|
 |
|
Metropoliit Stefanus tõdeb, et lõhe Eesti õigeusklike vahel laheneb ja Moskva patriarhaat tunnustab iseseisvat Eesti õigeusu kirikut.
Foto: Raigo Pajula |
|
Eesti apostliku õigeusu kiriku (EAÕK) pea metropoliit Stefanus ütleb, et kaheksa aastat pole Moskva patriarh Eesti õigeusu kirikut iseseisvana tunnustanud ja blokeerib sellega koostööd.
Kõigepealt, kas teen praegu intervjuud Eesti kodanikuga ehk kas teie soov siduda end jäädavalt Eestiga on teostunud?
Jah, olen Eesti kodanik. Praegu ootan vaid oma passi saamist, aga hetkest, mil valitsus otsustas mulle kodakondsuse anda, loen end Eesti kodanikuks. Varem olin kreeklasena Kreeka kodanik.
Kuidas Eesti õigeusu kirikul läheb ja kas vaenukirves naaberkiriku, Moskvale alluva õigeusu kirikuga on maha maetud?
Iga aastaga, alates meie kiriku autonoomia taastamisest, lähevad meie asjad järjest paremini. Vaikne edasiminek ilma liigsete pretensioonideta hakkab nüüd vilja kandma. Kogudused saavad hakkama ja arenevad ka meie vaimulikud – on noori eesti soost kandidaate, kes on saanud diakoniteks ja preestriteks. Kirikuvalitsus on võimeline hoidma kiriku olukorra stabiilsena. Praegu võib öelda, et tänu sellele, et igaüks annab oma osa ühisesse töösse, võime oma tulevikku rahulikult vaadata. Loomulikult võin nõuda enamat ja nõuangi, aga see ei tähenda, et meie tulemused pole juba praegu nähtavad.
Palju muret teeb see, et Eesti ühiskond ei võta vaevaks aru saada, et EAÕK on ajalooliselt Eesti kirik. Et alates 1918. aastast kuni tänaseni on Eesti apostlikul õigeusu kirikul väga tugev roll Eesti kultuurilise identiteedi hoidmisel ja arendamisel ja meie kirik on maksnud väga kallist hinda oma märtrite eluga – seda kiindumuse eest, mida see kirik Eesti suhtes on tundnud.
| Ajalugu alates 1917. aastast
•• 30. detsembril 1917 pühitseti Tallinnas esimene eestlasest kirikupea – Tallinna piiskop Platon, kelle enamlased mõrvasid 14. jaanuaril 1919 Tartus Eesti vägede eest taganedes.
•• 5. detsembril 1920 pühitseti ametisse uus Eesti õigeusu piiskop (hiljem metropoliit) Aleksander, kes suri 1953 Rootsis.
•• 1923. a saadi Eesti õigeusu kirikule Konstantinoopoli patriarhaadilt autonoomia. Kirikul oli
umbes 200 000 liiget.
•• 1945. a taandati kirik Moskva patriarhaadi piiskopkonnaks.
•• 1996. a taastas Konstantinoopoli patriarhaat autonoomse EAÕK. Okupatsioonist jäänud kogudustest 60 kuuluvad taastatud EAÕK-sse, 30 jäid Moskva patriarhaadi alluvusse.
•• 1999. a valiti Tallinna ja Eesti metropoliidiks Stefanus.
|
Tänapäeval on meil nii vene kui ka eesti keelt rääkivaid kogudusi ja praegu on EAÕK koht, mis aitab õigeusklikul rahval, selle vene keelt kõneleval osal integreeruda Eesti ühiskonda.
Mõni aasta tagasi oli siin kohutav loosung, et õigeusklik on venelane ja eestlane on kahtlemata luterlane. Selline loosung peab kaduma, sest ei vasta tõele. Igaühel on õigus valida religiooni. Õigeusku ei valita mitte sellepärast, et ollakse venelased, vaid seepärast, mida õigeusus leitakse.
Kui vaatame õigeusklike olukorda sellisena, nagu see praegu on, siis see on ebanormaalne ja tingitud Nõukogude okupatsiooni ajast. Praeguseks on see viinud selleni, et õigeusklikud elavad pidevas pingeseisundis. Teame väga hästi, millised sidemed on Moskva patriarhaadi jurisdiktsioonil Eestis. Kuidas see jurisdiktsioon on seotud kogu Venemaa poliitilise strateegiaga Eesti ja üldse Balti riikide suhtes.
