Eesti e-tiigri koha on hõivanud Läti ja Sloveenia
Henrik Roonemaa, toimetaja, 07.04.2004
«Olen tõsiselt pettunud,» teatas maailma ühe suurima tarkvarafirma Oracle asepresident Alfonso Di Ianni hiljuti Tallinnas Eesti e-arengu kohta. Kuni oleme oma edusamme imetlenud, on tegijateks tõusnud Läti ja Sloveenia.
Täpselt aasta tagasi kerkis Eesti e-edu allakäigutrepi teema korraga asjatundjate teadvusesse. Siis tunnistasid seisakut sellised korüfeed nagu Tartu Ülikooli rektor Jaak Aaviksoo, Eesti IT-ettevõtjate liidu president Andres Haamer, MicroLinki juht Allan Martinson.
Seda, et areng justkui seisaks, täheldasid ka Eesti suuremad sidefirmad, nagu Eesti Telefon ja EMT, samuti riik.
Nüüd on kurvast tõdemusest aasta möödas, aga hoolimata Tallinna vanalinna kevadisest särast ei too see Di Ianni näole naeratust. Me pole aastaga peaaegu edasi liikunud.
Di Ianni ei kohta Eestis äri ajamisest huvitatud firmasid. Kõik tegijad on kas liiga väiksed või vaesed, nokitsevad omaette kahemehefirmades, ei ela ega sure, kuid pole nõus ka jõude ühendama.
Tüüpiline Eesti innovatsiooniga tegelev firma paistab Di Iannile selline, kus on paar omanikku, kes maksavad firma tuludest majalaenu ja autoliisingut ning kellel pole mingit huvi riskida.
Liiga pikk puhkus
Teisalt on välisinvestorite jõuline tegutsemine Eestis andnud hoobi ootamatust kohast – kiivalt kasumile mõtlevad piiritagused omanikud on arendusprojektide raha kinni keeranud või vähemalt viinud igasuguse arendamise vastavusse ärireeglitega.
Nad järgivad põhimõtet, et kui uuendusest raha tuleb, siis teeme, kui ei tule, ei tee. Seda on näha isegi nii suurte firmade nagu Hansapanga või EMT puhul.
Et e-Eesti asjad endiselt seisavad, ilmestab E-Riigi Akadeemia juht Ivar Tallo kurbade arvudega Euroopa Liidu uuringust.
Eestis on internetti ühendatud 26% kodudest, Sloveenias 46% ja Tðehhis 37%. Eesti koolides on 100 õpilase kohta 4 arvutit, ELi keskmine on 5,9 ja näiteks Lätil 5. Gümnaasiumides on olukord veel hullem, isegi Rumeenias on 100 õpilase kohta 10,4 arvutit.
«Võib-olla me väsisime 1990ndate suurest pingutusest ära,» oletab Tallo. «Saavutad mingi taseme, siis ütled «huhh», ja puhkad. Aga oleme nii väikesed, et kui me edasi ei rabele, siis jääme kohe pildilt välja.»
Ka sihtasutuse Vaata Maailma juht Alar Ehandi leiab, et asjad võiksid vilkamalt liikuda. «Kindlasti ei seista, aga liigutakse aeglaselt,» räägib Ehandi, kelle juhtimisel sai just arvutikasutamise diplomi 100 000. inimene.
«Eesti IT-firmadel on ettevõtlikkust vähe, nad on teinud Eestis väga vingeid asju, kas või näiteks e-maksuamet, X-tee, selliseid lahendusi võiks minna ja igale riigile müüa,» loetleb Ehandi. «Ettevõtlikkust on vähe. Pigem eelistatakse stabiilselt loksuda oma konnatiigis, selle asemel et julgeda riskida.»
Tartu fenomen
Aga samas on meeldivaid erandeid, leiab Tartus tegutseva Regio juht Teet Jagomägi. See meeldiv erand on Tartu ise, sest just sealsed firmad on moodustanud Eesti IT-sektoris arvestatava ekspordijõu. «Tallinnast võib-olla hästi ei paista, aga Tartusse on tekkinud vingelt eksportivate tehnoloogiafirmade kogum,» ütleb ta.
