Minu ees laual on Riigikogu 14. mai istungjärgu stenogramm.
15. leheküljel istutakse teise päevakorrapunkti juurde: 2003. aasta lisaeelarve eelnõu, esimene lugemine. Peategelaseks tõuseb rahandusminister Tõnis Palts: «Usun, et kogu saal, nii koalitsiooni- kui opositsioonipoliitikud, rõõmustavad, nähes selle prioriteete. Need on haridus…»
Minister pöördub eesistuja poole: «Kas ma vaikust võiksin paluda? See rõõmupuhang segab mind täna.»
Haridus tekitab meis kõigis puhangut, aga harituks jääda viitsivad vähesed. Pikema sissejuhatuseta küsin siin midagi, mida olen ammu tahtnud küsida: kas «aitäh» sõnavõttude ees ja taga on Riigikogu saalis ilmkohustuslik, või muidu pole sa rahvaasemik?
Aitäh ja tänan
Sõnaõpetus ütleb: «Aitäh kõhutäie eest!» «Tänan tähelepanu eest!» Vahe on sees.
Lugesin stenogrammist lk 1-14 (päevakorrale eelnenud infotund) kokku 94 aitähhi (üldse oli 47 lehekülge), need jäid silmale jalgu ja veel milliste lausete järelt, ei mingit halastust sisule. Mark Soosaar: «Kas see ei peegelda tegelikult soovi Pärnu haiglat siiski mitte valmis ehitada? Aitäh!» Jüri Dehovtsov: «Kuidas te arvate nüüd seda programmi toetada ilma rahata? Aitäh!» Urmas Reinsalu: «Härra rahandusminister, kas sa jagad minu seisukohta? Aitäh!»
Nagu eespool öeldud, palus minister Palts vaikust. Kui uskuda stenogrammi, siis vaikust ta ei saanud, keegi ei saanud, sest istung jätkus sõnamüra saatel. Müra, see on tühjus, tarbetud sõnad lausete sees.
Üht täitesõnadeta lõiku lisaeelarve menetluses tahaksin ära märkida.
E. Nestor: «Tänan. On teada selline mõiste nagu eelarveperiood, et see peaks kajastama kõiki selle aja tulusid ja kulusid. Kas on olnud aega tutvuda meie riigieelarve seadusega, kui pikk see periood Eestis on?»
T. Palts: «Jah, riigieelarve koostatakse üheks aastaks, järgmiseks aastaks. On olnud aega tutvuda.»
See Nestori ja Paltsi kahekõne on lahe vahepala.
Mis juhtub, kui võttagi põhimõtteks, et asjalikul arutelul aitäh on pähh? Midagi ei juhtu. Toompea jääks püsti, oleks soliidsemgi.
Nad on seal Toompeal kõik omavahel kolleegid. Milleks siis seda ühtepuhku toonitada – veel üks tarbetus? Näiteks: «Palun, kolleeg Mark Soosaar!» «Palun, kolleeg Vilja Savisaar!» Kõnetussõnadeta on etem.
Härrat ja prouat ei julge soovitada, aitab senistestki komistustest. Käepärane näide on «proua esimees» (T. Velliste, T. Palts, A. Lipstok, O. Taal, Ü. Aaskivi), ehkki saaks öelda ka teisti: proua eesistuja, Riigikogu juhataja, proua juhataja. Mitte küll nii, nagu ütleb Väino Linde: «Aitäh, hea istungi juhataja!»
Muide, minister Palts tavatseb heaks kiita kõike, mida temalt küsitakse. Isegi nii seisab kirjas: «Aitäh hea küsimuse eest. Ma olen hämmingus selle küsimuse üle, et milleks on vaja raha reservfondi.»
Riigikogu saalis istub palju häid ministreid, ka kolleegid, st parlamendikaaslased on puha head ja väga hea on Riigikogu esimees.
Näide Siiri Oviirilt: «Tänan, härra juhataja, vabandust, proua juhataja! Lugupeetud minister, sedakorda küll härra!»