Väliselt tundub, et meie vahel on kõik asjad ära klaaritud, aga tegelikult pole need hoopiski lahendatud. Meie kirikule avaldatakse kohutavat survet ja mitte ainult Eesti tasandil, vaid ka rahvusvahelisel õigeusu kirikute tasandil.
Nende probleemide, mis Moskva patriarhaat on meie kiriku ümber kunstlikult tekitanud, tagajärjeks on see, et nad blokeerivad igasuguse tegevuse rahvusvahelise õigeusu tasandil. Rahvusvahelisel tasandil tuleb õigeusu kirikus võtta kõik otsused vastu ühehäälselt ja oikumeenilisel patriarhaadil ehk siis Konstantinoopoli patriarhaadil on palju raskusi kokku kutsuda kõigi õigeusu kirikute pead. Põhjus on selles, et Moskva patriarhaat keeldub süstemaatiliselt osalemast kokkusaamistel, kus on esindatud meie kirik.
Seega ei saa mingil juhul rääkida, et probleeme enam pole. Probleemid on väga tõsised. Ütlen seda täiesti kiretult, täis usku ja usaldust ning arvan, et lõppkokkuvõttes muutub Moskva patriarhaat kunagi mõistlikuks, sest seda tüüpi blokeerimisstrateegia, mis kogu õigeusu maailma elu pidurdab, ei saa lõputult kesta. Arvan, et selline strateegia pöördub kunagi Moskva enda vastu. See isoleerib Moskva patriarhaadi kõigist teistest, sest ei saa olla kogu aeg negatiivne.
Teie jutt pole väga üllatav, aga ei kujutanud ette, et probleemid võivad olla nii tõsised. Kas te seletaksite natuke lähemalt, mis on õigeusu kirik rahvusvaheliselt ja milline on Eesti roll selles?
Õigeusu kirikusse kuuluvad autokefaalsed ja autonoomsed kirikud. Autokefaalsetel kirikutel on oma kirikupea, nad teevad kõike ise ja neid kirikuid on maailmas 14. Lisaks on kaks autonoomset kirikut: Eesti ja Soome kirik. Need kaks kirikut toimivad sisuliselt samal põhimõttel kui autokefaalsed kirikud, aga need on lisaks oikumeenilise, Konstantinoopoli patriarhaadi kaitse all.
Kui Eestis öeldakse, et on olemas Konstantinoopoli ja Moskva õigeusu kirik, siis see on vale. See on Vene kiriku strateegia asja nii esitada. Me pole Konstantinoopoli kirik, vaid autonoomne kirik.
Nagu Soomeski?
Jah, täpselt samadel alustel. Moskva jurisdiktsioon siin Eestis on Moskva patriarhaadi piiskopkond. Kõik 16 kirikut on seotud Konstantinoopoli patriarhaadiga.
Kaasa arvatud Moskva kirik?
Nad on samuti saanud tunnustuse Konstantinoopoli patriarhaadilt. Kõik kirikud, mis on armulauaosaduses Konstantinoopoliga, on ka omavahel osaduses. Konstantinoopoli patriarh on kõigi kirikupeade seas erilisel positsioonil. Ta pole ülemus, kuid on esimene kirikupea. Kõik need 16 kirikut kogunevad konsiiliumina või rahvusvahelise õigeusu koosolekuna ja sel tasandil võetakse vastu kõik otsused, mis puudutavad õigeusu maailma kui tervikut. Tingimus on see, et üldised otsused peavad olema vastu võetud ühehäälselt. Kui üks kirik ei tule kohale, pole võimalik midagi otsustada.
Kui kaua see niimoodi kestnud on, et rahvusvaheliselt pole midagi otsustatud, sest Vene kirik keeldub Eestiga ühe laua taga istumast?
Alates ajast, mil meie kiriku autonoomia uuesti taastati – 1996. aastast.
Kaheksa aastat pole midagi otsustatud?
Ei ole. See on ðantaaþ, sest Vene kirik tahtis endale õigust anda kirikutele autonoomia, kuid see õigus on vaid oikumeenilisel (Konstantinoopoli) patriarhaadil. Õigeusu kaanonite kohaselt kuulutame autonoomia välja nii. 1991. aastal tekkis probleem Ukrainaga ja praegu me maksame selle Moskva hirmu eest, et Ukraina kirik laseb jalga ning saab iseseisvaks, autokefaalseks kirikuks. Ukraina ei saanud seda. Moskva kirik üritab praegu taastada oma endisi valdusi ja Eestis kanda kinnitada. Alates 1996. aastast ei ilmu nad rahvusvahelistele koosolekutele, kui meie seal oleme.
