Number 10 (112) 9. märts 2005
Uus taliala – jalgpall
Jalgpall oli esmakordselt kavas ka Põlvas peetud Eesti X maatalimängudel, kus võidu nimel mängisid noored. RAIVO TASSO/MAALEHT
Jalgpalli on Eestimaal seostatud ikka rohkem kevade, suve ja sügisega. Aastate eest toimusid küll isegi spordilehe taliturniirid, kuid need olid mõeldud rohkem talviseks treeninguks värskes õhus kui tõsiseks sportlikuks heitluseks.
Aga ajad on muutunud ja koos nendega ka tõekspidamised, et jalgpalli ainult rohelisel murul mängitakse.
Nüüd on jalgpall Eesti väljakutel veeremas ka külmakraadides ja lumevallide vahel. Võimaluse selleks annavad kunstkattega väljakud. Mõned neist isegi eelsoojendusega.
Ent tavaliselt ikka külmunud ja kõvad. Nii alustas ka kodune meistriliiga märtsikuu teisel päeval käreda pakase käes.
Jalgpalli mängiti eelmisel nädalalõpul isegi Põlvas, kust pärit ka juuresolev foto. Jalgpall on tunginud ka Eesti maatalimängude võistluskavva. Esialgu siiski veel kõrvalalana.
Kahjuks ei töötanud uuel väljakul seekord soojendussüsteem ning palliheitlused noorte poistemeeskondade vahel toimusid sedapuhku külmunud palliplatsil.
Mis see EM on?
Kui räägitakse EMist, on kuidagi loomulik, et kõik mõistavad seda üheselt – tegu on Euroopa meistrivõistlustega.
Möödunud nädalal sattusin aga kokku inimesega, kes arvas, et EM on Eesti meistrivõistlused. Sest ega suuremat võistlust meile naljalt korraldada anta.
Selgitasin siis, et antakse ikka, just praegu peetakse Tallinnas õhkrelvadest laskmise EMi. Mispeale vestluskaaslane meenutas, et ja-jah, ta olla isegi telest sellest kuulnud, kuid keda see ikka siis nii väga huvitab.
Just niisugust suhtumist võis kohata igal sammul – mingi siseruum, kamp püsside ja püstolitega tegelasi, kes teatud aja jooksul omaette lasta
nohistavad, seejuures saavad meie omad tagasihoidlikke kohti. Tähendab, igav.
Tegelikult, kui küsida Eesti Laskurliidu tegevjuhti Meelis Loidi sõnadega, siis palju on olümpiaalasid, kus Eestile antakse võimalus korraldada Euroopa esivõistlusi?
Palju on alaliite, kes suudavad sujuvalt läbi viia tuhande inimese majutuse, toitlustamise, transpordi ja veel sada pisiasja?
Samas tuleb teha dopinguteste ning jagada teavet mitmeteistkümnele
välisajakirjanikule.
Ja see pole veel kõik. Kui Euroopa Laskurliidu president Unni Nikolaysen
nimetas võistluse läbiviimist suurepäraseks, siis ta ei liialdanud. Kõik tõepoolest toimis. Eks see ole eestlastele alati loomupärane olnud – kui midagi ette võetakse, siis see ka sajaprotsendilise innuga ära tehakse.
Publikuhulgaga Eesti Näituste C-hallis just ei hiilatud, kuigi iga päev oli kohal arvukalt delegatsioonide liikmeid, nii et finaalide ajaks oli raske strateegiliselt olulises kohas istekohta leida. Kuigi eks see natuke imelik ole, EM on koduõuel, sissepääs võistluspaika vaba, kuid rahvast ei kuskil.
Ometi, finaalid jätsid täiesti kustumatu elamuse. Tänu elektroonika arengule võib lõppseerias näha kõiki laske ekraanilt, tabada millimeetreid ning jälgida samas sportlase keskendumisvõimet.
Näiteks õhupüstoli harjutuses, kus ei pea olema spetsiaalset varustust, võib näha mitmeid mooduseid, kuhu panna oma vaba käsi – kõrvale, pöial vöö vahele, lasta niisama rippu, küünarnukini taskusse.
Psühholoogiline pinge on meeletu ning nii mõnigi hommikune liider ei
suutnud finaalis täpsust säilitada. Kes kohal oli, lahkus muljetega.
Nii et rohkem tähelepanu oma kodus toimuvale, kallid kaasmaalased. EM
on siiski Vana Maailma esivõistlus.
