Mõlemad eeldused on eksitavad.
Esiteks on volinike määramine 95 protsenti sisepoliitika küsimus. Komisjoni juht ei saa tegelikult nimetada kedagi volinikuks ilma liikmesriigi valitsuse toeta.
Valitsused juhinduvad riigisisestest kaalutlustest. Kallas ise nimetati 2004. aastal volinikuks pärast lubadust liita Reformierakond tollal valitsust juhtinud Res Publicaga.
Komisjoni enda jaoks on voliniku puhul oluline tema võime hoida suhteid oma valitsusega. Ilma otseliinita pealinnadesse ei saa komisjon funktsioneerida ning EL-i kellavärgitaoline institutsiooniline tasakaal kannatab.
Euroopa sõel
Sisepoliitilised valikud pole absoluutselt vabad, kuid piirangud on teisejärgulised.
Esiteks on komisjoni presidendil mõningane mänguruum nõrkade kandidaatide tõrjumiseks. Nii lükkas Barroso eelmisel aastal tagasi Rumeenia kandidaadi Varujan Vosganjani, sest poliitik oli Euroopa jaoks valge leht.
Teine, seotud faktor on vajadus hankida Euroopa Parlamendi toetus. Aastal 2004 lükkas europarlament tagasi Barroso komisjoni esimese koosseisu, sundides sellest lahkuma homofoobist itaallase Rocco Buttiglione ning korruptsioonikahtlusega lätlase Ingrida Udre.
Ka järgmise Eesti voliniku portfelli küsimus on mitmetahulisem, kui lubavad aimata ilmselt Brüsselist saadud taustakommentaarid.
Väide, et vaid Kallas säilitaks asepresidendi koha, on ilmselt teadlik bluff. Kallas on praegu viie asepresidendi seas ainus idaeurooplane. 2009. aastal kordub sama olukord vaid ime läbi.
Enamik portfelle jagatakse 2009. aastal alles siis, kui kogu meeskond on koos. Kallas on oma praeguses ametis kindel kätepaar ja võib selle ka säilitada. Halduse, auditi ja pettusevastase võitluse portfell ei ole glamuurne, ja selle riskid tasakaalustavad muidu garanteeritud “tagatoamõju”.
Eesti vaatepunktist on aga halb, et see mõjuvõim akumuleerub pigem isikliku kui riikliku kapitalina. Ka tuntakse Kallast komisjonis “vaikse mehena” – ta järgib reegleid ega tõsta end esile. Pole võimatu, et aktiivsemast poliitikust tõuseks Eestile rohkem kasu.
Portfell, mille saab järgmine Eesti volinik, sõltub tema kaliibrist.
Peamine konkurent, Mart Laar, on samuti ekspeaminister, rahvusvaheliselt ehk Kallasest tuntumgi ning kindlasti ründavama stiiliga poliitik. Sama kaliiber on Eestis veel vaid Toomas Hendrik Ilvesel.
Kallase meeskonna katsed tema positsiooni varakult tsementeerida annavad märku ohutundest. Ka siseinfot teadmata pole raske märgata, et Laari IRL on koalitsioonis kaalukeele rollis. Volinikuportfell tundub selles positsioonis olevat toetuse loogiline hind, sõltumata asjaolust, kas selle maksab Ansip või Savisaar. Kui maksab Ansip, võiks alata “muusikaliste toolide” mäng, kus Kallas võtab sihikule Ilvese istme. Euroopal poleks sellest siiski ei sooja ega külma.
Uudised
Ahto LOBJAKAS: Ka volinik on inimene
AHTO LOBJAKAS: Ka volinik on inimene
Seda, miks Siim Kallas peaks jääma 2009. aastal Eesti volinikuna edasi Euroopa Komisjoni, on põhjendatud kahe argumendiga (vt EPL 28.12.2007 “Kallase tooli tahab mitu inimest”) – nii tahtvat komisjoni presidendi tööd tõenäoliselt jätkav Jose Manuel Barroso ning muu valikuga kaotaks Eesti Brüsselis mõjuvõimu.
Mõlemad eeldused on eksitavad.
Esiteks on volinike määramine 95 protsenti sisepoliitika küsimus. Komisjoni juht ei saa tegelikult nimetada kedagi volinikuks ilma liikmesriigi valitsuse toeta.
Valitsused juhinduvad riigisisestest kaalutlustest. Kallas ise nimetati 2004. aastal volinikuks pärast lubadust liita Reformierakond tollal valitsust juhtinud Res Publicaga.
Komisjoni enda jaoks on voliniku puhul oluline tema võime hoida suhteid oma valitsusega. Ilma otseliinita pealinnadesse ei saa komisjon funktsioneerida ning EL-i kellavärgitaoline institutsiooniline tasakaal kannatab.
Euroopa sõel
Sisepoliitilised valikud pole absoluutselt vabad, kuid piirangud on teisejärgulised.
Esiteks on komisjoni presidendil mõningane mänguruum nõrkade kandidaatide tõrjumiseks. Nii lükkas Barroso eelmisel aastal tagasi Rumeenia kandidaadi Varujan Vosganjani, sest poliitik oli Euroopa jaoks valge leht.
Teine, seotud faktor on vajadus hankida Euroopa Parlamendi toetus. Aastal 2004 lükkas europarlament tagasi Barroso komisjoni esimese koosseisu, sundides sellest lahkuma homofoobist itaallase Rocco Buttiglione ning korruptsioonikahtlusega lätlase Ingrida Udre.
Ka järgmise Eesti voliniku portfelli küsimus on mitmetahulisem, kui lubavad aimata ilmselt Brüsselist saadud taustakommentaarid.
Väide, et vaid Kallas säilitaks asepresidendi koha, on ilmselt teadlik bluff. Kallas on praegu viie asepresidendi seas ainus idaeurooplane. 2009. aastal kordub sama olukord vaid ime läbi.
Enamik portfelle jagatakse 2009. aastal alles siis, kui kogu meeskond on koos. Kallas on oma praeguses ametis kindel kätepaar ja võib selle ka säilitada. Halduse, auditi ja pettusevastase võitluse portfell ei ole glamuurne, ja selle riskid tasakaalustavad muidu garanteeritud “tagatoamõju”.
Eesti vaatepunktist on aga halb, et see mõjuvõim akumuleerub pigem isikliku kui riikliku kapitalina. Ka tuntakse Kallast komisjonis “vaikse mehena” – ta järgib reegleid ega tõsta end esile. Pole võimatu, et aktiivsemast poliitikust tõuseks Eestile rohkem kasu.
Portfell, mille saab järgmine Eesti volinik, sõltub tema kaliibrist.
Peamine konkurent, Mart Laar, on samuti ekspeaminister, rahvusvaheliselt ehk Kallasest tuntumgi ning kindlasti ründavama stiiliga poliitik. Sama kaliiber on Eestis veel vaid Toomas Hendrik Ilvesel.
Kallase meeskonna katsed tema positsiooni varakult tsementeerida annavad märku ohutundest. Ka siseinfot teadmata pole raske märgata, et Laari IRL on koalitsioonis kaalukeele rollis. Volinikuportfell tundub selles positsioonis olevat toetuse loogiline hind, sõltumata asjaolust, kas selle maksab Ansip või Savisaar. Kui maksab Ansip, võiks alata “muusikaliste toolide” mäng, kus Kallas võtab sihikule Ilvese istme. Euroopal poleks sellest siiski ei sooja ega külma.