Näiteks toob ta tarkvaratöid tegeva Playtechi, kus töötab nüüd juba umbes 80 inimest, ja pisikese firma Vihmapuu, kes võitis Ameerikas California osariigis laialdase tarkvarahanke, millest võib saada Eesti IT-firmade üks suurimaid läbimurdeid välismaal.
Lõpuks ei lähe halvasti ka Regiol endal – tänu sideturu kosumisele helistavad kliendid kõikjalt maailmast ja tunnevad Eesti tehnoloogia vastu huvi.
Nii et midagi ikka liigub ka. Täna annab IT-firmade liit välja aasta e-idee auhinna, mis mullu kevadel sobiva kandidaadi puudumisel andmata jäi.
Tallinn rakendas märtsis kogu maailma mõistes superrevolutsioonilise ID-pileti, millega oli esialgu probleeme. Aaslaiu hinnangul pole me veel hakanudki ise täpselt aru saama, kui suure ja unikaalse e-asjaga on tegu.
Eestil on ambitsioonikas eesmärk katta kogu riik kiire ja odava püsiühendusega, nii et internetti saaks maal sama hinnaga kui linnas. Uues elektroonilise side seaduses on kirjas, et selle peavad kinni maksma internetipakkujad.
E-politsei loomine käib vilkalt ja lootust on, et aasta jooksul võib lubade ja kindlustuse kaasaskandmisest loobuda. Tulekul on ka e-terviselugu.
Peamine häda on aga ikka seesama, mis aasta tagasi: e-areng pole Eestis konkreetselt kellegi asi. «Meil on e-areng [majandusministeeriumis] kuskil jäälõhkumise ja raudteede vahel,» summeerib Tallo. «Rääkisime sellest aasta tagasi, ja midagi ei ole muutunud. Kui me räägime sellest järgmisel aastal samal moel, siis võib juba öelda, et me oleme maha jäänud.»
Uudised
Eesti e-tiiger – koht !
Eesti e-tiigri koha on hõivanud Läti ja Sloveenia
Henrik Roonemaa, toimetaja, 07.04.2004
Täpselt aasta tagasi kerkis Eesti e-edu allakäigutrepi teema korraga asjatundjate teadvusesse. Siis tunnistasid seisakut sellised korüfeed nagu Tartu Ülikooli rektor Jaak Aaviksoo, Eesti IT-ettevõtjate liidu president Andres Haamer, MicroLinki juht Allan Martinson.
Seda, et areng justkui seisaks, täheldasid ka Eesti suuremad sidefirmad, nagu Eesti Telefon ja EMT, samuti riik.
Nüüd on kurvast tõdemusest aasta möödas, aga hoolimata Tallinna vanalinna kevadisest särast ei too see Di Ianni näole naeratust. Me pole aastaga peaaegu edasi liikunud.
Di Ianni ei kohta Eestis äri ajamisest huvitatud firmasid. Kõik tegijad on kas liiga väiksed või vaesed, nokitsevad omaette kahemehefirmades, ei ela ega sure, kuid pole nõus ka jõude ühendama.
Tüüpiline Eesti innovatsiooniga tegelev firma paistab Di Iannile selline, kus on paar omanikku, kes maksavad firma tuludest majalaenu ja autoliisingut ning kellel pole mingit huvi riskida.
Liiga pikk puhkus
Teisalt on välisinvestorite jõuline tegutsemine Eestis andnud hoobi ootamatust kohast – kiivalt kasumile mõtlevad piiritagused omanikud on arendusprojektide raha kinni keeranud või vähemalt viinud igasuguse arendamise vastavusse ärireeglitega.
Nad järgivad põhimõtet, et kui uuendusest raha tuleb, siis teeme, kui ei tule, ei tee. Seda on näha isegi nii suurte firmade nagu Hansapanga või EMT puhul.