Aga kui Eesti kirik ei oleks seal, siis ei saaks ka midagi otsustada?
Jah. Loomulikult ei saa.
Selles kontekstis on see kiriku ühendamise preemia, mille Moskva kirik Eesti presidendile määras ja mida Arnold Rüütel sel nädalal Moskvasse vastu võtma sõidab, eriti absurdne!?
(Stefanus laiutab käsi ja vaikib.) Mina pole midagi öelnud. Toetan presidenti kõiges, mida ta teeb, ja president vastab þestile, mille ta ise Moskva patriarhaadile tegi ja peab sellele reageerima. Pole minu asi anda hinnangut sellele, mida teeb president, ja praegu pole president see, keda tuleks häbistada.
Seda võib võtta ka väga positiivselt, kui hea tahte akti Moskva suhtes. President, nagu meiegi, paneb rõhku sellele, et luua rahu ja võimalusi ühtsuseks tulevikus. Selle küsimuse peaks esitama mitte presidendile, vaid Vene kirikule.
Kas on õige, et te kohtusite nädal tagasi president Rüütliga?
Umbes nädal tagasi soovis president Rüütel minuga kokku saada ja tegelikult oli soov ka minupoolne, et saaksime kohtuda enne, kui president sõidab Moskvasse. Kohtumine oli väga kõrgel tasemel, äärmiselt siiras ja soojas õhkkonnas. Analüüsisime olukorda ja Moskva patriarhaadi strateegiaid.
Kas see, mida te siin intervjuus rääkisite, oli ka presidendi juures jutuks?
Jah. Ütlesin, et ta võib arvestada meie toetusega. Tema olukord pole praegu sugugi lihtne, see on palju raskem kui minu oma. Meie kirik palvetab tema ja Eestimaa eest ja usaldab selle maa võimukandjaid alates presidendist. Ajal, mil meile saab osaks surve Moskva patriarhaadi poolt ja samal ajal kui Eestit süüdistatakse vähemuste mitteaust
amises, sõidab president Rüütel Moskvasse, et näidata, et Eesti suhtub vene vähemusse täpselt samamoodi kui kõigisse teistesse Eestimaa elanikesse.
Eesti president on ristimise järgi samuti õigeusklik.
Ta on õigeusklik, aga ta on kõigi eestimaalaste president.
Kas teie kohtumine presidendiga oli ka hingekarjase ja kiriku liikme kohtumine?
Ütleksin pigem, et see oli kohtumine kahe vastutava inimese vahel, kes omal kombel kannavad vastutust selle maa tuleviku ja ülesehitamise eest. Kordagi ei tekkinud mul tunnet, et ta oleks meie koguduse liige. Kuid tõsiasi, et temaga tutvusin, kui ta oli alles parlamendi liige ja osales meie kiriku liturgial Suur-Kloostri tänavas, andis ka nüüdsele kohtumisele juurde teatud emotsionaalsust ja lähedust.
Kui Eestis õigeusu kirikust räägitakse, siis pigem kui Moskvale alluvast kirikust. Mõjub justkui sümbolina, et teie EAÕK-i kirikuvalitsuse hoone, samuti kirikud on Toompea suhtes ning Moskva patriarhaadi peakirikuga võrreldes nurga taga. Teie jutust võib välja lugeda, et ka sisulises mõttes olete nurga taha surutud?
Evangeelium ütleb, et viimased saavad esimeseks, sest nad peavad olema kõikide teenijad. Me oleme tagasihoidlikud ja jääme tagasihoidlikuks. Ajalugu on meie jaoks olnud raskem kui teiste jaoks. Minu eelkäija, metropoliit Aleksander oli parlamendi liige ja teenis Aleksander Nevski katedraalis. See aeg on läbi ja keegi pole kunagi üritanudki teada saada, millist hinda meie kirik on maksnud okupatsiooni eest. Paljud Eesti õigeusklikud paigad veeti tühjaks ja sinna toodi vene õigeusklikest elanikud. Sellega nihkus demograafiline tasakaal õigeusklike vahel paigast. Meie kirik on eelkõige maakirik.
Statistika järgi on teil rohkem kogudusi kui vene õigeusu kirikul Eestis?
Meie kirikus on okupatsiooniaegsete suunatud demograafiliste rännete pärast vähem rahvast, küll aga katame piirkondlikult suurema osa Eesti alast. Võime rõhutada, et meie kirik on maakirik. Minu piiskopikirik on Ahtri tänavas asuv Püha Simeoni kirik. Kanooniliselt olen Eestis esimene piiskop ja, meeldib see Korneliusele või mitte, muretsen tema inimeste pärast täpselt samuti nagu oma inimeste pärast.
