| Mäetaguse vald tunnistati eelarveraha elanike arvu peale laiali jagades Eesti rikkaimaks omavalitsuseks. Paraku unustati seejuures märkida, et Mäetaguse on Eestis rikkaim ka keskkonnaprobleemidelt.
Kolme töötava kaevanduse otseses mõjupiirkonnas elavad mäetaguselased on üsna harjunud päeval ja ööl kaikuva mürinaga, mis majaseinad värisema ja nõud kapis klirisema paneb.
Nad on harjunud, et aiakastmisvett võib ehk veel oma kaevust saada, aga joogivee järele tuleb minna naabrite või nende naabrite juurde, kuhu ulatub veetorustik.
Nad on harjunud, et põldu kündes või heinamaad niites tasub igati ettevaatlik olla, sest veel eile üsna tasasesse pinnasesse võib öö jooksul olla lõhe tekkinud.
Nad on harjunud, et kaevanduskäikude kohal langenud maapind ei lase natukegi suuremat vett läbi ja vihmastel aastatel pole sealt saaki loota.
Aga nad on harjunud seal elama, leppinud teadmisega, et Mäetaguse on põlevkivipiirkond ja kaevandused seal paratamatud.
Nad ei taha oma kodust ära minna ja muretsevad kõige rohkem hoopis selle pärast, et kaevandused nende maa ja elukeskkonna väärtust märkimisväärselt kahandavad.
Maja vajub ja väriseb
Lume all ei tule mäetööde järel alla langenud maad just eriti ilmekalt esile. Märgata on neid ometi. Eriti Võrnu küla vahel, kui mõnisada meetrit teest jääb silma vildakile vajunud laut.
“Üks hoone on juba alla vajunud, teine on terviku serva peale jäänud ja vajub nüüd tasapisi järele,” selgitab elupõline mäemees, vallavolikogu juht ja talunik Jaan Surva.
Lauda omanik, Leeveti talu peremees Eduard Suokas tunnistab, et loomi selles laudas eriti hoida ei julge.
Peremees viitab veidi eemal seisvale elumajale ja tõdeb, et seegi vajub – õuepealne puha auku vajunud. Ja vundamendis on praod sees. Seinu katvas silikaadis samuti.
“Majad, mis on tervikute peale jäetud, hakkavad kõik pisitasa vajuma,” tõdeb Surva. “Siin on vesi pärast kaevanduse uppumist juba kaks-kolm aastat all ja sööb neid tervikuid vähehaaval.”
Aidu karjääri paugud kostavad Suokasele päris kõvasti tuppa kätte. Kui ei kuulekski, siis tunneks ikka – maja ju väriseb. “Enne tükk aega väristab maja ja siis alles käib kõmakas,” kirjeldab ta. Ükskord läinud koguni aknaruut klirinal katki.
Kohe maja kõrval algav põld on meetrit kolm alla langenud. “Ega künda kerge ole, kallaku peal on lausa ohtlik,” ütleb peremees. Ja meenutab mõne aasta tagust juhtumit, kui hommikul niitma minnes niiduki puruks sõitis, sest öösel oli heinamaale lõhe sisse vajunud.
Vesi on ja ei ole ka
Valter Innose kodust jääb Sompa kaevanduse piirini umbes kilomeeter. “Nii kaugel nad kaevandamisega ei olnud, et mul põld vajunud oleks. Aga Viru kaevandus tuleb lähemale – paugud juba kostavad,” on üks tema probleeme.
Teine ja märksa suurem mure on vesi.
Varem andis vett – ja head vett! – üheksameetrine kaev. Kui see kuivaks jäi, puuriti tunamullu suvel uus, 74 meetri sügavusele ulatuv kaev.
“Solk on ikka solk,” võtab Innos puurimise tulemuse lühidalt kokku.
Hommikul sauna tünnidesse varutud vesi on lõunaks sogane, paksu rooste- ja õliseguga kaetud.
“Nüüd ikka loomad joovad seda. Algul, kohe pärast puurimist, haises nii hirmsasti, et loomad ka ei tahtnud.”
Pererahvas ise ei võta seda ollust suu sissegi. Joogi- ja tarbevesi tuuakse Kiiklast.
Purgitäis vett, mille valla keskkonnanõunik Aivar Lääne kaevust kaasa võtab, maitseb metalli järele.
