Eesti Päevaleht, Kalle Muuli, erikorrespondent, 30.01.2004
Eesti üks edukamaid ärijuhte Peep Aaviksoo hakkab poliitikuks ja asub tööle Tallinna abilinnapeana – see uudis kõlab kõva sõnana isegi pärast kahe ärist poliitikasse siirdunud kunagise linnapea, Jüri Mõisa ja Tõnis Paltsi üürikesi tähelende linnavalitsejatena. Või just seetõttu.
Aaviksoo on edukalt juhtinud Eesti Lotot, Normat ja EMTd. Viis aastat tagasi valis Wall Street Journal Aaviksoo Kesk- ja Ida-Euroopa kümne parema tippjuhi sekka. Alles mõni kuu tagasi, pärast sunnitud lahkumist EMTst, vihjas Aaviksoo oma võimalikule rahvusvahelisele karjäärile. Ja nüüd siis saab enam kui miljonikroonise aastapalgaga mehest Tallinna abilinnapea, pensioneeruva Toivo Ninnase mantlipärija, kelle edasine karjäär sõltub heitlikest poliitikatuultest.
«Mul peab huvitav olema,» selgitab Aaviksoo ise reipalt oma töökohavalikut.
Ta tuleb kohtumisele kolmepäevase habemetüükaga, seljas kodune sviiter ja peas villane suusamüts, kuid ei näe sugugi välja lõpututest tööotsingutest muserdatud mehena.
Ajal, kui kümned endised tippjuhid nokitsevad pooltöötutena eimidagi teha, leidmata oma võimetele ja kogemustele mõistlikku rakendust, kiidab Aaviksoo energiast pakatades, et talle pakuti ka suurema palgaga kohti äris, kuid linnavõim tundus ahvatlevam.
«Nälga ma ei jää,» rehmab ta naerdes käega, kui abilinnapea palk jutuks tuleb. «Mul on töökas ja tubli abikaasa, kes MaxMara poodi peab.»
Kolm aastat tagasi vihastas EMT juhatuse esimees Aaviksoo Tallinna linna asjaajamise peale nii hullusti, et avaldas Eesti Ekspressis väga kurja kirjatöö. Linnapea Jüri Mõis rääkis kõikjal ehitustegevuse hoogustamisest, aga linnaametnikud ei suutnud mitme aasta jooksul EMT uue tehnoloogiakeskuse hoone ehitamiseks tarvilikke dokumente läbi vaadata.
«Mõistus peab jõudma ka nendeni, kes on seatud ehitustegevust korraldama ja regulatsiooni välja töötama,» nõudis Aaviksoo siis.
Saatuse pilkena peab Aaviksoo nüüd ise abilinnapeana hakkama vastutama just nendesamade säästva arengu ja planeerimise ametnike tegevuse või tegevusetuse eest. Kõige tähtsamaks tööks uues ametis peabki Aaviksoo ühtsete selgete reeglite kehtestamist linnaelu korraldamiseks.
«Ennekõike on Tallinnas vaja kokku leppida mängureeglid: kuhu, kui palju ja kui kõrgeid maju ja muid rajatisi võib ehitada,» räägib Aaviksoo. «Praegu loodavad kõik üksikotsustuste, erandite peale. Kinnisvaraarendajad tegutsevad teadmatuses, ebamäärasus ja erandid loovad tingimused korruptsiooniks.»
Mängureeglid, mäng, meeskond, roll – need on sõnad, mida Aaviksoo ikka ja jälle kasutab mis tahes eluvaldkonnast rääkides. Nõukogude Liidu meistersportlane korvpallis elab temas vist siiamaani oma elu ja meenutab end tahes-tahtmata kõiges ja kõikjal.
Aaviksoo oli Eesti esindusmeeskonnas Kalevis selle hiilgeaegade lõpul, hiljem mängis ta ajateenijana ka Riia Armee Spordiklubis. Sport ei olnud siis harrastus, vaid peaaegu kogu tema elu. Saavutusvajadus, valmisolek pingutuseks, püüd silma paista ja parim olla on spordist ka juhiametisse kaasa tulnud.
«Olin noor ja perspektiivikas sportlane, aga väga heaks ei saanudki, enesekindlusest jäi puudu,» meenutab Aaviksoo nüüd ja kinnitab, et sai elu esimese juhtimiskoolituse just Tartu Ülikooli kehakultuuriteaduskonnas õppides. «Nõukogude ajal oli ainuke apoliitiline juhtimiskoolitus see, mida andis ülikoolis treener Ilmar Kullam.»
