Allakäigutrepp? Edulugu e-Eestist kurvalt lõppemas
 Henrik Roonemaa
Eesti tehnoloogiafirmade juhid leidsid tänavu esimest korda kolme aasta jooksul, et ükski e-idee ei vääri auhinda. 2002. aastal areng seisis, ütlevad nad nüüd nukralt käsi laiutades.
E-valitsus, e-maksuamet, m-parkimine, ID-kaart, Vaata Maailma arvutikoolitus 100 000 inimesele ja kõik muud isegi maailma mastaabis suurepärased ideed on tegelikult mitme aasta vanused.
Kevadel oli BBC peaaegu tegemas Eestist telesaadet pealkirjaga ”E-Estonia. The Lost Opportunity”, kuid viimasel hetkel leidsid nad, et Tallinnas toimuv Eurovisioon on põnevam ja nii valmis kurikuulus saade, kus Mart Sander kurtis, et Eesti on nõme.
Unne on suikunud nii riik kui ka eraettevõtjad. Eesti nukra e-olukorra pärast muretsevad pea kõik korüfeed: Tartu Ülikooli rektor Jaak Aaviksoo, Eesti IT-ettevõtjate liidu (ITL) president Andres Haamer, Microlinki juht Allan Martinson ja Regio juht Teet Jagomägi on vaid mõned neist. Seisakut tunnetavad ka Eesti mõistes hiiglaslikud IT- ja kommunikatsioonifirmad EMT ja Eesti Telefon ning ka riik ise. Midagi on tõsiselt liimist lahti.
”Õnnetus on see, et kas ollakse kogu sellest trügimisest natuke väsinud või lihtsalt rahul,” ütleb ITL -i president Andres Haamer. ”Esimene on andeksantav ja sellest saab üle. Aga kui me endaga liiga rahul oleme, siis on see absoluutselt vale lähenemine.”
Talle sekundeerib EMT arendusjuht Tõnu Grünberg, kes ütleb selle olukorra kohta “auk”. Grünbergi hinnangul on Eesti oma saavutatud eduseisu juba praegu maha mängimas, sest teised riigid kihutavad e-vallas kohutava tempoga järele.
| Linnar Viik – ainuke optimistPraktiliselt ainuke Eesti IT-asjatundja, kes arengu seisaku pärast südant ei valuta, on Linnar Viik, sest tema hinnangul on häid projekte tegemisel palju.
”Liikvel on päris palju põnevaid projekte ja häid ideid, kuid nad on end rahulikult tegemas ja tiksumas, mitte kella küljes,” räägib Viik. ”Meil on vahel kaagutatud rohkem, kui mune on, ja sellest on ka paljud õppust võtnud.”
Viigi sõnul peaksime praegu keskenduma juba varem välja töötatud ideede realiseerimisele ja lahenduste korralikule töölepanekule.
”Me ei ole kriisis. Eesti IT-turg kasvab, välistellimused kasvavad, põnevaid projekte on olemas,” on Viik optimistlik. ”See, et nad ei saa avaliku tähelepanu alla, on võib-olla isegi hea.” |
Tekkinud olukorda saab tehnoloogiaspetsidega rääkides jagada laias laastus kaheks. Esiteks pole IT või e-areng Eestis riigi poole peal konkreetselt mitte kellegi asi või tööülesanne. Ja teiseks on Eesti IT-firmad kaevikutesse kaevunud, nikerdavad omaette ega olegi üldse huvitatud arengusse investeerimisest. Lähenemine on pigem selline, et tuua läänest midagi sisse ja siin maha müüa, mitte ise midagi teha või välja mõelda. Kui ühel pole tegijaid ja teisel pole huvi ega raha, siis jääbki areng seisma.
Alustame riigist.
Suur osa viimaste aastate e-arengust on tulnud tänu riigi tegemistele. E-maksuamet, internetti viidud suhtlus kodanike ja ametnike vahel, ID-kaart, e-valitsus – need on kõik riigi kätetöö. Ja nüüd on juba kuid valitsenud Toompeal e-vaikus.
