| Märt Laarman on kirjutanud: “Eestlase vaimne selgroog on kõver. Eestlased on ikkagi orirahvas.” Ent pole olemas orja ilma tema pidajata. |
Kui tahame mõista võimu olemust, siis peaks vaatama, kes tegelikult valitseb, kuidas seda teeb ja kuidas saavutab võimu. Kas võimule saab kõige rikkam, targem, tugevaim, tuntuim? Ilmselt mitte. Vaid see jõuab sinna, kes läheb lõpuni, on valmis andma kas või oma elu, kes veendumuse või ambitsiooni nimel on valmis surma minema, kes isegi sureb vabana, iseendana, tahtes, et tema tahe võidaks.
Sest mis see vabadus muud ongi kui vaimu ja keha sõltumatuse demonstratsioon ning valmisolek vajadusel keha ohverdada. Kes siis ikka valitseb ja on selle vääriline? Ilmselt kõige brutaalsem, riskialtim, keegi, kes on valmis mängima suurimatele panustele, kes mängib surmaga. Surmaga mängija on haavamatu, sest teda on võimatu hirmutada. Arvatakse, et surmast hullemat pole, aga just seda ta ei kardagi.
Kes muutub orjaks? Ilmselt see, kes ütleb: „Mina passin.” See, kes ei mängi tasemeni, kus panuseks elu ise, kes arvab, et üks või teine ese või asi, mille peale mäng käib, on elust kallim ja väärtuslikum.
Sama, mis käib asjade kohta, kehtib siin ka aadete ja veendumuste kohta. Kaotab lõppkokkuvõttes see, kes arvab, et elu on kallim tahtest, iseolemisest või isiklikust ambitsioonist. Kaotab see, kes arvab, et targem on järele anda, et veendumus või asi ei ole nii tähtis või oluline, et selle nimel riskida. See, kes pole nõus vabaduse nimel ohverdama elu, seda ei väärigi. See tähendab, et ta kasutab vabadust uue isanda saabumise või tekkimiseni ja neis piirides, mille isand talle määrab. Ta saagu ise isandaks või hukkugu.
Loomulikult on see pilk asjadele liiga abstraktne. Oma „Vaimu fenomenoloogias” pühendab Hegel terve orja ja isanda dialektikale palju lehekülgi, kel lähem huvi, võib ise kaeda.
Märt Laarman kirjeldas oma riikliku suveräänsuse saavutanud eestlasi esimese vabariigi ajal kui orje ja tegi seda ilmselt õilsatel eesmärkidel. Mõneti sarnanes ta Anton Tšehhoviga, kui kutsus üles endast orjust piiskhaaval välja pigistama. Talle võib isegi andeks anda, sest olid ju eestlased just arved klaarinud oma endise isanda, baltisakslastega.
Ori, kes tunneb end äkki isandana, näeb isandat ainult sellelt poolt, mis on tema poole pööratud. Tarbimise poolt, ja selles mõttes on isand ju pesuehtne parasiit. Orjade jõud peitub aga hulgas ja orjad võidavad tavaliselt just seetõttu, et neid on palju.
Mässud (orja peas on mäss enam-vähem permanentne, vähemalt mõtteline) toimuvad tavaliselt just isanda nõrkuse või hajeviloleku ajal. Mässud pole kunagi ausad väljakutsed võitlusele, reeglina on nad äraandlikud, alatud ja salalikud. Orjal pole ei au ega kuulsust, ta pole seda kahevõitlustes tõestanud ega kaitsnud, eetilised kategooriad pole talle enamasti mitte ainult võõrad, vaid ka arusaamatud.
Peale mässu on teinegi vabakssaamise võimalus — vana isand sureb kas liigse tarbimise tõttu või lükkab uus isand ta „troonilt”. Loomulik on sel juhul, et uut isandat võtab ori vastu kui vabastajat. Võimalik on ka kolmas variant: isand laseb ise orja vabaks. Igal juhul lõpeb asi orja jaoks “vabadusega”.
Ori on näinud ainult isanda tarbijalikku ja valitsuslikku poolt ning tal endal ei ole isanda kogemust, seetõttu hakkab ta vabaks saades taastootma isanda välist ehk näivat külge, mitte selle olemuslikku sisu. Ta hakkab käituma nagu isand, õigemini vastavalt oma arusaamale isand-olemisest.