Kuid ma olen paika pannud reeglid: olen tulnud siia maale, et taastada selle maa õigeusu kirik. Ma olen tulnud seda maad teenima ja teen seda tagasihoidlikult ja nende võimalustega, mida minu kirik on mulle praegu pakkunud.
Ei saa unustada, et kui saabusin Tallinna, polnud meie kirikul isegi tuba, kus oleksin saanud peatuda. Nüüd olete meie majas ja näete, et ehitame siin juurde. Vähehaaval võtame endale koha, mis meile kuulub. Kirik ei saa võimu ja prestiiþi järgi joosta.
Kas te isa Korneliusega kohtute? Kas te vähemalt teretate teineteist?
Iga kord, kui teda kohtan, olen talle öelnud tere, sest tema mulle tere ei ütle. Igal hommikul palvetan siin meie kabelis ka tema, tema kiriku ja kloostri eest. Olen teinud ettepanekuid, et lahendaksime meie kirikute vahelised probleemid. Mina olen vaba ja saan teha talle ettepanekuid. Aga küsige temalt, kas tema saab mulle vabalt vastata ja mu ettepanekuid vastu võtta. Pole minu asi anda hinnanguid tema ja ta kiriku hoiakutele meie kiriku suhtes. Võin aru saada, et ta on teise ajastu inimene. Minu silmis on ta vend ja jääb vennaks. Ma pole ei tema ega ta kiriku vastu kunagi vaenulikkust tundnud ega kavatse võtta ka agressiivset hoiakut.
Võib-olla on see ka põhjus, miks oleme natuke nurga taga. Me ei otsi provokatsioone. Kuid mitte kunagi ei saa mind väärata minu kursilt siin maal. See maa on õigusega vaba ja on õige, et ka meie kirik on vaba. Mind on saadetud siia, et eesti rahvas saaks tunnistuse õigeusust. Olen tulnud siia sellepärast, et meie kiriku asi on õige asi. Eesti õigeusu kirikul on täielik õigus elada vabana, on kõik õigused, mis olid enne 1940. aastat, arvestades kõiki ohvreid, mida see kirik on pidanud tooma. Selle nimel tasub vaeva näha.
Kui vestluse algusse tagasi tulla ning rääkida Moskva patriarhist Aleksius Teisest, siis teeb vastuseisu Eesti kirikule kummaliseks seegi fakt, et Aleksius on ise ristitud Eesti apostlikus õigeusu kirikus. See on ju nii?
Jah, tema isa oli Eesti apostliku õigeusu kiriku preester ja ta ise ristiti selles kirikus. Aga tema isa oli selle sinodi liige, kes EAÕK 1945. aastal laiali saatis.
Võib-olla polegi nii absurdne, et Aleksius ei taha EAÕK-d tunnustada?
Mõistan Aleksiuse seisukohti, sest temal on teistsugune vastutus ja 1991. aastal ei tahtnud ta aru saada, mis toimus Eesti õigeusklike seas. Ta uskus, et on suutnud kõik eestlastest õigeusklikud maatasa teha. Kui hakati nõudmisi esitama, siis ta pigistas kõrva kinni. Ta ei tahtnud mitu aastat uskuda, et Eesti pole Venemaa. Väga kahju on selelst, et kui ta käis viimati Eestis, ei teinud ta midagi, ühtegi þesti, mis oleks kuidagi kahetsust väljendanud neis asjus, mis toimusid Eestis siis, kui tema siin kirikut juhtis.
Kohtusime temaga tolle visiidi ajal ja mõistsin, et ta on olukorra vang, üksi olles oleks ta minu veendumuse kohaselt teistmoodi toiminud.
Aleksius peab igal juhul jumalale kunagi vastust andma: kui ta on ristitud EAÕK-s, siis kuidas ta ei tunnista kirikut, mis on teinud temast õigeuskliku? Kuidas saab ta seda unustada? Palun tema eest, et päeval, mil ta astub igavese kohtu ette, ei peaks ta kandma meie kirikuga seotud kibedust. Ta on maailma suurima õigeusu kiriku patriarh, kuigi ta pole esimene patriarh – seda tuleks talle meelde tuletada. Austan teda sellena, kes ta on. Pole minu asi tema üle kohut mõista.