”Ideoloogi ei ole, vedajat ei ole. Poliitikute seas pole ka patrooni, kes seda asja ajaks,” lausub Eesti Telefoni IT-teenuste direktor Andres Käärik.
Ka Allan Martinson näeb seda, et riiki pole e-areng huvitanud juba tükk aega.
”Eesti poliitikas pole olnud ühtegi tugevat sponsorit sellele mõtteviisile, et me võiks jätkata innovatiivse ühiskonna ülesehitamist,” räägib ta. ”Mart Laari suhtumine oli sellele tugevalt toetav.”
E-riigi puhul ei saagi Laarist üle ega ümber, sest mõne minuti jooksul viivad kõik allikad oma jutu just temale. Nad räägivad, kuidas Laaril oli ideid, kuidas Laar utsitas neid ellu viima, pusis ise Powerpointis presentatsioone teha. Laari ajal tekkis tõeline e-õhkkond, mille viljaks olid just needsamad kuulsusrikkad e-projektid. Siim Kallas on teistmoodi inimene.
Kui riigist ja e-arengust mõni poliitik üldse oskab rääkida, siis on see Ivar Tallo, kes praegu juhib E-riigi Akadeemiat, mis lääne fondide raha eest koolitab teisi riike e-samme astuma, Eesti eduka kogemuse näitel loomulikult.
”Kui me räägime e-riigist, siis selle tšempion peaks olema peaminister. Laar oligi ja müts maha selle ees, aga Kallas jättis selle asja kõrvale,” leiab Tallo. ”Siiamaani on kogu see tegevus olnud riigis suhteliselt juhuslik. Kui on kuskil valitsuses jälle mõni entusiast, siis midagi toimub, ja kui ei ole, siis…”
Poliitilise tahte puudumist tunnetab kõige paremini võimu külje all tegutsev valitsuse infonõunik Tex Vertmann, kes oma Toompeal Stenbocki maja kabinetis istudes ütleb, et e-areng sõltub riigi prioriteetidest.
”Vahe on suhtumises,” ütleb ta kaks päeva pärast Siim Kallase valitsuse ametiaja lõppu. (Ta töötab sellel kohal ka Juhan Partsi valitsuses.) “Kui me kiirelt lähitulevikus jõulisi samme ette ei võta, võib tõepoolest tekkida olukord, et jääme maha ja kaotame oma liidrirolli. Mõnes osas vist juba oleme kaotanud.”
Aga Vertmannil on teinegi sõnum – meil ei ole riigis mitte kedagi, kelle igapäevane töö oleks e-arenguga tegeleda. Kelle asi on välja töötada ID-kaardi teenuseid? Kelle asi on välja mõelda ja ellu viia teisi, kolmandaid või neljandaid e-ideid? Praktiliselt mitte kellegi, summeerib Vertmann ja suunab pilgu aknast välja.
Majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi alluvuses tegutseb riigi infosüsteemide osakond ehk RISO ja ühest küljest oleks see nagu nende töö. Aga neid ei kuula mitte keegi.
Minister lõhub talvel jääd ja ehitab suvel teid ja kõikvõimalikud e-ideed lähevad tal ühest kõrvast sisse ja teisest välja. Pealegi pole suurte e-projektide elluviimine ühe ministeeriumi asi, sest päris tõenäoline on, et näiteks justiitsministeerium peaks selleks muutma seadust, siseministeerium lubama juurdepääsu mõnele andmebaasile, majandusministeerium kogu süsteemi kokku ehitama ja nii edasi. Niisiis peaks olema keegi, kes käib ühe ministri juurest teise juurde, sikutab neid varrukast ning piniseb oma e-ideedest nii kaua, kuni asi ära tehakse.
Aga kas Vertmannil on alumises lauasahtlis mõni konkreetne tegemist ootav e-idee?
”Ei, praegu pole mitte ühtegi.”
Jätkame eraettevõtlusega. Asjad on ka seal seisma jäänud.