Krooniaja algul asus Aaviksoo tõsiselt ärijuhtimist õppima. San Francisco ja Sorbonne, Estonian Business School ja London Business School. Aaviksoole meeldib rõhutada, et korvpallimeeskond ja äriettevõte on juhtimise vaatevinklist väga sarnased. Heas meeskonnas on igaühel oma koht ja roll, ja igaüks teab, mida ta tegema peab.
«Mul endal on olnud nii korvpallimeeskonnas kui ka äris tihti kapteni roll,» ütleb Aaviksoo.
Tallinna linnavalitsuses teda kapteniamet ei oota, pigem on tema päralt seal ääremängija koht. Reformierakond, kuhu Aaviksoo astus, on Tallinna võimuliidus kahtlemata Keskerakonna väikevend.
Kahest viimasest ärikapteni ametist on Aaviksoo pidanud lahkuma erimeelsuste tõttu ülemustega.
Normast pidi Aaviksoo lahkuma siis, kui omanikud eelistasid riskantset, aga kasumlikku Venemaa äri, talle aga tundus läänesuunaline tegutsemine perspektiivikamana.
EMT juhi ameti oli Aaviksoo sunnitud maha panema siis, kui Eesti hakkas kaaluma oma osaluse müüki ja rootslased valmistusid seda ostma.
«Ma olen Jaan Männikuga kokku leppinud, et me ei räägi sellest,» vastab Aaviksoo tõenäoliselt juba sajandat korda ühtviisi küsimusele, mis oli tema lahkumise põhjus. Kuid lisab siis näiliselt seosetult, et kahjuks ei ole EMT ja Elioni nõukogus enam kedagi, kelle emakeel pole rootsi keel.
Tallinna linnavalitsuses Aaviksoo õnneks rootslasi ei ole, kuid see-eest on linnapea Edgar Savisaar, kellega läbisaamine on paljudele poliitikutele raske katsumus.
Aaviksoo ei karda siiski, et ta peab lahkuma linnavõimu juurest sama kiiresti kui tema kunagised ärimeestest eelkäijad Jüri Mõis või Tõnis Palts, kelle käest Aaviksoo käis enne ameti vastuvõtmist nõu küsimas.
«Tallinn on väga suurte võimalustega linn,» arutleb Aaviksoo. «Kui siin säilitada vana ja teha atraktiivne uus, siis tuleb ka uusi inimesi siia elama, investeerima ja ehitama.»
Kõlavatest sõnadest ja suurtest plaanidest hoolimata pole Aaviksoo siiski ka ise kindel, kui kauaks ta linnavalitsusse jääb.
«Vara veel öelda,» vastab Aaviksoo küsimusele, kas ta kandideerib suvel europarlamenti. Poliitilises viipekeeles tähendab see, et kui on vähegi lootust edule, siis kandideerib küll.
Peep Aaviksoo
Sündinud 18. augustil 1956
Haridus ja täiendkoolitus
• 2001 London Business Schooli tippjuhtide koolitusprogramm
• 1997 Goldratt Institute
• 1991-1993 Estonian Business School, ärijuhtimise magister
• 1993 D.E.S.S. Commerce Exterieur de Paris 1
• 1993 San Francisco ülikooli McLareni ärikool
• 1974-1980 Tartu Ülikooli kehakultuuriteaduskond, treener
Töökäik
• 1999-2003 AS EMT juhatuse esimees-peadirektor
• 1996-1998 AS Norma juhatuse esimees-tegevdirektor
• 1994-1996 AS Eesti Loto juhatuse liige, arendus-turundusdirektor 1993-1994 AS Paraprint juhatuse liige, tegevdirektor
Ma arvan, et Aaviksoo on igati sobilik poliitiline figuur. Ta ei ole keevaline ja tõenäoliselt on ta teatud mõttes oma karjääriga ärielus jõudnud loogilise tipuni, võib öelda isegi, et lõpuni. Seepärast ongi nüüd võimalus mõelda, kas poliitikast või välismaale siirdumisest.
Tema tegi minu arvates väga loogilise valiku. Ta on päris huvitav inimene, selline sportlase tüüpi ning kindlasti igati sobilik inimene sellisele kohale.