Vaimulikus mõttes oli tema viimane käik Eestisse minu arvates läbikukkumine. Ta ei olnud võimeline ületama oma kiriku seatud takistusi, et tuua lõplikult rahu.
|
Uudised
Aleksius II ei tunnista kirikut, kes teda ristis
Metropoliit Stefanus ootab Aleksius Teiselt kahetsust
Anneli Ammas, reporter, 19.01.2005
Foto: Raigo Pajula
Eesti apostliku õigeusu kiriku (EAÕK) pea metropoliit Stefanus ütleb, et kaheksa aastat pole Moskva patriarh Eesti õigeusu kirikut iseseisvana tunnustanud ja blokeerib sellega koostööd.
Kõigepealt, kas teen praegu intervjuud Eesti kodanikuga ehk kas teie soov siduda end jäädavalt Eestiga on teostunud?
Jah, olen Eesti kodanik. Praegu ootan vaid oma passi saamist, aga hetkest, mil valitsus otsustas mulle kodakondsuse anda, loen end Eesti kodanikuks. Varem olin kreeklasena Kreeka kodanik.
Kuidas Eesti õigeusu kirikul läheb ja kas vaenukirves naaberkiriku, Moskvale alluva õigeusu kirikuga on maha maetud?
Iga aastaga, alates meie kiriku autonoomia taastamisest, lähevad meie asjad järjest paremini. Vaikne edasiminek ilma liigsete pretensioonideta hakkab nüüd vilja kandma. Kogudused saavad hakkama ja arenevad ka meie vaimulikud – on noori eesti soost kandidaate, kes on saanud diakoniteks ja preestriteks. Kirikuvalitsus on võimeline hoidma kiriku olukorra stabiilsena. Praegu võib öelda, et tänu sellele, et igaüks annab oma osa ühisesse töösse, võime oma tulevikku rahulikult vaadata. Loomulikult võin nõuda enamat ja nõuangi, aga see ei tähenda, et meie tulemused pole juba praegu nähtavad.
Palju muret teeb see, et Eesti ühiskond ei võta vaevaks aru saada, et EAÕK on ajalooliselt Eesti kirik. Et alates 1918. aastast kuni tänaseni on Eesti apostlikul õigeusu kirikul väga tugev roll Eesti kultuurilise identiteedi hoidmisel ja arendamisel ja meie kirik on maksnud väga kallist hinda oma märtrite eluga – seda kiindumuse eest, mida see kirik Eesti suhtes on tundnud.
•• 30. detsembril 1917 pühitseti Tallinnas esimene eestlasest kirikupea – Tallinna piiskop Platon, kelle enamlased mõrvasid 14. jaanuaril 1919 Tartus Eesti vägede eest taganedes.
•• 5. detsembril 1920 pühitseti ametisse uus Eesti õigeusu piiskop (hiljem metropoliit) Aleksander, kes suri 1953 Rootsis.
•• 1923. a saadi Eesti õigeusu kirikule Konstantinoopoli patriarhaadilt autonoomia. Kirikul oli
umbes 200 000 liiget.
•• 1945. a taandati kirik Moskva patriarhaadi piiskopkonnaks.
•• 1996. a taastas Konstantinoopoli patriarhaat autonoomse EAÕK. Okupatsioonist jäänud kogudustest 60 kuuluvad taastatud EAÕK-sse, 30 jäid Moskva patriarhaadi alluvusse.
•• 1999. a valiti Tallinna ja Eesti metropoliidiks Stefanus.
Tänapäeval on meil nii vene kui ka eesti keelt rääkivaid kogudusi ja praegu on EAÕK koht, mis aitab õigeusklikul rahval, selle vene keelt kõneleval osal integreeruda Eesti ühiskonda.
Mõni aasta tagasi oli siin kohutav loosung, et õigeusklik on venelane ja eestlane on kahtlemata luterlane. Selline loosung peab kaduma, sest ei vasta tõele. Igaühel on õigus valida religiooni. Õigeusku ei valita mitte sellepärast, et ollakse venelased, vaid seepärast, mida õigeusus leitakse.
Kui vaatame õigeusklike olukorda sellisena, nagu see praegu on, siis see on ebanormaalne ja tingitud Nõukogude okupatsiooni ajast. Praeguseks on see viinud selleni, et õigeusklikud elavad pidevas pingeseisundis. Teame väga hästi, millised sidemed on Moskva patriarhaadi jurisdiktsioonil Eestis. Kuidas see jurisdiktsioon on seotud kogu Venemaa poliitilise strateegiaga Eesti ja üldse Balti riikide suhtes.
