|
Kui seitsmeaastane väike Marko esimest korda iseseisvalt autorooli istus, sõitis ta vanaisa Johan Saare uhke Žiguliga prauhti vastu betoonseina.
«Vanaisa ütles kõrvalistmelt, et proovi ikka tagurpidi ka sõita ja tegingi seda. Ega ma veel peegleid jälgida ei osanud,» meenutab Asmer muigamisi. «Äkitselt vanaisa karjatas – pidurda! Mina ajasin aga ähmiga gaasipedaali ja piduri segamini ja sõitsin suure hooga paneelidesse sisse.»
Viis küünalt ja pütt õli
Õnnetust algusest hoolimata hakkas Asmerit ühe enam kannustama soov autorooli saada, kui ainult jalad oleks pedaalideni ulatunud. «Viimaks saime niimoodi sõitma hakata, et panime istmele hästi palju patju alla. Siis hakkasin talvel jäärajal kihutama. Isa oli kõrval ja õpetas – see oli hästi tore!» lisab valitsev Briti vormel-3 sarja meister.
Kuigi isa Toivo Asmer veetis oma elust ühtekokku 30 aastat moto- ja autospordis, tegi ta alguses kõik selleks, et poeg temaga ühte rada ei käiks. «Peres oli otsustatud, et poiss võidusõitjaks ei saa! See on lihtsalt niivõrd kulukas ja ohtlik ala. Ütlesin Markole, et mängi pinksi või mine poksitrenni, kas või kärbeskaalus kui vaja, aga mitte võidu sõitma!» räägib Toivo Asmer. «Panime tal sõiduvõimalused isegi õppeedukusest sõltuma, aga ei aidanud seal midagi. Ei tahtnud ta ujuda ega mängida, ikka ainult autosport.»
Ühel päeval nägi väike Asmer üht uut karti ja ütles isale, et tahab ka just sellist. «Hakkasin nuruma ja nuruma, aga isa vastas ikka ühtemoodi – ei tea, kas sul on seda vaja. Laenutame parem kellegi sõbra oma mõneks ajaks,» pajatab noorem Asmer.
Enne Marko kümneaastaseks saamist ei suutnud isa enam poja tungivale soovile vastu panna ja otsustaski talle sünnipäevaks kardi kinkida. Toona sõitis Toivo Asmer ise veel võidu ja poeg käis võistlustel kaasas. Nägi, kuidas isa võidab ja tahtis ise kangesti sama kogeda.
Asmeri esimene sõit toimus Rapla kardirajal. Ja selleks, et poiss sõita saaks, tuli kardi pedaalidele spetsiaalsed pikendused teha.
«Uskusin, et eks see kardisõit Markol ikka pooleli jääb, et läheb aasta paar ja poiss tüdineb ära. Ees olid tugevad sõitjad, poiss on tähtkujult Lõvi, kes mitte mingil juhul kaotada ei taha. Aga ta põrguline hakkas kohe kiiresti sõitma ja võitma!» laiutab Toivo Asmer käsi. «Ju need geenid ikka kaasa tulevad – nii head kui halvad. Ka võidusõit. Markol oli kogu aeg peas, et tahab sõita ja just kiiresti sõita. Poisikesena juba rääkis, et tahab vormel-1 jõuda.»
Asmeri võitudele järgnesid üha uued ja uued. Eesti karikavõistlustele Raket-klassis ning Baltimaade meistri tiitlile järgnesid ICA-Junior klassis Champion Cup ja Eesti meistrivõistluste võidud.
Toivo Asmer mõistis, et kõrgemal tasemel läbilöömiseks on vaja piiri taha siirduda. 1998. aastal hakati sõitma Soome meistrivõistlustel – selleks kõigeks oli aga raha vaja. Asmer kulutas uksi ja telefone, aga mida polnud, oli korralik sponsorlus. «See raha lunimine on nii ränk olnud, et ei taha kohe rääkidagi! Kui kardis sõitsime, anti alguses viis küünalt või kaks pütti õli ja see oli kogu sponsorlus! Aga aitäh sellegi eest,» meenutab Toivo Asmer. «Kui tahtsime Soome meistrivõistlused võita, siis kõik naersid – lõpetage see nali ära! Aga meil oli eesmärk ja aasta pärast oligi poiss Soome meister.»
Maja pandi panti
Viis aastat hiljem võitis Asmer juba Briti lõuna- ja põhja regiooni vormel-Fordi meistrivõistlused ja karjääri jätkamiseks hädavajalik rahasumma kasvas mäekõrguselt. «Olin nagu ehtne kerjus, käisin mangumas, andke natukenegi – paneme kleepsud peale. Aga variante ei olnud: kas käid ja lömitad või poiss ei sõida,» meenutab Toivo Asmer raskeid aegu.