Eks ole lõbus seal kõrges saalis? Ja iga lõbu venitab istumist.
Lahti kirjutatud prioriteedid
Stenogramm on välja kannatanud muudki lustakust. Võtame Olari Taali etteaste: «Härra minister! Mida sa oled korda saatnud, et inimestena muidu nii meeldivad ja mõistlikud Keskerakonna liikmed kannavad sinu vastu kollektiivset erakondlikku viha, rebivad sind, nagu hundikari karibud. Minu küsimus kõlab nii, ega sa ei ole äkki ostnud nendelt mõnda eset ja jätnud alatul kombel raha maksmata või kasutanud nende lippu nurjatul moel taskurätikuna, aga, jumal hoidku, võib-olla hoopiski oled kuidagi kuritarvitanud nende noorliikmeid? Aitäh!»
Pigem karune Taal kui sile Eesmaa. Kas Eesmaa tõesti alles hiljuti võlus meid teleris? Nüüd räägib ta nii: «Välisministeeriumile eraldada kavandatud lisaeelarve summast suurusega 27,42 miljonit krooni moodustavad lõviosa Eesti esinduste majade renoveerimiseks ning uute ruumide rendi- ja infotehnoloogiakuludeks ettenähtud kulutused.»
See mõtteavaldus on kõike muud kui kõneline, mõte on pressitud ühteainsasse lausejorusse, kätte teda ei saa. Müra.
Riigikogulaste vääramatu lemmiksõna on prioriteet. Me ei saa neist aru, sest nemad ei saa endast aru. Evelyn Sepp: «Hea minister, mul on veel üks lihtne küsimus. Te olete mitmete kirjete põhjendamiseks nimetanud seda, et asute kohe täitma oma prioriteete, poliitilisi prioriteete just kulutamise osas.» Või kohe poliitiline kulutamine?
Evelyn Sepa hea minister Palts teab muide ainsana, paraku ühesainsas lauses, mida prioriteet tähendab: «… me oleme sõnastanud ühe oma
e e l i s t u s e n a hariduse…» (sõrendus minult).
Üks teine sõna, eesti paarissõna «lahti kirjutama», on kõigile riigikogulastele veelgi lemmikum. Isegi Siim Kallas «kirjutab need asjad edaspidi kõik lahti». Ja meie peame taipama, et tema hoopis mõtestab lahti, selgitab, dešifreerib.
Ikka veel ei raatsi ma riigikogulaste lauseloomingut käest panna. Öeldud on, et kui mõttest saab aru, siis olgu nurisejad vait. Toon kimbu näiteid ja jätan lugeja otsustada, kas meil on kohustus olla arusaajad või mitte:
* Ju see oli ka väga selgelt klaar tänasel valitsuskoalitsioonil (A. Lipstok).
* Me seda küsimust püüame lahendada tänasel hetkel ikkagi tuludeklaratsiooni käigus (M. Leivo).
*… eelarves on vähendatud (…) nii ümberõppevahendeid kui ka ümberõppe stipendiumi vahendeid (S. Oviir).
* Kas ei ole meil riigis kitsaskohti, mis enam vajaksid seda raha (…)? (R. Lepikson)
* Igas piirkonnas peab olema valmisolek selleks, et nendes olukordades, mis väljuvad tavaolukorrast, on siis erandolukorrad või erakorralised olukorrad, oleks tagatud kiirabiteenus ka siis (M. Pomerants).
* Nii et need tuleks nagu läbi vaadata (P.-E. Rummo).
Olen pikalt kirjutanud, aga pole otse öelnud ega ütlegi, et, head rahvaesindajad, rääkige selgelt, tehke oma müramisele, ma mõtlen mürale lõpp. Sest mis neile siis jääks? Mille poolest nad enam teistest, muus Eestist, erineksid? Müra silub nende mõrad. Aitäh.