Väliselt tundub, et meie vahel on kõik asjad ära klaaritud, aga tegelikult pole need hoopiski lahendatud. Meie kirikule avaldatakse kohutavat survet ja mitte ainult Eesti tasandil, vaid ka rahvusvahelisel õigeusu kirikute tasandil.
Nende probleemide, mis Moskva patriarhaat on meie kiriku ümber kunstlikult tekitanud, tagajärjeks on see, et nad blokeerivad igasuguse tegevuse rahvusvahelise õigeusu tasandil. Rahvusvahelisel tasandil tuleb õigeusu kirikus võtta kõik otsused vastu ühehäälselt ja oikumeenilisel patriarhaadil ehk siis Konstantinoopoli patriarhaadil on palju raskusi kokku kutsuda kõigi õigeusu kirikute pead. Põhjus on selles, et Moskva patriarhaat keeldub süstemaatiliselt osalemast kokkusaamistel, kus on esindatud meie kirik.
Seega ei saa mingil juhul rääkida, et probleeme enam pole. Probleemid on väga tõsised. Ütlen seda täiesti kiretult, täis usku ja usaldust ning arvan, et lõppkokkuvõttes muutub Moskva patriarhaat kunagi mõistlikuks, sest seda tüüpi blokeerimisstrateegia, mis kogu õigeusu maailma elu pidurdab, ei saa lõputult kesta. Arvan, et selline strateegia pöördub kunagi Moskva enda vastu. See isoleerib Moskva patriarhaadi kõigist teistest, sest ei saa olla kogu aeg negatiivne.
Teie jutt pole väga üllatav, aga ei kujutanud ette, et probleemid võivad olla nii tõsised. Kas te seletaksite natuke lähemalt, mis on õigeusu kirik rahvusvaheliselt ja milline on Eesti roll selles?
Õigeusu kirikusse kuuluvad autokefaalsed ja autonoomsed kirikud. Autokefaalsetel kirikutel on oma kirikupea, nad teevad kõike ise ja neid kirikuid on maailmas 14. Lisaks on kaks autonoomset kirikut: Eesti ja Soome kirik. Need kaks kirikut toimivad sisuliselt samal põhimõttel kui autokefaalsed kirikud, aga need on lisaks oikumeenilise, Konstantinoopoli patriarhaadi kaitse all.
Kui Eestis öeldakse, et on olemas Konstantinoopoli ja Moskva õigeusu kirik, siis see on vale. See on Vene kiriku strateegia asja nii esitada. Me pole Konstantinoopoli kirik, vaid autonoomne kirik.
Nagu Soomeski?
Jah, täpselt samadel alustel. Moskva jurisdiktsioon siin Eestis on Moskva patriarhaadi piiskopkond. Kõik 16 kirikut on seotud Konstantinoopoli patriarhaadiga.
Kaasa arvatud Moskva kirik?
Nad on samuti saanud tunnustuse Konstantinoopoli patriarhaadilt. Kõik kirikud, mis on armulauaosaduses Konstantinoopoliga, on ka omavahel osaduses. Konstantinoopoli patriarh on kõigi kirikupeade seas erilisel positsioonil. Ta pole ülemus, kuid on esimene kirikupea. Kõik need 16 kirikut kogunevad konsiiliumina või rahvusvahelise õigeusu koosolekuna ja sel tasandil võetakse vastu kõik otsused, mis puudutavad õigeusu maailma kui tervikut. Tingimus on see, et üldised otsused peavad olema vastu võetud ühehäälselt. Kui üks kirik ei tule kohale, pole võimalik midagi otsustada.
Kui kaua see niimoodi kestnud on, et rahvusvaheliselt pole midagi otsustatud, sest Vene kirik keeldub Eestiga ühe laua taga istumast?
Alates ajast, mil meie kiriku autonoomia uuesti taastati – 1996. aastast.
Kaheksa aastat pole midagi otsustatud?
Ei ole. See on ðantaaþ, sest Vene kirik tahtis endale õigust anda kirikutele autonoomia, kuid see õigus on vaid oikumeenilisel (Konstantinoopoli) patriarhaadil. Õigeusu kaanonite kohaselt kuulutame autonoomia välja nii. 1991. aastal tekkis probleem Ukrainaga ja praegu me maksame selle Moskva hirmu eest, et Ukraina kirik laseb jalga ning saab iseseisvaks, autokefaalseks kirikuks. Ukraina ei saanud seda. Moskva kirik üritab praegu taastada oma endisi valdusi ja Eestis kanda kinnitada. Alates 1996. aastast ei ilmu nad rahvusvahelistele koosolekutele, kui meie seal oleme.
