Veelkord aastast 2020

Eesti Ekspress, 23.04.2003

Erkki Sivonen

	MITTE NII OPTIMISTLIK: Erkki Sivonen näeb olmemuutuste kultuses põhjust ära kolida. (Tiit Blaat)

Erkki Sivonen oponeerib Kersti Kaljulaiu tulevikunägemusele.

On talv ja on aasta 2020.

Tulin just turult, sest äärelinna kõrgtehnoloogilised kaubakeskused oma automaatkassadega ja univormis ülevaatajatega ei meelita eriti. Sellistele masinastunud selveritele vastukaaluks on küll kesklinna tekkinud ohtralt nurgapealseid vürtspoekesi, mis müüvad otseselt minevikumeeleolu – kus ühes seinas on pikk lett, mille taga seisab valges mütsis kaupmees, kes võtab teie palve peale riiulilt küünla, kaalub suurest lõuendkotist õiget kohvisorti või viilutab ja pakib käsitsi paberisse salaamivorsti.

Aga hinnatase sellistes poekestes eeldab luksussissetulekuid, seetõttu ostab märgatav osa keskklassist oma toidu turgudelt, kus hinnad ületavad küll hiigelpoekettide omi, kuid ka toit on puhtam ja kvaliteetsem kui odavatest hiigelhangetest sõltuvates masinpoodides. Erinevalt kunagistest halva kuulsusega kaltsulaadast on turg koht, kus kauba lisaväärtuseks saab loomulik kommunikatsioon.

Liiga kaua vahejaamas?

Umbes 25 aastat tagasi räägiti Eestis tiigrihüppest, mis pidi tõstma rahvusliku konkurentsivõime kvalitatiivselt uuele tasemele. Ligikaudu 10 aastat oligi Eesti kõrvuti Kagu-Aasia maadega üks kiirema digitaliseerumistempoga maid, kuni serverite väljavahetamise laine jõudis ka Ameerikasse ja niinimetatud Vanasse Euroopasse. Ühel hetkel leidis Eesti, et ülejäänud maailma broadband on korraga võimsam kui siinne ja et lootus aparaatide abil haridust ja loovust uuele tasandile tõsta oli sama asjatu nagu auruveduril Kuule lennata.

Unelm, et IT suudab hüppeliselt parandada Eesti tööstuse konkurentsivõimet, kestis aga täpselt niikaua, kuni Euroopa, suutmata vastu panna Hiina ülivõimsale survele, oli astmeliselt avanud oma laiatarbekaupade turu Aasia üliriigile ja hinnanud ümber oma tööstuslikud prioriteedid. Luksuskaupade, aga ka tehnoloogiate ja uute lahenduste tootmises osutus arvutustehnika pigem abivahendiks kui katalüsaatoriks.

Muidugi vahetatakse maailmas ikka aeg-ajalt sidevahendeid hulgi korraga välja ja kuna meie tsükkel ei ole veel ülejäänud maailmaga sünkrooni jõudnud, siis võib mõne aasta pärast tulla jälle meie kord nautida teistest kiiremat ja laiemat info kiirteed. Õnneks ollakse ka Eestis aru saadud, et tähtis ei ole ainuüksi liikuva info kogus, vaid ka kvaliteet.

Euroliidust sai riik

Mis puudutab Vana Euroopat, siis selline mõiste eksisteerib nüüd, aastal 2020 vaid ülekolmekümneste sõnavaras, kelle elust suurem osa möödus ajastul, kui Euroopa poliitilist elu määrasid rahvusvalitsused. Kummatigi sundis Hiina majanduskasv ja kiire tõus üliriigiks ning euro kursi ränk kukkumine jüaani suhtes juba 2011. aasta paiku Euroopat asuma senisest veel tihedamale majanduslikule koostööle, mille järel poliitilised piirid olid kiired lagunema. Muidugi võis riigipiiride ähmastumist märgata juba sajandi algusaastatel, kuid tõeline föderaliseerumine on toimunud kümne viimase aasta jooksul.

Ometi on selgunud, et see pole sugugi nii halb kurss, kui pessimistid sajandi alguses kartsid. Paralleelselt rahvusvalitsuste kõhnumisega kultuuri- ja koordinatsiooniministeeriumideks läks märgatav osa varem neile kuulunud ülesannetest (ja maksubaasist) üle kohalikele omavalitsustele, nii et kui rahanduse ja välispoliitika üle otsustamine nihkus Toompealt Brüsselisse, siis hoopis suurema osa rahva igapäevaelu puudutavate küsimuste lahendamine kolis Toompealt alla koduvalda. Käina vallavanemal on märksa vähem Tallinnas või Brüsselis uste kulutamist kui tema 10 aasta tagusel eelkäijal. Kuna omavalitsused on aruandekohustuslikud vallakodanike ees ja väheseid olmedetaile on võimalik põhjendada Tallinna või Brüsseli ettekirjutustega, siis märkavad inimesed, et nende sõna loeb.

