|
Eesti taasiseseisvumisest alates on Eestil olnud 11 valitsust ja 7 peaministrit. Enamik neist on andnud oma panuse sellele, et Eesti on täna nii Euroopa Liidu kui ka NATO künnisel. Toonastest peaministritest ega välisministritest pole praegu loorbereid lõikamas mitte ükski ning valitsuses domineerib uustulnukast erakond, mille esimesed sammud välispoliitikas on enam kui arglikud.
– – – – –
On ilmselt kiuslik saatus, et need Eesti tipp-poliitikud, kes on juhtinud Eestit Euroopa Liitu ja NATO-sse on täna varju jäänud. Endised peaministrid Mart Laar ja Andres Tarand on Riigikogu lihtliikmed, Tiit Vähi juhib Silmetit, Mart Siimann on Olümpiakomitee president ja Siim Kallas Riigikogu Reformierakonna fraktsiooni esimees.
Hoopis halvasti on käinud aga mitme juhtiva erakonna käsi. Tiit Vähi ja Mart Siimanni Koonderakonda pole enam olemas. Isamaaliit ja Mõõdukad pääsesid vaid napilt parlamenti. Viimasesse kuulub ka jõuliselt euroasja edendanud Toomas Hendrik Ilves, kes on olnud välisminister kolmes erinevas valitsuses ja kelle ajal saavutati ka tegelik läbimurre, kui Eesti arvati liitujate esiviisikusse, samas kui Läti ja Leedu jäid sellest välja.
Kogu au tehtust jääb niisiis äsja võimule tulnud Res Publica valitsusele ja paljuski selle välisministrile Kristiina Ojulandile, kelle roll kogu protsessis on olnud napp. Kuigi Ojuland oli välisminsiter ka eelmises Siim Kallase valitsuses, juhtis välispoliitkat siiski peaminister ise.
Tänasel Juhan Partsi valitsusel jääb üle vaid nentida, et liitumise töö on nüüd tehtud ja noppida viljad. Teiselt poolt on nii Euroopa Liit kui ka NATO muutumisperioodis ja väikeriikide seisukohtade kaitsmisel vajab Eesti ka nüüd jõulist välispoliitkat.
Praegune valitsus ei ole näidanud jõulisi lähenemisi esialgu ühelgi suunal. Juhan Partsi välispoliitilisi kohtumisi saadavad trafaretsed ja hallivõitu avaldused à la “Eesti välispoliitilised prioriteedid on Euroopa Liit ja NATO”, mis on kümnekonna aasta jooksul sedavõrd ära leierdatud, et neid kuuldeks tahaks nö raadio teisele kanalile keerata.
Sisepoliitikas annavad tooni pseudoskandaalid, mille põhjuseks justiitsministri kiiruseületamine ja rahandusministeeriumi oskamatus koostada vettpidavat lisaeelarvet.
Selle kõige taustal muutub vägagi mõistetavaks eelmise peaministri Siim Kallase avaldus Reformierakonna suurkogul, milles ta tõdeb, et Eesti vajab “tugevat riiki ja tugevat ning kompetentset valitsust, kelle seisukohti tähelepanuga jälgitakse ja kellel on autoriteeti teiste riikide valitsuste hulgas”.
Küllap on selles tõdemuses ka kibestumust, et Reformierakonna hinnangul kõigi aegade parim peaminister Siim Kallas jäi tegelikult varupingile – peaministri posti ei võimaldanud talle poliitiline loogika, samas kui mõnda muud portfelli ei soovinud ta ise.
Kallasega võrreldes pole teistel poliitikakorüfeedel olnud sedagi valikut. Tõsi, välispoliitkas osalemist võimaldab ka Riigikogu liikme staatus – olgu siis Eesti saadikuna Euroopa Tulevikukonvendis, vaatlejana europarlamendis või osalejana mõnes muus delegatsioonis. Aga see on ikkagi vaid taustamäng, kus soolo jääb kellelegi teisele.
