Number 12 (114) 23. märts 2005
Lauatennis – varjus, aga olemas
Nooruke Marina Morozova (tagaplaanil) on nüüd juba neljakordne Eesti lauatennisemeister üksikmängus. Seekord alistas ta finaalis Kätlin Lati. JOOSEP MARTINSON
Lauatennis Eestis pole kuhugi kadunud, aga ei anna praegu põhjust hõiseteks – nagu ülekaalukas enamik muudestki meil harrastatavatest spordialadest.
Kus eestvedaja kadunud, seal kahaneb ka harrastajate arv, kus entusiast pinksile elu sisse puhub, kerkib ruttu ka oskajaid.
Eestlastele on see mäng sobinud, aastakümnete vältel koguti väga korralikke kohti rahvusvahelises mastaabis – kunagise impeeriumi meistrivõistlused ja rahvaste spartakiaadidki olid kõrgetasemelised rahvusvahelised turniirid. Veel keskkooliõpilasena maailmameistri-võistlustelt meeskondliku pronksmedali Tartusse toonud Rein Lindmäe mängib nüüd edukamalt veteranide klassis – mullusel MMil oli ta üksikmängus teine, võites poolfinaalis seitsmekordset maailmameistrit, muide hiinlast. Karin Lindmäe rõõmustas pühapäeval isa kolme värvi medalitega Eesti meistrivõistlustel.
Kuldset värvi medalid üksikmängus läksid Marina Morozovale ja Aleksander Smirnovile, paarismängus võidutsesid Kätlin Latt – Lindmäe, Vallot Vainula – Smirnov ning Vainula – Latt.
Vainula mängib Rootsi klubis, Latt Portugalis. Üksikmängus pidid nad Eesti meistrivõistlustel hõbemedaliga leppima.
Täna varjus, homme vahest enam mitte. Varsti sõidab Eesti koondis Euroopa meistrivõistlustele Taani.
KohtumõistjadMärtsi lõpus peab Eesti koondis oma järjekordsed lahingud jalgpalli maailmameistrivõistluste valiktsüklis. MMi finaalturniir on iga meeskonna suur unistus, kahtlane, kas Eesti sinna üldse kunagi jõuab.
Kui mõtlete MMi finaalturniirile, siis mis teile esmalt meenub? Milline MM
või milline matš on sööbinud kõige eredamalt mällu? Kes on löönud enim elevust põhjustanud värava?
Natuke järele mõelnud, on paljudel vastus käes: Mehhiko MM 1986, kus Diego Maradona «Jumala käsi» lõi kurikuulsa värava, mis tagas Argentinale veerandfinaalis võidu Inglismaa üle, hiljem krooniti lõunaameeriklased ka maailmameistriks.
Esmalt meenub paljudele seega kohtuniku apsakas. Viimase kuu jooksul olen olnud ise tunnistajaks kahele kohtuniku eksimusele (minu arvates), küll tase madalamal – kohtuniku vaieldav otsus on määranud Eesti meistri tiitli saatuse.
Mõlemal juhul olnuks kohtunikul kergem teha vastupidine otsus, mis põhjustanuks vähem protesti ja poleks pruukinud lõpptulemust muuta.
Protesti märgiks otsustasid ühel juhul Tartu Välk-494 hokimehed jäält lahkuda, teisel juhul jätsid maleklubi Vabaettur liikmed hõbemedalid vastu võtmata.
Kohtuniku töö ei ole kerge, tasu pole teab mis suur ning ikka ja jälle leidub rahulolematuid, kes situatsiooni teisiti näevad. Selge, et sageli arbiter ka eksib, ikkagi inimene. Igal eksimusel on oma hind.
Olukord on läinud lausa nii kaugele, et mitmeid kohtunikke on ähvardatud tappa. Üks viimaseid ja eredamaid näiteid sellest vallast: Rootsi kohtunik Anders Frisk, kes pidanuks 26. märtsil vilistama jalgpalli MMi valikmängu Eesti ja Slovakkia vahel, loobus tapmisähvarduse tõttu päevapealt ametist. Tapmisähvardusi on tehtud paljudele teistelegi kohtunikele.
Kohtuniku töötlemine käib suure mängu juurde. Eesti vutifännidel on
repertuaarist võtta üks laulukenegi, mida arbiteri ebapopulaarse otsuse
korral laulma hakatakse ja mis mehekese seksuaalse suunitluse paika paneb.
Kas kohtunike eksimusi on võimalik kuidagi ära hoida? Tõenäoliselt mitte,
jalgpallis ja jäähokis on proovitud rakendada videokordusi, luuakse anduriga jalgpalli, kus tehnika fikseeriks värava löömise jne.
Kõike ei saa aga kunagi kontrollida, ikka ja jälle leidub olukordi, mida ei suudeta ette näha, ja siis astubki mängu kohtunik…
MARGUS SÖÖT, toimetaja
Postitatud rubriiki Määratlemata. Talleta
püsiviide. Kommenteerimine ja trackback-viidete lisamine ei ole lubatud.
