Autor: Allar Jõks, Eesti mittetulundusühingute ja sihtasutuste liidu nõukogu liige
Mis on ühist Eestil ja Mongoolial? Eesti kuulub koos Mongooliaga puuduliku demokraatiaga riikide klubisse, kinnitab möödunud aasta lõpul ajakirjas Economist avaldatud demokraatia edetabel.
Demokraatia hoidmine on pidev töö, kus paigaltammumine tähendab tagasiminekut. Kahe aasta taguse uuringuga võr-reldes on Eesti samade punktide juures langenud neli kohta – kolmekümne seitsmendaks.
Kaos ja segadus viimaste sotsiaalreformide läbiviimisel paljastas, kui sassis on Eestis poliitilise ja administratiivjuhtimise ning vastutuse eristamine. Soovitakse koordineerida ja juhtida, aga mitte vastutada. See tähendab, et süüdi on alati keegi teine.
Eestis ei ole näha poliitilist jõudu, kes viiks Eesti maailma viie demokraatlikuma riigi hulka. Märke, et ühed erakonnad ei suuda ja teised ei soovi, on piisavalt.
Ausateks valimisteks ei piisa üksnes seaduslikest valimistoimingutest. Ausad valimised tähendavad ka võrdseid võimalusi, läbipaistvat rahastamist ja valija austamist. Seda aitab saavutada valimiskulutuste piiramine.
Kui bussipeatused tõmbuvad roheliseks, ei ole valimised enam mägede taga. Varajased valimisreklaamid on ehe näide, et puudub poliitiline tahe valimiskulutusi ohjeldada. Erakonnad soovivad kulutada tulevastel valimistel sama palju kui viimastel riigikogu valimistel. Kuivõrd erakondade rahaasjad on endiselt läbipaistmatud, jääb valijal üle vaid aimata, kui palju raha võib partei kassasse jõuda skeemidega, mille vastu kapo on viimasel ajal eri kohalikes omavalitsustes huvi üles näidanud.
Muide – sellal kui Eesti vajaks rohkem läbipaistvust ja ausaid mängureegleid, peab riigikontroll hoopis riigikohtus tõestama oma õigust kontrollida kohalikku omavalitsust.
Demokraatia pidur
Mõõdutundetu valimisreklaam on üks põhjus, miks erakonnad on muutunud oma valimislubaduste pantvangiks. Aruteludes majanduse tuleviku üle peegelduvad valimisreklaamist tuttavad loosungid ja lihtsustatud maailmapilt maitsestatuna usuga, et majandus toimib koalitsioonilepingu, mitte oma seaduspära järgi.
Aasta eest nõustus riigikogu õiguskantsleriga, et riigikogu liikmete kuulumine äriühingute nõukogudesse on seadusvastane. Riigikogu lubas tagada kooskõla põhiseadusega. Kuigi õiguskantsleri ettepaneku täitmiseks näeb põhiseadus ette 20 päeva, ei ole seni midagi muutunud.
Mis iseloomustab paremini poliitilist kultuuri kui seadus-andjast seadusrikkujad äri-ühingute nõukogus? Kellele sobib sellise olukorra jätkumine? Neile, kes tunnistavad vastuolu põhiseadusega vaid siis, kui see aitab valijaid võrgutada või enda sissetulekut säilitada.
Reform või eksperiment?
Majanduslangus tähendab valusaid valikuid. Kulude vähendamisega kahaneb sotsiaalsete õiguste tagatus. Küsimus on vaid piiris, mille ületamisel muutub sotsiaalvaldkonna reform sotsiaalseks eksperimendiks. Näiteks kui pensioni kättesaamine nõuab pensionärilt edaspidi eba-mõistlikke pingutusi ja väljaminekuid, võib see muuta sisutuks õiguse saada pensioni.
Eesti on põhiseaduse kohaselt sotsiaalriik. See kohustab iga vastuvõetava otsuse puhul küsima: kas kokku hoida või ühte hoida? Seda kummastavam on, et riigieelarvet kärbitakse pensioni kojukandelt, mitte aga erakondadele eraldatavatest vahenditest.
Kirjanik ja publitsist Carl-Henning Wijkmark maalis 30 aastat tagasi raamatus „Nüüdis-aegne surm” õõvastava pildi sellest, kuidas ühiskond peaks kauges tulevikus jagama oma kasinaid vahendeid tervishoius. Piiratud ressursside puhul tuleb teha paratamatult valikuid: keda ravida, kellele pakkuda halastussurma? Aga kelle elu on ühiskonna seisukohast olulisem? Kas eelistada vananevat ülekaalulist poliitikut või heas kehalises seisundis keskealist töötut? Kui pensionide kojukandele seatakse piirarvud, tähendab see: fantaasia on saamas reaalsuseks kiiremini, kui arvata võis.
