|
Eesti elanikud suhtuvad Geenivaramu projekti positiivselt, kuid inimeste valmisolek geenidoonoriks hakata on sellele vaatamata väike, selgus teisipäeval Tartu Ülikooli Eetikakeskuse poolt esitletud uuringust. Eetikakeskuse juhataja Margit Sutropi sõnul on seega kahtlane, kas Eesti Geenivaramul õnnestub koguda miljoni inimese geeniandmed nagu alguses kavandatud.
– – – – –
Kolm aastat tagasi, kui koostati inimgeeniuuringute seaduse eelnõu, rääkisid Geenivaramu idee autorid, et kavatsevad kümne aastaga andmebaasi koguda miljoni Eesti elaniku geeniandmed. Tänaseks on geenidoonoreid leitud 1200.
Tartu Ülikooli Eetikakeskuse juhataja Margit Sutropi sõnul on praegu üldse kahtlane, kas loodetud miljoni doonorini jõutakse. Sutropi hinnangul viitab sellele muuhulgas veebruaris lõppenud pilootprojekt, mille raames õnnestus leida kümme korda vähem geenidoonoreid kui algselt loodeti.
“Mulle tundub, et number läheb ülevaatamisele, see ei ole realistlik,” ütles Sutrop. “Kui loodeti koguda kümne tuhande inimese andmed ja koguti ainult tuhande omad, siis see protsess osutub igal juhul vaevalisemaks ja raskemaks.”
Möödunud aasta lõpul läbi viidud arvamusküsitlusest selgus, et Eesti elanike suhtumine geenitehnoloogiasse ja Geenivaramu projekti on ülimalt positiivne. Tartu Ülikooli sotsioloogiadoktorandi Külliki Kortsu sõnul ei kandu positiivne hoiak aga üheselt üle inimeste käitumisse. Geenidoonoriks hakata eriti ei taheta.
“Kui üldhoiakud on väga positiivsed, siis väga vähesed inimesed on teinud otsuse, et osalevad kindlasti,” ütles Korts. “Kõigist inimestest, kes on Geenivaramust kuulnud – neid oli ligi kaks kolmandikku küsitletuist – on vaid veerand valmis projektis osalema ja geenidoonoriks hakkama – kõigist küsitletuist on selleks valmis vaid 15 protsenti.”
Ehkki arvamusuuringute tulemuste otsene ülekandmine kogu elanikkonnale on Kortsu sõnul alati küsitav, lubavad praegused andmed tema hinnangul võimalike geenidoonorite piirarvuks pidada 100-150 tuhat täiskasvanud elanikku.
Kortsu sõnul on inimestel geenivaramuga seoses mitmeid kartusi.
“Kardetakse, et andmed võivad lekkida kindlustusfirmadele, kes võivad hakata tegema valikuid klientide hulgas ning et tööandjad võivad potentsiaalse tööotsija kandidatuuri üle tema geeniandmeid vaadates,” loetles Korts. “Suureks riskiks peeti ka seda, et geeniandmete teadasaamine võib inimesel tekitada psühholoogilist stressi.”
Tartu Ülikooli teadusfilosoofia lektori Tiiu Hallapi sõnul on avalik diskussioon seni olnud liialt ühepoolne ning geenivaramus kahtlejaid marginaliseeriv.
“Kasutatakse tüüpilisi retoorilisi võtteid, igasugust vastuseisu teaduslikele projektidele esitatakse kui vaimupimedust või irratsionaalsetest hirmudest tulenevat,” ütles Hallap. “Teaduse ja tehnoloogia progressi püütakse serveerida ajaloolise paratamatusena – kui meie ei tee, siis teevad teised ja seepärast pole mõtet selle vastu võidelda.”
