| Kõnekäänust on kõigile tuttav fenomen: annab jumal ameti, annab ka mõistuse. Ministrite, aga eriti peaministri ja Tallinna linnapea jutust jääb vägisi mulje, et neist targemat ei olegi. |
Kommunikatsioonispetsialistid on olemas igas ministeeriumis, ametkonnas ja omavalitsuses, aga neid kasutatakse väga ühekülgselt. Sama kehtib ka teiste asjatundjate, nt majandus– ja sotsiaalteadlaste kaasamise kohta otsustusprotsessi. Ent kui spetsialiste ei taheta kuulda, siis on majanduslikus mõttes tegemist raiskamisega. Inimlikus mõttes on nende arvamuste ja soovituste ignoreerimine rumaluse märk.
Kahtlemine, arutlemine — ka vabandamine — näitab inimese tugevust, mitte nõrkust. Ümar jutt ja “kõiketeadmine” näitab hoopis nõrkust, mis omakorda tekitab rahva usaldamatust poliitikute ja laiemalt poliitika vastu. Pikemaajalises perspektiivis viib selline usaldamatus kriisini iga riigi.
Viimase aja poliitilisi vaidlusi läbib ühine joon: kõigepealt otsustasime, siis vaidlesime, muutsime otsust (või ka mitte), ja kõigil jäi paha tunne. Kas poleks mõistlikum enne arutada ja alles siis otsuseid teha? Oponentide ja eriti valdkonna asjatundjate kriitika on reeglina kasulikum kui erakonnakaaslase õlalepatsutus. Oluline on aga poliitiku eesmärk — kas lahendada probleem riigi jaoks parimal võimalikul moel või on tähtis see, et probleemi lahendab „meie erakond” või „mina“.
Kommunikatsioon ei ole ühepoolne tegevus — teavitus. Ideaalis peaks see olema dialoog. Igasugune riiklik kommunikatsioon peaks olema võimalusi loov ning liikuv protsess, kus lihtsalt ei oodata, millal tüütud ajakirjanikud, kodanikud või välismaalased küsimusi esitavad.
Sama käib ka Tallinna kohta — tohutu hulk ressursse on rakendatud selleks, et muudkui teavitada. Tallinna avalike suhete teenistuses on ametis kümneid inimesi, kui Raepress, ajaleht Pealinn, Stolitsa ja teabeosakond kaasa arvata. Ent milline info on nii spetsiifiline, et seda ei saa kajastada muudes kanalites kui ainult Tallinna televisioonis? Ei ole ju sellist.
Valitsuse kommunikatsioonibüroo kodulehel on ära toodud kõigi ministeeriumide kommunikatsioonispetsialistid ja muidugi on olemas veel ka ka nõunikud. Tõsi küll, mitte haridusministeeriumis — seal töötavad võõrsõnu oskavad inimesed ja ametis on hoopis konsultandid. Vägisi tekib pahatahtlik küsimus — mille eest kõik need inimesed palka saavad? Praegu ilmselt pressiteadete vorpimise ning ajakirjanikele uduajamise eest.
See ei ole minu pahatahtlik väide, vaid Turu-uuringute AS-i 2006. aasta ajakirjanike küsitluse üldine tulemus — ajakirjanikud hindasid pressiesindajate tööd 2005. aastaga samal tasemel olevaks. Paranenud olid vastamise kiirus ja vastutulelikkus, halvenemise poole pealt rõhutati demagoogiat, ümmarguse jutu suurenenenud osakaalu, vassimist ja varjamist.
Uuringus antud kriitilisest hinnangust võib leida ka ühe võtme, miks aprillimäss ja sellele järgnev suhete teravnemine venelastega üldse võimalikuks said. Infovaakum ei jää täitmata — selle täidab lihtsalt keegi teine.
Tean mõningaid ministeeriumite kommunikatsioonispetsialiste kui mõistlikke inimesi ja oma ala professionaale. Valitsuskommunikatsiooni põhiväärtused võib igaüks internetist üles otsida, see on kaunis lugemisvara. Tegelikkus nii ilus ei ole. Jälle on küsimus selles, mida poliitikud spetsialistidelt ootavad ja millised eesmärgid neile seatakse — eesmärgid pikaajalises ja lähemas perspektiivis, vahendid ja tegevused, analüüsi unustamata.