Eesti lähiajalugu näitab, et valitsus, mis seab põhiõigustele kvoodid, ei püsi kaua. Ei ole vahet, kas arvud on kehtestatud korruptantide püüdmiseks või pensioni kojukandeks.
Sotsiaalsete põhiõiguste piiramine ei ole mitte ainuke tagajärg, mis kaasneb majandusraskustega. Ihalus targa ja eksimatu juhi ja lihtsate lahenduste järele loob viljaka pinnase populistlikele ja autokraatlikele juhtidele. Eesti ei ole siin erand. Immuunsus ebaausate võtete vastu on väike, poliitiline kultuur habras ja valija teadlikkus oma teo tagajärgedest näib olevat sama kui SMS-laenu võtjal. Lähenevad valimised annavad seetõttu erakondadele võimaluse kaks korda valijaid oinastada.
Kaitseks ärakasutamise eest
Katsed valimisi seadusandlikult ausamaks muuta ei ole vilja kandnud. Seetõttu oleks üks lahendus, et valimistel osalevad erakonnad lepivad kokku heas valimistavas. Minimaalselt võiks see sisaldada kokkulepet valimiskulutuste ülempiiris, lubadust mitte kasutada avalikke vahendeid erakonna huvides ning peibutuspartidest ja halvustavast reklaamist loobumist. Valimiskulutuste ülempiir peaks arvesse võtma majandusolukorda ja valijate tülpimust poliitreklaamist.
Erakonna valimisvankri ette ei tohiks rakendada maksumaksjat. Harjumuspäraseks on saanud ametiautoga kihutuskoosolekule kihutav minister, valimisplakateid kleepivad ametnikud ja valimispornost pungil linnalehed.
Aga kui erakonnad ei ole enesepiiramisest huvitatud? Prügitalgud kinnitasid, et eestimaalasi ärapanemise asemel ärategemisele innustav jõud asub väljaspool poliitilist maastikku. Järelikult on Eestis neid, kes suudaksid sõnastada ühiskonna ootused valimiskampaaniale ja mobiliseerida avalikkust reeglitest kinnipidamist jälgima.
Viimased sündmused naabrite juures näitasid, milleni võib viia poliitiliste jõudude loobumine võimalusest sõnastada riigi ees seisvad väljakutsed ja lahendused.
Allar JÕKS: Mis ühendab Eestit ja Mongooliat?
Allar Jõks: Mis ühendab Eestit ja Mongooliat?
Mis on ühist Eestil ja Mongoolial? Eesti kuulub koos Mongooliaga puuduliku demokraatiaga riikide klubisse, kinnitab möödunud aasta lõpul ajakirjas Economist avaldatud demokraatia edetabel.
Demokraatia hoidmine on pidev töö, kus paigaltammumine tähendab tagasiminekut. Kahe aasta taguse uuringuga võr-reldes on Eesti samade punktide juures langenud neli kohta – kolmekümne seitsmendaks.
Kaos ja segadus viimaste sotsiaalreformide läbiviimisel paljastas, kui sassis on Eestis poliitilise ja administratiivjuhtimise ning vastutuse eristamine. Soovitakse koordineerida ja juhtida, aga mitte vastutada. See tähendab, et süüdi on alati keegi teine.
Eestis ei ole näha poliitilist jõudu, kes viiks Eesti maailma viie demokraatlikuma riigi hulka. Märke, et ühed erakonnad ei suuda ja teised ei soovi, on piisavalt.
Ausateks valimisteks ei piisa üksnes seaduslikest valimistoimingutest. Ausad valimised tähendavad ka võrdseid võimalusi, läbipaistvat rahastamist ja valija austamist. Seda aitab saavutada valimiskulutuste piiramine.
Kui bussipeatused tõmbuvad roheliseks, ei ole valimised enam mägede taga. Varajased valimisreklaamid on ehe näide, et puudub poliitiline tahe valimiskulutusi ohjeldada. Erakonnad soovivad kulutada tulevastel valimistel sama palju kui viimastel riigikogu valimistel. Kuivõrd erakondade rahaasjad on endiselt läbipaistmatud, jääb valijal üle vaid aimata, kui palju raha võib partei kassasse jõuda skeemidega, mille vastu kapo on viimasel ajal eri kohalikes omavalitsustes huvi üles näidanud.
Muide – sellal kui Eesti vajaks rohkem läbipaistvust ja ausaid mängureegleid, peab riigikontroll hoopis riigikohtus tõestama oma õigust kontrollida kohalikku omavalitsust.