Uudised
Eesti Spordileht 12
Number 12 (114) 23. märts 2005
Lauatennis – varjus, aga olemas
Lauatennis Eestis pole kuhugi kadunud, aga ei anna praegu põhjust hõiseteks – nagu ülekaalukas enamik muudestki meil harrastatavatest spordialadest.
Kus eestvedaja kadunud, seal kahaneb ka harrastajate arv, kus entusiast pinksile elu sisse puhub, kerkib ruttu ka oskajaid.
Eestlastele on see mäng sobinud, aastakümnete vältel koguti väga korralikke kohti rahvusvahelises mastaabis – kunagise impeeriumi meistrivõistlused ja rahvaste spartakiaadidki olid kõrgetasemelised rahvusvahelised turniirid. Veel keskkooliõpilasena maailmameistri-võistlustelt meeskondliku pronksmedali Tartusse toonud Rein Lindmäe mängib nüüd edukamalt veteranide klassis – mullusel MMil oli ta üksikmängus teine, võites poolfinaalis seitsmekordset maailmameistrit, muide hiinlast. Karin Lindmäe rõõmustas pühapäeval isa kolme värvi medalitega Eesti meistrivõistlustel.
Kuldset värvi medalid üksikmängus läksid Marina Morozovale ja Aleksander Smirnovile, paarismängus võidutsesid Kätlin Latt – Lindmäe, Vallot Vainula – Smirnov ning Vainula – Latt.
Vainula mängib Rootsi klubis, Latt Portugalis. Üksikmängus pidid nad Eesti meistrivõistlustel hõbemedaliga leppima.
Täna varjus, homme vahest enam mitte. Varsti sõidab Eesti koondis Euroopa meistrivõistlustele Taani.
KohtumõistjadMärtsi lõpus peab Eesti koondis oma järjekordsed lahingud jalgpalli maailmameistrivõistluste valiktsüklis. MMi finaalturniir on iga meeskonna suur unistus, kahtlane, kas Eesti sinna üldse kunagi jõuab.
Kui mõtlete MMi finaalturniirile, siis mis teile esmalt meenub? Milline MM
või milline matš on sööbinud kõige eredamalt mällu? Kes on löönud enim elevust põhjustanud värava?
Natuke järele mõelnud, on paljudel vastus käes: Mehhiko MM 1986, kus Diego Maradona «Jumala käsi» lõi kurikuulsa värava, mis tagas Argentinale veerandfinaalis võidu Inglismaa üle, hiljem krooniti lõunaameeriklased ka maailmameistriks.
Esmalt meenub paljudele seega kohtuniku apsakas. Viimase kuu jooksul olen olnud ise tunnistajaks kahele kohtuniku eksimusele (minu arvates), küll tase madalamal – kohtuniku vaieldav otsus on määranud Eesti meistri tiitli saatuse.
Mõlemal juhul olnuks kohtunikul kergem teha vastupidine otsus, mis põhjustanuks vähem protesti ja poleks pruukinud lõpptulemust muuta.
Protesti märgiks otsustasid ühel juhul Tartu Välk-494 hokimehed jäält lahkuda, teisel juhul jätsid maleklubi Vabaettur liikmed hõbemedalid vastu võtmata.
Kohtuniku töö ei ole kerge, tasu pole teab mis suur ning ikka ja jälle leidub rahulolematuid, kes situatsiooni teisiti näevad. Selge, et sageli arbiter ka eksib, ikkagi inimene. Igal eksimusel on oma hind.
Olukord on läinud lausa nii kaugele, et mitmeid kohtunikke on ähvardatud tappa. Üks viimaseid ja eredamaid näiteid sellest vallast: Rootsi kohtunik Anders Frisk, kes pidanuks 26. märtsil vilistama jalgpalli MMi valikmängu Eesti ja Slovakkia vahel, loobus tapmisähvarduse tõttu päevapealt ametist. Tapmisähvardusi on tehtud paljudele teistelegi kohtunikele.
Kohtuniku töötlemine käib suure mängu juurde. Eesti vutifännidel on
repertuaarist võtta üks laulukenegi, mida arbiteri ebapopulaarse otsuse
korral laulma hakatakse ja mis mehekese seksuaalse suunitluse paika paneb.
Kas kohtunike eksimusi on võimalik kuidagi ära hoida? Tõenäoliselt mitte,
jalgpallis ja jäähokis on proovitud rakendada videokordusi, luuakse anduriga jalgpalli, kus tehnika fikseeriks värava löömise jne.
Kõike ei saa aga kunagi kontrollida, ikka ja jälle leidub olukordi, mida ei suudeta ette näha, ja siis astubki mängu kohtunik…
MARGUS SÖÖT, toimetaja