”Hetkeseisuga on see pidur pigem ettevõtjad,” annab EMT arengu eest vastutav Grünberg kolleegidele kurja hinnangu. Eestis käib küll vilgas vahendustegevus, kuid meie firmad ei loo ise midagi uut. Leiutajaid ei ole.
Seda kogeb oma igapäevases töös väga hästi Eesti Telefoni IT-teenuste direktor Andres Käärik.
”Leiutamisest võiks sündida uued ideed ja kasulikud asjad,” ütleb ta. ”Enamik bisnisest käib Eestis nii, et midagi tuuakse sisse ja müüakse maha, aga see ei tooda lisaväärtust.”
Lisaväärtus on võlusõna, mis paneb rääkima Eesti ühe IT-ala tippmõtleja, Tartu Ülikooli rektori Jaak Aaviksoo.
”Meil pole lisaväärtuse tootmisega IT-sektoris kunagi hästi olnud. Ja me oleme selles valdkonnas investeerinud aparatuuri ja tarkvarasse, aga oluliselt vähem ajudesse. Inimesed on lahkunud loomingulisest valdkonnast müügimeesteks.”
Aaviksoo on välja arvutanud, et üks teadlane, üks loominguline IT-töötaja maksab firmale miljon krooni aastas. Me ei suuda neid lihtsalt ülal pidada.
Käärik kurvastab, et Eesti ettevõtetes praktiliselt puuduvad R&D ehk arenduseelarved. Praeguse hea haridustaseme ja veel suhteliselt odava tööjõuga on meie ettevõtetel tema arvates vähe lootust konkurentsieelisele pikemas perspektiivis.
”Pudelikael on äris,” teatab ka Regio juht Teet Jagomägi. ”On ärihuvid, võrgustikud, kes ei lase ideid läbi. Miks ei saa ID-kaarti, igasugu mobiiliteenuseid, m-parkimist, tervishoidu ja registreid omavahel kokku panna ja luua huvitavaid teenuseid, on selle tõttu, et kuskil on mingid lepingud ja lepped, millest väikseid ideid viljelevad firmakesed ei suuda läbi murda. See läheb järjest hullemaks – kõik kaevuvad oma kaevikutesse sügavamalt.”
Kui mõnel väiksel seltskonnal ka tekib suurepärane idee, siis on sellega praegu hirmus raske midagi peale hakata. Suured tegijad ei ole huvitatud sellistele avantüüridele raha kulutamisest, investeeringuid ei tule. Ja ilma suurte tegijate toeta jäävad väikesed lihtsalt autsaideriteks.
”Kraanid on oluliselt rohkem kinni keeratud kui näiteks kaks aastat tagasi,” kurdab Jagomägi. ”Raha ei ole.”
Ideid kinni pidavast filtrist äris räägib ka Grünberg. ”Kui 2000. aastal, mil oli veel selle mulli aeg, mõne idee lauda käisid, siis miljard kohe kukkus. Ütlesid ”mobiil” või ”internet” ja see oli nagu mantra. Nendega sai küsimata raha.”
Väikefirmade võitlusest oma ideede läbisurumiseks teab hästi Eesti Tehnoloogiaagentuuri juht Anti Kuiv.
”Suuremad ei lasegi väga noorel ja toorel tegijal esile kerkida, sest siis peab ju temaga võib-olla konkureerima hakkama,” räägib Kuiv. ”Ideid justkui oleks, aga elluviijaks peab olema hästi respekteeritud tegija. Väikseid turg ei usalda. Aga kuna suured tegijad ei taha ise nendega riskida ja väiksed ei saa finantsi järele, siis ongi nokk kinni, saba lahti.”
Suured ise nokitsevad aga Kuiva sõnul oma teenuseid arendada ega tegele millegi uue loomisega.
”Nad arendavad teenuseid ja kvaliteeti. Head klassikalist arendustööd ei tee peaaegu keegi. Eks me ühed allhankijad oleme, võtame läänest üle katsetatud ja proovitud asjad ning müüme siin maha.”