Demokraatia pidur
Mõõdutundetu valimisreklaam on üks põhjus, miks erakonnad on muutunud oma valimislubaduste pantvangiks. Aruteludes majanduse tuleviku üle peegelduvad valimisreklaamist tuttavad loosungid ja lihtsustatud maailmapilt maitsestatuna usuga, et majandus toimib koalitsioonilepingu, mitte oma seaduspära järgi.
Aasta eest nõustus riigikogu õiguskantsleriga, et riigikogu liikmete kuulumine äriühingute nõukogudesse on seadusvastane. Riigikogu lubas tagada kooskõla põhiseadusega. Kuigi õiguskantsleri ettepaneku täitmiseks näeb põhiseadus ette 20 päeva, ei ole seni midagi muutunud.
Mis iseloomustab paremini poliitilist kultuuri kui seadus-andjast seadusrikkujad äri-ühingute nõukogus? Kellele sobib sellise olukorra jätkumine? Neile, kes tunnistavad vastuolu põhiseadusega vaid siis, kui see aitab valijaid võrgutada või enda sissetulekut säilitada.
Reform või eksperiment?
Majanduslangus tähendab valusaid valikuid. Kulude vähendamisega kahaneb sotsiaalsete õiguste tagatus. Küsimus on vaid piiris, mille ületamisel muutub sotsiaalvaldkonna reform sotsiaalseks eksperimendiks. Näiteks kui pensioni kättesaamine nõuab pensionärilt edaspidi eba-mõistlikke pingutusi ja väljaminekuid, võib see muuta sisutuks õiguse saada pensioni.
Eesti on põhiseaduse kohaselt sotsiaalriik. See kohustab iga vastuvõetava otsuse puhul küsima: kas kokku hoida või ühte hoida? Seda kummastavam on, et riigieelarvet kärbitakse pensioni kojukandelt, mitte aga erakondadele eraldatavatest vahenditest.
Kirjanik ja publitsist Carl-Henning Wijkmark maalis 30 aastat tagasi raamatus „Nüüdis-aegne surm” õõvastava pildi sellest, kuidas ühiskond peaks kauges tulevikus jagama oma kasinaid vahendeid tervishoius. Piiratud ressursside puhul tuleb teha paratamatult valikuid: keda ravida, kellele pakkuda halastussurma? Aga kelle elu on ühiskonna seisukohast olulisem? Kas eelistada vananevat ülekaalulist poliitikut või heas kehalises seisundis keskealist töötut? Kui pensionide kojukandele seatakse piirarvud, tähendab see: fantaasia on saamas reaalsuseks kiiremini, kui arvata võis.
Eesti lähiajalugu näitab, et valitsus, mis seab põhiõigustele kvoodid, ei püsi kaua. Ei ole vahet, kas arvud on kehtestatud korruptantide püüdmiseks või pensioni kojukandeks.
Sotsiaalsete põhiõiguste piiramine ei ole mitte ainuke tagajärg, mis kaasneb majandusraskustega. Ihalus targa ja eksimatu juhi ja lihtsate lahenduste järele loob viljaka pinnase populistlikele ja autokraatlikele juhtidele. Eesti ei ole siin erand. Immuunsus ebaausate võtete vastu on väike, poliitiline kultuur habras ja valija teadlikkus oma teo tagajärgedest näib olevat sama kui SMS-laenu võtjal. Lähenevad valimised annavad seetõttu erakondadele võimaluse kaks korda valijaid oinastada.
Kaitseks ärakasutamise eest
Katsed valimisi seadusandlikult ausamaks muuta ei ole vilja kandnud. Seetõttu oleks üks lahendus, et valimistel osalevad erakonnad lepivad kokku heas valimistavas. Minimaalselt võiks see sisaldada kokkulepet valimiskulutuste ülempiiris, lubadust mitte kasutada avalikke vahendeid erakonna huvides ning peibutuspartidest ja halvustavast reklaamist loobumist. Valimiskulutuste ülempiir peaks arvesse võtma majandusolukorda ja valijate tülpimust poliitreklaamist.
Erakonna valimisvankri ette ei tohiks rakendada maksumaksjat. Harjumuspäraseks on saanud ametiautoga kihutuskoosolekule kihutav minister, valimisplakateid kleepivad ametnikud ja valimispornost pungil linnalehed.
Aga kui erakonnad ei ole enesepiiramisest huvitatud? Prügitalgud kinnitasid, et eestimaalasi ärapanemise asemel ärategemisele innustav jõud asub väljaspool poliitilist maastikku. Järelikult on Eestis neid, kes suudaksid sõnastada ühiskonna ootused valimiskampaaniale ja mobiliseerida avalikkust reeglitest kinnipidamist jälgima.
Viimased sündmused naabrite juures näitasid, milleni võib viia poliitiliste jõudude loobumine võimalusest sõnastada riigi ees seisvad väljakutsed ja lahendused.