2005. aastal, mil Marko Asmer kihutas Briti F3 sarjas Hitechi meeskonnas, hakkas tema tee vormelipiloodina otsa saama. Mitte, et ta kiiresti sõita ei oleks osanud, vastupidi – selja taga oli korralik hooaeg, aga raha sai lihtsalt otsa. Üks aasta Briti vormel-3 tipptiimis maksis umbes 15 miljonit krooni.
Õnneks uskus Hitechi meeskonna boss David Hayle Asmerisse ja võttis Suurbritannias eestlase peale isikliku laenugi. Asmeri võidusõit käis etapist etapini, iga sõidu jaoks tuli leida uus summa.
«See oli muidugi väga raske aeg. Ega ma isegi kodus istunud ja raha oodanud. Ikka otsisin võimalusi,» sõnab Asmer. «Mõnikord oli küll selline tunne, et paneme pillid kotti, lihtsalt ei olnud enam, mille eest sõita. Aga kuidagi suutsime siiski raskest seisust välja tulla.»
Ühel hetkel lõppes ka Hayle’i raha ja ta teatas Asmeritele: «Nüüd on kõik! Oleks vaja 25 000 naela, et Marko saaks edasi sõita.»
Pere võttis vastu raske otsuse – maja tuleb panti panna. «Võtsin Hansapangast laenu ja kõik naersid: kas sa mõtled ka, mida sa teed, mees? Aga meil oli usk olemas, seega me ei pabistanud selle pärast,» meenutab Toivo Asmer.
Mõne aja pärast tõusis sein Asmerite ees taas üles – enam ei olnud võimalik pangalaenugi võtta. «Marko pidi reedel lennukiga Inglismaale etapile võidu sõitma minema, aga raha polnud. Neljapäeva õhtul võttis David minuga ühendust ja palus kas või 5000 naela leida, muidu jääb etapp sõitmata ja karjäär pooleli,» räägib Toivo Asmer, kes samal päeval käis kõikvõimalikes kohtades raha küsimas.
Enamik Eesti firmasid lõid tema ees ukse kinni. Ainuke, kes tol momendil oma abikäe ulatas, oli Jaan Toots. «Rohkem polnud saada – kõik oma raha oli maha sõidetud. Reede hommikul andsin Markole sularaha näppu ja ta läks otse lennukile,» meenutab isa. «Need on momendid, mida ära ei unusta. Vaatad poja nägu ja tunned, et ajad õiget asja.»
See pilt on ka Marko Asmeril veel eredalt silme ees. «Neljapäeva õhtul sain teada, et saime raha ja saan edasi sõita. Juba manalateed läinud Toomas Vanaselja ning Jaan Toots ja Enno Kuusk päästsid mu elu pidevalt ja selle eest suur kummardus neile,» märgib Asmer. «Alles nüüd olen aru saanud, kui lihtne on sõita, kui ei pea muretsema, kas rahaliselt mängib välja või ei.»
Viimasel kolmel aastal pole rahamure Asmereid enam kimbutanud. Marko Asmer saab keskenduda vaid võidusõidule.
Täna, olles oma unistusele, vormel-1 sarja põhisõitja kohale lähemal kui ükski teine eestlane kunagi varem, tõdeb ta rahulolevalt: «Kõik on end ära tasunud. Ükskõik mis ka edasi ei juhtuks.»
Marko Asmer
• Sünniaeg: 30.07.1984
• Pikkus: 172 cm
• Kaal: 65 kg
• Karjäär: 1996 Raket-kardiklassis Eesti ja Baltimaade meister, 1997 ICA-Junior klassi Eesti karikavõitja, 1998 Eesti meister ICA-Junior klassis, 1999 Soome ja Skandinaavia meister ICA-Junior klassis, 2000 vormel-ADAC BMW vormeli testisõitude kiireim, 2001 vormel-A klassis Skandinaavia meistrivõistluste kolmas, 2002 maailma talvekarikavõistlusel kolmas, 2003 Briti vormel Ford JLRi tiimis hooaja jooksul kuus võitu, Briti lõuna- ja põhja vormel-Fordi meistrivõistluste võitja, 2004 Briti vormel-3 hooaja 10. koht, 2005 Briti vormel-3 4. koht, 2007 Briti vormel-3 sarja võitja
|
Uudised
VE: Asmer, Marko – vormelisõitja
BMW testisõitja Marko Asmeri karjäär sõltus 5000 naelast
05.02.2008 00:01Ann Hiiemaa, Postimees
Tänavu BMW Sauberi vormelimeeskonna testisõitjaks tõusnud Marko Asmeri elu pole teps mitte alati lust ja lillepidu olnud – paar aastat tagasi oleks tema võidusõitjakarjääri alatiseks peatanud rahaprobleem.
