Olukorras, kus oleme riiklikul tasemel kaotanud (välis)poliitilised orientiirid ja lasknud asjadel isevoolu minna, olnuks veelgi maotum lasta end teiste sabas Moskvasse lohistada. Samas on kahjuks tõsi ka see, et suure osa rahva poolehoid presidendi otsusele põhineb seesmisel ebakindlusel ja kompleksidel, mis pole just parima kvaliteediga poliitiline kapital.

Rahvusliku ebakindluse paljastanud 9. mai juhtumist saab peatselt minevik. Eesti elu tegelik kurbloolisus seisneb aga selles, et me ei oska ka 10. mai, 11. mai ning kõigi järgnevate päevadega midagi peale hakata. Nii üksikisik kui ka kogu rahvas vajab tegutsemiseks mõtestatud tulevikuperspektiivi – lootust paremale elule ja tunnet, et sel on tähendus ka teiste jaoks. Kui iga üksik inimene saab oma eesmärgi endale ise sõnastada, siis iga inimkooslus – perekonnast kogu rahvuseni – vajab enamat: üksteisemõistmisest kantud ühtekuuluvustunnet, mis pakuks tuge raskustes ja usku ettevõetu õigsusesse. Lühidalt – tervik peab olema suurem kui liidetavate summa. Laulev revolutsioon mitte ainult ei laulnud meie individuaalseid lootusi tuhandeid kordi võimsamaks, vaid aitas ilmale tuua ka ligi 20 000 eestlast. Tänase tegelikkuse hind on 6000 sündimata last igal aastal. Miks nii? 

Esimene sotsiaalne mõra

Selleks ajaks, kui laulva revolutsiooni ideaalid asendati hoopis maalähedasemate ideedega kindlast kroonist, avatud majandusest ja tasakaalus eelarvest, olid “tänastel tegijatel” esimesed miljonid juba kõrvale pandud.

Revolutsioonilistele aegadele igiomased lihtsad lahendused ja, mis vahest olulisemgi, nende julge realiseerimine, tagasid Eesti esialgse edu ja enamuse rahulolu vaatamata asjaolule, et edu viljade jaotus esimesi kahtlusi tekitas. Ilmnes, et vabanemiseelne suuresõnaline valmisolek kartulikoorte söömiseks saigi paljude saatuseks. Edust pimestatuna ei ole me siiani leidnud aega ega tahtmist nõrgemaid enda hulgast meie ühisesse edenemisse kaasata. Kui nii talitaks perekond, nimetataks seda asotsiaalseks. Aga riiki?

Riigi esimese sotsiaalse mõra aitas ületada eliidi sõnastatud rahvuslik eesmärk saada NATO ja Euroopa Liidu liikmeks. Selle nimel kutsuti üles ja oldi valmis loobumisteks. Eesmärk innustas ja õigustas ning jättis märkamata 1999. aasta valimistele järgnenud sisulise nihke Eesti poliitikas – väärtuste-, ideede- ja tulevikukesksus asendus järk-järgult võimukesksusega. Osalt oli selline nihe tingitud “kaotajate” ja haritlaskonna olulise osa kaugenemisest poliitikast, osalt esmase kapitali jõuliste huvide esilekerkimisest, osalt vulgaarmaterialistlikust maailmavaatest, millekohaselt majanduskasv teeb kõik iseenesest õnnelikuks ja igasugune ideoloogia on ülearune.

Euroopa rehepapid

Nelja aasta pärast sünnitas eelnenust tulenev ühiskondlik-poliitiline võõrandumine ning hirm keskerakondliku autoritaarsuse ees üle ootuste eduka poliitprojekti nimega Res Publica, mis suure raha huvide toel osutus ühtviisi atraktiivseks nii sinisilmsetele ühiskonnaparandajatele, elukutselistele parteiränduritele kui ka küünilis-idealistlikele noorpoliitikutele. Sõlmitud mõistuseabielu võimule saamiseks hakati kutsuma nüüdseks karikatuurseks kujunenud nimega “koosmeele koalitsioon”. Seni kuni koalitsiooni ideelist vaakumit varjas NATO ja EL-iga liitumise ootus, oli võimalik säilitada vähemasti sisepoliitilist illusiooni, et meil on oma tulevikuvisioon. Alasti tõde ilmnes peaministri intervjuus New York Timesile ja suhkrutrahviga lõppevas “Murrame läbi!” mõttelaadis – eesmärgiks ei olnud mitte ühinemine transatlantilise väärtussüsteemiga ja sellesse oma panuse andmine, vaid rehepaplik soov pääseda NATO tuumavihmavarju alla ja Euroopa Liidu sahvrisse sahkerdama.