Mõnda maad eemal elavad Vaike Kotkas ja Heino Päll tunnevad sulailmast suisa rõõmu: räästast tilkuv lumevesi kulub marjaks ära. “Saab sauna teha,” kiidab perenaine.
Kaevust saab ka vett. Seesugust, mis lume peale valades viimasele kohvi värvi annab.
“Kartuleid saab sellega pesta küll. Aga ega suhu ei pane,” ütleb perenaine. “Lehm joob, kui kohe kaevust võtta. Kui vesi juba seisab, tuleb õlikord peale ja siis ei taha lehm ka.”
“Niikaua kui Sompa [kaevandus] töötas, oli vesi puhas,” teab 31 aastat kaevanduses töötanud peremees. “Nüüd on kaevandus vett täis, kõik mädaneb seal – ja mina pumpan seda soga oma kaevust välja. Tervisekaitse võttis siit proovid ja käskis vett keeta. No ma ei saa seda keeta – see puha vahutab ju.”
Ressursimaks toetab tulevikku
Kuigi kaevanduste töötamise ajal mitmel pool madalatest kaevudest vesi kadus, polnud see ületamatu probleem: Eesti Põlevkivi puuris uusi kaeve, rajas veetorustikke.
Kaevanduste sulgemise ja uppumisega kaasnes hoopis uus probleem: vesi ei kõlba enam juua.
“Teadmatus on kõige hullem,” tunnistab vallavanem Veljo Kingsep. “Me ei tea, kas ja kui palju on maa kaevanduskäikude kohal viimastel aastatel vajunud. Valla eelarves on ette nähtud raha ka uuringuteks. Tahame fikseerida praeguse olukorra, et tulevikus oleks, mille alusel muutusi hinnata.”
Kuni vallal otsustamisõigust on – uue maapõueseaduse eelnõu kohaselt tahetakse see neilt ära võtta –, seisab Mäetaguse oma rahva eest. Nõuab kaevandajatelt tagatisi ja investeerib ressursimaksuna laekuva raha valla tulevikule mõeldes.
“Üks tark soovitas Internetis, et jagagu me ressursimaks rahvale laiali, et nad saaksid endale mujal uue elamise soetada,” muheleb Kingsep. “Kui igaühele miljon krooni anda, saaksime tänavu niimoodi kakskümmend viis peret välja saata. Ainult et nad vist ei taha minna.”
KÜLLI KRIIS
Laupäev, 7.02.2004
|
Uudised
Eesti rikkaima valla valu
Kolme töötava kaevanduse otseses mõjupiirkonnas elavad mäetaguselased on üsna harjunud päeval ja ööl kaikuva mürinaga, mis majaseinad värisema ja nõud kapis klirisema paneb.
Nad on harjunud, et aiakastmisvett võib ehk veel oma kaevust saada, aga joogivee järele tuleb minna naabrite või nende naabrite juurde, kuhu ulatub veetorustik.
Nad on harjunud, et põldu kündes või heinamaad niites tasub igati ettevaatlik olla, sest veel eile üsna tasasesse pinnasesse võib öö jooksul olla lõhe tekkinud.
Nad on harjunud, et kaevanduskäikude kohal langenud maapind ei lase natukegi suuremat vett läbi ja vihmastel aastatel pole sealt saaki loota.
Aga nad on harjunud seal elama, leppinud teadmisega, et Mäetaguse on põlevkivipiirkond ja kaevandused seal paratamatud.
Nad ei taha oma kodust ära minna ja muretsevad kõige rohkem hoopis selle pärast, et kaevandused nende maa ja elukeskkonna väärtust märkimisväärselt kahandavad.
Maja vajub ja väriseb
Lume all ei tule mäetööde järel alla langenud maad just eriti ilmekalt esile. Märgata on neid ometi. Eriti Võrnu küla vahel, kui mõnisada meetrit teest jääb silma vildakile vajunud laut.
“Üks hoone on juba alla vajunud, teine on terviku serva peale jäänud ja vajub nüüd tasapisi järele,” selgitab elupõline mäemees, vallavolikogu juht ja talunik Jaan Surva.
Lauda omanik, Leeveti talu peremees Eduard Suokas tunnistab, et loomi selles laudas eriti hoida ei julge.
Peremees viitab veidi eemal seisvale elumajale ja tõdeb, et seegi vajub – õuepealne puha auku vajunud. Ja vundamendis on praod sees. Seinu katvas silikaadis samuti.