Et e-Eesti asjad endiselt seisavad, ilmestab E-Riigi Akadeemia juht Ivar Tallo kurbade arvudega Euroopa Liidu uuringust.
Eestis on internetti ühendatud 26% kodudest, Sloveenias 46% ja Tðehhis 37%. Eesti koolides on 100 õpilase kohta 4 arvutit, ELi keskmine on 5,9 ja näiteks Lätil 5. Gümnaasiumides on olukord veel hullem, isegi Rumeenias on 100 õpilase kohta 10,4 arvutit.
«Võib-olla me väsisime 1990ndate suurest pingutusest ära,» oletab Tallo. «Saavutad mingi taseme, siis ütled «huhh», ja puhkad. Aga oleme nii väikesed, et kui me edasi ei rabele, siis jääme kohe pildilt välja.»
Ka sihtasutuse Vaata Maailma juht Alar Ehandi leiab, et asjad võiksid vilkamalt liikuda. «Kindlasti ei seista, aga liigutakse aeglaselt,» räägib Ehandi, kelle juhtimisel sai just arvutikasutamise diplomi 100 000. inimene.
«Eesti IT-firmadel on ettevõtlikkust vähe, nad on teinud Eestis väga vingeid asju, kas või näiteks e-maksuamet, X-tee, selliseid lahendusi võiks minna ja igale riigile müüa,» loetleb Ehandi. «Ettevõtlikkust on vähe. Pigem eelistatakse stabiilselt loksuda oma konnatiigis, selle asemel et julgeda riskida.»
Tartu fenomen
Aga samas on meeldivaid erandeid, leiab Tartus tegutseva Regio juht Teet Jagomägi. See meeldiv erand on Tartu ise, sest just sealsed firmad on moodustanud Eesti IT-sektoris arvestatava ekspordijõu. «Tallinnast võib-olla hästi ei paista, aga Tartusse on tekkinud vingelt eksportivate tehnoloogiafirmade kogum,» ütleb ta.
Näiteks toob ta tarkvaratöid tegeva Playtechi, kus töötab nüüd juba umbes 80 inimest, ja pisikese firma Vihmapuu, kes võitis Ameerikas California osariigis laialdase tarkvarahanke, millest võib saada Eesti IT-firmade üks suurimaid läbimurdeid välismaal.
Lõpuks ei lähe halvasti ka Regiol endal – tänu sideturu kosumisele helistavad kliendid kõikjalt maailmast ja tunnevad Eesti tehnoloogia vastu huvi.
Nii et midagi ikka liigub ka. Täna annab IT-firmade liit välja aasta e-idee auhinna, mis mullu kevadel sobiva kandidaadi puudumisel andmata jäi.
Tallinn rakendas märtsis kogu maailma mõistes superrevolutsioonilise ID-pileti, millega oli esialgu probleeme. Aaslaiu hinnangul pole me veel hakanudki ise täpselt aru saama, kui suure ja unikaalse e-asjaga on tegu.
Eestil on ambitsioonikas eesmärk katta kogu riik kiire ja odava püsiühendusega, nii et internetti saaks maal sama hinnaga kui linnas. Uues elektroonilise side seaduses on kirjas, et selle peavad kinni maksma internetipakkujad.
E-politsei loomine käib vilkalt ja lootust on, et aasta jooksul võib lubade ja kindlustuse kaasaskandmisest loobuda. Tulekul on ka e-terviselugu.
Peamine häda on aga ikka seesama, mis aasta tagasi: e-areng pole Eestis konkreetselt kellegi asi. «Meil on e-areng [majandusministeeriumis] kuskil jäälõhkumise ja raudteede vahel,» summeerib Tallo. «Rääkisime sellest aasta tagasi, ja midagi ei ole muutunud. Kui me räägime sellest järgmisel aastal samal moel, siis võib juba öelda, et me oleme maha jäänud.»