KRISTI VAHEMAA, toimetaja
Postitatud rubriiki Määratlemata. Talleta
püsiviide. Kommenteerimine ja trackback-viidete lisamine ei ole lubatud.
Uudised
Eesti Spordileht 10
Number 10 (112) 9. märts 2005
Uus taliala – jalgpall
Jalgpalli on Eestimaal seostatud ikka rohkem kevade, suve ja sügisega. Aastate eest toimusid küll isegi spordilehe taliturniirid, kuid need olid mõeldud rohkem talviseks treeninguks värskes õhus kui tõsiseks sportlikuks heitluseks.
Aga ajad on muutunud ja koos nendega ka tõekspidamised, et jalgpalli ainult rohelisel murul mängitakse.
Nüüd on jalgpall Eesti väljakutel veeremas ka külmakraadides ja lumevallide vahel. Võimaluse selleks annavad kunstkattega väljakud. Mõned neist isegi eelsoojendusega.
Ent tavaliselt ikka külmunud ja kõvad. Nii alustas ka kodune meistriliiga märtsikuu teisel päeval käreda pakase käes.
Jalgpalli mängiti eelmisel nädalalõpul isegi Põlvas, kust pärit ka juuresolev foto. Jalgpall on tunginud ka Eesti maatalimängude võistluskavva. Esialgu siiski veel kõrvalalana.
Kahjuks ei töötanud uuel väljakul seekord soojendussüsteem ning palliheitlused noorte poistemeeskondade vahel toimusid sedapuhku külmunud palliplatsil.
Mis see EM on?
Kui räägitakse EMist, on kuidagi loomulik, et kõik mõistavad seda üheselt – tegu on Euroopa meistrivõistlustega.
Möödunud nädalal sattusin aga kokku inimesega, kes arvas, et EM on Eesti meistrivõistlused. Sest ega suuremat võistlust meile naljalt korraldada anta.
Selgitasin siis, et antakse ikka, just praegu peetakse Tallinnas õhkrelvadest laskmise EMi. Mispeale vestluskaaslane meenutas, et ja-jah, ta olla isegi telest sellest kuulnud, kuid keda see ikka siis nii väga huvitab.
Just niisugust suhtumist võis kohata igal sammul – mingi siseruum, kamp püsside ja püstolitega tegelasi, kes teatud aja jooksul omaette lasta
nohistavad, seejuures saavad meie omad tagasihoidlikke kohti. Tähendab, igav.
Tegelikult, kui küsida Eesti Laskurliidu tegevjuhti Meelis Loidi sõnadega, siis palju on olümpiaalasid, kus Eestile antakse võimalus korraldada Euroopa esivõistlusi?
Palju on alaliite, kes suudavad sujuvalt läbi viia tuhande inimese majutuse, toitlustamise, transpordi ja veel sada pisiasja?
Samas tuleb teha dopinguteste ning jagada teavet mitmeteistkümnele
välisajakirjanikule.
Ja see pole veel kõik. Kui Euroopa Laskurliidu president Unni Nikolaysen
nimetas võistluse läbiviimist suurepäraseks, siis ta ei liialdanud. Kõik tõepoolest toimis. Eks see ole eestlastele alati loomupärane olnud – kui midagi ette võetakse, siis see ka sajaprotsendilise innuga ära tehakse.
Publikuhulgaga Eesti Näituste C-hallis just ei hiilatud, kuigi iga päev oli kohal arvukalt delegatsioonide liikmeid, nii et finaalide ajaks oli raske strateegiliselt olulises kohas istekohta leida. Kuigi eks see natuke imelik ole, EM on koduõuel, sissepääs võistluspaika vaba, kuid rahvast ei kuskil.
Ometi, finaalid jätsid täiesti kustumatu elamuse. Tänu elektroonika arengule võib lõppseerias näha kõiki laske ekraanilt, tabada millimeetreid ning jälgida samas sportlase keskendumisvõimet.
Näiteks õhupüstoli harjutuses, kus ei pea olema spetsiaalset varustust, võib näha mitmeid mooduseid, kuhu panna oma vaba käsi – kõrvale, pöial vöö vahele, lasta niisama rippu, küünarnukini taskusse.
Psühholoogiline pinge on meeletu ning nii mõnigi hommikune liider ei
suutnud finaalis täpsust säilitada. Kes kohal oli, lahkus muljetega.
Nii et rohkem tähelepanu oma kodus toimuvale, kallid kaasmaalased. EM
on siiski Vana Maailma esivõistlus.
KRISTI VAHEMAA, toimetaja