Eesti arenguhüppe eeltingimused

Eesti Arengufondi juhatuse esimees Ott Pärna leiab, et Eesti kõrghariduse edendamiseks on hädavajalik, et meil oleks ette näidata paari rahvusvahelise teadus- ja kõrghariduskeskuse edulugu.

Tartu Ülikooli rektor Alar Karis rääkis Tartus eilsel Kõrgharidusfoorumil sellest, et Eesti ülikoolid vajaksid hädasti värskemat hingamist, mida aitavad tuua välisõppejõud. Kuidas teile tundub, kas me peaksime iga hinna eest välismaiseid «ajusid» siia meelitama? Kuidas seda teha?

Olen Karise mõttega sajaprotsendiliselt nõus. Eesti uue arenguhüppe põhieelduseks on tegutseda meie ahtast siseturust väljaspool. Seega meie ühine eesmärk peab olema nii eestimaalase mõtlemise kui ka meie ettevõtluse maailmale avamine. Tulevikupõlvesid silmas pidades ei ole võimalik seda teha, kui ülikoolide klassid on täidetud vaid eestimaalastega, keda omakorda õpetavad ainult Eesti kogemusega Eesti professorid.

Ülikoolist saadud lai maailmatunnetus, ambitsiooniimpulss ja tudengikontaktid teistest riikidest kaasõppuritega on parim eeldus maailmakodanikuks olemisele hilisemas elus. Ainus sisuline alternatiiv sellele on oma tudengite maailma õppimasaatmine ja läbi stipendiumimehhanismide tagasitulemise kindlustamine.

Kiire arenguhüppe tarvis tasuks Eestis tegeleda paralleelselt ja sihiteadlikult nii professorite kui tudengite suunaga ning mõlemas eeltoodud aspektis – selliselt tegutsevad või on tegutsenud varasemalt paljud edukad piirkonnad või riigid alates Hong-Kongist ja Singapurist ning lõpetades näiteks Türgiga. Mul on endal Inglismaa õpingute aegne türklasest sõber, kes õppis just sedasorti riigistipendiumiga.

Eestisse värske vere saamiseks (nii välisprofessorite kui -tudengite näol) on mitu teed, millest ükski pole lihtne ega odav (lühikeses perspektiivis), kuid on hea tahtmise juures tehtavad ning pikas perspektiivis ka kasumlikud – näiteid on võtta nii Euroopast kui kaugemalt.

Õppejõudude poolt vaadatuna töötavad personaalsed kutsed ja eeltöö (sealhulgas eestlasest abikaasa näol!); töötab kuvand lahedast ja «teistmoodi» uurimiskeskusest või kõrgkoolist (soomlaste Aalto interdistsiplinaarse ülikooli näide); töötab keskuse tase (näiteks Stocholmist 500 kilomeetri kaugusel Umeas on väike, kuid maailma tipptasemel ja välismaalasi täis disainikool, mis loodi alles 1989. aastal).

Eestisse välistalentide toomisel ei saa me eeldada, et nad tulevad eluks ajaks. Me peame oskama olukorda oma kasuks pöörata (näiteks arendama sobivaid õpimooduleid) ka juhul, kui hea professor on valmis tulema ainult nädalaks või kuuks. Tänapäeva võrgustuntud maailmas on vaja teada parima kompetentsi asukohta, omada häid suhteid ja suutlikkust kompetents õigel ajal ning õiges kohas kokku tuua. Nobeliste on raske püsivalt palgata juba saja kilomeetri kaugusel Londonist, rääkimata siis Eestist.

Seepärast ongi uue aja edukad ülikoolid hästi võrgustunud ja lahedad kohtumispaigad maailma eri paigust tulnud tippudele (ka mu enda interdistsiplinaarne uurimiskeskus SPRU on Sussexi ülikoolis üks selline). Meil Eestis peab olema suutlikkus neid võrke üles ehitada ja pidevas ning dünaamilises arengus hoida.

Karis tõi välja, et Soomes, kus on hariduse ületootmine, on hetkel tuhat töötut doktorikraadiga isikut (kokku 35 000 kõrgharidusega töötut). Ta pakkus, et kindlasti on osa neist kõlbulikud selleks, et neid Eestis rakendada ja seeläbi rahvusvahelistumist süvendada. Mida arvate teie töötute doktorite värbamise ideest? Mis on selle suuremad plussid-miinused?

Majanduslangus ongi ses mõttes huvitav aeg, et palju häid inimesi on lühiajaliselt rakendamata ja seetõttu ka kättesaadavamad. New Yorgis Manhattenil on kolmandik finantsiste tööta – samuti hea võimalus talentide hankimiseks.