Kui seitsmeaastane väike Marko esimest korda iseseisvalt autorooli istus, sõitis ta vanaisa Johan Saare uhke Žiguliga prauhti vastu betoonseina.
«Vanaisa ütles kõrvalistmelt, et proovi ikka tagurpidi ka sõita ja tegingi seda. Ega ma veel peegleid jälgida ei osanud,» meenutab Asmer muigamisi. «Äkitselt vanaisa karjatas – pidurda! Mina ajasin aga ähmiga gaasipedaali ja piduri segamini ja sõitsin suure hooga paneelidesse sisse.»
Viis küünalt ja pütt õli
Õnnetust algusest hoolimata hakkas Asmerit ühe enam kannustama soov autorooli saada, kui ainult jalad oleks pedaalideni ulatunud. «Viimaks saime niimoodi sõitma hakata, et panime istmele hästi palju patju alla. Siis hakkasin talvel jäärajal kihutama. Isa oli kõrval ja õpetas – see oli hästi tore!» lisab valitsev Briti vormel-3 sarja meister.
Kuigi isa Toivo Asmer veetis oma elust ühtekokku 30 aastat moto- ja autospordis, tegi ta alguses kõik selleks, et poeg temaga ühte rada ei käiks. «Peres oli otsustatud, et poiss võidusõitjaks ei saa! See on lihtsalt niivõrd kulukas ja ohtlik ala. Ütlesin Markole, et mängi pinksi või mine poksitrenni, kas või kärbeskaalus kui vaja, aga mitte võidu sõitma!» räägib Toivo Asmer. «Panime tal sõiduvõimalused isegi õppeedukusest sõltuma, aga ei aidanud seal midagi. Ei tahtnud ta ujuda ega mängida, ikka ainult autosport.»
Ühel päeval nägi väike Asmer üht uut karti ja ütles isale, et tahab ka just sellist. «Hakkasin nuruma ja nuruma, aga isa vastas ikka ühtemoodi – ei tea, kas sul on seda vaja. Laenutame parem kellegi sõbra oma mõneks ajaks,» pajatab noorem Asmer.
Enne Marko kümneaastaseks saamist ei suutnud isa enam poja tungivale soovile vastu panna ja otsustaski talle sünnipäevaks kardi kinkida. Toona sõitis Toivo Asmer ise veel võidu ja poeg käis võistlustel kaasas. Nägi, kuidas isa võidab ja tahtis ise kangesti sama kogeda.
Asmeri esimene sõit toimus Rapla kardirajal. Ja selleks, et poiss sõita saaks, tuli kardi pedaalidele spetsiaalsed pikendused teha.
«Uskusin, et eks see kardisõit Markol ikka pooleli jääb, et läheb aasta paar ja poiss tüdineb ära. Ees olid tugevad sõitjad, poiss on tähtkujult Lõvi, kes mitte mingil juhul kaotada ei taha. Aga ta põrguline hakkas kohe kiiresti sõitma ja võitma!» laiutab Toivo Asmer käsi. «Ju need geenid ikka kaasa tulevad – nii head kui halvad. Ka võidusõit. Markol oli kogu aeg peas, et tahab sõita ja just kiiresti sõita. Poisikesena juba rääkis, et tahab vormel-1 jõuda.»
Asmeri võitudele järgnesid üha uued ja uued. Eesti karikavõistlustele Raket-klassis ning Baltimaade meistri tiitlile järgnesid ICA-Junior klassis Champion Cup ja Eesti meistrivõistluste võidud.
Toivo Asmer mõistis, et kõrgemal tasemel läbilöömiseks on vaja piiri taha siirduda. 1998. aastal hakati sõitma Soome meistrivõistlustel – selleks kõigeks oli aga raha vaja. Asmer kulutas uksi ja telefone, aga mida polnud, oli korralik sponsorlus. «See raha lunimine on nii ränk olnud, et ei taha kohe rääkidagi! Kui kardis sõitsime, anti alguses viis küünalt või kaks pütti õli ja see oli kogu sponsorlus! Aga aitäh sellegi eest,» meenutab Toivo Asmer. «Kui tahtsime Soome meistrivõistlused võita, siis kõik naersid – lõpetage see nali ära! Aga meil oli eesmärk ja aasta pärast oligi poiss Soome meister.»