Esimesena püüab ta endale ise orjad soetada (eriti magus, kui orjaks osutub endine isand), püüab teised tööle panna ja hakkab ise tarbima. Orjale on tähtis asja näiline, mitte olemuslik külg, ta tahab näida, mitte olla. Ori on kinni materiaalses, eriti oma kehas, ja ses mõttes tähendab surm talle kõige lõppu, kaduvikku. Isand seevastu võib end selles mõttes üsna rahulikult tunda, sest tema maine keha võib küll kaduda, kuid tema vaim ei kao kuhugi.
Kui Hegelil oli õigus, et tee vabadusele käib orjuse kaudu, oleks Eesti võinud olla ideaalne tõestusmaterjal, kuidas riik läheb üle „nüüdisaegse riigi” tasemele. Millegipärast seda ei toimunud ja riik jäi sotsiaalseks, st riigiks, kus orjad ja isandad on vastastikuses sõltuvuses. Saades suveräniteedi, jäi vaim sellest puutumata. Vaimu selgroog jäi kõveraks.
Märt Laarman kirjutab:” Endast kõneleme ainult kui tänuvõlglasist, ja kõik meie viisakad võõrad teavad, et Läänemere kaldal elab kõigi käest peksa saanud närune tõug, kel pole niigi palju enesetunnet, et vaikiks oma saadud keretäitest ja seitsmest aastasajast. Orirahva kõver selgroog särab nagu poogenlamp igale poole oma alandust.” Karmid sõnad, kas pole!
Aga Hegelil ei pruukinud õigus olla, äkki hoopis Nietzschel oli? Väitis ju tema, et ori ei saagi ise vabaks saada — isand, kas oma või võõras, peab ta ise vabaks laskma. Ka kaasaegne ori ei saa millegi olulisega hakkama — ta ei loo, sest ootab ettepanekut või käsku, naudib palka ja mugavusi; tal pole tunded, vaid tundekesed, mitte kired, vaid kirekesed, isegi mitte patud, vaid patukesed. Empaatiavõime täielik või osaline puudumine teeb elamise veelgi muretumaks. Mõtted annab orjale ette isand, kas oma või võõras, see polegi tähtis.
Situatsiooniteooria kontekstis meeldib orjale sundsituatsioon valiku asemel — valik eeldab otsustamist ja see toob kaasa vastutuse, millest kuuldagi ei taha. Edasiviivaks jõuks orja puhul on hirm millegi konkreetse ees: näiteks hirm vahele jääda ja karistus pälvida, ja eks olegi agressiivsuse üheks põhjuseks nimelt hirm.
Orjade biomassist on isandaid raske oodata, kui nad isegi tekivad, ei pruugita neid ära tunda ega omaks võtta. Samas võib orje iseloomustada isegi klassikalises mõttes väga hästi: töökus, täpsus, kohusetundlikkus, korralikkus, seaduskuulekus. Kes ei sooviks endale eespool nimetatud omadustega orja? Kuulutusele vastajaid oleks tõenäoliselt hulgi.
Kool võib oskusliku tegutsemise korral garanteerida, et sellest biomassist ka mingi eksituse tõttu isandat ei tule ja orjade taastootmine jätkub. Selleks peab olema üleüldine standard, individuaalse ja loomingulise hävitamine, õpetamine täpselt näidist silmas pidades ning mitte seda luues, lakkamatult olemasolevat ja nõutavat korrutades, mitte kordumatut otsides või luues. Seda võib nimetada ka dresseerimiseks.
Isand seevastu tahaks koolis näha sünteesi ja analüüsi, loovust ja individuaalsust, kirge ja mõningast avantürismigi käibetõdede kõigutamisel ja uute (silma)piiride tekitamisel, vaimu. Laps on sündides tänulik ja avatud, ta tahab kogeda truudust, kangelaslikkust ja reetmist, temas on riskivalmidus ja kirg; ta armastab ja vihkab, ta tahab muuta maailma. Ja satub selline orjade alg- või ülikooli — murdub, kammib pea ära ja muutub igavaks filisteriks, kes millelegi enamale ei pretendeerigi.