Nii olemegi me täna positsioonis, kus ette valmistatud maasikapõllul nopivad vilju uustulnukad ja vanad tegijad otsivad maasikmamme kraavipervedel.
|
Uudised
Eesti euromeeskond pingil, varumängijad väljakul
Eesti euromeeskond pingil, varumängijad väljakul
Kommentaar: Ülo Mattheus – 24. mai, 2003 13:31
Eesti taasiseseisvumisest alates on Eestil olnud 11 valitsust ja 7 peaministrit. Enamik neist on andnud oma panuse sellele, et Eesti on täna nii Euroopa Liidu kui ka NATO künnisel. Toonastest peaministritest ega välisministritest pole praegu loorbereid lõikamas mitte ükski ning valitsuses domineerib uustulnukast erakond, mille esimesed sammud välispoliitikas on enam kui arglikud.
– – – – –
On ilmselt kiuslik saatus, et need Eesti tipp-poliitikud, kes on juhtinud Eestit Euroopa Liitu ja NATO-sse on täna varju jäänud. Endised peaministrid Mart Laar ja Andres Tarand on Riigikogu lihtliikmed, Tiit Vähi juhib Silmetit, Mart Siimann on Olümpiakomitee president ja Siim Kallas Riigikogu Reformierakonna fraktsiooni esimees.
Hoopis halvasti on käinud aga mitme juhtiva erakonna käsi. Tiit Vähi ja Mart Siimanni Koonderakonda pole enam olemas. Isamaaliit ja Mõõdukad pääsesid vaid napilt parlamenti. Viimasesse kuulub ka jõuliselt euroasja edendanud Toomas Hendrik Ilves, kes on olnud välisminister kolmes erinevas valitsuses ja kelle ajal saavutati ka tegelik läbimurre, kui Eesti arvati liitujate esiviisikusse, samas kui Läti ja Leedu jäid sellest välja.
Kogu au tehtust jääb niisiis äsja võimule tulnud Res Publica valitsusele ja paljuski selle välisministrile Kristiina Ojulandile, kelle roll kogu protsessis on olnud napp. Kuigi Ojuland oli välisminsiter ka eelmises Siim Kallase valitsuses, juhtis välispoliitkat siiski peaminister ise.
Tänasel Juhan Partsi valitsusel jääb üle vaid nentida, et liitumise töö on nüüd tehtud ja noppida viljad. Teiselt poolt on nii Euroopa Liit kui ka NATO muutumisperioodis ja väikeriikide seisukohtade kaitsmisel vajab Eesti ka nüüd jõulist välispoliitkat.
Praegune valitsus ei ole näidanud jõulisi lähenemisi esialgu ühelgi suunal. Juhan Partsi välispoliitilisi kohtumisi saadavad trafaretsed ja hallivõitu avaldused à la “Eesti välispoliitilised prioriteedid on Euroopa Liit ja NATO”, mis on kümnekonna aasta jooksul sedavõrd ära leierdatud, et neid kuuldeks tahaks nö raadio teisele kanalile keerata.
Sisepoliitikas annavad tooni pseudoskandaalid, mille põhjuseks justiitsministri kiiruseületamine ja rahandusministeeriumi oskamatus koostada vettpidavat lisaeelarvet.
Selle kõige taustal muutub vägagi mõistetavaks eelmise peaministri Siim Kallase avaldus Reformierakonna suurkogul, milles ta tõdeb, et Eesti vajab “tugevat riiki ja tugevat ning kompetentset valitsust, kelle seisukohti tähelepanuga jälgitakse ja kellel on autoriteeti teiste riikide valitsuste hulgas”.
Küllap on selles tõdemuses ka kibestumust, et Reformierakonna hinnangul kõigi aegade parim peaminister Siim Kallas jäi tegelikult varupingile – peaministri posti ei võimaldanud talle poliitiline loogika, samas kui mõnda muud portfelli ei soovinud ta ise.
Kallasega võrreldes pole teistel poliitikakorüfeedel olnud sedagi valikut. Tõsi, välispoliitkas osalemist võimaldab ka Riigikogu liikme staatus – olgu siis Eesti saadikuna Euroopa Tulevikukonvendis, vaatlejana europarlamendis või osalejana mõnes muus delegatsioonis. Aga see on ikkagi vaid taustamäng, kus soolo jääb kellelegi teisele.
Nii olemegi me täna positsioonis, kus ette valmistatud maasikapõllul nopivad vilju uustulnukad ja vanad tegijad otsivad maasikmamme kraavipervedel.