Maja pandi panti
Viis aastat hiljem võitis Asmer juba Briti lõuna- ja põhja regiooni vormel-Fordi meistrivõistlused ja karjääri jätkamiseks hädavajalik rahasumma kasvas mäekõrguselt. «Olin nagu ehtne kerjus, käisin mangumas, andke natukenegi – paneme kleepsud peale. Aga variante ei olnud: kas käid ja lömitad või poiss ei sõida,» meenutab Toivo Asmer raskeid aegu.
2005. aastal, mil Marko Asmer kihutas Briti F3 sarjas Hitechi meeskonnas, hakkas tema tee vormelipiloodina otsa saama. Mitte, et ta kiiresti sõita ei oleks osanud, vastupidi – selja taga oli korralik hooaeg, aga raha sai lihtsalt otsa. Üks aasta Briti vormel-3 tipptiimis maksis umbes 15 miljonit krooni.
Õnneks uskus Hitechi meeskonna boss David Hayle Asmerisse ja võttis Suurbritannias eestlase peale isikliku laenugi. Asmeri võidusõit käis etapist etapini, iga sõidu jaoks tuli leida uus summa.
«See oli muidugi väga raske aeg. Ega ma isegi kodus istunud ja raha oodanud. Ikka otsisin võimalusi,» sõnab Asmer. «Mõnikord oli küll selline tunne, et paneme pillid kotti, lihtsalt ei olnud enam, mille eest sõita. Aga kuidagi suutsime siiski raskest seisust välja tulla.»
Ühel hetkel lõppes ka Hayle’i raha ja ta teatas Asmeritele: «Nüüd on kõik! Oleks vaja 25 000 naela, et Marko saaks edasi sõita.»
Pere võttis vastu raske otsuse – maja tuleb panti panna. «Võtsin Hansapangast laenu ja kõik naersid: kas sa mõtled ka, mida sa teed, mees? Aga meil oli usk olemas, seega me ei pabistanud selle pärast,» meenutab Toivo Asmer.
Mõne aja pärast tõusis sein Asmerite ees taas üles – enam ei olnud võimalik pangalaenugi võtta. «Marko pidi reedel lennukiga Inglismaale etapile võidu sõitma minema, aga raha polnud. Neljapäeva õhtul võttis David minuga ühendust ja palus kas või 5000 naela leida, muidu jääb etapp sõitmata ja karjäär pooleli,» räägib Toivo Asmer, kes samal päeval käis kõikvõimalikes kohtades raha küsimas.
Enamik Eesti firmasid lõid tema ees ukse kinni. Ainuke, kes tol momendil oma abikäe ulatas, oli Jaan Toots. «Rohkem polnud saada – kõik oma raha oli maha sõidetud. Reede hommikul andsin Markole sularaha näppu ja ta läks otse lennukile,» meenutab isa. «Need on momendid, mida ära ei unusta. Vaatad poja nägu ja tunned, et ajad õiget asja.»
See pilt on ka Marko Asmeril veel eredalt silme ees. «Neljapäeva õhtul sain teada, et saime raha ja saan edasi sõita. Juba manalateed läinud Toomas Vanaselja ning Jaan Toots ja Enno Kuusk päästsid mu elu pidevalt ja selle eest suur kummardus neile,» märgib Asmer. «Alles nüüd olen aru saanud, kui lihtne on sõita, kui ei pea muretsema, kas rahaliselt mängib välja või ei.»
Viimasel kolmel aastal pole rahamure Asmereid enam kimbutanud. Marko Asmer saab keskenduda vaid võidusõidule.
Täna, olles oma unistusele, vormel-1 sarja põhisõitja kohale lähemal kui ükski teine eestlane kunagi varem, tõdeb ta rahulolevalt: «Kõik on end ära tasunud. Ükskõik mis ka edasi ei juhtuks.»
Marko Asmer
• Sünniaeg: 30.07.1984
• Pikkus: 172 cm
• Kaal: 65 kg
• Karjäär: 1996 Raket-kardiklassis Eesti ja Baltimaade meister, 1997 ICA-Junior klassi Eesti karikavõitja, 1998 Eesti meister ICA-Junior klassis, 1999 Soome ja Skandinaavia meister ICA-Junior klassis, 2000 vormel-ADAC BMW vormeli testisõitude kiireim, 2001 vormel-A klassis Skandinaavia meistrivõistluste kolmas, 2002 maailma talvekarikavõistlusel kolmas, 2003 Briti vormel Ford JLRi tiimis hooaja jooksul kuus võitu, Briti lõuna- ja põhja vormel-Fordi meistrivõistluste võitja, 2004 Briti vormel-3 hooaja 10. koht, 2005 Briti vormel-3 4. koht, 2007 Briti vormel-3 sarja võitja