Et veebruarihallusesse värvi tuua, sõitsin paariks päevaks Brüsselisse. Sõbratar Katrin oli lennujaamas vastas ja sel päeval algas Hiina kalendri järgi uus aasta.

Muidugi läksime Hiina restorani. Aga hiljem, Katrini juures kodus, sõime pardile ja krevettidele peale Eesti leiba ja juustu, sest nii armastus kui ka kodutunne algavat ju kõhust! Endine «Meie» saate toimetaja on Brüsselis töötanud vähem kui aasta. Ja koju tagasi ta niipea ei kipu. Ega ma ei imesta ka – ajal, mil meie siin ilmast tingitud masendusest üksteisel närve närime, õitsevad Belgias juba lilled. Katrinilgi olid kodus hiidkimbud kollaseid tulpe, roosi moodi nartsisse ja orhideesid iga aknalaua peal.

«Lilled ei maksa siin ju midagi!» naeris ETV Brüsseli korrespondent, kui sai aru, et ma kahtlustan teda raha tuulde loopimises. «See vaasitäis maksab ainult kaks ja pool eurot!» Ehk siis eesti keeles 44 krooni. Mille eest Tallinnas saab täpselt kaks tulpi ja neid kooshoidva värvilise nööri. Jah, Eesti on tõepoolest kallis. Mitmes mõttes. Ühemõtteliselt kallis aga siis, kui oled kodust kaugel või kui on käes sinimustvalgete lippude aeg!

Neil päevil kuuleme palju sõnu eestluse ja Eestimaa enda kohta. Maa ilu ja looduse võlu kõrval on muidugi inimene see, kes maalapile nimega Eesti sisu annab. Ja keel annab võimaluse sellest sisust märk maha jätta. Kui me üldse kõnelda ei oskaks, siis poleks eestlast ennastki võimalik sadat moodi iseloomustada: et kas näiteks liiga kinnine või tuim või külm nagu Eestimaa ilm ise. Aga õnneks me oskame sõnu kasutada juba nii kaua, et kokku on korjunud tuhandeid regivärsse, mis annavad aimu, kuidas omal ajal meie esivanemad elasid. Igor Tõnurist tahaks mulle võib-olla vastu vaielda, kuid tundub, et vanasti ei kasutatud keelt mitte üksteisele haiget tegemiseks, vaid elu enese jäädvustamiseks. Täna jäädvustame oma kirjatükkidega pahatihti seda, et me ei talu ei elu ega inimesi enda kõrval! Vähemalt neid, kes on pea oma urust välja pistnud ning julgevad selle kohta, mida näevad, midagi ka öelda… Kui me aga neid inimesi, kes tegelikult ju Eesti Vabariik ongi, ei armasta, kuidas me saame siis armastada oma riiki ennast?

Kui olin tööd Eesti Televisioonis alles alustanud, juhtus seik, mida mäletan rohkem kui paljusid aastaid töötegemist ennast. Rääkisin kahe meeskolleegiga nende ahtakeses tööruumis, kui sisenes naisülemus, vaatas mind ning sähvas: «Siin on isegi vähe õhku, nii et palun kõrvalistel inimestel ruumist lahkuda!» Lahkuma pidin muidugi mina, sest mina olin see, kes õhu ära võttis. Kas teile pole tuttav seesama tunne, et osa inimestest kahtlustab teist osa pidevalt enesele liiga tegemises? Olgu see kas või õhk, mida kellelegi tundub kellegi pärast jätkuvat liiga vähe.

Brüsselis oli õhk 12 kraadi soe. Varjus. Mina seisin oma kasuka, tanksaabaste ja eelmise õhtu veinist valutava peaga keset Euroliidu pealinna ning olin vihane, et ei vaadanud õigel ajal mõnd usaldusväärset ilmateadet. Kasukal oli turi juba märg, aga minul oli plaanis läbi kapata veel mõned poed, et välismaalkäiku enda jaoks kuidagigi põhjendada. Mehed olid pintsakute väel, naised tippisid mööda munakive kõrgetel kontsadel, söögikohad olid lauad juba õue katnud ja mina sain aru, et sellise paradiisi saabumiseni kulub Eestis veel paar kuud vähemalt. Või hoopis aastaid? Mõtlesin: «Kui meil oleks niisugune ilm juba täna, kas me siis oleksime õnnelikud?»

«Kas me tunneksime paradiisi ära?» küsisin endalt, sest mulle turgatas pähe, et tõeliselt head ilma on Eestis ju ikka ka. Vähemalt mõni kuu aastas. Kas me siis oleme või – kas me siis o l i m e õnnelikud?! Ei mäleta ju enam, sest tormame läbi aja, s.t elu sellise kiirusega, et paljude muude emotsioonide kõrval ei õnnestu harvaesinevat õnnetunnet kuidagi tabada.

Eks õnnetundel ongi ühe 90aastase riigi ülesehitamisel ja püsimajäämisel mängida imepisike roll. Töö ja kohusetunne ja vastutus ja raamid ja reeglid ja ikka ja jälle töö on need, millel seisab riik nagu kalju! Kui seisab. Aga ma söandan küsida: kas riiki pidavatest piiridest, poliitilisest vabadusest ja iga päev meie ellu lisanduvatest seadustest on ikka küllalt selleks, et inimesed end ka õnnelikuna tunneks?

Kaks ööpäeva Eestist väljas, olgugi et