Kuuldused eesti keele surmast tugevasti liialdatud

Eesti rahvastikus on vahepeal toimunud kõik see, millest mõnekümne aasta eest elavamalt rääkima hakati. Üks osa kodanikest, kellele pidev olmeline muutumiskultus kas kurnav või koomiline tundus, valis elupaigaks linna asemel maa või hoopiski teised, tasakaalukamad Euroopa piirkonnad – eestlane on alati olnud hakkaja suhtluses võõrale keelele üle minema. Lahkujate asemele on linnadesse asunud sisserändajad teistest kultuuridest, nii et mõneteistkümne aastaga on Tallinnas ja Tartus tekkinud märgatav tumedajuukseliste ja pruunisilmsete inimeste kogukond. Sajandialguse hirm eesti keele kadumise ees oli siiski ilmselgelt liialdatud: riikluse kadumisega vabaks jäänud vahenditest hakkas kultuuri- ja haridusvalitsus toetama keeleõpet ja kohanemisabi sisserändajatele. Akadeemilises maailmas on lõpuks vaibunud arutelu eesti keele kui teaduskeele tuleviku pärast – enamik teadustöid kirjutatakse inglise keeles (mis hoolimata hiina keele tõusust on jäänud teadusmaailmas valdavaks, nagu keskajal jäi ladina keel) ja tõlgitakse juba puhtkultuurilistel kaalutlustel eesti keelde, mis annab tööd paljudele keelehoidjatele.

Kes hoolib rahast?

Eestimaalaste iive on rahvastiku taastootmispiirile võrdlemisi lähedal, sellele aitavad jõudumööda kaasa ka sisserännanud. Kunagine naiivpopulistlik arusaam, et raha ümberjagamine tõstab automaatselt sündivust, maeti maha juba kümnekonna aasta eest. Tegelikkus näitas, et peale pangaarve seisu mõjutavad sündivate laste arvu ka rahast sõltumatu küünarnukitunde olemasolu, olmemuutuste tempo, turvalisus ja tervishoid, haridus ja veel terve hulk raskesti ennustatavaid, osalt vastassuunalisi jõude.

Ühiskondlike kokkulepete ajajärgul (neid sõlmiti aastatel 2003-2009 neli tükki – või oli neid seitse?) klaarus ka, et maksude süüdimatu vähendamine kasvatab ühiskondlikke pingeid samapalju kui järsk tõstmine. Maksude alanedes loobusid linnad ja vallad ülal pidamast lasteaedasid ja põhiharidus käis veelgi alla. Oma abitute sotsiaalteenuste ja silmatorkava lõhe tõttu vaeste ja ülejäänud elanike vahel pidi Eesti riik end Euroopa Liidus esimestel aastatel tundma tõelise häbiplekina.

Vesi – iga tilk arvel 

Kõige kiiremini on eluks vajalikest ollustest viimasel kümnendil kallinenud vesi. Liitrise joogiveepudeli hind paneb ka odavates selverites nukrusega meelde tuletama vanu häid aegu. Pesuvesi on taaskasutatav ja samuti kallis, aga põhjavee raiskamine suurlinnade kraanides oleks mõeldamatu. Pesemata vanurite probleemi siiski ei ole enam – ajapikku jõudis kogukonnale pärale, et osa inimväärikusest seisneb oma lähedaste eest hoolitsemises. Enam ei seisa ka sotsiaalabivõrgustik püsti kirikute ja erasponsorite najal: vallad aitavad diskreetselt kaasa omasteta jäänud haigete ja vanade ülalpidamisele. Võimalik, et kogukonnavaimu leidmiseks oli tõepoolest hädavajalik ühineda Euroopaga.

Pärast inimgenoomi läbilugemist hakati kergitama katet ka looduslike geenmutatsioonide varem mõistetamatult mehaanikalt. Geneetiliselt muudetud toiduainete vaimustus on jäänud koos jõgede pööramise ja kõiki baktereid hävitava olmekeemiaga minevikku. Nüüdseks on kolmanda maailma näitel selge, et tehislike geeniühendite paljundamine kipub tekitama juhitamatuid muudatusi kõikides liikides. Hull on see, et nagu minevikuski, on maailmas veel piirkondi küll, kus inimesel on valida üksnes näljasurma ja odava tehnotoidu vahel. Vana kõnekäänd “sa oled see, mida sööd” tuletas end GM-unistajatele teravalt meelde kalakonsistentsiga maapähklitega seostatud nn Limpopo soomusinimese juhtumi näol.  

Möödunud kümnendil on Euroopa teaduslaborid siiski saavutanud nii mõnegi bioloogilise läbimurde. Katsed inimese munaraku viljastamisel suguraku asemel koerakuga jõudsid lõppjärku viie aasta eest (siin oli oma osa kaasa rääkida Tartu Ülikooli kasvandikel), nii et soo jätkamise seisukohast on mehest teoreetiliselt saanud tarbetu olend. On oodata, et see taastab kogu õhtumaade kultuuris kadunud lugupidamise naise ees. Homse tattnina vile kaunitari möödudes ei ole üleolev, vaid tunnustav.  

Nato hingitseb edasi

Nato on kängunud USA-Venemaa koostööorganisatsiooniks, millel pärast USA uue maailmakorra doktriini väljakuulutamist on rohkem vaidlusklubi kui sõjalise jõu iseloom. Mitteametlikult Põhja-jäämere teljeks nimetatav organisatsioon esineb aeg-ajalt oma kindlameelsust ja püsivust rõhutavate avaldustega – eriti neil kordadel, kui Hiina katsetab Taivani pealinna maketil oma satelliitjuhitavaid linnasõjaroboteid. 

Sõjalises mõttes on Euroopa endiselt nõrk jõud USA ja Hiina kõrval, kuid kellelgi, isegi mitte Venemaal, pole kavas Euroopat vallutada – kes ikka sooviks kulutada inimressurssi mingite sammaldunud arhitektuurimälestiste ja vanade ülikoolilinnakeste okupeerimiseks, kui ülevõimu on hoopis lihtsam rakendada valuutaspekulatsioonide abil. Siin-seal perifeerias tekkivate relvastatud vastupanukolletega tegelevad, nagu vana hea tava ette näeb, Ühendriikide ja Hiina kiirreageerimisüksused.