SL Õhtuleht, neljapäev. 29. mai 2003
Uudised
Eesti keelest ja meelest
Müra Riigikogu saalis
Helju Vals, keelevalvur
15. leheküljel istutakse teise päevakorrapunkti juurde: 2003. aasta lisaeelarve eelnõu, esimene lugemine. Peategelaseks tõuseb rahandusminister Tõnis Palts: «Usun, et kogu saal, nii koalitsiooni- kui opositsioonipoliitikud, rõõmustavad, nähes selle prioriteete. Need on haridus…»
Minister pöördub eesistuja poole: «Kas ma vaikust võiksin paluda? See rõõmupuhang segab mind täna.»
Haridus tekitab meis kõigis puhangut, aga harituks jääda viitsivad vähesed. Pikema sissejuhatuseta küsin siin midagi, mida olen ammu tahtnud küsida: kas «aitäh» sõnavõttude ees ja taga on Riigikogu saalis ilmkohustuslik, või muidu pole sa rahvaasemik?
Aitäh ja tänan
Sõnaõpetus ütleb: «Aitäh kõhutäie eest!» «Tänan tähelepanu eest!» Vahe on sees.
Lugesin stenogrammist lk 1-14 (päevakorrale eelnenud infotund) kokku 94 aitähhi (üldse oli 47 lehekülge), need jäid silmale jalgu ja veel milliste lausete järelt, ei mingit halastust sisule. Mark Soosaar: «Kas see ei peegelda tegelikult soovi Pärnu haiglat siiski mitte valmis ehitada? Aitäh!» Jüri Dehovtsov: «Kuidas te arvate nüüd seda programmi toetada ilma rahata? Aitäh!» Urmas Reinsalu: «Härra rahandusminister, kas sa jagad minu seisukohta? Aitäh!»
Nagu eespool öeldud, palus minister Palts vaikust. Kui uskuda stenogrammi, siis vaikust ta ei saanud, keegi ei saanud, sest istung jätkus sõnamüra saatel. Müra, see on tühjus, tarbetud sõnad lausete sees.
Üht täitesõnadeta lõiku lisaeelarve menetluses tahaksin ära märkida.
E. Nestor: «Tänan. On teada selline mõiste nagu eelarveperiood, et see peaks kajastama kõiki selle aja tulusid ja kulusid. Kas on olnud aega tutvuda meie riigieelarve seadusega, kui pikk see periood Eestis on?»
T. Palts: «Jah, riigieelarve koostatakse üheks aastaks, järgmiseks aastaks. On olnud aega tutvuda.»
See Nestori ja Paltsi kahekõne on lahe vahepala.
Mis juhtub, kui võttagi põhimõtteks, et asjalikul arutelul aitäh on pähh? Midagi ei juhtu. Toompea jääks püsti, oleks soliidsemgi.
Nad on seal Toompeal kõik omavahel kolleegid. Milleks siis seda ühtepuhku toonitada – veel üks tarbetus? Näiteks: «Palun, kolleeg Mark Soosaar!» «Palun, kolleeg Vilja Savisaar!» Kõnetussõnadeta on etem.
Härrat ja prouat ei julge soovitada, aitab senistestki komistustest. Käepärane näide on «proua esimees» (T. Velliste, T. Palts, A. Lipstok, O. Taal, Ü. Aaskivi), ehkki saaks öelda ka teisti: proua eesistuja, Riigikogu juhataja, proua juhataja. Mitte küll nii, nagu ütleb Väino Linde: «Aitäh, hea istungi juhataja!»
Muide, minister Palts tavatseb heaks kiita kõike, mida temalt küsitakse. Isegi nii seisab kirjas: «Aitäh hea küsimuse eest. Ma olen hämmingus selle küsimuse üle, et milleks on vaja raha reservfondi.»
Riigikogu saalis istub palju häid ministreid, ka kolleegid, st parlamendikaaslased on puha head ja väga hea on Riigikogu esimees.
Näide Siiri Oviirilt: «Tänan, härra juhataja, vabandust, proua juhataja! Lugupeetud minister, sedakorda küll härra!»