Aga sellepärast ei sünnigi auhinnaväärilisi e-ideid. |
Uudised
e-Eesti – edulugu või allakäigutrepp
(21.04.2003)
Eesti tehnoloogiafirmade juhid leidsid tänavu esimest korda kolme aasta jooksul, et ükski e-idee ei vääri auhinda. 2002. aastal areng seisis, ütlevad nad nüüd nukralt käsi laiutades.
E-valitsus, e-maksuamet, m-parkimine, ID-kaart, Vaata Maailma arvutikoolitus 100 000 inimesele ja kõik muud isegi maailma mastaabis suurepärased ideed on tegelikult mitme aasta vanused.
Kevadel oli BBC peaaegu tegemas Eestist telesaadet pealkirjaga ”E-Estonia. The Lost Opportunity”, kuid viimasel hetkel leidsid nad, et Tallinnas toimuv Eurovisioon on põnevam ja nii valmis kurikuulus saade, kus Mart Sander kurtis, et Eesti on nõme.
Unne on suikunud nii riik kui ka eraettevõtjad. Eesti nukra e-olukorra pärast muretsevad pea kõik korüfeed: Tartu Ülikooli rektor Jaak Aaviksoo, Eesti IT-ettevõtjate liidu (ITL) president Andres Haamer, Microlinki juht Allan Martinson ja Regio juht Teet Jagomägi on vaid mõned neist. Seisakut tunnetavad ka Eesti mõistes hiiglaslikud IT- ja kommunikatsioonifirmad EMT ja Eesti Telefon ning ka riik ise. Midagi on tõsiselt liimist lahti.
”Õnnetus on see, et kas ollakse kogu sellest trügimisest natuke väsinud või lihtsalt rahul,” ütleb ITL -i president Andres Haamer. ”Esimene on andeksantav ja sellest saab üle. Aga kui me endaga liiga rahul oleme, siis on see absoluutselt vale lähenemine.”
Talle sekundeerib EMT arendusjuht Tõnu Grünberg, kes ütleb selle olukorra kohta “auk”. Grünbergi hinnangul on Eesti oma saavutatud eduseisu juba praegu maha mängimas, sest teised riigid kihutavad e-vallas kohutava tempoga järele.
”Liikvel on päris palju põnevaid projekte ja häid ideid, kuid nad on end rahulikult tegemas ja tiksumas, mitte kella küljes,” räägib Viik. ”Meil on vahel kaagutatud rohkem, kui mune on, ja sellest on ka paljud õppust võtnud.”
Viigi sõnul peaksime praegu keskenduma juba varem välja töötatud ideede realiseerimisele ja lahenduste korralikule töölepanekule.
”Me ei ole kriisis. Eesti IT-turg kasvab, välistellimused kasvavad, põnevaid projekte on olemas,” on Viik optimistlik. ”See, et nad ei saa avaliku tähelepanu alla, on võib-olla isegi hea.”
Tekkinud olukorda saab tehnoloogiaspetsidega rääkides jagada laias laastus kaheks. Esiteks pole IT või e-areng Eestis riigi poole peal konkreetselt mitte kellegi asi või tööülesanne. Ja teiseks on Eesti IT-firmad kaevikutesse kaevunud, nikerdavad omaette ega olegi üldse huvitatud arengusse investeerimisest. Lähenemine on pigem selline, et tuua läänest midagi sisse ja siin maha müüa, mitte ise midagi teha või välja mõelda. Kui ühel pole tegijaid ja teisel pole huvi ega raha, siis jääbki areng seisma.
Alustame riigist.
Suur osa viimaste aastate e-arengust on tulnud tänu riigi tegemistele. E-maksuamet, internetti viidud suhtlus kodanike ja ametnike vahel, ID-kaart, e-valitsus – need on kõik riigi kätetöö. Ja nüüd on juba kuid valitsenud Toompeal e-vaikus.
