Esmapilgul tundub see ehk veidi jube – hoida keldris või kuuris omaenda hauakivi, aga eitada ei saa ka asja praktilist külge. Vanainimene võib sedasi kindel olla, et hauatähis tuleb igati korralik ja tema maitsele vastav. Mine tea, mida need lapsed ja lapselapsed muidu kokku võivad vusserdada.

Selles mõttes on täiesti loomulik, et ka Eesti Vabariik, mille elanikkond jõudsasti kahaneb, juba varakult oma matustele mõtleb. Sest me ju ei tea, kes tulevad pärast meid. Keegi tuleb kindlasti, ega maalapp tühjaks ei jää. Ainult millise samba nad meile püstitavad – kui üldse püstitavad? Nii tuleb see postament ikka ise valmis teha ning mis sobiks hauale veel paremini kui üks sammas, mille otsas on rist. Lihtne ja klassikaline. Et rist tuleb suur, on samuti arusaadav, maetakse ju ikkagi tervet rahvast ja riiki. Eesti

Vabariigi kontuurkaardi kujutis keset risti on ehk veidi vene-pärane – slaavlastel on kombeks riputada hauatähisele kadunukese foto, Eestis piirdutakse vaid surnu nimega. Aga tühja kah, võib ka sedaviisi. Järsku need, kes tulevad pärast meid, ei mõista ladina tähestikku, pilt aga edastab informatsiooni igaühele.

Nii et Andrus Ansipi valitsus teeb kahtlemata väga tänuväärse teo, kui ta tõesti Tallinna kesklinnas Eesti Vabariigile kena haua kujundab. Üks mure jälle vähem. Kui finisŽijoon on paika pandud, võib keskenduda muretule ja lõbusale hääbumisele.

Vanapiiga suudlus

Kui aga Vabariigi Valitsuse eesmärk ei olegi Eestit maha matta, vaid hoopis ülistada mingit müütilist Vabadust, siis on asi kurvem. Siis tuleb pirakat risti küll ülimaks maitsevääratuseks pidada.

Siin-seal on kunstnikud ja kriitikud soovitanud ebaõnnestunud juraka asemel teostada hoopis mõni varasem vabadussamba projekt: neid on ju arhiividesse kogunenud hunnikute kaupa. Ehk oleks siiski kõige õigem kogu see vabadussamba värk kuke saba alla saata. On ju üsna selge, et reaalselt ei vaja seda posti mitte keegi.

Väidetavalt olid teised konkursitööd veelgi armetumad kui see kentsakas rist. Kurvalt nenditakse, et ilmselt ei suudagi kunstiülikool enam korralikke skulptoreid toota. Võib-olla praegu tõesti, aga Eestis ju siiski elab veel häid skulptoreid! Kuid vabadussamba konkursil nad ei osalenud. Ei viitsinud, ei pidanud vajalikuks. No mida me siis üldse räägime? Kui juba sedavõrd ambitsioonikas ning avalikus ruumis tooni andev töö skulptoritele huvi ei paku, siis peab olema tegemist tõesti ajast ning arust jamaga.

Ja nii see paraku ongi. Vabadussamba ühene sidumine Vabadussõjaga katab kogu ettevõtmise läkastama ajava hallitusrüüga. Rääkida ikka veel võidust Vabadussõjas jätab mulje vanapiigast, kes uhkustab, et kord nooruses jõi temagi klaasi veini ja andis poisile musu. See on hale!

Justkui vahepealsete aastate jooksul poleks eesti rahvas midagi muud korda saatnudki! Kas kusagil mujal Euroopas nämmutatakse ikka veel Esimese maailmasõja ümber? Vahepeal on aeg edasi läinud, inimestel on tekkinud uued mälestused, uued iidolid! Vabadussõjast peab rääkima ajalootunnis, aga sellele sõjale pühendatud ristide püstitamise aeg sai mööda juba hulk aega tagasi. Kui vabaduse mõistet püütakse ikka veel siduda koolipoisiliku kahjurõõmuga selle üle, et kunagi sada aastat tagasi venelastele ära tehti, siis on see ikka väga igav. Midagi värskemat paluks!

Aga tolmul on kalduvus ikka ja uuesti kuhjuda. Nii näiteks lugesin ma hämmastusega, et sügisest kõikide koolilasteni jõudva koolileiva esitlusele oli kutsutud kirikuõpetaja, kes leiva sisse õnnistas! Armas aeg! Kui tõesti vajati mingit eeskava, võinuks kutsuda mõne pillimehe või näitleja, kes mõistab lugeda ilusaid luuletusi, aga mitte abituid nõiatempe tegeva

mustas kuues klouni! Kas ebausk on ikka veel nii tugev, et peetakse vajalikuks leiva kohal segaseid sõnu lausuda ning loodetakse siis, et sellest posinast on produktile kasu? Ei, leiva kvaliteedi tagab pagar, mitte isehakanud nõid.

Mark Twain on oma raamatus “Jänki kuningas Arthuri õukonnas” kenasti kirjeldanud ühe säärase võlukunstniku abituid töid ja toimetamisi: “Merlin põletas ikka veel suitsupulbreid ja käppas õhku, pomisedes usinasti mõttetut jama. /…/ Ta saatis õhku säärase suitsupilve, mis kogu ümbruskonna pimedusse mattis. Seda toimingut saatis Merlin ohtra sõnavalinguga, ta väänles ja käänles ja tegi kätega kõige ebatavalisemaid liigutusi. Kahekümne minuti pärast hakkas ta nõrkema ja kukkus hingeldades maha.”

Loodame, et leiba õnnistanud kirikuõpetajal nii halvasti ei läinud, ühtlasi lohutan ma kõiki koolilapsi – leivale on posimine nagu hane selga vesi. Leib sünnib jumalasõnaga üle piserdamisest hoolimata siiski süüa ja maitseb hea.

Ehkki, ei saa salata, et vahel on Jumalast siiski abi. Nagu kinnitasid ETV spordikommentaatorid: kui ikka Jumal on meie poolt, siis suudab Eesti jalgpallikoondis läbi häda isegi Andorrat võita!

Muide, äkki vääriks see triumf ka üht võidusammast vabadussamba kõrvale?