Jüri Käo
suurettevõtja
Kindlasti on tegemist laia silmaringiga ja intelligentse inimesega. Ega mina teda isiklikult nii hästi ei tunne, et oskaks teda väga detailselt kirjeldada ja kommenteerida. Igal juhul on tegu toreda mehega, kes on hea vestluskaaslane ja positiivse ellusuhtumisega.
Tema poliitikukarjäär – no eks see on tema otsus, valis teistsuguse tee. Ega me keegi ei tea, mis kunagi mõttes on. See on üks võimalus, et kui äris on elu ära tüüdanud või on mingid muud põhjused, siis n-ö poliitikasse suunduda.
Jaak Aaviksoo
Tartu Ülikooli rektor, Peep Aaviksoo vend
Ütleksin nii, et tegemist on inimesega, kes võtab kõike, millega ta tegeleb, tõsiselt ja püüab anda endast parima. Ent ta pole nõus endast midagi ära andma või tegema kompromisse, mis läheksid üle vastuvõetava piiri.
Poliitikasse sukeldumine – no jah, äris oli ta ju tegelikult suhteliselt Eesti tipus ja ega sealt ju ülespoole nagu minna ei olegi, seal läheb õhk nii hõredaks, et ei anna enam hingata.
Nüüd sõltub, kui palju ta oskab aru saada, et poliitika on midagi muud.
Aaviksoo, Peep – ärikapten
Ärikaptenist linnavalitsuse ääremängijaks
Eesti Päevaleht, Kalle Muuli, erikorrespondent, 30.01.2004
Eesti üks edukamaid ärijuhte Peep Aaviksoo hakkab poliitikuks ja asub tööle Tallinna abilinnapeana – see uudis kõlab kõva sõnana isegi pärast kahe ärist poliitikasse siirdunud kunagise linnapea, Jüri Mõisa ja Tõnis Paltsi üürikesi tähelende linnavalitsejatena. Või just seetõttu.
Aaviksoo on edukalt juhtinud Eesti Lotot, Normat ja EMTd. Viis aastat tagasi valis Wall Street Journal Aaviksoo Kesk- ja Ida-Euroopa kümne parema tippjuhi sekka. Alles mõni kuu tagasi, pärast sunnitud lahkumist EMTst, vihjas Aaviksoo oma võimalikule rahvusvahelisele karjäärile. Ja nüüd siis saab enam kui miljonikroonise aastapalgaga mehest Tallinna abilinnapea, pensioneeruva Toivo Ninnase mantlipärija, kelle edasine karjäär sõltub heitlikest poliitikatuultest.
«Mul peab huvitav olema,» selgitab Aaviksoo ise reipalt oma töökohavalikut.
Ta tuleb kohtumisele kolmepäevase habemetüükaga, seljas kodune sviiter ja peas villane suusamüts, kuid ei näe sugugi välja lõpututest tööotsingutest muserdatud mehena.
Ajal, kui kümned endised tippjuhid nokitsevad pooltöötutena eimidagi teha, leidmata oma võimetele ja kogemustele mõistlikku rakendust, kiidab Aaviksoo energiast pakatades, et talle pakuti ka suurema palgaga kohti äris, kuid linnavõim tundus ahvatlevam.
«Nälga ma ei jää,» rehmab ta naerdes käega, kui abilinnapea palk jutuks tuleb. «Mul on töökas ja tubli abikaasa, kes MaxMara poodi peab.»
Kolm aastat tagasi vihastas EMT juhatuse esimees Aaviksoo Tallinna linna asjaajamise peale nii hullusti, et avaldas Eesti Ekspressis väga kurja kirjatöö. Linnapea Jüri Mõis rääkis kõikjal ehitustegevuse hoogustamisest, aga linnaametnikud ei suutnud mitme aasta jooksul EMT uue tehnoloogiakeskuse hoone ehitamiseks tarvilikke dokumente läbi vaadata.
«Mõistus peab jõudma ka nendeni, kes on seatud ehitustegevust korraldama ja regulatsiooni välja töötama,» nõudis Aaviksoo siis.
Saatuse pilkena peab Aaviksoo nüüd ise abilinnapeana hakkama vastutama just nendesamade säästva arengu ja planeerimise ametnike tegevuse või tegevusetuse eest. Kõige tähtsamaks tööks uues ametis peabki Aaviksoo ühtsete selgete reeglite kehtestamist linnaelu korraldamiseks.