”Ideoloogi ei ole, vedajat ei ole. Poliitikute seas pole ka patrooni, kes seda asja ajaks,” lausub Eesti Telefoni IT-teenuste direktor Andres Käärik.
Ka Allan Martinson näeb seda, et riiki pole e-areng huvitanud juba tükk aega.
”Eesti poliitikas pole olnud ühtegi tugevat sponsorit sellele mõtteviisile, et me võiks jätkata innovatiivse ühiskonna ülesehitamist,” räägib ta. ”Mart Laari suhtumine oli sellele tugevalt toetav.”
E-riigi puhul ei saagi Laarist üle ega ümber, sest mõne minuti jooksul viivad kõik allikad oma jutu just temale. Nad räägivad, kuidas Laaril oli ideid, kuidas Laar utsitas neid ellu viima, pusis ise Powerpointis presentatsioone teha. Laari ajal tekkis tõeline e-õhkkond, mille viljaks olid just needsamad kuulsusrikkad e-projektid. Siim Kallas on teistmoodi inimene.
Kui riigist ja e-arengust mõni poliitik üldse oskab rääkida, siis on see Ivar Tallo, kes praegu juhib E-riigi Akadeemiat, mis lääne fondide raha eest koolitab teisi riike e-samme astuma, Eesti eduka kogemuse näitel loomulikult.
”Kui me räägime e-riigist, siis selle tšempion peaks olema peaminister. Laar oligi ja müts maha selle ees, aga Kallas jättis selle asja kõrvale,” leiab Tallo. ”Siiamaani on kogu see tegevus olnud riigis suhteliselt juhuslik. Kui on kuskil valitsuses jälle mõni entusiast, siis midagi toimub, ja kui ei ole, siis…”
Poliitilise tahte puudumist tunnetab kõige paremini võimu külje all tegutsev valitsuse infonõunik Tex Vertmann, kes oma Toompeal Stenbocki maja kabinetis istudes ütleb, et e-areng sõltub riigi prioriteetidest.
”Vahe on suhtumises,” ütleb ta kaks päeva pärast Siim Kallase valitsuse ametiaja lõppu. (Ta töötab sellel kohal ka Juhan Partsi valitsuses.) “Kui me kiirelt lähitulevikus jõulisi samme ette ei võta, võib tõepoolest tekkida olukord, et jääme maha ja kaotame oma liidrirolli. Mõnes osas vist juba oleme kaotanud.”
Aga Vertmannil on teinegi sõnum – meil ei ole riigis mitte kedagi, kelle igapäevane töö oleks e-arenguga tegeleda. Kelle asi on välja töötada ID-kaardi teenuseid? Kelle asi on välja mõelda ja ellu viia teisi, kolmandaid või neljandaid e-ideid? Praktiliselt mitte kellegi, summeerib Vertmann ja suunab pilgu aknast välja.
Majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi alluvuses tegutseb riigi infosüsteemide osakond ehk RISO ja ühest küljest oleks see nagu nende töö. Aga neid ei kuula mitte keegi.
Minister lõhub talvel jääd ja ehitab suvel teid ja kõikvõimalikud e-ideed lähevad tal ühest kõrvast sisse ja teisest välja. Pealegi pole suurte e-projektide elluviimine ühe ministeeriumi asi, sest päris tõenäoline on, et näiteks justiitsministeerium peaks selleks muutma seadust, siseministeerium lubama juurdepääsu mõnele andmebaasile, majandusministeerium kogu süsteemi kokku ehitama ja nii edasi. Niisiis peaks olema keegi, kes käib ühe ministri juurest teise juurde, sikutab neid varrukast ning piniseb oma e-ideedest nii kaua, kuni asi ära tehakse.
Aga kas Vertmannil on alumises lauasahtlis mõni konkreetne tegemist ootav e-idee?
”Ei, praegu pole mitte ühtegi.”
Jätkame eraettevõtlusega. Asjad on ka seal seisma jäänud.
