Et koosolekut juhatas tollane põllumajandusvalitsuse juhataja sm Lehiste. Et rahvale selgitati, kuidas kõigile vajalikku elektrit saab just sellestsamast põlevkivist, mille kättesaamiseks tuleb kolme küla elanikel oma kodu maha jätta. Et see ei juhtuvat päevapealt ja nii kohutav see ei olegi. Pealegi makstakse külaelanikele hooned ning isegi viljapuud ja marjapõõsad kinni.

Üldkoosoleku nõusolek oli tegelikult formaalsus. Kasemägi mäletab enne koosolekut liikvel olnud jutte, et kui koosolek peaks julguse kokku võtma ja maaeralduseks nõusolekut mitte andma, siis muudetakse kolhoos sovhoosiks. Sel juhul on tegemist riikliku asutusega ja nõusolekut pole isegi mitte formaalselt vaja.

“Ega koosolekul eriti teravaid küsimusi esitatudki,” said partei ja valitsus Kasemäe mäletamist mööda karjäärimaa üsna lihtsalt kätte.

Selle otsusega kaotati maa pealt Aidu, Aidu-Liiva ja Aidu-Nõmme küla – paarsada majapidamist, kus toona elas umbes kolmandik Maidla külanõukogu elanikest.

Kodu eest Moskvitði hind

Päris kohe külad muidugi ei kadunud.

“Algus oli neil vaevaline,” meenutab Kalev Kasemägi karjääriehituse hakatust, “erilist hoogu esimestel aastatel ei olnud. Üks barakk ehitati, rohkem polnud esialgu midagi.”

Inimesed elasid kadumisele määratud külades edasi. Ja kuigi neile öeldi, et ehitada nad midagi enam ei tohi, sest seda maksmisel ei arvestata, ehitati ikkagi.

“Ehitati muidugi, elama ju pidi,” ütleb toona Aidu-Nõmmel elanud Arnold Juusu. “Kes pani uued aknad, kes uksed…”

Elu neis kolmes külas jätkus veel kümmekond aastat, kuni karjäär 1974. aastal tööle hakkas. Kuni teed läbi lõigati, vesi ära kadus ja lõhkamine elamise juba ohtlikuks muutis.

Nende kümne aasta sisse jäid majapidamiste hindamine ja uue elukoha otsingud. Kes korterisse kolida ei tahtnud – ja enamik ei tahtnud –, neile maksti raha välja, et saaks uut maja ehitama hakata.

“Siinsetel inimestel oli küllaltki suur kodukohaarmastus, kaugemale elama läksid üksikud,” tõdeb Kasemägi. “Majad ehitati ikka siia kanti: Unikülasse, Maidlasse ja Püssi. Teispool Maidla silda on kõik majad Aidust ära kolinud inimeste ehitatud.”

Karjääri alla jäävaid majapidamisi tuli hindama rajoonis moodustatud komisjon.

“Vanemad ja kubatuurilt suuremad hooned olid kallimad kui uued majad,” mäletab abikaasa kaudu Aiduga seotud Vaida Pungas, et rohkemate hoonetega majapidamiste eest maksti seitse-kaheksa tuhat rubla.

“Meil oli viis hoonet ja saime 4800 rubla,” on Arnold Juusul meeles. “See oli tollal Moskvitði hind.”

Elumaja saanuks tema hinnangul selle raha eest püsti panna küll, aga kõrvalhoonete jaoks enam ei jätkunud. Ehitusmaterjal oli siis ju odav, iseasi, et seda polnud saada.

“Mina olin autojuht, sõitsin mööda maad ja ilma ringi, kui kusagil midagi nägin, tõin ära,” oli Juusul majaehitusel ametist abi. Leningradi viis kartulit, tagasi tuli eterniidikoormaga. Kolhoosi saeveskis sai metsamaterjali läbi lasta, maainimestele polnud ehitustöö võõras, enamik töid sai oma kätega ära tehtud. Üks aitas ühte, teine teist, mõnda tehti talgute korras.

Kodust mineku valu

“Me teadsime, et tuleb ära minna, teadsime, et isa hakkab uut maja ehitama, aga ega kodus – vähemalt laste kuuldes – sellest eriti räägitud,” ei mäleta Maidla vallavolikogu esimees Enno Vinni, kelle lapsepõlv möödus Aidu-Nõmmel ja Aidu-Liival, et sunnitud kodujätmine kodus pidevalt jutuks oleks olnud.

Arnold Juusu kinnitab samuti, et seda asja eriti ei arutatudki: “Minna ju tuli ja mis seal ikka arutada.”

Vaida Pungas usub, et vanematele inimestele oli äratulek raskem kui noortele. “Noorte suhtumine oli, et kui raha on, küll siis kusagile ikka elukoha saab,” räägib ta.

Aga hell teema on see Maidla vallas tänini.

Enno Vinni räägib koduküla kanarbikunõmmedest ja männitukkadest. Ütleb, et võib eksimatult öelda, kes kus elas, kust teed läksid.

