunud lehenumbris kogenud noortetreener Leonhard Soom, episooditi on asjatundmatusele, minnalaskmisele, võidujooksule «peade» (pearaha) pärast jms tähelepanu juhtinud mitmed elutundjad. Aga täiesti ilmselt vähese mõjuga.
See kõige hullem ongi, et liiga paljudel on üsnagi ükskõik, mis toimub. Tulemus on kadu – lõppematud vigastused, läbipõlemine ebakindla psüühika tõttu, halvatud moraal, varane loobumine.
Kadu on mõõtmatu, järelikult võib jätkata karistamatult samas vaimus. Mida kindlasti ka tehakse. Jääb üle loota vaid väheste peale, kelle najal niikuinii kõik edasiviiv seisabki. Nii et – elagu menðevikud, olümpiavõitjad ja maailmameistrid on ainult teie teha.
VALERI MAKSIMOV, tegevtoimetaja
— — — —
Sisukord
Jaan Taltsi veerg
Uudised
Eesti Spordileht (7)
Number 7 (109) 16. veebruar 2005
Olle suusatas võidu tuisuga
Eesti parim pikamaasuusataja Raul Olle nautis pühapäeval järjekordset suurvõitu. Kodusel 63 km pikkusel Tartu maratonil raputas 37-aastane Olle oma pea neli tuhat kaaskonkurenti kandadelt juba 14. kilomeetril ja läks oma teed. Vahe kärises sedavõrd suureks, et külm tuisk kattis vahepeal taganttulijate ees suusajäljed, enne kui need uuesti lahti sõideti.
Olle suusatas võidu iseenda ja tuisuga ning jõudis finiðijoonele viis minutit enne tagaajajaid. Sellega kordas Haanja mees 1994. ja 2001. aasta Tartu maratoni esikohta ning temast sai esimene kolmekordne võitja kodusel tippmaratonil (naistest võitis kolm korda Rutt Rehemaa-Ðmigun aastail 1978, 1982 ja 1983).
Eesti meest ei pidurdanud isegi rajale langenud puu, kust Olle pidi üle ronima, enne kui murtud kuusk kõrvale toimetati. Vasaloppetil ja mitmel teiselgi suurmaratonil võidurõõmu maitsnud Olle pole veel aga langetanud otsust, kas ta stardib ka täna avataval Oberstdorfi MMil. Raul Olle senised plaanid on tehtud ikka rohkem Vasalop petit silmas pidades ja kahe kärbse püüdmine võib lõppeda sootuks tühjade kätega.
Elagu menševikud
Keegi pole välja arvestanud, kui palju on Eesti kaotanud tulevasi olümpiavõitjaid ja maailmameistreid võhikliku juhendamise, vale treeningumetoodika, õpetaja nõrga pedagoogilise ja psüühilise ettevalmistuse jms pärast.
Selliseid arve pole, ei saagi olla, kuna pole joonlauda, mis usaldusväärseid mõõtmistulemusi annaks. Ei saa fikseerida, pole ka probleemi? Kaugel sellest. Iga tippsportlane saab nimetada treenereid, kelle juurde ta enam iialgi ei läheks. Pahatahtlikkusest vead ei tulene, meelega ju treenerid endale halba ei tee. Sageli nad lihtsalt ei tea, mis õige, mis vale. Halvem ja sagedasem on see, kui ei tahetagi teada. Hoolimatuse ja mugavuse tagant aga juba paistabki see, mida ka kuritegelikuks võib klassifitseerida.
Juhendaja – mitte alati treeneri – käes on inimese saatus, tema harituse tasemest sõltub, mis saab hoolealusest sportlasena, aga tihti seegi, missugused on tema spordivälised valikud. Kergekäeliste otsuste eest karistatakse kergekaaluliste tulemustega, hullem on see, kui lohakus, näiline üleolevus ja teadmatus ande hukutab.
Tean paljusid, kelle õpetamisviisid on pedagoogiliselt vastuvõetamatud. Pole väga palju neid, kelle juurde saadaksin noori kõhklematult. Kahjuks küll.
Tänase lehe kolmandal küljel on meditsiinidoktor Aleks Jairuselt tähelepanuväärne lugu treeneritest, kellega ja mispärast (!) tuleks väga ettevaatlik olla. Elu näinud doktor on meistri tasemel sportinud, tipptasemel õppinud ja õpetanud väljaspool Eestit, tunneb erinevaid ravivaldkondi, näeb, mis meil toimub, ega suuda ükskõikseks jääda.
Erinevalt skeptikutest arvab ta, et on veel mõtet sõna võtta, midagi saab veel pidurdada, millestki eos jagu saada või halbu tagajärgi leevendada.
Samast valukohast rääkis möödunud lehenumbris kogenud noortetreener Leonhard Soom, episooditi on asjatundmatusele, minnalaskmisele, võidujooksule «peade» (pearaha) pärast jms tähelepanu juhtinud mitmed elutundjad. Aga täiesti ilmselt vähese mõjuga.
See kõige hullem ongi, et liiga paljudel on üsnagi ükskõik, mis toimub. Tulemus on kadu – lõppematud vigastused, läbipõlemine ebakindla psüühika tõttu, halvatud moraal, varane loobumine.
Kadu on mõõtmatu, järelikult võib jätkata karistamatult samas vaimus. Mida kindlasti ka tehakse. Jääb üle loota vaid väheste peale, kelle najal niikuinii kõik edasiviiv seisabki. Nii et – elagu menðevikud, olümpiavõitjad ja maailmameistrid on ainult teie teha.
VALERI MAKSIMOV, tegevtoimetaja
— — — —
Sisukord
Jaan Taltsi veerg