Eks ole lõbus seal kõrges saalis? Ja iga lõbu venitab istumist.
Lahti kirjutatud prioriteedid
Stenogramm on välja kannatanud muudki lustakust. Võtame Olari Taali etteaste: «Härra minister! Mida sa oled korda saatnud, et inimestena muidu nii meeldivad ja mõistlikud Keskerakonna liikmed kannavad sinu vastu kollektiivset erakondlikku viha, rebivad sind, nagu hundikari karibud. Minu küsimus kõlab nii, ega sa ei ole äkki ostnud nendelt mõnda eset ja jätnud alatul kombel raha maksmata või kasutanud nende lippu nurjatul moel taskurätikuna, aga, jumal hoidku, võib-olla hoopiski oled kuidagi kuritarvitanud nende noorliikmeid? Aitäh!»
Pigem karune Taal kui sile Eesmaa. Kas Eesmaa tõesti alles hiljuti võlus meid teleris? Nüüd räägib ta nii: «Välisministeeriumile eraldada kavandatud lisaeelarve summast suurusega 27,42 miljonit krooni moodustavad lõviosa Eesti esinduste majade renoveerimiseks ning uute ruumide rendi- ja infotehnoloogiakuludeks ettenähtud kulutused.»
See mõtteavaldus on kõike muud kui kõneline, mõte on pressitud ühteainsasse lausejorusse, kätte teda ei saa. Müra.
Riigikogulaste vääramatu lemmiksõna on prioriteet. Me ei saa neist aru, sest nemad ei saa endast aru. Evelyn Sepp: «Hea minister, mul on veel üks lihtne küsimus. Te olete mitmete kirjete põhjendamiseks nimetanud seda, et asute kohe täitma oma prioriteete, poliitilisi prioriteete just kulutamise osas.» Või kohe poliitiline kulutamine?
Evelyn Sepa hea minister Palts teab muide ainsana, paraku ühesainsas lauses, mida prioriteet tähendab: «… me oleme sõnastanud ühe oma
e e l i s t u s e n a hariduse…» (sõrendus minult).
Üks teine sõna, eesti paarissõna «lahti kirjutama», on kõigile riigikogulastele veelgi lemmikum. Isegi Siim Kallas «kirjutab need asjad edaspidi kõik lahti». Ja meie peame taipama, et tema hoopis mõtestab lahti, selgitab, dešifreerib.
Ikka veel ei raatsi ma riigikogulaste lauseloomingut käest panna. Öeldud on, et kui mõttest saab aru, siis olgu nurisejad vait. Toon kimbu näiteid ja jätan lugeja otsustada, kas meil on kohustus olla arusaajad või mitte:
* Ju see oli ka väga selgelt klaar tänasel valitsuskoalitsioonil (A. Lipstok).
* Me seda küsimust püüame lahendada tänasel hetkel ikkagi tuludeklaratsiooni käigus (M. Leivo).
*… eelarves on vähendatud (…) nii ümberõppevahendeid kui ka ümberõppe stipendiumi vahendeid (S. Oviir).
* Kas ei ole meil riigis kitsaskohti, mis enam vajaksid seda raha (…)? (R. Lepikson)
* Igas piirkonnas peab olema valmisolek selleks, et nendes olukordades, mis väljuvad tavaolukorrast, on siis erandolukorrad või erakorralised olukorrad, oleks tagatud kiirabiteenus ka siis (M. Pomerants).
* Nii et need tuleks nagu läbi vaadata (P.-E. Rummo).
Olen pikalt kirjutanud, aga pole otse öelnud ega ütlegi, et, head rahvaesindajad, rääkige selgelt, tehke oma müramisele, ma mõtlen mürale lõpp. Sest mis neile siis jääks? Mille poolest nad enam teistest, muus Eestist, erineksid? Müra silub nende mõrad. Aitäh.
SL Õhtuleht, neljapäev. 29. mai 2003