Laarmani juure tagasi jõudes: tea, kas õnnestub äkki selg sirgu ajada? Kas õnnestub Nietzsche sõnutsi naiselik mõtlemine “Tema tahab” asendada mehe mõtlemisega „Mina tahan”? Olgu feministid armulikud, mõeldud on printsiipi.
|
Uudised
VE: Raid, Andres – teleajakirjanik
4. veebruar 2008 3:12
Kui tahame mõista võimu olemust, siis peaks vaatama, kes tegelikult valitseb, kuidas seda teeb ja kuidas saavutab võimu. Kas võimule saab kõige rikkam, targem, tugevaim, tuntuim? Ilmselt mitte. Vaid see jõuab sinna, kes läheb lõpuni, on valmis andma kas või oma elu, kes veendumuse või ambitsiooni nimel on valmis surma minema, kes isegi sureb vabana, iseendana, tahtes, et tema tahe võidaks.
Sest mis see vabadus muud ongi kui vaimu ja keha sõltumatuse demonstratsioon ning valmisolek vajadusel keha ohverdada. Kes siis ikka valitseb ja on selle vääriline? Ilmselt kõige brutaalsem, riskialtim, keegi, kes on valmis mängima suurimatele panustele, kes mängib surmaga. Surmaga mängija on haavamatu, sest teda on võimatu hirmutada. Arvatakse, et surmast hullemat pole, aga just seda ta ei kardagi.
Kes muutub orjaks? Ilmselt see, kes ütleb: „Mina passin.” See, kes ei mängi tasemeni, kus panuseks elu ise, kes arvab, et üks või teine ese või asi, mille peale mäng käib, on elust kallim ja väärtuslikum.
Sama, mis käib asjade kohta, kehtib siin ka aadete ja veendumuste kohta. Kaotab lõppkokkuvõttes see, kes arvab, et elu on kallim tahtest, iseolemisest või isiklikust ambitsioonist. Kaotab see, kes arvab, et targem on järele anda, et veendumus või asi ei ole nii tähtis või oluline, et selle nimel riskida. See, kes pole nõus vabaduse nimel ohverdama elu, seda ei väärigi. See tähendab, et ta kasutab vabadust uue isanda saabumise või tekkimiseni ja neis piirides, mille isand talle määrab. Ta saagu ise isandaks või hukkugu.
Loomulikult on see pilk asjadele liiga abstraktne. Oma „Vaimu fenomenoloogias” pühendab Hegel terve orja ja isanda dialektikale palju lehekülgi, kel lähem huvi, võib ise kaeda.
Märt Laarman kirjeldas oma riikliku suveräänsuse saavutanud eestlasi esimese vabariigi ajal kui orje ja tegi seda ilmselt õilsatel eesmärkidel. Mõneti sarnanes ta Anton Tšehhoviga, kui kutsus üles endast orjust piiskhaaval välja pigistama. Talle võib isegi andeks anda, sest olid ju eestlased just arved klaarinud oma endise isanda, baltisakslastega.
Ori, kes tunneb end äkki isandana, näeb isandat ainult sellelt poolt, mis on tema poole pööratud. Tarbimise poolt, ja selles mõttes on isand ju pesuehtne parasiit. Orjade jõud peitub aga hulgas ja orjad võidavad tavaliselt just seetõttu, et neid on palju.
Mässud (orja peas on mäss enam-vähem permanentne, vähemalt mõtteline) toimuvad tavaliselt just isanda nõrkuse või hajeviloleku ajal. Mässud pole kunagi ausad väljakutsed võitlusele, reeglina on nad äraandlikud, alatud ja salalikud. Orjal pole ei au ega kuulsust, ta pole seda kahevõitlustes tõestanud ega kaitsnud, eetilised kategooriad pole talle enamasti mitte ainult võõrad, vaid ka arusaamatud.
Peale mässu on teinegi vabakssaamise võimalus — vana isand sureb kas liigse tarbimise tõttu või lükkab uus isand ta „troonilt”. Loomulik on sel juhul, et uut isandat võtab ori vastu kui vabastajat. Võimalik on ka kolmas variant: isand laseb ise orja vabaks. Igal juhul lõpeb asi orja jaoks “vabadusega”.
Ori on näinud ainult isanda tarbijalikku ja valitsuslikku poolt ning tal endal ei ole isanda kogemust, seetõttu hakkab ta vabaks saades taastootma isanda välist ehk näivat külge, mitte selle olemuslikku sisu. Ta hakkab käituma nagu isand, õigemini vastavalt oma arusaamale isand-olemisest.