”Hetkeseisuga on see pidur pigem ettevõtjad,” annab EMT arengu eest vastutav Grünberg kolleegidele kurja hinnangu. Eestis käib küll vilgas vahendustegevus, kuid meie firmad ei loo ise midagi uut. Leiutajaid ei ole.
Seda kogeb oma igapäevases töös väga hästi Eesti Telefoni IT-teenuste direktor Andres Käärik.
”Leiutamisest võiks sündida uued ideed ja kasulikud asjad,” ütleb ta. ”Enamik bisnisest käib Eestis nii, et midagi tuuakse sisse ja müüakse maha, aga see ei tooda lisaväärtust.”
Lisaväärtus on võlusõna, mis paneb rääkima Eesti ühe IT-ala tippmõtleja, Tartu Ülikooli rektori Jaak Aaviksoo.
”Meil pole lisaväärtuse tootmisega IT-sektoris kunagi hästi olnud. Ja me oleme selles valdkonnas investeerinud aparatuuri ja tarkvarasse, aga oluliselt vähem ajudesse. Inimesed on lahkunud loomingulisest valdkonnast müügimeesteks.”
Aaviksoo on välja arvutanud, et üks teadlane, üks loominguline IT-töötaja maksab firmale miljon krooni aastas. Me ei suuda neid lihtsalt ülal pidada.
Käärik kurvastab, et Eesti ettevõtetes praktiliselt puuduvad R&D ehk arenduseelarved. Praeguse hea haridustaseme ja veel suhteliselt odava tööjõuga on meie ettevõtetel tema arvates vähe lootust konkurentsieelisele pikemas perspektiivis.
”Pudelikael on äris,” teatab ka Regio juht Teet Jagomägi. ”On ärihuvid, võrgustikud, kes ei lase ideid läbi. Miks ei saa ID-kaarti, igasugu mobiiliteenuseid, m-parkimist, tervishoidu ja registreid omavahel kokku panna ja luua huvitavaid teenuseid, on selle tõttu, et kuskil on mingid lepingud ja lepped, millest väikseid ideid viljelevad firmakesed ei suuda läbi murda. See läheb järjest hullemaks – kõik kaevuvad oma kaevikutesse sügavamalt.”
Kui mõnel väiksel seltskonnal ka tekib suurepärane idee, siis on sellega praegu hirmus raske midagi peale hakata. Suured tegijad ei ole huvitatud sellistele avantüüridele raha kulutamisest, investeeringuid ei tule. Ja ilma suurte tegijate toeta jäävad väikesed lihtsalt autsaideriteks.
”Kraanid on oluliselt rohkem kinni keeratud kui näiteks kaks aastat tagasi,” kurdab Jagomägi. ”Raha ei ole.”
Ideid kinni pidavast filtrist äris räägib ka Grünberg. ”Kui 2000. aastal, mil oli veel selle mulli aeg, mõne idee lauda käisid, siis miljard kohe kukkus. Ütlesid ”mobiil” või ”internet” ja see oli nagu mantra. Nendega sai küsimata raha.”
Väikefirmade võitlusest oma ideede läbisurumiseks teab hästi Eesti Tehnoloogiaagentuuri juht Anti Kuiv.
”Suuremad ei lasegi väga noorel ja toorel tegijal esile kerkida, sest siis peab ju temaga võib-olla konkureerima hakkama,” räägib Kuiv. ”Ideid justkui oleks, aga elluviijaks peab olema hästi respekteeritud tegija. Väikseid turg ei usalda. Aga kuna suured tegijad ei taha ise nendega riskida ja väiksed ei saa finantsi järele, siis ongi nokk kinni, saba lahti.”
Suured ise nokitsevad aga Kuiva sõnul oma teenuseid arendada ega tegele millegi uue loomisega.
”Nad arendavad teenuseid ja kvaliteeti. Head klassikalist arendustööd ei tee peaaegu keegi. Eks me ühed allhankijad oleme, võtame läänest üle katsetatud ja proovitud asjad ning müüme siin maha.”
Aga sellepärast ei sünnigi auhinnaväärilisi e-ideid.