“Majad, mis on tervikute peale jäetud, hakkavad kõik pisitasa vajuma,” tõdeb Surva. “Siin on vesi pärast kaevanduse uppumist juba kaks-kolm aastat all ja sööb neid tervikuid vähehaaval.”
Aidu karjääri paugud kostavad Suokasele päris kõvasti tuppa kätte. Kui ei kuulekski, siis tunneks ikka – maja ju väriseb. “Enne tükk aega väristab maja ja siis alles käib kõmakas,” kirjeldab ta. Ükskord läinud koguni aknaruut klirinal katki.
Kohe maja kõrval algav põld on meetrit kolm alla langenud. “Ega künda kerge ole, kallaku peal on lausa ohtlik,” ütleb peremees. Ja meenutab mõne aasta tagust juhtumit, kui hommikul niitma minnes niiduki puruks sõitis, sest öösel oli heinamaale lõhe sisse vajunud.
Vesi on ja ei ole ka
Valter Innose kodust jääb Sompa kaevanduse piirini umbes kilomeeter. “Nii kaugel nad kaevandamisega ei olnud, et mul põld vajunud oleks. Aga Viru kaevandus tuleb lähemale – paugud juba kostavad,” on üks tema probleeme.
Teine ja märksa suurem mure on vesi.
Varem andis vett – ja head vett! – üheksameetrine kaev. Kui see kuivaks jäi, puuriti tunamullu suvel uus, 74 meetri sügavusele ulatuv kaev.
“Solk on ikka solk,” võtab Innos puurimise tulemuse lühidalt kokku.
Hommikul sauna tünnidesse varutud vesi on lõunaks sogane, paksu rooste- ja õliseguga kaetud.
“Nüüd ikka loomad joovad seda. Algul, kohe pärast puurimist, haises nii hirmsasti, et loomad ka ei tahtnud.”
Pererahvas ise ei võta seda ollust suu sissegi. Joogi- ja tarbevesi tuuakse Kiiklast.
Purgitäis vett, mille valla keskkonnanõunik Aivar Lääne kaevust kaasa võtab, maitseb metalli järele.
Mõnda maad eemal elavad Vaike Kotkas ja Heino Päll tunnevad sulailmast suisa rõõmu: räästast tilkuv lumevesi kulub marjaks ära. “Saab sauna teha,” kiidab perenaine.
Kaevust saab ka vett. Seesugust, mis lume peale valades viimasele kohvi värvi annab.
“Kartuleid saab sellega pesta küll. Aga ega suhu ei pane,” ütleb perenaine. “Lehm joob, kui kohe kaevust võtta. Kui vesi juba seisab, tuleb õlikord peale ja siis ei taha lehm ka.”
“Niikaua kui Sompa [kaevandus] töötas, oli vesi puhas,” teab 31 aastat kaevanduses töötanud peremees. “Nüüd on kaevandus vett täis, kõik mädaneb seal – ja mina pumpan seda soga oma kaevust välja. Tervisekaitse võttis siit proovid ja käskis vett keeta. No ma ei saa seda keeta – see puha vahutab ju.”
Ressursimaks toetab tulevikku
Kuigi kaevanduste töötamise ajal mitmel pool madalatest kaevudest vesi kadus, polnud see ületamatu probleem: Eesti Põlevkivi puuris uusi kaeve, rajas veetorustikke.
Kaevanduste sulgemise ja uppumisega kaasnes hoopis uus probleem: vesi ei kõlba enam juua.
“Teadmatus on kõige hullem,” tunnistab vallavanem Veljo Kingsep. “Me ei tea, kas ja kui palju on maa kaevanduskäikude kohal viimastel aastatel vajunud. Valla eelarves on ette nähtud raha ka uuringuteks. Tahame fikseerida praeguse olukorra, et tulevikus oleks, mille alusel muutusi hinnata.”
Kuni vallal otsustamisõigust on – uue maapõueseaduse eelnõu kohaselt tahetakse see neilt ära võtta –, seisab Mäetaguse oma rahva eest. Nõuab kaevandajatelt tagatisi ja investeerib ressursimaksuna laekuva raha valla tulevikule mõeldes.
“Üks tark soovitas Internetis, et jagagu me ressursimaks rahvale laiali, et nad saaksid endale mujal uue elamise soetada,” muheleb Kingsep. “Kui igaühele miljon krooni anda, saaksime tänavu niimoodi kakskümmend viis peret välja saata. Ainult et nad vist ei taha minna.”
KÜLLI KRIIS
Laupäev, 7.02.2004