Alati võib polemiseerida, “kas õigus on meil, eestlastel, või neil, venelastel”. Ja tulemus — mõlemad esitavad oma seisukohad, tihti emotsionaalselt teravas vormis — ja midagi ei muutu. Mõlema osapoole seisukohtade väljaütlemine ei ole dialoog.
Dialoogi pidamiseks tuleb kokku leppida algpõhimõtetes — need ei ole aga seisukohad laadis “Venelased peavad eesti keele ära õppima” ja “Eestis tuleb kehtestada teise riigikeelena vene keel”. Selliste vastupidiste väidete pinnalt ¬dialoogi isegi ei teki, ükskõik kui ümara laua taga ka ei istutaks — partnerit lihtsalt ei kuulata. Dialoogi parem lähtekoht on avatus eri arvamustele, vastastikune austus ja valmisolek muutuda, mille kohta on suurepärane artikkel oktoobrikuises Akadeemias. Loomulikult käib see eeldus tingimusteta mõlema osapoole kohta, kuid selles tuleb enne laua taha istumist kokku leppida.
Soomlaste-eestlaste kohta on Tartu ülikoolis tehtud uurimusi, millest selguvad nii autostereotüübid kui heterostereotüübid ning mõistetevaks saavad paljud käitumuslikud erinevused, mis aitavad tugevasti kaasa omavahelises kommunikatsioonis. Kus on aga vastavad uuringud venelaste ja eestlaste kohta? Või usume me tõesti poliitiliselt korrektselt, et meie vahel pole erinevusi? Teema käsitlemine kooliprogrammis ja alustuseks kasvõi käitumuslike erinevuste vaagimine mõlemas keelerühmas oleks hea algus.
Kõige algus oleks aga see, kui otsustajad — poliitikud — tunnistaksid ennast lihtsurelikeks ja koliksid jumala kohalt tagasi maa peale.
|
Uudised
Peep Ehasalu: Poliitik on kõige targem?
5. veebruar 2008 3:17
Kommunikatsioonispetsialistid on olemas igas ministeeriumis, ametkonnas ja omavalitsuses, aga neid kasutatakse väga ühekülgselt. Sama kehtib ka teiste asjatundjate, nt majandus– ja sotsiaalteadlaste kaasamise kohta otsustusprotsessi. Ent kui spetsialiste ei taheta kuulda, siis on majanduslikus mõttes tegemist raiskamisega. Inimlikus mõttes on nende arvamuste ja soovituste ignoreerimine rumaluse märk.
Kahtlemine, arutlemine — ka vabandamine — näitab inimese tugevust, mitte nõrkust. Ümar jutt ja “kõiketeadmine” näitab hoopis nõrkust, mis omakorda tekitab rahva usaldamatust poliitikute ja laiemalt poliitika vastu. Pikemaajalises perspektiivis viib selline usaldamatus kriisini iga riigi.
Viimase aja poliitilisi vaidlusi läbib ühine joon: kõigepealt otsustasime, siis vaidlesime, muutsime otsust (või ka mitte), ja kõigil jäi paha tunne. Kas poleks mõistlikum enne arutada ja alles siis otsuseid teha? Oponentide ja eriti valdkonna asjatundjate kriitika on reeglina kasulikum kui erakonnakaaslase õlalepatsutus. Oluline on aga poliitiku eesmärk — kas lahendada probleem riigi jaoks parimal võimalikul moel või on tähtis see, et probleemi lahendab „meie erakond” või „mina“.
Kommunikatsioon ei ole ühepoolne tegevus — teavitus. Ideaalis peaks see olema dialoog. Igasugune riiklik kommunikatsioon peaks olema võimalusi loov ning liikuv protsess, kus lihtsalt ei oodata, millal tüütud ajakirjanikud, kodanikud või välismaalased küsimusi esitavad.