Aga kui Eesti kirik ei oleks seal, siis ei saaks ka midagi otsustada?
Jah. Loomulikult ei saa.
Selles kontekstis on see kiriku ühendamise preemia, mille Moskva kirik Eesti presidendile määras ja mida Arnold Rüütel sel nädalal Moskvasse vastu võtma sõidab, eriti absurdne!?
(Stefanus laiutab käsi ja vaikib.) Mina pole midagi öelnud. Toetan presidenti kõiges, mida ta teeb, ja president vastab þestile, mille ta ise Moskva patriarhaadile tegi ja peab sellele reageerima. Pole minu asi anda hinnangut sellele, mida teeb president, ja praegu pole president see, keda tuleks häbistada.
Seda võib võtta ka väga positiivselt, kui hea tahte akti Moskva suhtes. President, nagu meiegi, paneb rõhku sellele, et luua rahu ja võimalusi ühtsuseks tulevikus. Selle küsimuse peaks esitama mitte presidendile, vaid Vene kirikule.
Kas on õige, et te kohtusite nädal tagasi president Rüütliga?
Umbes nädal tagasi soovis president Rüütel minuga kokku saada ja tegelikult oli soov ka minupoolne, et saaksime kohtuda enne, kui president sõidab Moskvasse. Kohtumine oli väga kõrgel tasemel, äärmiselt siiras ja soojas õhkkonnas. Analüüsisime olukorda ja Moskva patriarhaadi strateegiaid.
Kas see, mida te siin intervjuus rääkisite, oli ka presidendi juures jutuks?
Jah. Ütlesin, et ta võib arvestada meie toetusega. Tema olukord pole praegu sugugi lihtne, see on palju raskem kui minu oma. Meie kirik palvetab tema ja Eestimaa eest ja usaldab selle maa võimukandjaid alates presidendist. Ajal, mil meile saab osaks surve Moskva patriarhaadi poolt ja samal ajal kui Eestit süüdistatakse vähemuste mitteaust
amises, sõidab president Rüütel Moskvasse, et näidata, et Eesti suhtub vene vähemusse täpselt samamoodi kui kõigisse teistesse Eestimaa elanikesse.
Eesti president on ristimise järgi samuti õigeusklik.
Ta on õigeusklik, aga ta on kõigi eestimaalaste president.
Kas teie kohtumine presidendiga oli ka hingekarjase ja kiriku liikme kohtumine?
Ütleksin pigem, et see oli kohtumine kahe vastutava inimese vahel, kes omal kombel kannavad vastutust selle maa tuleviku ja ülesehitamise eest. Kordagi ei tekkinud mul tunnet, et ta oleks meie koguduse liige. Kuid tõsiasi, et temaga tutvusin, kui ta oli alles parlamendi liige ja osales meie kiriku liturgial Suur-Kloostri tänavas, andis ka nüüdsele kohtumisele juurde teatud emotsionaalsust ja lähedust.
Kui Eestis õigeusu kirikust räägitakse, siis pigem kui Moskvale alluvast kirikust. Mõjub justkui sümbolina, et teie EAÕK-i kirikuvalitsuse hoone, samuti kirikud on Toompea suhtes ning Moskva patriarhaadi peakirikuga võrreldes nurga taga. Teie jutust võib välja lugeda, et ka sisulises mõttes olete nurga taha surutud?
Evangeelium ütleb, et viimased saavad esimeseks, sest nad peavad olema kõikide teenijad. Me oleme tagasihoidlikud ja jääme tagasihoidlikuks. Ajalugu on meie jaoks olnud raskem kui teiste jaoks. Minu eelkäija, metropoliit Aleksander oli parlamendi liige ja teenis Aleksander Nevski katedraalis. See aeg on läbi ja keegi pole kunagi üritanudki teada saada, millist hinda meie kirik on maksnud okupatsiooni eest. Paljud Eesti õigeusklikud paigad veeti tühjaks ja sinna toodi vene õigeusklikest elanikud. Sellega nihkus demograafiline tasakaal õigeusklike vahel paigast. Meie kirik on eelkõige maakirik.
Statistika järgi on teil rohkem kogudusi kui vene õigeusu kirikul Eestis?
Meie kirikus on okupatsiooniaegsete suunatud demograafiliste rännete pärast vähem rahvast, küll aga katame piirkondlikult suurema osa Eesti alast. Võime rõhutada, et meie kirik on maakirik. Minu piiskopikirik on Ahtri tänavas asuv Püha Simeoni kirik. Kanooniliselt olen Eestis esimene piiskop ja, meeldib see Korneliusele või mitte, muretsen tema inimeste pärast täpselt samuti nagu oma inimeste pärast.