Ma arvan, et meie suurem probleem on tahte puudumine maailmast häid inimesi enda sekka lasta – kõik hoiavad oma toolist ja töörutiinist kinni ega ole valmis kumbagi loovutama (seda nii akadeemias kui ka riigiaparaadis). Mul on endal maailmas mitmeid teaduskraadi ja väga hea töökogemusega eestlastest tuttavaid, kes ütlevad, et ega meid keegi Eestis ei oota, sest me oleme ebamugavad ja mõtleme teisiti, ei rahuldu keskpärasusega, tahame rohkem palka ja paremaid tulemusi ehk seame lati kõrgemale ja teeme «mugavatel» elu raskemaks.

Siit ilmneb ka tõsiasi, et üksikud välisprofessorid teaduskondade ja instituutide ajaloolist inertsi ja vaikivat vastuseisu murda ei suuda. Kultuuri muutmiseks on vaja ühte kohta suuremat kontsentratsiooni värsket verd ning juhtkonnapoolset tugevat tahet ja tuge organisatsioonis murrangu saavutamiseks.

Eestis tervikuna on aga vaja nui neljaks paari rahvusvahelise teadus- ja kõrghariduskeskuse edulugu. Esialgu kasvõi mõnes kitsas nišis nagu näiteks rahvusvaheline, ettevõtlik ning interdistsiplinaarne IT-kool alates magistritasemest, mille äriplaani me Arengufondi, ülikoolide ja Infotehnoloogia Liidu koostöös lähinädalatel kaante vahele saame.

Rein Taagepera rääkis samal foorumil sellest, et võiksime võtta USA eeskujul Eestis kasutusele selgema ja ahvatlevama karjääriredeli, mida mööda astudes oleks võimalik näiteks neil samadel doktoriõppe lõpetanutel ehitada siin endale selge karjäär professorinina töötamiseni välja. Mil määral võiks see idee Eestit välismaalastele ahvatlevamaks muuta?

Eesti on nii väike riik, et ega siin saagi selgelt ühest või teisest mudelist rääkida. Ma räägiks rohkem moraalist ja avalikust hinnangust. Moraalist selles mõttes, et professorid ning akadeemilised juhid peaksid olema liidrid suure algustähega (liidrid on teatavasti need, kellel on järgijaid) ja oskama õigel ajal kõrvale astuda (mitte tagasi, vaid just kõrvale).

Ühiskond ja riik omakorda peaks seda motiveerima ning väärtustama, nii sõnas kui rahas. Eakamad professorid võiks olla hiljem nooremate ja «tuliste» tegijate mentorid selle sõna kõige paremas mõttes. Ühiskonnale on kõige viletsam lahendus see, kui sisemise põlemise ehk motivatsiooni kaotanud ning seepärast taset minetav akadeemiline «tegija» oma formaalsest kohast tulihingeliselt kinni hoiab ega lase uut ja rohkem maailma näinud tegijaskonda peale tulla.

Kes peaks eelkirjeldatud ideid rahastama? Kuigi meil on olemas programmid välisõppejõududele kõva palga maksmiseks, pole me ikkagi asjalikumate välismaalaste seas populaarsed.

Arvan, et need rahad on teatud osas meil riigis olemas ja neid saadakse ka, aga ei osata ehk piisavalt targalt ära kasutada. Näiteks network’indus on pigem odav ja seda saaks küll igaüks teha. Õppejõude ka tuuakse, kuid pigem üksikuna ja juhuslikult, ilma «suurema plaanita» keskus otsustavalt uuele, rahvusvahelisele tasemele viia. Eestis võiks korraldada ka rohkem eri valdkondade tipp-õppejõudude kohtumisi, konverentse – kõik sellised asjad aitavad võrgustiku ja suhete loomisele kaasa.

Mõnel pool, näiteks Tartu Ülikooli majandusteaduskonnas on saamas normiks, et kohalikul tudengil (vähemasti doktorandil) on kaasjuhendaja välismaalt. Nii peaks olema kõigis teaduskondades ja koolides. Nick von Tunzelmann valiti peamiselt kaasjuhendamise eest hiljuti lausa Tartu Ülikooli auliikmeks.

Kindlasti annab kokkuhoidu ka see, kui paari keskpärase professori asemel tuua üks ja hea, koos motiveeritud doktorantidega, kes vabalt bakalaureuse ja magistritasemel loenguid lugeda ning ka juhendada suudaksid. Enamuse loengute puhul pole vahet, kas loetakse pooltühjale 30 inimese auditooriumile või täis 100+ auditooriumile. Personaalsemat lähenemist on vaja alles juhendamisel kõrghariduse hilisemates astmetes, magistrantuuris ja doktorantuuris.

Eelnevale lisaks arvan, et ressursside ühtlane laialipihustamine tippude loomise mõttes ulemust ei anna. Seega soovitan rohkem konkreetsete asjade ärategemisele keskendumist. Näiteks TTÜ majandusteaduskond kaheksa aastaga regiooni parimaks rahvusvaheliseks ärikooliks – plaan paika, ressursid taha ja juhtkonnale selge ülesanne, vastutus ja mandaat see asi reaalsuseks teha.