Eetikakeskuse juhataja Margit Sutropi sõnul vajab edasist arutelu laste kaasamine geeniuuringutesse. Kui seni on geenidoonoriks olnud vaid täiskasvanud inimesed, siis Eesti Geenivaramu teabejuhi Aire Koigi sõnul kaalub varamu tulevikus ka laste kutsumist geenidoonoriks.
|
Uudised
Eesti elanike valmisolek geenidoonoriks hakata on madal
Eesti elanike valmisolek geenidoonoriks hakata on madal
Külli-Riin Tigasson, Raadio Vaba Euroopa – 22. aprill, 2003 19:14
Eesti elanikud suhtuvad Geenivaramu projekti positiivselt, kuid inimeste valmisolek geenidoonoriks hakata on sellele vaatamata väike, selgus teisipäeval Tartu Ülikooli Eetikakeskuse poolt esitletud uuringust. Eetikakeskuse juhataja Margit Sutropi sõnul on seega kahtlane, kas Eesti Geenivaramul õnnestub koguda miljoni inimese geeniandmed nagu alguses kavandatud.
– – – – –
Kolm aastat tagasi, kui koostati inimgeeniuuringute seaduse eelnõu, rääkisid Geenivaramu idee autorid, et kavatsevad kümne aastaga andmebaasi koguda miljoni Eesti elaniku geeniandmed. Tänaseks on geenidoonoreid leitud 1200.
Tartu Ülikooli Eetikakeskuse juhataja Margit Sutropi sõnul on praegu üldse kahtlane, kas loodetud miljoni doonorini jõutakse. Sutropi hinnangul viitab sellele muuhulgas veebruaris lõppenud pilootprojekt, mille raames õnnestus leida kümme korda vähem geenidoonoreid kui algselt loodeti.
“Mulle tundub, et number läheb ülevaatamisele, see ei ole realistlik,” ütles Sutrop. “Kui loodeti koguda kümne tuhande inimese andmed ja koguti ainult tuhande omad, siis see protsess osutub igal juhul vaevalisemaks ja raskemaks.”
Möödunud aasta lõpul läbi viidud arvamusküsitlusest selgus, et Eesti elanike suhtumine geenitehnoloogiasse ja Geenivaramu projekti on ülimalt positiivne. Tartu Ülikooli sotsioloogiadoktorandi Külliki Kortsu sõnul ei kandu positiivne hoiak aga üheselt üle inimeste käitumisse. Geenidoonoriks hakata eriti ei taheta.
“Kui üldhoiakud on väga positiivsed, siis väga vähesed inimesed on teinud otsuse, et osalevad kindlasti,” ütles Korts. “Kõigist inimestest, kes on Geenivaramust kuulnud – neid oli ligi kaks kolmandikku küsitletuist – on vaid veerand valmis projektis osalema ja geenidoonoriks hakkama – kõigist küsitletuist on selleks valmis vaid 15 protsenti.”
Ehkki arvamusuuringute tulemuste otsene ülekandmine kogu elanikkonnale on Kortsu sõnul alati küsitav, lubavad praegused andmed tema hinnangul võimalike geenidoonorite piirarvuks pidada 100-150 tuhat täiskasvanud elanikku.
Kortsu sõnul on inimestel geenivaramuga seoses mitmeid kartusi.
“Kardetakse, et andmed võivad lekkida kindlustusfirmadele, kes võivad hakata tegema valikuid klientide hulgas ning et tööandjad võivad potentsiaalse tööotsija kandidatuuri üle tema geeniandmeid vaadates,” loetles Korts. “Suureks riskiks peeti ka seda, et geeniandmete teadasaamine võib inimesel tekitada psühholoogilist stressi.”
Tartu Ülikooli teadusfilosoofia lektori Tiiu Hallapi sõnul on avalik diskussioon seni olnud liialt ühepoolne ning geenivaramus kahtlejaid marginaliseeriv.
“Kasutatakse tüüpilisi retoorilisi võtteid, igasugust vastuseisu teaduslikele projektidele esitatakse kui vaimupimedust või irratsionaalsetest hirmudest tulenevat,” ütles Hallap. “Teaduse ja tehnoloogia progressi püütakse serveerida ajaloolise paratamatusena – kui meie ei tee, siis teevad teised ja seepärast pole mõtet selle vastu võidelda.”
Eetikakeskuse juhataja Margit Sutropi sõnul vajab edasist arutelu laste kaasamine geeniuuringutesse. Kui seni on geenidoonoriks olnud vaid täiskasvanud inimesed, siis Eesti Geenivaramu teabejuhi Aire Koigi sõnul kaalub varamu tulevikus ka laste kutsumist geenidoonoriks.