Palju nalja sai. Loomulikult olid korraldajad otsinud välja erilisi šedöövreid, ajahambast puretud minevikupornot ja muidu totakaid stseenikesi. Näiteks sööbis mällu üks käpiknukuetendus, tegelasteks pruntis suuga naisterahvas ja vurrudega koer, kes meenutas kangesti meie Hunt Kriimsilma. Eesti Televisiooni kasutamata jäetud võimalus! Üheksat ametit Kriimsilm ju pidas, miks ei võiks kümnes olla gigolo oma? Teeks ära, näiteks vana-aastaõhtu puhul? See oleks meelelahutussaadete toimetuse poolt tõesti uhke käik, tõstaks reitingu taevasse ja paneks Hendrik Normannile naksti ära.

Aga ei, kus sa sellega, meie rahvustelevisioon on ju nii tõsimeelne. Ja tal on hea maitse! Labasused siin läbi ei lähe, õilsaid veteran-nukke rüvetada pole lubatud. Kui Ken Saan üritas vahepeal laoriiulil hallitama läinud Leopoldi ja Postikanaga midagi ette võtta, tõusis säärane hädakisa, nagu oleks King Kong neitsi pilvelõhkuja tippu vedanud. Mida see kole, metsik ahv nüüd küll süütu lapsukesega teeb? Vagade kodanike vaimusilma ette kerkisid markii de Sade’i sulge väärivad stseenid ja ühiselt viskuti punakarvalise olevuse kaitsele. Käed eemale pühast Leopoldist! Laste lemmikut vägistada pole lubatud!

Hull Mõmmi

Pean ütlema, et sel ajal, kui “Kõige suurem sõber” eetris jooksis, olin ka mina laps ning saate tulihingeline fänn, kuid mind ei häiriks küll karvavõrdki, kui ma nüüd saaksin vaadata saadet alla käinud, pätistunud Leopoldist.

Muidugi, kõik algab käsikirjast. Aga põhimõtteliselt ma küll ei arva, et miski asi peab olema nii püha, et seda näpugagi katsuda ei või. “Kreisiraadiol” oli ju kunagi väga naljakas sketš alkoholiravil viibivatest Tipist ja Täpist ning venelastel leidub lugematul hulgal anekdoote Potsatajast ja krokodill Genast – kõik kaunis ropud pealegi. See näitab üksnes legendi elujõudu!

Nii et mina tahaks küll näha pornograafilist Hunt Kriimsilma, paksuks kollaseks telgiks paisunud Äput ning kõik karvad kaotanud ja seetõttu märga rotti meenutavat raugastunud Leopoldi. Või siis näiteks koomilist trillerit sellest, kuidas Mõmmi tähtede õppimisest hulluks läheb, Jänku Juta kleidi selga tõmbab ja duši all viibivat Rebase Reinu pussitab. Ja kui Eesti Televisioon vanapiigalikult silmi volksutades oma varanatukese otsas kükitab, ise midagi ei tee ja autoriõigustele viidates ka teisi takistab, siis on see sigadus. Üldtuntud tegelaskujud kuuluvad tervele rahvale, nii nagu ajaloolised isikudki. Kuidas ma muidu oleksin saanud “Ivan Orava mälestustes” kirjutada, et Laidoner istus päevad läbi hobuse seljas, nii et talle oli hobuse selja sisse isegi parask ehitatud? Õnneks Laidoner ei kuulu Eesti Televisioonile.

Enesekaitseks väidavad säärased komblusvalvurid tavaliselt, et nali ei tohi olla ropp ega labane. Aga see on vaieldav. Õiges kohas mõjub roppus ülimalt värskendavalt. Võtame näiteks need uued telesaated: “Revidendid” ja “Vabariigi kodanikud” ja mis nende nimed kõik olidki. Kas ei mõjuks selles tolmu ja korrektsuse korrutises elustava nuuskpiirituse laksuna, kui keegi saatekülalistest karjuks järsku valju häälega “T..amaeivõi!” või kui lipsustatud saatejuhi selja tagant keksiks korraks läbi palja tagumikuga inimene? Õigesti ajastatud roppus ja porno on väga naljakad.

Ei ole vaja olla kogu aeg nii neetud tõsine ja pühalik ning kaitsta mingeid arusaamatuid, “hea tooni” juurde kuuluvaid väärtusi. See on õudselt igav. Laskem ohjad ja lipsusõlm lõdvemaks, pole vaja pöörata tähelepanu isegi sellele, kui särk püksist välja tuleb. Eluterve ebakorrektsuse positiivseks näiteks on Esto TV filmid, kus selle asemel, et Savisaarega lindiskandaali või Keskerakonna põhikirja üle vaielda, käidi lihtsalt vanamehe kannul, kooljamaskid peas ning unnati, mis “torust” tuli. Või siis kiusati Res Publica äraostmatuid, kuni Tolk end viimaks näoli porist leidis.

Naljakas on see, et nüüd on vanast heast Rain Tolgist saanud Venezia filmifestivali staar, seega pole ta enam poliitikute silmis mingi tola või labase nalja mees, vaid inimene, kes on toonud väikesele Eestile nii palju kuulsust. Tänutäheks palub vabariigi valitsus sellesama Tolgi, keda omal ajal paaniliselt kardeti ja Toompea ligidalegi ei lastud, pidulikule vastuvõtule ning lööb temaga särava naeratuse saatel klaase kokku. Seda tsirkust tahaks küll näha! Loodan, et Tolk võtab Maimiku kaasa ja Maimik võtab kaamera kaasa ja et Maimik teeb sellest vastuvõtust filmi.

Ma käisin ka kunagi ühel vastuvõtul kultuuriministeeriumis ja kui juba oli natuke veini joodud ning ametnikud parajasti ei vaadanud, joonistas üks Eesti animafilmi elav klassik saali seinal rippuvale Arnold Rüütli pildile musta markeriga vägevad vuntsid nina alla.

No ääretult ebasoliidne käitumine muidugi. Päris porno kohe.