Kauaaegne külakoolmeister Kustas Kraus oli üks viimaseid kodust lahkujaid. Tema päevaraamatute põhjal vahendab Vaida Pungas:

“Kui raudhiiglane juba sõsarkülade kallal lõgistas ja üksteise järel majapidamisi õgis. Kui koolimaja vandaalide saagiks langes ja tükkhaaval laiali tassiti. Kui võimsad lõhangud küla viimaste hoonete alustalasid kõigutasid ja laiali paisatud kiviräbu katused auklikuks tikkis. Kui elu sedavõrd ohtlikuks muutus, et võimatu oli Aidule edasi jääda, alles siis võttis mõnda aega suviti lindpriina oma kodutalus elanud vana õpetaja seinaorvast tärkmetahvlikesed ja kongitses sinna muudele kahekümnenda sajandi tähtsündmustele lisaks Aidu küla lõpliku hävingu daatumiks anno 1977.”

Kartaago tuleb hävitada

Algsete plaanide järgi pidi Aidu karjäär ajapikku – aastateks 2004-2005 – laienema Savalani välja, suisa koolimaja taha pidanuks üks kaitsevall tulema.

Karjääri rajamisega pandi kolhoosile ajutisuse pitser; anti mõista, et tulevikku ühismajandil ja põllupidamisel ei ole.

“Hakkasime ära kasutama kõikvõimalikke koosolekuid ja kongresse,” meenutab Kalev Kasemägi. “Ajaloost kindlasti mäletate, kuidas Roomas üks riigimees lõpetas senatis iga kõne sõnadega “Kartaago tuleb hävitada”. Kui meie Kingissepa kolhoosi esindajatena kusagil sõna saime, siis viisime alati jutu sellele, et Aidu ja Maidla avarad põllud tuleb säilitada.

1990. aastal Maidla külanõukogus tööle asunud Enno Vinni meenutab, et seadis endale algusest peale eesmärgiks karjääri edasitulek blokeerida. “Ma ju teadsin, mida karjäärialadel on tehtud, millest tuleb hoiduda,” ütleb ta.

Oli see nüüd kohaliku rahva järjekindlus või muutusid lihtsalt partei ja valitsuse plaanid, ent karjääri laienemine siiski pidurdus. Edasiliikumist ette valmistanud elektriliinid võeti jälle maha ning toonaseid plaane meenutavad vaid neist jäänud postid.

Suhted karjääriga: jäisusest koostööni

Suhted kohaliku rahva ja karjääri vahel polnud just kõige paremad, tegelikult suhteid eriti polnudki.

“Kui inimesel mingi mure oli, tuli ta sellega ikka kolhoosi asjameeste juurde,” teab Vaida Pungas.

Kalev Kasemägi meenutab, et kui karjääris tee-ehitus käsil oli, tellis kolhoos endalegi jupikest. Paraku ei leidnud karjäär selleks võimalust.

“Ega me siis enam nende poole selliste materiaalsete asjadega pöördunudki,” ütleb ta.

Valla jaoks pole karjäär kunagi märkimist väärt tööandja olnud, 10-15 inimest on seal keskeltläbi tööl olnud.

“Alguses, kui valda tööle tulin, oli karjääriga väga raske läbi rääkida,” meenutab Enno Vinni, kuidas tihtipeale istuti veeprobleemide pärast ümber laua ega jõutud jutuajamisega kusagile välja.

Nüüdseks on suhtlemises toimunud tohutu läbimurre, tunnistab ta.

Karjäär on palju teinud valla veevarustuse heaks. Karjääriinimestega on alati võimalik probleeme arutada ja neile koos lahendust otsida.

Aidu-Nõmme ja Aidu-Liiva küla asupaigad on rekultiveeritud, üks põhiliselt metsa-, teine põllumaaks.

“Midagi selle maa peal ikka kasvab,” möönab praegu Savala masinaühistut juhtiv Kalev Kasemägi. “Kuiva aastaga ei saa sealt suurt midagi, aga vihmaste suvedega on rohukasv hea.”

Aidu karjääri rekultiveerimisplaani tahab vald muuta. Et veel puutumata ja rekultiveeritud alad omavahel paremini siduda.

Kahel korral on keskkonnainvesteeringute keskus projekti tagasi lükanud – pole programmi, mille alla see sobiks.

Kasemägi loodab, et veel alles olevad põllud kaevandamisest edaspidigi puutumata jäävad.

Vastasel juhul tähendaks see Maidla valla kadumist.

“Uniküla, Maidla, Savala – neid külasid siis enam ei oleks,” ütleb Enno Vinni. “Praeguse kaevandamistehnoloogiaga ei tohi karjääri mitte mingil juhul edasi liikuda lasta. Mis ei tähenda, et tulevikus, kui võimalused täiustuvad, ei võiks siit põlevkivi inim- ja keskkonnasõbralikult välja võtta,” teeb ta möönduse.

Kui karjäär suletaks, mõjutaks see kindlasti oluliselt Maidla valla elu. Juba sellega, et neli miljonit krooni ressursimaksu jääks eelarvesse laekumata ning mingi riiklik kompensatsioonimehhanism seda ei korvaks.

“Kui vaadata, kuidas meie inimesed oma kodukohta on klammerdunud, kuidas nad kogu sellest perspektiivitust olukorrast välja on tulnud, siis võib täie veendumusega väita, et ressursiraha, mida oleme kasutanud elu taastamiseks Maidla vallas, on end igati õigustanud,” kinnitab Vinni.

Kui Maidla vald oma külanimesid registrisse kandis, pandi nimekirja ka Aidu ja Aidu-Nõmme, kuigi Aidus pole ühtegi elanikku ja Aidu-Nõmmel elab üks pere alles paar viimast aastat.

“Et need nimed ära ei kaoks,” põhjendab Enno Vinni.