Sama käib ka Tallinna kohta — tohutu hulk ressursse on rakendatud selleks, et muudkui teavitada. Tallinna avalike suhete teenistuses on ametis kümneid inimesi, kui Raepress, ajaleht Pealinn, Stolitsa ja teabeosakond kaasa arvata. Ent milline info on nii spetsiifiline, et seda ei saa kajastada muudes kanalites kui ainult Tallinna televisioonis? Ei ole ju sellist.
Valitsuse kommunikatsioonibüroo kodulehel on ära toodud kõigi ministeeriumide kommunikatsioonispetsialistid ja muidugi on olemas veel ka ka nõunikud. Tõsi küll, mitte haridusministeeriumis — seal töötavad võõrsõnu oskavad inimesed ja ametis on hoopis konsultandid. Vägisi tekib pahatahtlik küsimus — mille eest kõik need inimesed palka saavad? Praegu ilmselt pressiteadete vorpimise ning ajakirjanikele uduajamise eest.
See ei ole minu pahatahtlik väide, vaid Turu-uuringute AS-i 2006. aasta ajakirjanike küsitluse üldine tulemus — ajakirjanikud hindasid pressiesindajate tööd 2005. aastaga samal tasemel olevaks. Paranenud olid vastamise kiirus ja vastutulelikkus, halvenemise poole pealt rõhutati demagoogiat, ümmarguse jutu suurenenenud osakaalu, vassimist ja varjamist.
Uuringus antud kriitilisest hinnangust võib leida ka ühe võtme, miks aprillimäss ja sellele järgnev suhete teravnemine venelastega üldse võimalikuks said. Infovaakum ei jää täitmata — selle täidab lihtsalt keegi teine.
Tean mõningaid ministeeriumite kommunikatsioonispetsialiste kui mõistlikke inimesi ja oma ala professionaale. Valitsuskommunikatsiooni põhiväärtused võib igaüks internetist üles otsida, see on kaunis lugemisvara. Tegelikkus nii ilus ei ole. Jälle on küsimus selles, mida poliitikud spetsialistidelt ootavad ja millised eesmärgid neile seatakse — eesmärgid pikaajalises ja lähemas perspektiivis, vahendid ja tegevused, analüüsi unustamata.
Alati võib polemiseerida, “kas õigus on meil, eestlastel, või neil, venelastel”. Ja tulemus — mõlemad esitavad oma seisukohad, tihti emotsionaalselt teravas vormis — ja midagi ei muutu. Mõlema osapoole seisukohtade väljaütlemine ei ole dialoog.
Dialoogi pidamiseks tuleb kokku leppida algpõhimõtetes — need ei ole aga seisukohad laadis “Venelased peavad eesti keele ära õppima” ja “Eestis tuleb kehtestada teise riigikeelena vene keel”. Selliste vastupidiste väidete pinnalt ¬dialoogi isegi ei teki, ükskõik kui ümara laua taga ka ei istutaks — partnerit lihtsalt ei kuulata. Dialoogi parem lähtekoht on avatus eri arvamustele, vastastikune austus ja valmisolek muutuda, mille kohta on suurepärane artikkel oktoobrikuises Akadeemias. Loomulikult käib see eeldus tingimusteta mõlema osapoole kohta, kuid selles tuleb enne laua taha istumist kokku leppida.
Soomlaste-eestlaste kohta on Tartu ülikoolis tehtud uurimusi, millest selguvad nii autostereotüübid kui heterostereotüübid ning mõistetevaks saavad paljud käitumuslikud erinevused, mis aitavad tugevasti kaasa omavahelises kommunikatsioonis. Kus on aga vastavad uuringud venelaste ja eestlaste kohta? Või usume me tõesti poliitiliselt korrektselt, et meie vahel pole erinevusi? Teema käsitlemine kooliprogrammis ja alustuseks kasvõi käitumuslike erinevuste vaagimine mõlemas keelerühmas oleks hea algus.
Kõige algus oleks aga see, kui otsustajad — poliitikud — tunnistaksid ennast lihtsurelikeks ja koliksid jumala kohalt tagasi maa peale.