Kuid ma olen paika pannud reeglid: olen tulnud siia maale, et taastada selle maa õigeusu kirik. Ma olen tulnud seda maad teenima ja teen seda tagasihoidlikult ja nende võimalustega, mida minu kirik on mulle praegu pakkunud.
Ei saa unustada, et kui saabusin Tallinna, polnud meie kirikul isegi tuba, kus oleksin saanud peatuda. Nüüd olete meie majas ja näete, et ehitame siin juurde. Vähehaaval võtame endale koha, mis meile kuulub. Kirik ei saa võimu ja prestiiþi järgi joosta.
Kas te isa Korneliusega kohtute? Kas te vähemalt teretate teineteist?
Iga kord, kui teda kohtan, olen talle öelnud tere, sest tema mulle tere ei ütle. Igal hommikul palvetan siin meie kabelis ka tema, tema kiriku ja kloostri eest. Olen teinud ettepanekuid, et lahendaksime meie kirikute vahelised probleemid. Mina olen vaba ja saan teha talle ettepanekuid. Aga küsige temalt, kas tema saab mulle vabalt vastata ja mu ettepanekuid vastu võtta. Pole minu asi anda hinnanguid tema ja ta kiriku hoiakutele meie kiriku suhtes. Võin aru saada, et ta on teise ajastu inimene. Minu silmis on ta vend ja jääb vennaks. Ma pole ei tema ega ta kiriku vastu kunagi vaenulikkust tundnud ega kavatse võtta ka agressiivset hoiakut.
Võib-olla on see ka põhjus, miks oleme natuke nurga taga. Me ei otsi provokatsioone. Kuid mitte kunagi ei saa mind väärata minu kursilt siin maal. See maa on õigusega vaba ja on õige, et ka meie kirik on vaba. Mind on saadetud siia, et eesti rahvas saaks tunnistuse õigeusust. Olen tulnud siia sellepärast, et meie kiriku asi on õige asi. Eesti õigeusu kirikul on täielik õigus elada vabana, on kõik õigused, mis olid enne 1940. aastat, arvestades kõiki ohvreid, mida see kirik on pidanud tooma. Selle nimel tasub vaeva näha.
Kui vestluse algusse tagasi tulla ning rääkida Moskva patriarhist Aleksius Teisest, siis teeb vastuseisu Eesti kirikule kummaliseks seegi fakt, et Aleksius on ise ristitud Eesti apostlikus õigeusu kirikus. See on ju nii?
Jah, tema isa oli Eesti apostliku õigeusu kiriku preester ja ta ise ristiti selles kirikus. Aga tema isa oli selle sinodi liige, kes EAÕK 1945. aastal laiali saatis.
Võib-olla polegi nii absurdne, et Aleksius ei taha EAÕK-d tunnustada?
Mõistan Aleksiuse seisukohti, sest temal on teistsugune vastutus ja 1991. aastal ei tahtnud ta aru saada, mis toimus Eesti õigeusklike seas. Ta uskus, et on suutnud kõik eestlastest õigeusklikud maatasa teha. Kui hakati nõudmisi esitama, siis ta pigistas kõrva kinni. Ta ei tahtnud mitu aastat uskuda, et Eesti pole Venemaa. Väga kahju on selelst, et kui ta käis viimati Eestis, ei teinud ta midagi, ühtegi þesti, mis oleks kuidagi kahetsust väljendanud neis asjus, mis toimusid Eestis siis, kui tema siin kirikut juhtis.
Kohtusime temaga tolle visiidi ajal ja mõistsin, et ta on olukorra vang, üksi olles oleks ta minu veendumuse kohaselt teistmoodi toiminud.
Aleksius peab igal juhul jumalale kunagi vastust andma: kui ta on ristitud EAÕK-s, siis kuidas ta ei tunnista kirikut, mis on teinud temast õigeuskliku? Kuidas saab ta seda unustada? Palun tema eest, et päeval, mil ta astub igavese kohtu ette, ei peaks ta kandma meie kirikuga seotud kibedust. Ta on maailma suurima õigeusu kiriku patriarh, kuigi ta pole esimene patriarh – seda tuleks talle meelde tuletada. Austan teda sellena, kes ta on. Pole minu asi tema üle kohut mõista.
Vaimulikus mõttes oli tema viimane käik Eestisse minu arvates läbikukkumine. Ta ei olnud võimeline ületama oma kiriku seatud takistusi, et tuua lõplikult rahu.