Esimesena püüab ta endale ise orjad soetada (eriti magus, kui orjaks osutub endine isand), püüab teised tööle panna ja hakkab ise tarbima. Orjale on tähtis asja näiline, mitte olemuslik külg, ta tahab näida, mitte olla. Ori on kinni materiaalses, eriti oma kehas, ja ses mõttes tähendab surm talle kõige lõppu, kaduvikku. Isand seevastu võib end selles mõttes üsna rahulikult tunda, sest tema maine keha võib küll kaduda, kuid tema vaim ei kao kuhugi.
Kui Hegelil oli õigus, et tee vabadusele käib orjuse kaudu, oleks Eesti võinud olla ideaalne tõestusmaterjal, kuidas riik läheb üle „nüüdisaegse riigi” tasemele. Millegipärast seda ei toimunud ja riik jäi sotsiaalseks, st riigiks, kus orjad ja isandad on vastastikuses sõltuvuses. Saades suveräniteedi, jäi vaim sellest puutumata. Vaimu selgroog jäi kõveraks.
Märt Laarman kirjutab:” Endast kõneleme ainult kui tänuvõlglasist, ja kõik meie viisakad võõrad teavad, et Läänemere kaldal elab kõigi käest peksa saanud närune tõug, kel pole niigi palju enesetunnet, et vaikiks oma saadud keretäitest ja seitsmest aastasajast. Orirahva kõver selgroog särab nagu poogenlamp igale poole oma alandust.” Karmid sõnad, kas pole!
Aga Hegelil ei pruukinud õigus olla, äkki hoopis Nietzschel oli? Väitis ju tema, et ori ei saagi ise vabaks saada — isand, kas oma või võõras, peab ta ise vabaks laskma. Ka kaasaegne ori ei saa millegi olulisega hakkama — ta ei loo, sest ootab ettepanekut või käsku, naudib palka ja mugavusi; tal pole tunded, vaid tundekesed, mitte kired, vaid kirekesed, isegi mitte patud, vaid patukesed. Empaatiavõime täielik või osaline puudumine teeb elamise veelgi muretumaks. Mõtted annab orjale ette isand, kas oma või võõras, see polegi tähtis.
Situatsiooniteooria kontekstis meeldib orjale sundsituatsioon valiku asemel — valik eeldab otsustamist ja see toob kaasa vastutuse, millest kuuldagi ei taha. Edasiviivaks jõuks orja puhul on hirm millegi konkreetse ees: näiteks hirm vahele jääda ja karistus pälvida, ja eks olegi agressiivsuse üheks põhjuseks nimelt hirm.
Orjade biomassist on isandaid raske oodata, kui nad isegi tekivad, ei pruugita neid ära tunda ega omaks võtta. Samas võib orje iseloomustada isegi klassikalises mõttes väga hästi: töökus, täpsus, kohusetundlikkus, korralikkus, seaduskuulekus. Kes ei sooviks endale eespool nimetatud omadustega orja? Kuulutusele vastajaid oleks tõenäoliselt hulgi.
Kool võib oskusliku tegutsemise korral garanteerida, et sellest biomassist ka mingi eksituse tõttu isandat ei tule ja orjade taastootmine jätkub. Selleks peab olema üleüldine standard, individuaalse ja loomingulise hävitamine, õpetamine täpselt näidist silmas pidades ning mitte seda luues, lakkamatult olemasolevat ja nõutavat korrutades, mitte kordumatut otsides või luues. Seda võib nimetada ka dresseerimiseks.
Isand seevastu tahaks koolis näha sünteesi ja analüüsi, loovust ja individuaalsust, kirge ja mõningast avantürismigi käibetõdede kõigutamisel ja uute (silma)piiride tekitamisel, vaimu. Laps on sündides tänulik ja avatud, ta tahab kogeda truudust, kangelaslikkust ja reetmist, temas on riskivalmidus ja kirg; ta armastab ja vihkab, ta tahab muuta maailma. Ja satub selline orjade alg- või ülikooli — murdub, kammib pea ära ja muutub igavaks filisteriks, kes millelegi enamale ei pretendeerigi.
Laarmani juure tagasi jõudes: tea, kas õnnestub äkki selg sirgu ajada? Kas õnnestub Nietzsche sõnutsi naiselik mõtlemine “Tema tahab” asendada mehe mõtlemisega „Mina tahan”? Olgu feministid armulikud, mõeldud on printsiipi.