Suurest liitumisest möödunud aasta jooksul on meie rahvuslik peataolek vaid süvenenud – järk-järgult oleme suutnud üksteisega tülli minna pea kõigis küsimustes, olgu selleks välis-, tervishoiu-, haridus- või mõni muu poliitika. Pole ka ime – vaid võimu ümber toimuv askeldamine politiseerib iseenesest kõik küsimused korrutustabelini välja ja vähemasti “raudse” loogika kohaselt peaks sellegi poliitilisele otsusele allutama. Võim kaugeneb üha enam olulisest. Kahjuks peame tõdema, et meil pole praegu ühtki poliitilist jõudu, kel oleks oma avalik vastus küsimustele: kes me oleme?, mida me tahame? ja kuhu me läheme?

Kokkuvõtvalt: mille nimel peaks naised siia ilma eesti lapsi sünnitama? Puuduvaid vastuseid ei saa asendada hea koht konkurentsivõime edetabelis, kahanevad tulumaksuprotsendid, põllumajandustoetuse kasv ega isegi maailma uhkeim internetiühenduste arv tuhande elaniku kohta. Kuna loodus ei salli tühja kohta, on ideoloogilist vaakumit täidetud asendustegevusega, mil nimeks “uus poliitika”. Milleni selline väärtustest vabastatud poliitika võib välja viia, näitab hirmuäratava tõsidusega vangistuskvootide kehtestamine justiitsministri poolt. Oleme jõudnud piirini, mille ületamine muutub ohtlikuks, ja loodan väga, et riigikogu vastutustunne sellise arengu otsustavalt peatab.

Plahvatusohtlik segu

Usun, et märkimisväärses osas võib Eestit pidada demokraatlikuks riigiks. Seega peab valitsema olemuslik seos meie poliitilise pealisehituse ja rahvusliku olemise vahel. Tulen siinkohal tagasi professor Lauristini tõdemuse juurde meie identiteedi ebakindlusest. Meie ajalooliste juurtega tõrges enesekesksus ja ohvrimentaliteet, millele on lisandunud viimaste aastate pettumused, on ohtlikul määral süvendanud sallimatust teisitiolemise ja mõtlemise vastu ning närivaid kahtlustusi kõigi kaaskodanike suhtes. See on plahvatusohtlik segu, mille süütamiseks piisab lihtsate ja pealiskaudsete, ent see-eest enesekindlate lahenduste pakkumisest rahulolematuse kaotamiseks. Süüdlased tuleb tabada ja neid karmilt karistada ning edaspidi tuleb üleüldise õnne nimel juhinduda üksnes uuest ja ainuõigest poliitikast. Ja ei mingeid kahtlusi ega kõhklusi – see, kes pole meiega, on meie vastu!

Tõdegem – see kõik on juba olnud. Nii meil kui mujal. Julgen siiski väga loota, et meie noor demokraatia suudab kujunenud olukorras õigeid valikuid teha ja tajuda oma vastutust Eesti tuleviku ees. Selleks on hädatarvilik pealiskaudsuse ja katteta enesekindluse kõrvaldamine võimult. Ent sellest ei piisa. Vajame sisulist ja pluralistlikku arutelu oma valikute ja väärtuste üle, mis oleks vaba sildistamisest, tugineks rahvuslikule ja üleilmsele ajaloole ning ühiskonna toimimise sügavamale mõistmisele. Olen veendunud, et erakondade hea tahte korral taastub seeläbi ka kodanikkonna usaldus poliitika vastu, mis iseenesest pole mitte niivõrd võimu saavutamise, kuivõrd väärtuste ja huvide ühisosa leidmise, sõnastamise ja realiseerimise keeruline kunst.

Jaak Aaviksoo, Tartu ülikooli rektor