«Ennekõike on Tallinnas vaja kokku leppida mängureeglid: kuhu, kui palju ja kui kõrgeid maju ja muid rajatisi võib ehitada,» räägib Aaviksoo. «Praegu loodavad kõik üksikotsustuste, erandite peale. Kinnisvaraarendajad tegutsevad teadmatuses, ebamäärasus ja erandid loovad tingimused korruptsiooniks.»
Mängureeglid, mäng, meeskond, roll – need on sõnad, mida Aaviksoo ikka ja jälle kasutab mis tahes eluvaldkonnast rääkides. Nõukogude Liidu meistersportlane korvpallis elab temas vist siiamaani oma elu ja meenutab end tahes-tahtmata kõiges ja kõikjal.
Aaviksoo oli Eesti esindusmeeskonnas Kalevis selle hiilgeaegade lõpul, hiljem mängis ta ajateenijana ka Riia Armee Spordiklubis. Sport ei olnud siis harrastus, vaid peaaegu kogu tema elu. Saavutusvajadus, valmisolek pingutuseks, püüd silma paista ja parim olla on spordist ka juhiametisse kaasa tulnud.
«Olin noor ja perspektiivikas sportlane, aga väga heaks ei saanudki, enesekindlusest jäi puudu,» meenutab Aaviksoo nüüd ja kinnitab, et sai elu esimese juhtimiskoolituse just Tartu Ülikooli kehakultuuriteaduskonnas õppides. «Nõukogude ajal oli ainuke apoliitiline juhtimiskoolitus see, mida andis ülikoolis treener Ilmar Kullam.»
Krooniaja algul asus Aaviksoo tõsiselt ärijuhtimist õppima. San Francisco ja Sorbonne, Estonian Business School ja London Business School. Aaviksoole meeldib rõhutada, et korvpallimeeskond ja äriettevõte on juhtimise vaatevinklist väga sarnased. Heas meeskonnas on igaühel oma koht ja roll, ja igaüks teab, mida ta tegema peab.
«Mul endal on olnud nii korvpallimeeskonnas kui ka äris tihti kapteni roll,» ütleb Aaviksoo.
Tallinna linnavalitsuses teda kapteniamet ei oota, pigem on tema päralt seal ääremängija koht. Reformierakond, kuhu Aaviksoo astus, on Tallinna võimuliidus kahtlemata Keskerakonna väikevend.
Kahest viimasest ärikapteni ametist on Aaviksoo pidanud lahkuma erimeelsuste tõttu ülemustega.
Normast pidi Aaviksoo lahkuma siis, kui omanikud eelistasid riskantset, aga kasumlikku Venemaa äri, talle aga tundus läänesuunaline tegutsemine perspektiivikamana.
EMT juhi ameti oli Aaviksoo sunnitud maha panema siis, kui Eesti hakkas kaaluma oma osaluse müüki ja rootslased valmistusid seda ostma.
«Ma olen Jaan Männikuga kokku leppinud, et me ei räägi sellest,» vastab Aaviksoo tõenäoliselt juba sajandat korda ühtviisi küsimusele, mis oli tema lahkumise põhjus. Kuid lisab siis näiliselt seosetult, et kahjuks ei ole EMT ja Elioni nõukogus enam kedagi, kelle emakeel pole rootsi keel.
Tallinna linnavalitsuses Aaviksoo õnneks rootslasi ei ole, kuid see-eest on linnapea Edgar Savisaar, kellega läbisaamine on paljudele poliitikutele raske katsumus.
Aaviksoo ei karda siiski, et ta peab lahkuma linnavõimu juurest sama kiiresti kui tema kunagised ärimeestest eelkäijad Jüri Mõis või Tõnis Palts, kelle käest Aaviksoo käis enne ameti vastuvõtmist nõu küsimas.
«Tallinn on väga suurte võimalustega linn,» arutleb Aaviksoo. «Kui siin säilitada vana ja teha atraktiivne uus, siis tuleb ka uusi inimesi siia elama, investeerima ja ehitama.»
Kõlavatest sõnadest ja suurtest plaanidest hoolimata pole Aaviksoo siiski ka ise kindel, kui kauaks ta linnavalitsusse jääb.
«Vara veel öelda,» vastab Aaviksoo küsimusele, kas ta kandideerib suvel europarlamenti. Poliitilises viipekeeles tähendab see, et kui on vähegi lootust edule, siis kandideerib küll.